Читать книгу Abistav halastus. 3. osa - Ann Leckie - Страница 4

Ühel hetkel ma magasin. Järgmisel ärkasin tuttavate tee valmistamise helide peale. Aga aeg oli kuus minutit varajasem, kui ma olin kavatsenud. Miks? Püüdsin vaadata.

Leitnant Ekalu oli vahis. Millegipärast nördinud. Isegi pisut vihane. Tema ees ekraanil oli vaade Athoeki jaamale ja seda ümbritsevatele laevadele. Kuppel Aia kohal jäi selle nurga alt peaaegu nähtamatuks. Athoek ise oli poolenisti varjus, poolenisti aga säras sinise ja valgena. Tagaplaanilt kostva signaalide sädina põhjal ei tundunud midagi korrast ära olevat.

Avasin silmad. Mu kajuti seinad näitasid sama vaadet meid ümbritsevast kosmosest, mida nägi leitnant Ekalu komandosillal – Athoeki jaam, laevad, Athoek ise. Majakad nelja siinse süsteemidevahelise värava juures. Ma ei vajanud seda vaadet oma seintele. Ma võisin seda näha ükskõik kus ja siis, kui vaid tahtsin. Kuid ma polnud kunagi andnud käsku selle vaate kasutamiseks siin. Laev oli teinud seda omal algatusel.

Neli meetrit pika ja kolm meetrit laia kajuti otsas leti ääres seisis Seivarden ja tegi teed. Vanade emailitud nõudega, tasse oli sellest komplektist alles vaid kaks ja neistki oli üks sakilise servaga – pärast seda, kui Seivarden oli rohkem kui aasta eest teinud kohmakaid katseid kasulik olla. Juba üle kuu aja polnud Seivarden enam mu teenri rollis, kuid ta kohalolek oli nii tuttav, et ärgates võtsin ma selle pikemalt mõtlemata lihtsalt teadmiseks. „Seivarden,” ütlesin.

„Laev, tegelikult.” Ta kallutas korraks pead minu poole, ise teele keskendudes. Kalri Halastus suhtles meeskonnaga tavaliselt kuulmis- või nägemisimplantide abil, kõneldes otse meie kõrvus ehk asetades meie nägemise ette sõnu või kujutisi. Nägin, et see toimus ka nüüd, Seivarden luges sõnu, mida laev talle andis. „Praegu olen ma laev. Ning kuni sa magasid, admiral, saabus kaks teadet, kuid mingit otsest ohtu ei ole.”

Tõusin istuma, lükkasin teki kõrvale. Kolme päeva eest oli mu õlg olnud tervendajaga fikseeritud, käsi tuim ja liikumatu. Taastunud liikumisvõime rõõmustas mind ikka veel.

„Ma arvan, et leitnant Seivarden tunneb sellest vahel puudust,” jätkas Seivarden. Andmed, mida laev temast luges – ja mul tarvitses nende nägemiseks vaid tahta –, näitasid kerget kartust, mõningat kitsikust. Aga laeval oli õigus, Seivardenile meeldis see põgus naasmine meie endiste rollide juurde, kuid mulle, nagu ma märkasin, ei meeldinud. „Kolme tunni eest me saime teate admiral Uemilt.” Admiral Uemi tegi sama tööd mis mina, ühe värava kaugusel Hradi süsteemis. Käsutas kõiki seal viibivaid Radchi sõjalaevu. Mida see siis ka parasjagu tähendas: Radchi kosmoses käis kodusõda ja admiral Uemi, nagu ka minu volitused pärinesid parajasti Omaughi palees valitsevalt Anaander Mianaailt. „Tsturi palee on langenud.”

„Kas ma söandangi küsida, kelle kätte?”

Seivarden pöördus leti juures, teetass kinnastatud käes. Tuli minu voodi juurde. Koos veedetud aja järel tundis ta mind juba liiga hästi, et mitte üllatuda mu vastusest või sattuda kimbatusse mu katmata kätest. „Isand Mianaai, kelle siis veel?” vastas ta põgusalt naeratades. Ta ulatas mulle teetassi. „Selle kätte, ütles admiral Uemi, kellel on sinu vastu väga vähe armastust. Nagu ka admiral Uemi vastu.”

„Tõsi.” Minu jaoks oli Radchi isanda Anaander Mianaai erinevatel osadel väga vähe vahet ning ühelgi neist polnud mingit põhjust minuga rahul olla. Kuid ma teadsin, millist poolt admiral Uemi toetas. Või kes ta ehk isegi oli. Anaanderil oli palju kehasid, ta oli harjunud olema kümnetes, kui mitte sadades kohtades üheaegselt. Nüüd oli ta taandunud ja killustatud, paljud ta kloonitud kehad olid langenud võitluses tema endaga. Mul oli tugev kahtlus, et admiral Uemi võis ise olla üks kild Radchi isandast.

„Admiral Uemi lisas,” jätkas Seivarden, „et see Anaander, kes Tsturi üle võttis, on suutnud katkestada ühenduse väljaspool Tsturi süsteemi asuva endaga, nii et tema ülejäänud osa ei tea, mida ta kavatseb. Admiral Uemi ütles, et kui tema oleks Anaander Mianaai, siis ta kasutaks suuremat osa oma vahenditest selleks, et nüüd, kui palee on tema käes, süsteem enda jaoks kindlustada. Kuid et tal oleks ka tugev kiusatus saata võimaluse korral keegi sinu kallale, admiral. Hradi laevastiku juht palus ka rõhutada, et need uudised jõudsid temani Omaughi paleest tulnud laevaga, nii et teave on mitu nädalat vana.”

Rüüpasin teed. „Kui türann on tõesti nii rumal, et saadab laevad siia kohe pärast seda, kui on Tsturi oma kontrolli alla saanud, siis võivad need siia jõuda mitte varem kui…” Kalri Halastus näitas mulle numbreid. „Umbes nädala pärast.”

„Sel osal Radchi isandast on põhjust olla sinu peale äärmiselt vihane,” rõhutas Seivarden laeva rollis. „Ning tal on ajalooliselt tuntud kalduvus sooritada järske tegusid nende vastu, kes on teda piisavalt vihastanud. Kui ta oleks saanud, oleks ta juba varem siia tulnud.” Ta kortsutas kulmu sõnade peale, mis järgmisena ta silme ette ilmusid, kuid muidugi võisin ma neid ka ise näha ja teadsin juba, mis need on. „Teine teade on kuberner Giarodilt.”

Ma ei vastanud kohe. Kuberner Giarod oli määratud kõrgeimaks võimukandjaks kogu Athoeki süsteemis. Otsesemal või kaudsemal moel oli ta nende vigastuste põhjuseks, millest ma äsja olin paranenud. Õigupoolest oleksin ma neid vigastusi saades peaaegu surnud. Kuna ma olin see, kes ma olin, ma juba teadsin temalt mulle saadetud teate sisu. Seivardenil ei tarvitsenud seda valjusti välja öelda.

Aga kunagi olid Kalri Halastusel olnud abistavad – laeva tehisintellekti orjadest inimolendid, selle käed ja jalad, silmad ja kõrvad. Need abistavad olid läinud, ära võetud, ja nüüd oli laeval läbinisti inimestest meeskond. Ma teadsin, et lihtsõdurid esinesid vahel laeva jaoks abistavatena, rääkisid laeva nimel, tegid asju, mida laev enam teha ei saanud, et seda niiviisi rõõmustada. Minu ees üldiselt mitte – ma olin ise abistav, viimane allesjäänud fragment transpordialuselt Toreni Õiglus, mis hävitati kahekümne aasta eest. Minu jaoks polnud ei lõbus ega lohutav näha oma sõdureid jäljendamas seda, mis ma kunagi olin olnud. Siiski polnud ma seda ka keelanud. Mu sõdurid olid mu minevikust teada saanud alles õige hiljuti. Ning näis, et nad leidsid selles võimaluse kaitsta end väikeses laevas elades paratamatult tekkiva läheduse eest.

Kuid Seivardenil polnud selliseks näitemänguks mingit vajadust. Ta tegi seda, sest laev tahtis. Miks võis laev seda tahta? „Kuberner Giarod palub sul naasta jaama niipea, kui see sulle sobib,” ütles Seivarden. Ütles laev. See sõnastus, hoolimata ilustavast niipea, kui sobib määratlusest, ei olnud päris sündsalt viisakas. Seivarden polnud nii nördinud, kui leitnant Ekalu oli olnud, ent kindlasti mõtles ta nüüd, kuidas ma reageerin. „Kuberner ei põhjendanud oma palvet. Kuid Kalr Viis märkas eile õhtul Allaia ees rahutusi. Turvateenistus arreteeris kellegi ja õhustik on seejärel olnud närviline.” Laev näitas mulle lühidalt kilde sellest, mida veel jaamas viibiv Viis oli näinud ja kuulnud.

„Kas Allaed polnud mitte evakueeritud?” küsisin. Valjusti, sest ilmselt tahtis laev seda vestlust just nii läbi viia, ükskõik siis, mida mina sellest arvasin. „See pidi tühi olema.”

„Täpselt nii,” vastas Seivarden. Laev.

Suurem osa Allaia elanikest olid olnud ychanad – keda xhaid, Athoeki annekteerimise kõige edukamalt üle elanud rahvusrühm aga põlgas. Teoreetiliselt kaotasid rahvuslikud erinevused oma tähtsuse, kui Radch mingi maailma annekteeris. Tegelikkus oli segasem. Ning mõned kuberner Giarodi vähem ratsionaalsed hirmud olid seotud Allaia ychanadega. „Suurepärane. Laev, kas sa ärataksid leitnant Tisarwati?” Tisarwat oli meie saabumisest saadik loonud kontakte nii Allaias kui ka jaama juhtkonna seas.

„Juba äratasin,” vastas Seivarden Kalri Halastuse eest. „Selleks ajaks, kui sa oled riietunud ja söönud, on süstik valmis.”

„Tänan.” Märkasin, et ma ei tahtnud öelda ei „Tänan, laev,” ega „Tänan, Seivarden,”.

„Admiral, ma loodan, et ma ei ole liiga pealetükkiv,” ütles laev Seivardeni kaudu. Enne pisut pingul olnud Seivarden muutus rahutumaks – ta oli nõustunud laeva eest esinema, kuid äkki tegi miski talle muret, võib-olla kahtlus, milleni laev jõuda tahab.

„Ma ei kujuta ette, et sa saaksid kunagi liiga pealetükkiv olla, laev.” Aga muidugi võis laev näha minu kohta kõike – iga hingetõmmet, iga lihase vähimatki tõmblust. Enamgi, sest ma kandsin endas abistava implante, mis siis, et mitte selle laeva abistava omasid. Kindlasti ta teadis, et ohvitseri kasutamine abistava asendajana häiris mind.

„Mul on sulle üks küsimus, admiral. Omaughis sa ütlesid, et ma võiksin ise olla oma kapten. Kas sa mõtlesid seda tõsiselt?”

Korraks tundus mulle, nagu oleks laeva gravitatsioon üles öelnud. Polnud mõtet püüdagi varjata oma reaktsiooni laeva sõnadele, nagunii oli mu füüsiline reaktsioon nähtav kõigis üksikasjades. Seivardenil polnud ükskõiksuse teesklemine kunagi eriti hästi õnnestunud ning ta aristokraatlik nägu reetis kohkumist. Ilmselt ta ei teadnud, et mitte see polnud laeva eesmärgiks. Ta avas suu, nagu tahaks midagi öelda, ja sulges taas. Kortsutas kulmu.

„Jah, mõtlesin küll,” vastasin. Radchaaide jaoks polnud laevad inimesed. Me olime varustus. Relvad. Tööriistad, mis vajaduse korral toimisid nii, nagu kästud.

„Ma olen seniajani selle peale mõelnud,” ütles Seivarden. Ei, Kalri Halastus. „Ja ma olen otsustanud, et ei taha olla kapten. Aga ma leian, et mõte, nagu võiksin ma olla kapten, meeldib mulle.” Seivarden polnud ilmselt kindel, kas ta peaks sellest kergendust tundma või mitte. Ta teadis, kes ma olin, võimalik, et teadis ka, miks ma olin Omaughi palees seda öelnud, kuid ta oli kõrgest soost radchaai ning eeldas nagu kõik Radchi ohvitserid, et ta laev teeb alati täpselt nii, nagu kästud. On alati tema jaoks olemas.

Ma olin ise olnud laev. Laevadel võivad olla tunded, isegi väga tugevad tunded oma kaptenite või leitnantide vastu. Teadsin seda oma isiklikust kogemusest. Oh, kuidas veel teadsin. Suurema osa oma kahe tuhande aasta pikkusest elust polnud ma mõelnud, et võiks olla põhjust tahta midagi muud. Ning mu enda pöördumatult kadunud meeskond oli haigutav auk minus, kuhu ma olin õppinud mitte vaatama. Enamasti. Samas, viimase kahekümne aastaga olin ma harjunud ise oma otsuseid tegema, saamata soovitusi kelleltki teiselt. Ise oma elu juhtima.

Kas ma olin mõelnud, et mu laev tunneb minu vastu sama, mida mina olin tundnud oma kaptenite vastu? See oleks olnud võimatu. Laevadel polnud selliseid tundeid teiste laevade vastu. Olin ma seda mõelnud? Miks oleksin ma pidanud sellele mõtlema?

„Hea küll,” ütlesin ja rüüpasin lonksu teed. Neelasin alla. Ikkagi ei näinud ma põhjust, miks pidi laev seda rääkima Seivardeni kaudu.

Muidugi, Seivarden oli läbinisti inimene. Ja ta oli Kalri Halastuse Amaati leitnant. Võib-olla polnud laeva sõnad mõeldud mulle, vaid talle.

Seivarden polnud kunagi olnud ohvitser, kes hooliks või isegi märkaks, mida ta laev tunneb. Toreni Õiglusel teenides polnud ta kuulunud mu lemmikute hulka. Aga laevadel olid erinevad eelistused, erinevad lemmikud. Ja viimase aastaga oli Seivardeni käitumine märgatavalt paranenud.

Abistavatega laev väljendas oma tundeid tuhandel erineval, vaevumärgataval moel. Lemmikohvitseri tee polnud kunagi jahtunud. Tema toit oli valmistatud täpselt nõnda, nagu ta eelistas. Ta munder sobis talle alati, istus vähimagi pingutuseta hästi. Väikesed vajadused või soovid rahuldati peaaegu kohe pärast nende tekkimist. Ja enamasti märkas ta ainult seda, et tunneb end mugavalt. Kindlasti mugavamini kui teistel laevadel, kus ta ehk oli teeninud.

Peaaegu alati oli see rangelt ühepoolne. Nädalaid tagasi olin Omaughi palees öelnud laevale, et ta võiks olla isik, kes juhib ennast ise. Ning nüüd ütles ta mulle – ja ma olin kindel, mitte juhuslikult ka Seivardenile –, et vähemalt potentsiaalselt tahaks ta seda olla. Tahtis olla tunnustatud. Tahtis võib-olla mingit väikest vastust oma tunnetele (või vähemalt mõistmist).

Ma polnud märganud, et Seivardeni Amaatid oleksid olnud eriliselt hoolitsevad, kuid nad, nagu kõik teisedki Kalri Halastuse sõdurid, olid inimesed, mitte oma laeva jätked. Kui laev oleks nõudnud, et nad abistavate kombel alatasa väikesi sõbralikke tegusid teeksid, oleksid nad tundnud end ebamugavalt.

„Hea küll,” kordasin. Leitnant Tisarwat tõmbas oma kajutis saapaid jalga. Alles ärgates – Bo Üheksa seisis teetassiga ta kõrval. Ülejäänud Bo dekaad magas sügavalt, mõned nägid und. Seivardeni Amaatid lõpetasid oma päevatööd, valmistusid õhtusöögiks. Meedik ja pooled mu Kalrid magasid veel, aga vaid kergelt. Laev pidi nad viie minuti pärast äratama. Ekalu ja tema Etrepad olid vahis. Leitnant Ekalu oli kuberneri teatest ikka veel pisut nördinud ja miski tegi talle veel muret, ma polnud kindel, mis see oli. Väljas libises mööda Kalri Halastuse korpust tolm ja Athoeki päike soojendas seda. „Kas oli veel midagi?”

Oli. Seivarden, kes oli vestlusteema muutudes ikka enam pingul, pilgutas silmi, oodates mingi teate ilmumist. Terve sekundi jooksul ei juhtunud midagi. Ja siis: Ei, admiral, see on kõik. „Ei, admiral,” luges Seivarden maha. „See on kõik.” Ta hääles oli kahtlus. Kellegi jaoks, kes tundis laevu, oli see väike paus olnud paljuütlev. Mind üllatas pisut, et oma laevade tundeid üldiselt mitte märkav Seivarden oli seda tähele pannud. Ta pilgutas kolm korda silmi ja kortsutas kulmu. Murelikult. Segaduses. Enda kohta tavatult ebakindlana. Ütles: „Su tee jahtub ära.”

„Sellest pole midagi,” vastasin ja jõin tassi tühjaks.

Leitnant Tisarwat oli tahtnud kohe tagasi Athoeki jaama minna. Olime süsteemis viibinud veidi üle kahe nädala, aga juba olid tal seal sõbrad ja sidemed. Ta oli püüdnud süsteemi juhtkonna seas mõjujõudu saavutada peaaegu et sellest hetkest alates, mil ta siin esimest korda jala maha toetas. Mis asjaolusid arvestades polnud ka eriti üllatav. Tisarwat polnud juba mõnda aega enam Tisarwat – Radchi isand Anaander Mianaai oli õnnetut seitsmeteistaastast leitnanti muutnud, et teha temast enda jätk, veel üks osa Radchi isandast. Selline, nagu ta lootis, keda ma ära ei tunneks ning kes hoiaks mul silma peal ja kontrolliks ka Kalri Halastust. Ent ma olin ta ära tundnud, eemaldanud implandid, mis ühendasid Tisarwati Radchi isandaga, ning nüüd oli ta keegi teine – uus leitnant Tisarwat eelmise mälestuste ja võimalik, et mõningate kalduvustega, kuid kes oli veetnud mõned päevad ka Radchi maailmaruumi kõige mõjuvõimsama isikuna.

Ta ootas mind süstiku luugi ees. Seitseteist, mitte just pikk, aga sihvakas mõnede seitsmeteistaastaste kombel, kes pole oma kasvu veel täis saanud. Varasest äratamisest veel uimane, kuid iga juuksekarv õiges kohas, tumepruun munder eeskujulikus korras. Mingil muul moel poleks Bo Üheksa – nüüd juba süstikus – oma noort leitnanti kajutist välja lasknudki. „Admiral.” Tisarwat kummardas. „Tänan, et sa mu kaasa võtad.” Ta sirelilillad silmad – jäänuk vanast Tisarwatist, kergemeelsest ja frivoolsest, kes tõenäoliselt oli kulutanud kogu oma esimese palga silmade värvi muutmisele – olid tõsised. Siiski oli ta siiralt rõõmus ja pisut elevil, vaatamata isegi droogidele, mida Kalri Halastuse meedik talle andis. Radchi isanda paigaldatud implandid polnud korralikult toiminud ning ma kartsin, et need olid tekitanud pöördumatuid kahjustusi. Et ma need implandid kiiresti eemaldada lasin, oli selle probleemi ehk lahendanud, kuid võimalik, et põhjustanud uusi. Kui siia lisada igati mõistetav, tugevalt kahetine suhtumine Anaander Mianaaisse, kelle mõningad isikuomadused olid talle oletatavasti külge jäänud, siis oligi tulemuseks peaaegu lakkamatu ängistus.

Pealtnäha tundus temaga aga kõik korras olevat. „Pole tänu väärt, leitnant.”

„Sir.” Nägin, et ta tahtis enne süstikusse astumist veel millestki juttu teha. „Süsteemi kuberner Giarod on probleem.” Kuberner Giarodi oli ametisse määranud sama võim, mis oli saatnud minu Athoeki süsteemi. Teoreetiliselt me olime liitlased ülesandega kindlustada süsteemis turvalisus ja stabiilsus. Ent alles mõne päeva eest oli ta andnud mu vaenlastele teavet, mis oleks mu peaaegu tapnud. Ning kuigi oli võimalik, et siis oli ta teinud seda teadmatusest, pidi olukord talle nüüdseks juba selge olema. Selle kohta polnud aga ainsatki sõna, ei mingit seletust, vabandust või kinnitust. Ainult see ebaviisakuse piiril kutse jaama. „Ma arvan,” jätkas Tisarwat, „et mingil hetkel me vajame uut kuberneri.”

„Leitnant, ma hästi ei usu, et Omaughi palee meile lähitulevikus uue saadaks.”

„Ei, sir,” vastas Tisarwat. „Aga mina saaksin hakkama. Ma võiksin olla kuberner. Ma oleksin hea kuberner.”

„Ma ei kahtle selles, leitnant,” ütlesin rahulikul toonil. Pöördusin, et tõugata end Kalri Halastuse kunstlikust gravitatsioonist süstiku kaalutusse. Nägin, et kuigi Tisarwat hoidis end mu sõnu kuuldes täiesti liikumatuna, tegi mu vastus talle siiski haiget. Droogid vaigistasid valu, kuid see oli olemas.

Kuna ta oli see, kes ta oli, pidi ta teadma, et ma olen ta süsteemi kuberneriks saamise vastu. Ma olin elus ainult seepärast, et Radchi isand Anaander Mianaai arvas või lootis, et ma võin olla ohuks tema vaenlasele. Aga Anaander Mianaai vaenlane oli muidugi tema ise. Ma ei hoolinud sellest eriti, milline osa Radchi isandast lõpuks võitjaks jääb – minu jaoks olid nad kõik üks ja seesama. Oleksin eelistanud näha teda täielikult hävitatuna. Selle eesmärgi saavutamine käis mul kaugelt üle jõu, aga ta tundis mind piisavalt hästi, teadmaks, et ma kahjustan kõiki tema osasid nii palju, kui suudan. Ta oli röövinud õnnetu leitnant Tisarwati, et olla mulle lähedal ja hoida neid kahjustusi minimaalsetena. Peatselt pärast Athoeki jaama jõudmist oli Tisarwat seda mulle ise öelnud.

Ja mõne päeva eest oli Tisarwat öelnud: Sir, kas sa mõistad, et me mõlemad teeme täpselt seda, mida ta tahab? Tema oli Anaander Mianaai. Ja mina olin öelnud, et see, mida Radchi isand tahab, pole minu jaoks eriti oluline.

Pöördusin tema poole tagasi. Toetasin käe Tisarwati õlale. Ütlesin leebemalt: „Katsume kõigepealt tänase päevaga hakkama saada, leitnant.” Või mõne järgmise nädala või kuu või pikemagi ajaga. Radchi kosmos oli suur. Võitlused, mis leidsid aset piirkondlikes paleedes, võisid jõuda Athoeki homme või järgmisel nädalal või järgmisel aastal. Ning kodusõda võis lõpuni põleda paleedes ja mitte kunagi siia jõuda. Aga seda võimalust ma eriti ei uskunud.

Me räägime sageli argiselt kaugustest ühe tähesüsteemi ulatuses – et jaam on kuu või planeedi lähedal või värav süsteemi tähtsaima jaama lähedal, – kuigi neid kaugusi mõõdetakse sadades tuhandetes, kui mitte miljonites kilomeetrites. Ning süsteemi kaugeimad valvejaamad võisid olla väravatest sadade miljonite, kui mitte miljardite kilomeetrite kaugusel.

Mõne päeva eest oli Kalri Halastus olnud Athoeki jaamale tõeliselt, ohtlikult lähedal, kuid me olime lähedal ainult suhtelises mõistes. Sinna sõites pidime süstikus veetma terve päeva. Kalri Halastus võis tekitada oma väravaid, otseteid läbi tavakosmose, ning meid märksa kiiremini kohale viia, kuid värava loomine toimeka jaama lähedusse tähendas riski väravast väljudes teele jääva liiklusega kokku põrgata. Laev võis seda teha – oligi tegelikult hiljuti teinud. Nüüd aga oli turvalisem kasutada süstikut, mis oli liiga väike isegi oma gravitatsiooni tekitamiseks, rääkimata siis väravast. Mis probleem kuberner Giarodi ka vaevas, igatahes tuli tal sellega oodata.

Ning mul oli küllaga aega mõelda, mida ma võin jaamast eest leida. Anaander Mianaai mõlemal poolel (kui oletada, et neid oli vaid kaks, aga päris kindel ei saanud selles olla) oli seal kindlasti oma agente. Ent ükski neist polnud sõjaväelane. Kapten Hetnys – mu vaenlane, kellele kuberner Giarod oli nii ettevaatamatult andnud ohtlikku teavet – oli koos oma ohvitseridega külmutatult Kalri Halastuse pardal. Tema laev Atagarise Mõõk tiirles Athoekist üsna kaugel, mootorid välja lülitatud ja kõik abistavad ladustatud. Lisaks Atagarise Mõõgale ja Kalri Halastusele oli süsteemis veel ainult üks sõjalaev, Ilvesi Halastus, mis kontrollis kaugemaid valvejaamu, ning selle kapten polnud seni välja näidanud mingit soovi ignoreerida mu käsku selle tegevusega jätkata. Relvastatud üksustena tulid arvesse veel jaama ja planeedi turvateenistus, kuid nende puhul tähendas „relvastus” uimastava toimega kumminuiasid. See ei tähendanud, nagu poleks turvateenistus olnud ohtlik, kindlasti oli, eriti relvastamata kodanike jaoks. Kuid minu jaoks turvateenistus endast ohtu ei kujutanud.

Igaüks, kes avastas, et ma ei toeta Radchi isanda temale meelepärast poolt, sai seega minu vastu kasutada ainult poliitilisi vahendeid. Niisiis oli tegemist poliitikaga. Võib-olla tuleks mul leitnant Tisarwatist eeskuju võtta ning jaama turvateenistuse ülem lõunale kutsuda.

Kalr Viis oli endiselt Athoeki jaamas, nagu ka Kaheksa ja Kümme. Jaam oli ülerahvastatud juba enne seda, kui Allaed kahjustada sai ning evakueeriti, kõigile ei jätkunud voodeid. Mu Kalrid olid seadnud kastid ja kaubaalused umbkoridori nurka. Ühel neist kastidest istus kodanik Uran ning harjutas vaikselt, kuid otsusekindlalt raswarikeelsete verbide pööramist. Raswar oli Athoeki jaama ychanade seas levinuim keel ning meie naabrid jaamas olid peamiselt ychanad. Lihtsam oleks olnud minna meediku juurde ja õppida põhitõed selgeks droogide mõju all, kuid ta oli väga kirglikult teatanud, et ei taha seda teha. Uran oli mu väikese majapidamise ainus mittesõjaväelasest liige, napilt kuueteistkümnene, ta polnud minu ega ühegi teise Kalri Halastuse meeskonnaliikme sugulane, kuid ma olin leidnud, et olen tema eest vastutav.

Viis seisis kõrval ja oli pealtnäha keskendunud sellele, et tee oleks valmis, kui Urani õpetaja mõne minuti pärast saabub, tegelikult aga hoidis poisil hoolega silma peal. Mõne meetri kaugusel küürisid Kalr Kaheksa ja Kalr Kümme koridori põrandat, mis nüüdseks oli märksa vähem kriimuline ja silmanähtavalt mitte nii hall kui majapidamise ajutistest piiridest välja jääv põrand. Töötades nad laulsid, kuid vaikselt, sest kodanikud magasid sealsamas lähedal uste taga.

Mu armsama toas

Kasvas jasmiin

See ehtis kogu tema voodit

Lapsed on paastunud ja juuksed maha ajanud

Kuu aja pärast külastavad nad jälle templit

Rooside ja kameeliatega

Aga mina tahan vaid

Jasmiiniõitest lõhnaõli

Kuni elu lõpuni

See oli vana laul, vanem kui Kaheksa ja Kümme ise, tõenäoliselt isegi vanem kui nende vanavanemad. Ma mäletasin aega, mil see oli uus. Süstikul, kus Kaheksa ja Kümme mind ei kuulda ei saanud, laulsin ma nendega kaasa. Vaikselt, sest minu kõrval magas turvavööga istmele kinnitatud Tisarwat sügavat und. Kuid süstiku piloot kuulis mind kerge rahulolutundega. Ootamatu reis tagasi jaama ja see, mida ta oli kuulnud kuberner Giarodi teatest, oli teinud ta murelikuks. Aga kui ma laulsin, siis olid asjad nii, nagu pididki olema.

Kalri Halastusel Seivarden magas ja nägi und. Tema kümme Amaati magasid samuti, lähestikku oma koikudes. Bo dekaad (Bo Ühe juhtimisel, sest Tisarwat oli koos minuga süstikus) oli just ärganud ning kordas midagi mõtlemata pähekulunud palvet (Õigluse õis on rahu. Sündsuse õis on mõtete ja tegude ilu...).

Veidi hiljem tuli meedik vahist ja leidis leitnant Ekalu väiksest, valgete seintega dekaadiruumist õhtusööki põrnitsemast. „On sinuga kõik korras?” küsis meedik ja istus tema kõrvale. Köögitoimkonnas Etrepa asetas meediku ette teetassi.

„Minuga on kõik hästi,” valetas Ekalu.

„Me oleme pikka aega koos teeninud,” vastas meedik. Kimbatuses Ekalu ei tõstnud pilku ega öelnud midagi. „Enne edutamist oleksid sa läinud oma dekaadikaaslaste juurde tuge otsima, aga enam sa nende juurde minna ei saa. Nad on nüüd Seivardeni omad.” Enne minu tulekut – enne seda, kui Kalri Halastuse eelmine kapten riigireetmise eest arreteeriti – oli Ekalu olnud Amaat Üks. „Ja ma oletan – sulle tundub, et sa ei saa minna oma Etrepade juurde.” Ekalut saatev Etrepa seisis tuimalt ruumi nurgas. „Paljud teised leitnandid läheksid, kuid nemad ei tõusnud leitnandiks lihtsõdurist, eks ole.” Meedik ei lisanud, et Ekalu kardab ehk kaotada autoriteeti laevakaaslaste silmis, kes olid teda aastaid tundnud lihtsõdurina. Ei lisanud, et Ekalu teadis omast käest, kui ebavõrdne tehing see oleks, kui ohvitser tahaks mingit lohutust või toetust talle alluvatelt sõduritelt. „Ma söandan öelda, et sa oled esimene, kes sellega hakkama sai – lihtsõdurist ohvitseriks tõusis.”

„Ei,” vastas Ekalu tuhmilt. „Admiral oli.” Ta mõtles mind. „Ma oletan, et sa teadsid seda kogu aeg.” Ta pidas silmas, et ma olin abistav, mitte inimene.

„Kas probleem on siis selles?” küsis meedik. Ta polnud Etrepa toodud teed puudutanud. „Et admiral on esimene?”

„Ei, muidugi mitte.” Ekalu tõstis viimaks pilgu ja ta ükskõikse ilme varjus vilksatas hetkeks midagi muud, ent kadus kohe. „Miks peaks?” Ma teadsin, et ta räägib tõtt.

Meedik tegi osavõtmatu žesti. „Mõned inimesed muutuvad armukadedaks. Ning leitnant Seivarden on… admirali väga kiindunud. Ning sina ja leitnant Seivarden…”

„Oleks tobe olla admirali pärast armukade,” ütles Ekalu ükskõikse tooniga. Ta mõtles seda tõsiselt. Ta väidet oleks saanud tõlgendada ka solvanguga, kuid ma teadsin, et ta polnud seda nii kavatsenud. Ja tal oli õigust. Polnud mingit põhjust minu peale armukade olla.

„Sellised asjad ei olegi alati arukad,” märkis meedik kuivalt. Ekalu ei vastanud. „Ma olen vahel mõelnud, mis võis Seivardeni peast läbi käia, kui ta avastas, et admiral on abistav. Isegi mitte inimene!” Ja siis, vastuseks tundevirvendusele Ekalu näol: „Aga ta ei ole. Ma usun, et admiral ütleb seda sulle ise.”

„Kas sa hakkad nüüd admirali kohta ütlema see ja mitte tema?” ründas Ekalu. Ja pöördus siis kõrvale. „Palun mind lahkelt vabandada, meedik. Lihtsalt see tundub mulle kuidagi vale.”

Kuna ma võisin näha seda, mida nägi laev, nägin ka meediku kahtlevat reaktsiooni Ekalu liialdatult ametlikule vabandusele, Ekalu ootamatult hoolikale katsele varjata oma tavalist lihtrahva kõnepruuki. Aga meedik oli Ekalut tundnud pikka aega ning valdava osa sellest oli Ekalu olnud, nagu meedik nimetas, lihtsõdur. „Ma arvan,” ütles meedik, „et Seivarden kujutab ette, nagu mõistaks ta, kuidas on olla kõige madalamal astmel. Kindlasti on talle selgeks saanud, et on võimalik leida end sealt, hoolimata heast perekonnast, laitmatutest kommetest ja kõigist ennetest, et Aatr on kinkinud sulle õnneliku ja küllusliku elu. Ta on õppinud, et keegi, kellest ta on hoolimatult üle vaadanud, võib väärida tema lugupidamist. Ja nüüd, kui ta on selle selgeks saanud, kujutab ta ette, et mõistab sind.” Siis tuli talle veel üks mõte. „Seepärast sulle ei meeldigi, kui ma ütlen, et admiral ei ole inimene, on ju nii?”

„Ma pole kunagi olnud kõige madalamal astmel.” Ikka meedikut või Tisarwatit jäljendades hoolikalt vokaale venitades. Või Seivardenit. Või mind. „Ja ma ütlesin, et minuga on kõik hästi.”

„Ma siis eksisin,” vastas meedik ilma mingi vimma või sarkasmita. „Palun mind lahkelt vabandada, leitnant.” Ametlikumalt, kui see oleks olnud vajalik Ekaluga, keda ta tundis juba nii kaua. Kelle arst ta oli kogu selle aja olnud.

„Muidugi, meedik.”

Seivarden magas veel. Teadmata midagi oma leitnandist kolleegi (ja armukese) kimbatusest. Teadmata midagi, kartsin ma, laeva soodsast suhtumisest. Mis võis minu arvates olla tugev kiindumus. Nagu ma teadsin, võis laev kõhklemata öelda paljusid asju päris otse, seda aga siiski mitte kunagi.

Tisarwat pomises ja liigutas minu kõrval süstikus, kuid ei ärganud. Keskendusin mõttes sellele, mida ma võin Athoeki jaama jõudes eest leida ja mida ma peaksin sellega peale hakkama.