Abistav õiglus. 1. osa

Оглавление

Ann Leckie. Abistav õiglus. 1. osa

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

Tänusõnad

Отрывок из книги

Koolnuhall alasti keha lebas näoli maas, lund selle ümber värvisid verepritsmed. Väljas oli viisteist külmakraadi ja mõne tunni eest oli lõppenud torm. Lumi laius kahvatus koidus siledana, ainult mõned jäljeread viisid lähimasse jääplokkidest ehitisse. Kõrts. Või mida siin linnas kõrtsiks peeti.

Väljasirutatud käes, õlga puusaga ühendavas joones oli midagi kihelema ajavalt tuttavat. Oli küll vähe tõenäoline, et ma seda inimest oleksin tundnud. Ma ei tundnud siin kedagi. See siin oli külma ja erakliku planeedi jäine tagahoov, nii kauge radchaaide ettekujutusest tsivilisatsioonist kui üldse võimalik. Ma olin siin, sellel planeedil ja selles linnas ainult seepärast, et mul olid oma pakilised asjad ajada. Tänaval vedelevad laibad polnud minu mure.

.....

Pea või siseorganite vigastused olnuksid kõige ohtlikumad võimalused. Avasin kaks äsja ostetud tervendajat ja tõstsin teki kõrvale, et asetada üks risti üle Seivardeni kõhu, ning jälgisin, kuidas see kerkis, venis ja siis läbipaistvaks kestaks tardus. Teist hoidsin ta selle näopoole vastas, mis näis olevat rohkem muljuda saanud. Kui ka see oli kõvastunud, võtsin pealmise mantli seljast, heitsin pikali ja magasin.

Veidi enama kui seitsme ja poole tunni pärast Seivarden liigutas ja ma ärkasin.

.....