Читать книгу Abistav mõõk - Ann Leckie - Страница 5

Türann oli öelnud, et meie taust on sarnane, ja mõnes mõttes tõepoolest oligi. Tema koosnes – ja mina olin koosnenud – sadadest kehadest, mis kõik kandsid sama isiksust. Selle nurga alt vaadatuna olime väga sarnased. Mõned kodanikud olid selle peale tulnud – tõsi küll, suhteliselt hiljuti, umbes viimase saja aasta jooksul –, kui vaieldi abistavate kasutamise üle sõjaväes.

See näis õudsena, kui keegi mõtles, et see võib juhtuda tema enda või sõbra või sugulasega. Aga Radchi isand tegi läbi sama, oli mõnes mõttes samasugune olevus nagu teda teenivad laevad, kuidas sai see siis olla nii halb, kui kahjurid väitsid? Kas polnud naeruväärne öelda, et Radch pole kogu aeg olnud absoluutselt õiglane.

See sõna kuulus triaadi. Õiglus, sündsus ja majanduslikud hüved. Ükski õiglane tegu polnud sündsusetu, ükski sünnis tegu polnud ebaõiglane. Niiviisi seotud õiglus ja sündsus viisid majanduslike hüvedeni. Kelle jaoks ja milliste hüvedeni, seda vahel muidugi hilisõhtutel pooliku arrakipudeli taga arutati, aga üldiselt radchaaid ei kahelnud, et õiglus ja sündsus on kokkuvõttes mingil jumalate poolt heakskiidetud moel kasulikud. Ainult kõige äärmuslikumates oludes võis tekkida küsimus, kas Radch ikka on õiglane, sünnis ja kasumlik.

Muidugi vastupidi oma laevadele kuulus Radchi isand kodanike hulka – ja mitte lihtsalt kuulus, vaid valitses kõigi radchaaide üle absoluutse monarhina. Mina olin relv, mida ta oli kasutanud oma valduste laiendamiseks. Tema teener. Mitmes mõttes tema ori. Erinevusi oli veelgi. Kõik Anaander Mianaai kehad olid identsed, kloonid, eostatud ja kasvatatud ainult selleks, et saada osaks temast. Kõik tema tuhanded ajud olid kasvatatud ja arendatud implantide ümber, mis ühendasid need temaga. Kolm tuhat aastat polnud ta hetkekski olnud keegi teine kui Anaander Mianaai. Kunagi polnud ta olnud ainsa kehaga isik – soovitavalt hilises teismeliseeas või noor täiskasvanu, kuigi kõlbasid ka vanemad –, vangistatud ning külmutatud siis kümneteks või sadadeks aastateks, kuni tekkis vajadus tema järele. Hooletult üles sulatatud, implant ajju lükatud, vanad närviühendused lõhutud, uued kokku ühendatud, senine isiksus hävitatud ja laeva TI-ga asendatud.

Ma ei usu, et te suudate seda ette kujutada, kui te pole seda ise läbi elanud. Õudus, iiveldus ja hirm ka siis, kui see on juba tehtud ja keha teab, et ta on laev, – kui isikut, kes oli enne, enam ei eksisteeri, nii ei saa ta ka oma surmast hoolida. Võtab nädala, vahel ka kauem, et keha ja aju kohaneksid uue olukorraga. Protsessi sellist kõrvaltoimet oleks kindlasti saanud kui mitte päriselt kõrvaldada, siis vähemalt teha oluliselt mugavamaks. Aga mida luges ühe keha ajutine ebamugavus? Üks keha kümnest või isegi sajast ei omanud tähtsust, selle ahastus oli kõigest ajutine ebamugavus. Kui see osutus liiga intensiivseks või kestis liiga kaua, keha kõrvaldati, hävitati ja asendati teisega. Varus oli neid palju.

Nüüd aga, kui Anaander Mianaai oli kuulutanud, et uusi abistavaid enam ei valmistata – siinkohal ei tulnud küll arvesse need tuhandete vangide kehad, mida külmutatult trümmides ootel hoiti –, ei tarvitsenud keegi selle küsimuse pärast enam mingit muret tunda.

Kalri Halastuse kaptenina oli mul oma kolm korda nelja meetri suurune kajut, mida ääristasid pingid, mis sobisid nii istumiseks kui ka asjade hoidmiseks. Üks neist pinkidest oli ühtlasi mu voodi ja selle sees, mu kastide ja kohvrite all oli kast, mida laev ei näinud ega tunnetanud. Inimsilmad nägid seda, ka abistava inimsilmad. Kuid skannerid või mehaanilised sensorid ei näinud kasti ega selles sisalduvat püssi ning laskemoona – kuule, mis läbistasid kõike universumis leiduvat. Jäi saladuseks, kuidas see võimalik oli: mitte ainult seletamatu jõuga kuulid, vaid ka see, kuidas püssi kastilt peegelduv valgus oli küll nähtav inimesele, kuid mitte näiteks kaameratele, mis toimisid samal põhimõttel. Laev aga ei näinud kasti asemel mitte tühja kohta seal, kus oleks pidanud midagi olema, vaid midagi, mis tema arvates oleks pidanud selles kohas olema. Kõigel sellel puudus loogiline seletus. Ometi oli see nii. Kasti, relva ja laskemoona olid valmistanud presgerid, võõrlased, kelle eesmärgid jäid selgusetuks. Neid kartis isegi Anaander Mianaai, Radchi ääretute valduste valitseja ning pealtnäha lõputu sõjaväe juht.

Kalri Halastus teadis kastist ja relvast, sest ma olin talle öelnud. Minu Kalri dekaadile oli see lihtsalt üks kast paljudest, millest nad polnud ühtegi avanud. Kui nad oleksid tõepoolest olnud abistavad, nagu nad vahel teesklesid olevat, oleks lugu sellega lõppenudki. Ent nad ei olnud abistavad. Nad olid inimesed ning seega uudishimulikud. Nad tegid oletusi ja vahtisid viivitades ringi, seades linu ja madratsit, millel ma magasin. Kui ma poleks olnud kapten – rääkimata siis sellest, et admiral –, oleksid nad nüüdseks millimeeterhaaval läbi tuhninud kogu mu pagasi, ja mitte üks kord, ning kõik leitu omavahel läbi arutanud. Aga ma olin kapten, mul oli võim kogu meeskonna elu ja surma üle, ning seega oli mulle tagatud see väike privaatsus.

Kuni kapten Vel valis Radchi isanda võitluses iseendaga vale poole, oli kajut kuulunud talle. Vaip, katteriided ja pinke katnud padjad olid kadunud, jäänud maha Omaughi paleesse. Ta oli lasknud seintele purpurse ja rohelisega maalida keerukaid ornamente, mille stiili ja toonid oli ta võtnud minevikust, ajastust, mida ta oli pidanud õilsamaks ja tsiviliseeritumaks meie omast. Erinevalt kapten Velist olin ma selle perioodi läbi elanud ega kahetsenud selle kadumist. Oleksin lasknud ornamendid eemaldada, aga oli pakilisemaid probleeme ja õnneks ei ulatunud kaunistused kapteni kajutist kaugemale.

Veli jumalad, kes olid asunud nišis laeva jumalatest – loomulikult Amaat, tähtsaim radchaaide jumalatest, ja laevale nime andnud Kalr – allpool, olin ma asendanud Temaga, Kes Tärkab Liiliast, EskVari (alguse ja lõpu kehastuse) ja Toreni väikese, odava ikooniga. Mul oli vedanud, et ma selle üldse leidsin. Toren oli vana jumal, mitte kuigi populaarne, samahästi kui unustatud kõigi poolt peale tema nime kandvate laevade meeskondade, ükski neist ei peatunud aga läheduses ja üks – mina – oli hävitatud.

Ruumi oleks olnud ka rohkemate jumalate jaoks, selleks oli alati ruumi. Aga ma ei uskunud ühessegi neist. Meeskonnale oleks tundunud imelik, kui mul poleks olnud seal midagi peale laeva omade, aga need ajasid asja ära. Minu jaoks polnud need jumalad, vaid millegi muu meenutused. Meeskond seda ei teadnud ega oleks ka mõistnud, nii ma siis põletasingi iga päev nende, nagu ka Amaati ja Kalri ees viirukit ning nagu laeva jumalad, said nemadki ohvriannina toitu ja emailvärviga kaetud messinglilli, mis pani Viie kulmu kortsutama, kui ta neid esimest korda nägi, sest need olid tema meelest nii odavad ja üldlevinud, mitte ohvriannid, mida üks Mianaai, liiatigi admiral, peaks oma jumalatele tooma. Ta oli seda vihjamisi öelnud Kalr Seitsmeteistkümnele, nimetamata mu nime või tiitlit. Ta ei teadnud, et ma olin abistav, ei teadnud, kui lihtne oli laeval seetõttu mulle teatada, kui ma seda soovisin, mida ta tundis, mida ta ütles ja kus ütles. Tema aga oli kindel, et laev hoiab ta keelepeksu salajas.

Kaks päeva pärast seda, kui me tekitasime värava ja asusime universumi väikeses isoleeritud killus teele Athoeki poole, istusin ma oma voodi serval ja jõin õrnast tumeroosast klaastassist teed, Kalr Viis aga korjas kokku hommikuse ennete heitmise kettad ja vaiba. Ended olid muidugi näidanud jätkuvat head õnne, ainult kõige kohtlasemad kaptenid leidsid vaibale langenud metallketaste mustrist midagi muud.

Sulgesin silmad. Tunnetasin Kalri Halastuse valgeid, laitmatult puhtaid koridore ja ruume. Kogu laev lõhnas julgustavalt ja tuttavlikult taaskasutatud õhu ja puhastusvahendi järele. Amaati dekaad oli lõpetanud oma hoole all olevate koridoride ja ruumide puhtaks küürimise. Nende leitnant Seivarden, vanim Kalri Halastuse leitnantidest, oli töö äsja üle vaadanud ning jagas nüüd oma vanaaegselt elegantse kõnepruugiga kiitust ja manitsusi ning töökäske järgmiseks päevaks. Seivarden oli selle töö jaoks sündinud, sündinud näoga, mis näitas ta kuulumist ühte Radchi tähtsamatest perekondadest, Anaander Mianaai kaugete sugulaste, rikaste ja hästikasvatatute hulka. Teda oli kasvatatud eeldusega, et temast saab komandör. Mõneski mõttes oli ta Radchi ohvitseri koondkuju. Kui ta rahulikult ja enesekindlalt oma Amaatidega rääkis, oli ta peaaegu seesama Seivarden, keda ma olin tundnud tuhande aasta eest, enne seda, kui ta oma laevast ilma jäi ja üks abistavatest ta päästepaati lükkas. Päästepaadi majakas oli rikkis ja ta oli sajandeid ringi triivinud. Kui ta leiti ja üles sulatati ning ta avastas, et kõik, keda ta kunagi oli tundnud, on surnud, tema perekonnastki pole enam midagi alles jäänud ja Radch on vahepeal tundmatuseni muutunud, oli ta Radchi aladelt põgenenud ning veetnud mitu aastat priisates ja sihitult ringi hulkudes. Kahtlustasin, et ta ei otsinud küll otseselt surma, kuid lootis salamisi mõnda fataalsesse õnnetusse sattuda. Pärast seda, kui ma ta leidsin, oli ta kaalus juurde võtnud, kaotatud lihaseid tagasi kasvatanud, nägi nüüd välja tunduvalt tervemana, kuid siiski kuidagi kulununa. Ta oli olnud nelikümmend kaheksa aastat vana, kui abistav ta päästepaati lükkas. Lisame vahepealsed tuhat aastat ja saamegi, et ta oli Kalri Halastuse pardal vanuselt teine.

Leitnant Ekalu, mu tähtsuselt teine leitnant seisis kahe oma Etrepaga komandosillal vahis. Teoreetiliselt polnud mingit vahipidamist vaja, sest Kalri Halastus oli alati ärkvel, alati valvel, alati teadlik laevast, mis oli ta keha, ja kosmosest selle ümber. Eriti veel väravaruumis, kus midagi ootamatut või ausalt öeldes isegi huvitavat polnud juhtumas. Aga vahel tekkis laeva süsteemides rikkeid ning nende kriiside lahendamine oli lihtsam ja kiirem, kui meeskond oli juba valvel. Ning muidugi oli asi ka selles, et kui kümneid inimesi oli pakitud väiksesse laeva, siis oli vaja leida neile tööd, et nad oleksid distsiplineeritud ja tegevuses. Laev näitas leitnant Ekalule numbreid, kaarte ja graafikuid, pomisedes ta kõrva teabe sekka sõbralikke, julgustavaid sõnu. Kalri Halastusele meeldis leitnant Ekalu, laev uskus tema arukusse ja võimekusse.

Kalr oli kapteni ehk siis minu dekaad. Kui teistes Kalri Halastuse dekaadides oli kümme sõdurit, siis Kalris oli kakskümmend. Nad magasid kordamööda, sest erinevalt teistest dekaadidest oli Kalr kogu aeg valves, see oli viimane jäänuk aegadest, mil laeva meeskonda kuulusid abistavad, killud laevast endast, mitte kümned erinevad inimolendid. Need Kalrid, kes olid äsja ärganud, kogunesid sõdurite lihtsasse valgete seintega söögituppa, kus oli parasjagu ruumi kümnele inimesele ja nende toidunõudele. Nad seisid oma skeliportsude taga – see kiiresti kasvav, tumeroheline, limane taim sisaldas kõiki toitaineid, mida inimese keha vajas. Maitse nõudis harjumist, kui sa just polnud selle peal üles kasvanud. Tegelikult kasvasid aga paljud radchaaid üles just skeli süües.

Kalri sõdurid alustasid pisut ebaühtlases unisoonis hommikust palvet. Õigluse õis on rahu. Paari sõna järel said nad vältused paika, sõnad langesid tuttavas rütmis. Sündsuse õis on mõtete ja tegude ilu.

Meedik – tal oli nimi ja formaalselt ka leitnandi auaste, aga kumbagi ei kasutatud tema poole pöördumisel kunagi – kuulus Kalri dekaadi juurde, kuid polnud Kalri leitnant. Ta oli lihtsalt meedik. Teda võis saata vahti – seda oli juhtunud varem ja järgmine vahikord ootas teda tunni aja pärast – ning kaks Kalri seisaksid vahis koos temaga. Ta oli ainus pardale jäänud kapten Veli ohvitser. Muidugi oleks olnud raske talle asendajat leida, kuid tema osalus eelmise nädala sündmustes oli olnud minimaalne.

Ta oli pikk ja kõhn, radchaai standardite kohaselt heleda nahaga, juuksed nii helepruunid, et paistsid pisut veidrad, aga mitte ka nii silmatorkavat tooni, et näida kunstlikuna. Tal oli kombeks kulmu kortsutada, aga tegelikult polnud ta pahur. Ta oli seitsekümmend kuus aastat vana, kuid nägi samamoodi välja kui kolmekümnesena – ning sellisena võis ta välimus säilida veel saja viiekümneni. Ta ema oli olnud arst, nagu ka vanaema ja vanavanaema. Hetkel oli ta minu peale äärmiselt vihane.

Ta oli ärganud täis otsustavust sel lühikesel ajavahemikul, mis tal enne vahtiminekut oli kasutada, et minuga tõsiselt rääkida, ning hommikuse palve kiiruga ära öelnud kohe, kui end asemelt maha veeretas. Hüvede õis on Amaat üleni ja täielikult. Olin oma tähelepanu sõdurite söögitoas toimuvalt ära pööranud, kuid kui ma olin kuulnud esimest rida, kõlasid minu jaoks tahtmatultki ka järgmised. Ma olen õigluse mõõk... Nüüd seisis meedik vaikides ja pingsalt oma koha juures dekaadiruumis, kus ohvitserid sõid.

Seivarden tuli dekaadiruumi – tema jaoks oli tegemist õhtusöögiga – naeratades ja rahulikult, nägi kangelt ja kärsitult ootavat, tavalisest rohkem kulmu kortsutavat meedikut. Nägin Seivardenit korraks ärritumas, siis sai ta sellest üle, vabandas hilinemise pärast, sai vastuseks pominal öeldud, formaalse sellest pole midagi.

Sõdurite söögiruumis oli Kalr lõpetanud hommikuse palve, välja öelnud ka need read, mis ma olin käskinud lisada, lühikese palve surnute eest koos nende nimedega. Awn Elming. Nyseme Ptem, sõdur, kes oli Imme jaamas mässu korraldanud, hoides oma elu hinnaga ära sõja rrrrrride võõrrassiga.

Bo dekaadi magamiskoht meenutas pigem seinaorva kui ühiskajutit, kümme magavat keha mahtus sinna hädavaevu ära, neil polnud isegi voodites privaatsust ega isiklikku ruumi. Nad tõmblesid, ohkasid ja nägid unenägusid rahutumalt kui seal kunagi varem maganud abistavad.

Oma tillukeses ruumis magas nende leitnant, väga noor ja võimatult sirelilillade silmadega leitnant Tisarwat liikumatult ja unenägudeta, kuid siiski pisut rahutult, adrenaliinitase oli normist natuke kõrgem. See oleks pidanud ta äratama, just nagu eelmisel ööl, kuid meedik oli andnud talle midagi, mis aitas tal magada.

Meedik neelas oma hommikusöögi, pomises vabanduse ja samahästi kui tormas dekaadiruumist välja. „Laev,” teatas ta rõhutatud sõrmeliigutustega, „ma tahan admiraliga rääkida.”

„Meedik tuleb siia,” ütlesin Kalr Viiele. „Me pakume talle teed. Aga tõenäoliselt ta loobub sellest.” Viis kontrollis tee taset plaskus ja võttis välja teise roosa klaastassi. Kahtlustasin, et kui ma eraldi selle järele ei küsi, siis ma oma vana glasuuritud tassi enam ei näegi.

„Admiral,” ütles Kalri Halastus otse mu kõrva ja näitas mulle Amaati, kes teel sõdurite söögiruumi vaikselt omaette laulis, üht neist tähtsusetutest salmikestest, mida lapsed peaaegu kõikjal laulavad. „Kõik käib ringi, kõik käib ringi, planeet ümber päikese, kõik käib ringi. Kõik käib ringi, kuu ümber planeedi…” Mõttetult ja vale viisiga.

Minu kajutis seisis Kalr Viis kramplikult valvel ja ütles ilmetu tooniga: „Meedik palub luba sinuga rääkimiseks, admiral.”

Koridoris kuulis Amaat selja taga teise Amaati samme ja jäi häbelikult vait. „Saada ta sisse,” ütlesin Viiele – see oli muidugi tarbetu, sest ta juba teadis, et mul oli plaanis meedikuga rääkida.

Uks avanes ja meedik sisenes pisut järsemalt, kui olnuks viisakas. „Admiral,” alustas ta pingsalt ja vihaselt.

Tõstsin ennetavalt käe. „Meedik. Istu. Kas sa teed soovid?”

Ta istus. Keeldus teest. Kalr Viis lahkus mu käsu peale, kahetsedes pisut, et tal jääb kuulmata, mida meedikul on öelda, sest kõik märgid näitasid, et see on midagi huvitavat. Kui ta oli läinud, viipasin pingsalt teisel pool lauda istuvale meedikule. Räägi.

„Ma palun admiralilt mõistvat suhtumist.” See ei kõlanud nii, nagu ta hooliks, kas ma tahan teda mõista või mitte. Laua all oli ta käed rusikasse pigistanud. „Admiral. Sir. Sa oled arstikabinetist kõrvaldanud mõned ravimid.”

„See on tõsi.”

See peatas ta hetkeks. Näis, et ta oli oodanud eitamist. „Keegi teine poleks saanud seda teha. Laev nõudis, et need peavad nimekirjas olema, ning ma kontrollisin pardapäeviku ja salvestused ise üle, ma nägin, et need olid olemas ja pole ühtegi märget, et keegi oleks need ära võtnud. Pardal pole kedagi peale sinu, kes saaks nende kadumist minu eest varjata.”

Ma kartsin, et see pole enam tõsi. Aga seda ma ei öelnud. „Leitnant Tisarwat tuli eile pärast oma vahetuse lõppu sinu juurde ja küsis abi kerge iivelduse ja närvilisuse vastu.” Kahe päeva eest, mõni tund pärast värava avamist oli leitnant Tisarwat tundnud stressi. Pööritust. Leidnud, et tal on raskusi õhtusöögi söömisega. Tema Bod olid seda murelikult märganud – enamasti on seitsmeteistaastastega probleem pigem selles, et neile ei jõuta piisavalt toitu ette anda, mitte et neid peaks sööma meelitama. Nad olid isekeskis otsustanud, et see tuleb koduigatsusest. Ja kannatustest, mida temas tekitas minu ilmselge vastumeelsus tema pardalviibimise suhtes. „Kas sa tunned muret tema tervise pärast?”

Meedik oleks peaaegu nördinult püsti hüpanud. „Asi pole selles!” Siis talle meenus, kellega ta räägib. „Sir.” Ta neelatas, ootas, kuid ma ei öelnud midagi.

„Ta on närviline. Näitajad osutavad emotsionaalsele pingele. Täiesti mõistetav. Täiesti normaalne algaja leitnandi jaoks tema esimeses teenistuskohas.” Seda öeldes ta mõistis, et tõenäoliselt on mul ulatuslik ülevaade sellest, mis on normaalne oma esimesse teenistuskohta jõudnud algajate leitnantide puhul. Ta kahetses, et oli seda öelnud, ja kahetses hetkeks isegi seda, et oli tulnud mind süüdistama. Aga ainult hetkeks.

„Olukorda arvestades täiesti normaalne,” nõustusin ma, kuid pidasin silmas midagi hoopis muud.

„Ning ma ei saanud teda aidata, sest sa olid ära viinud iga viimase kui ravimi, mida ma oleksid võinud talle anda.”

„Jah,” kinnitasin. „Seda ma tegin. Kas tema kehas oli saabudes millegi jälgi?” Ma teadsin juba vastust, kuid küsisin siiski.

Mu küsimus pani meediku imestunult silmi pilgutama, aga jällegi vaid hetkeks. „Kui ta süstikult minu juurde tuli, siis ta nägi välja nii, nagu võiks ta olla midagi võtnud. Aga kui ma teda skaneerisin, siis ma ei näinud midagi. Ma arvan, et ta oli lihtsalt väsinud.” Ta kehaasend muutus pisut, nagu ka emotsioonid, mida ma temas tajusin, mis osutas, et ta mõtles nüüd mu küsimuse tähendusele ning veidrale väiksele ebakõlale aparaatide näidu ja selle vahel, mida tema vilunud silm oli leitnant Tisarwati juures näinud.

„Kas tema toimikus on ettekirjutusi mingite ravimite osas?”

„Ei, ei midagi.” Meedik ei paistnud mingile järeldusele jõudvat. Ammugi siis sellele, milleni olin jõudnud mina. Aga nüüd oli ta uudishimulik, kuigi ikka veel ka vihane. „Viimased sündmused on meie kõigi jaoks pingelised olnud. Ja ta on väga noor. Ja…” Ta kõhkles. Küllap tahtis öelda, et nüüd teadsid pardal juba kõik, kui vihane ma olin olnud leitnant Tisarwati Kalri Halastusele määramise pärast. Nii vihane, et ei laulnud mitu tundi.

Nüüd teadis kogu meeskond, mida see tähendas. Oli hakanud isegi mugavaks pidama, et oli nii lihtne võimalus teada saada, kas kõik oli nii, nagu pidi. „Sa tahtsid öelda?” küsisin, hoides ilmet ja häält võimalikult ükskõiksena.

„Ma arvan, ta tunneb, et sa ei taha teda siia, sir.”

„Ei tahagi,” vastasin. „Juhtumisi.”

Meedik raputas mõistmatult pead. „Ma palun admiralilt mõistvat suhtumist. Aga sa oleksid võinud ta kaasavõtmisest keelduda.”

Ma oleksin võinud teda mitte kaasa võtta. Jätta ta palee dokki ootama, kui Kalri Halastuse süstik lahkus, ja mitte kunagi talle järele tulla. Ma olin seda võimalust tõsiselt kaalunud. Olin kindel, et Skaaiat oleks mõistnud ja leidnud võimaluse avastada, et mitte ükski dokis seisev laev ei jõua noort leitnanti Kalri Halastusele viia enne kui hilja. „Kas sa andsid talle midagi?”

„Midagi, mis aitaks tal magada. Tema jaoks oli päev just läbi saanud. Muud ma ei saanud teha.” Meedikule tegi tuska mitte ainult minu tungimine tema valdustesse, vaid see, et ta polnud saanud aidata.

Ma ei pannud vastu soovile korraks järele vaadata. Leitnant Tisarwat magas, kuid mitte sügavalt. Mitte rahulikult. Ta oli ikka pingul, ikka oli taustal vaikne närvilisus. „Meedik,” ütlesin oma ümbrusse tagasi tulles, „sul on täielik õigus minu peale vihane olla. Ma eeldasin, et sa saad vihaseks, eeldasin, et sa tuled protesteerima. Ma oleksin olnud pettunud, kui sa poleks seda teinud.” Ta pilgutas segaduses silmi, käed süles ikka rusikasse surutud. „Usalda mind.” Esialgu ei saanud ma talle palju rohkem öelda. „Ma olen tundmatu suurus, ma… pole harjunud, et mind käsutatakse.” Meediku näol vilksatas äratundmine, siis kerge vastumeelsus, siis piinlikkus selle tunde pärast, mida ma, nagu ta teadis, võisin näha, ja ta oli kindel, et ma jälgin ta reaktsiooni. Meedik oli parandanud mu implandid, mis ma olin nende varjamiseks välja lülitanud ja rikkunud. Meedik teadis, kes ma olin; peale tema ja Seivardeni ei teadnud seda pardal keegi. „Aga usalda mind.”

„Mul pole muud võimalust, sir. Me oleme eraldatud kuni Athoeki jõudmiseni, mul pole kellelegi kaevata.” Pettunult.

„Esita kaebus Athoekis, kui me sinna jõuame. Kui sa siis veel tahad seda teha.” Kui seal on kedagi, kellele kaebamisest mingit kasu oleks.

„Sir.” Ta tõusis, jättes ütlemata ülejäänu, mida ta oli tahtnud öelda. Kummardas kramplikult. „Kas ma võin minna?”

„Jah, muidugi, meedik.”

Leitnant Tisarwat oli probleem. Tema ametliku toimiku kuiva faktiloetelu põhjal oli ta sündinud ja kasvanud planeedil ühe vanema kolmanda ja teise vanema teise lapsena. Ta oli saanud igale jõukale, keskmiselt auväärsest perekonnast pärit radchaaile kohase hariduse. Saanud hästi hakkama matemaatikaga, poeesia osas oli tal huvi, kuid mitte annet, ajaloo suhtes polnud aga kumbagi. Vanematelt sai ta taskuraha, kuid midagi erilist nood temalt ei oodanud. Õppimaminek oli olnud tema esimene kosmosereis.

Ridade vahelt lugedes polnud ta sündinud selleks, et võtta perekonnas üle mingi positsioon, pärida kellegi varandus või täita mingeid lootusi, vaid oli oma valikutes vaba; kahtlemata olid vanemad teda armastanud ja hellitanud kuni päevani, mil ta lahkus sõjaväkke minekuks. Ta kirjavahetus vanematega kinnitas seda. Õed-vennad olid vanemad ega pannud pahaks, et tema oli pere lemmiklaps, vaid hellitasid teda peaaegu niisama palju kui vanemad.

Kergemeelne, oli Skaaiat Awer tema kohta öelnud. Frivoolne, oli olnud mu esimene mõte ta ostetud silmavärvi nähes, ning hinnangud ta toimikus kinnitasid sama. Andmed ei maininud enesevalitsemist. Aga ka mitte närvilist süngust, mis oli alanud varsti pärast tema jõudmist Kalri Halastuse pardale.

Tema õpetajad olid temasuguseid ennegi kohanud, seetõttu olid nad temaga ranged, kuid mitte julmad. Kindlasti oli neist mõnelgi sarnaseid noori sugulasi ja liiatigi valmistati teda ju ette haldusülesannete täitmiseks. Polnud tähtis, kas tal püsib mikrogravitatsiooni tingimustes õhtusöök sees või mitte – see probleem oli paljudel noortel leitnantidel, eriti neil, kellel kosmosega vähe kogemusi.

Kahe päeva eest, kui Tisarwat istus arstiruumis läbivaatusel, laev aga tegi ühendused, mis lasid tal – ja minul – lugeda noort leitnanti nagu kõiki teisi pardal viibijaid, olid tema Bod vaadanud üle viimase kui millimeetri tema pagasist ning jõudnud tema senise eluloo osas üsna õigete järeldusteni. Nad olid valmis vastikustundeks tema teadmatuse vastu, äsja koolist tulnud nooruk kutsus paratamatult esile narrimist ja nördimust. Aga ka kaastunnet ja etteaimatavat uhkust. Sest kui Tisarwat tulevikus midagi saavutab, võisid ta Bod seda enda tulemuseks pidada, sest lõpuks olid ju nemad need, kes teda kasvatasid. Õpetasid talle kõike seda, mis oli tegelikult oluline. Nad olid valmis olema tema Bod. Tahtsid, et temast kujuneks leitnant, kelle alluvuses teenimine oleks uhkuseasi.

Ma tahtsin nii väga, et mu kahtlused ei osutuks tõeks.

Vahikord kulges muidugi sündmustevaeselt. Meedik läks meie vestluse järel komandosillale ikka vihasena. Seivardeni Amaatid harjutasid, pesid, valmistusid magamaminekuks, trügimise ja nördinud sosina saatel oma harjumuspärastele asemetele ronimiseks – enese sirutamiseks eriti ruumi ei olnud. Ekalu Etrepad küürisid oma valduste niigi peaaegu plekituid ruume ja koridore. Leitnant Tisarwatil oli ärkamiseni veel neli tundi.

Läksin laeva väiksesse võimlasse, mõned viimased Amaatid pagesid mu jalust. Tegin tund aega täie jõuga harjutusi. Läksin ikka vihasena ja võimlemisest higisena lasketiiru.

See oli läbinisti simulatsioon. Keegi ei tahtnud, et väikeses laevas hakkaksid kuulid lendama, eriti kui laevakere taga oli karm vaakum. Märklaudadeks olid kujutised, mida laev tagumisele seinale projitseeris. Relv paukus ja lõi tagasi nagu ehtsate kuulidega tulistades, kuid lasi välja ainult valguskiiri. Polnud küll nii destruktiivne, kui ma oleksin sel hetkel soovinud, kuid mul tuli sellega leppida.

Laev teadis mu meeleolu. Viskas märke üksteise järel kiiresti üles, tabasin neid kõiki peaaegu automaatselt. Laadisin – tegelikult poleks ju vaja olnud laadida, aga nii oli ette nähtud, et treening oleks realistlikum. Tulistasin veel ja veel, laadisin uuesti, tulistasin. Sellest jäi väheks. Seda nähes pani laev korraga välja tosina liikuvat märki. Sain kätte tuttava rütmi: tulista, laadi, tulista, laadi. Teadvusse kerkis üks laul – mind saatis peaaegu alati mõni laul. Seekordne oli pikk ja jutustav, ülevaade viimasest vaidlusest Anaander Mianaai ja tema kunagise sõbra Naskaaia Eskuri vahel. Poeet oli hukatud tuhat viissada aastat tagasi, tema versioon toimunust näitas Anaanderit lurjusena ja lõppes lubadusega, et surnud Naskaaia tuleb kord veel kätte maksma. Radchi aladel oli laul täiesti unustatud, sest selle laulmine, võib-olla isegi selle olemasolust teadmine oleks võinud kodanikule kergesti tähendada põhjalikku ümberkasvatamist. Väljaspool Radchi mõjupiirkonda seda mõnel pool siiski veel tunti.

Reetur! Me lubasime ju,

Et vahetame võrdselt, kingi vastu kink.

Nüüd ole neetud: su hävitab see, mille hävitad sina.

Tulista. Laadi. Tulista, laadi. Kahtlemata polnud sellel – või teistel samateemalistel lauludel – mingit faktilist alust. Kahtlemata oli sündmus ise olnud üsna argine, mitte nii poeetiliselt dramaatiline, täis müütilisi ja prohvetlikke ülemtoone. Aga laulda oli seda ikkagi tore.