Оглавление
Anthony Bourdain. Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas
Anthony Bourdain. Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas
SISSEJUHATUS
EESSÕNA
EELROOG. PEAKOKA MÄRKUS
ESIMENE KÄIK. TOIT ON HEA
TOIT ON SEKS
TOIT ON VALU
CIA SALADUSED
MAL CARNE TULEB TAGASI
TEINE KÄIK. KES TEEB TOIDUD?
KÖÖGIST LAUALE
KUIDAS KÜPSETADA PROFI KOMBEL
OMANIKU SÜNDROOM JA MUUD HAIGLASED KALDUVUSED
BIGFOOT
KOLMAS KÄIK. ESIMENE VERI
ÕNNELIK AEG
TULEVIKUKOKK!
APOKALÜPSIS
AASTAD KÕNNUMAAL
MIDA MA TEAN LIHAST
PINO NOIR: TOSCANA VAHEMÄNG
MAGUSTOIT. ÜKS PÄEV ELUST
KASTMEKOKK
VESTLUSE TASE
MUUD TEGELASED
Jooksupoisid
Ööportjee
Baarmen, peakoka sõber
ADAM, PEREKONNANIMI TEADMATA
PERSONALIOSAKOND
KOHV JA SIGARET. BRYANI ELU
LÄHETUS TOKYOSSE
NII ET TAHAD SAADA PEAKOKAKS? AKTUSEKÕNE
KÖÖK ON SULETUD
JÄRELSÕNA
TÄNUSÕNAD
AUTORIST
1
Отрывок из книги
Nüüd on asjad teisiti. Kui ma kirjutasin „Avameelselt köögist”, siis ma töötasin veel liinikokana. Tõusin kell viis või kuus, süütasin suitsu ja hakkasin trükkima. Püüdsin veeta mõned tunnid arvuti taga, siis tõmbasin habemenoaga üle näo, püüdsin takso ja sõitsin otsejoones tööle. Tavaliselt töötasin eine ajal kastmekoka kohal, pärastlõunal täitsin tellimusi, siis molutasin üheksa või kümneni, et hakata siis tellimusi laudadesse saatma. Peatükk „Üks päev elust” on üsna täpne ülevaade ühest minu tollasest tavalisest reedest.
Nii et isegi kui ma oleksin seda tahtnud, poleks mul olnud aega kunstipäraste valede ja kõrvalepõigete jaoks. Ma ei kavatsenud kirjutada midagi paljastavat, „rebida restoraniärilt kaane pealt” ja ausalt öeldes ei huvitanud taaskasutatud leib või kogu see „esmaspäevase kala” värk mind raasugi. Ma ei olnud – ega ole – restoraniäri muutmise eestkõneleja. Mulle meeldib see äri just niisugusena, nagu see on. Ma kavatsesin kirjutada raamatu, mis tunduks mu kokkadest kolleegidele ja teistele restorani töötajatele lõbus ning tõepärane. Ma tahtsin, et see kõlaks nii, nagu ma räägiksin, ütleme… laupäeva õhtul kell kümme, pärast töörohket tipptundi, kui me koos veel mõne kokaga vedeleme veel köögis, võtame mõne õlle ja ajame loba. Te märkate, et raamatu stiil on hootine; et testosterooni on lehekülgedel pigem liiga palju kui liiga vähe ja et vahel teen ma radikaalseid üldistusi. See kõik oli tahtlikult nii. Need asjad on kokkadele omased. Ma ei eeldanud, et keegi peale mõne läbipõlenud liinikoka, uudishimuliku peakoka ja vintsutatud üksiklase seda kunagi loeb.
.....
Kõigepealt ma olin tige. Vimm on mu elus alati olnud tähtsaks edasiviivaks jõuks, antud juhul tekitas see minus aga äkilise seiklus-janu kõige toidusse puutuva suhtes. Otsustasin, et trumpan oma toiduhuvilised vanemad üle. Ning loomulikult näitan koha kätte oma seni veel õndsas teadmatuses viibivale väikevennale. Ma näitan neile, kes on tõeline gurmaan!
Ajud? Haisvad, kleepuvad juustud, mis lõhnavad nagu surnu varbad? Hobuseliha? Piimaliha? Tooge aga ette! Mida šokeerivam see tundus, seda innukamalt ma seda nõudsin. Kogu ülejäänud suve – ja järgmised suved – sõin ma kõike. Kühveldasin kleepuvat Vacherini juustu, õppisin armastama rammusat juustutaolist Normandia võid, eriti saiale määritult ja mõrušokolaadi sisse kastetult. Kui vähegi võimalik, näppasin punast veini; proovisin frituure – väikesi tervena küpsetatud kalu, mida süüakse küüslaugu ja peterselliga – ning mulle meeldis, et sõin päid, silmi, konte ja kõike koos. Sõin raikala, musta või kastmes, maksavorstisuppi, rupskeid, neerusid, verivorsti, millest voolas mu lõuale verd.
.....
