Читать книгу Klopp. Minu Liverpooli romanss - Anthony Quinn - Страница 2

Anthony Quinn
Klopp. Minu Liverpooli romanss

Originaalteose pealkiri:

Klopp. My Liverpool Romance

Anthony Quinn

Esmatrükk 2020. aastal

kirjastuses Faber & Faber Limited

Bloomsbury House

74–77 Great Russell Street

London wc1b 3da

Suurbritannia

© Anthony Quinn, 2020

Tõlge eesti keelde © Koolibri, 2021

Published by arrangement with Andrew Nurnberg Associates.

Fotod pildipoognal: lk 1 Autor; lk 2 ü Hartmut ja Ulrich Rath, a Elisenda Roig / Staff / Getty Images; lk 3 ü Witters, a Vladimir Rys / Staff / Getty Images; lk 4 ü Martin Davidsen / Wikimedia Commons, a Lars Baron / Staff / Getty Images; lk 5 ü Andrew Powell / Getty Images, a Nick Taylor / Getty Images; lk 6 ü Independent Photo Agency Srl / Alamy / Vida Press, a Tom Jenkins / Getty Images; lk 7 ü Robbie Jay Barratt – AMA / Getty Images, a Cosmin Iftode / Alamy / Vida Press; lk 8 ü Robbie Jay Barratt – AMA Getty Images, a Laurence Griffiths – PA Images / Getty Images

Inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan

Toimetaja Airi Kapanen

Kunstiline toimetaja Mare Kõrtsini

Küljendaja Lauri Haljamaa

Kõik õigused on kaitstud. Ilma autoriõiguse omanike eelneva kirjaliku loata pole lubatud ühtki selle raamatu osa paljundada ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil.

ISBN: 978-0-571-36496-1 (inglise k)

ISBN: 978-9985-0-4599-2 (eesti k)

e-ISBN: 9789985046944

Kirjastus Koolibri

Hiiu 38, 11620 Tallinn

pood.koolibri.ee

Mälestades minu isa Peter Quinni (1930–2013), kes viis mind esimest korda Anfieldile.

Spordi vastu ma erilist huvi ei tunne, aga mul on väga hea meel, et on olemas selline inimene nagu Jürgen Klopp, ja mitte ainult sellepärast, et mu abikaasa on Liverpooli fänn. Trumpi ja Johnsoni ajastul vaimustab ta mind kui näide sellest, milline võib olla üks meesjuht: kirglik, huumorimeelne, lahke, sõbralik, tagasihoidlik, aus ja ennekõike viisakas. Mu abikaasa laadib mulle vaatamiseks üles videoklippe mängujärgsetest intervjuudest ja kohtumise tipphetkedest ja eranditult alati paneb Klopp mind naerma või mu südame hõiskama.

Lucy Kirkwood, näitekirjanik, tsitaat Observerist

Proloog

Kolmapäeval, 11. detsembril, 2019. aasta üldvalimiste eel mängis Freiburgi barokkorkester Londonis Barbicani kontserdisaalis Händeli „Messiat“. Suur rõõm – ja kergendus – oli viibida kas või paar tundi kohas, kuhu ei tunginud Brexiti trööstitu hälin ja raev. Kui sopran avas kolmanda osa aariaga „Ma tean, et mu lunastaja elab“, leidsin end kandumas ulmade õndsusesse. Kujutasin ette, et teised mu ümber kogevad midagi sarnast. Milline kaunis fraas see on – Ma tean, et mu lunastaja elab … Kuid sel puhul ei mõelnud ma jumalast. Mu mõtted olid maised, ajalikud, süüvinud ühe teatud Saksa maestro sooritatud imetegudesse. Ja ma ei pea silmas Händelit.

Mõtlesin ikka veel eelmisest õhtust, kui Liverpool FC alistas Salzburgi Red Bulli 2:0 ja kindlustas edasipääsu 2019.–2020. aasta meistrite liiga play-off-ringi. Võit, mille sepistas nende ületamatu peatreener Jürgen Klopp. Kas tema ongi mu lunastaja? Ei. Kas ta on messias? Ta ei ole õieti isegi mitte võrukael. Kas tema ongi see eriline elujõud, mis viib edasi jalgpalliklubi, mille hiilgeajad paistsid olevat minevikku jäänud? Päris kindlasti. Ja kõige suuremat rahuldust pakub selles klubi ja treeneri liidus asjaolu, et see tundub justkui saatusest määratud. See liit pidi sündima! Sõna otseses mõttes ei ole mitte kedagi teist, keda võiks ette kujutada tegemas tööd, mille on Liverpoolis ära teinud Jürgen Klopp.

Ometi polnud ma alles kümme aastat tagasi temast midagi kuulnud. Vähesed olid. Praegu, aastal 2020, on ta tõenäoliselt maailma kõige kuulsam ja imetletum jalgpallimänedžer. Kuidas see juhtus? Kuna ma polnud Saksamaa Bundesliga kirglik austaja, kippus mul kahe silma vahele jääma noor treener, kes endale klubis Mainz 05 nime tegi ja taasäratas uinuva hiiglase Dortmundi Borussia. Kuulsin seda nime vist esimest korda 2011. aastal. Liverpool oli parajasti kahetsusväärselt varjusurmas, mille olid esile kutsunud Hicksi-Gilletti äpardunud majandustehingud ja vales kohas töötanud tubli treeneri Roy Hodgsoni vähikäigud palliplatsil. Välja käidi nagu ikka mitu nime, kes võiksid tema mantli pärida, teiste seas kõlas ka Kenny Dalglishi nimi. Kuid üks LFC sõber, kes meiega reedeti Clerkenwellis väikesel väljakul palli tagus, ütles mulle, et „nad peaksid vaatama Jürgen Kloppi“. Keda? Ta visandas mulle kiire pildi, mille ma peagi unustasin, olles lummatud Dalglishi teise ametiaja petlikust koidukumast ja siis Brendan Rodgersi suurejoonelisest võitlusest Premier League’i meistritiitli poole aastatel 2013–2014.

Oo, see oli vast hooaeg! Liverpool mängis vutti kiirusel 150 miili tunnis, ründeteravikus kolmhark, mis vastaseid paremale ja vasakule laiali paiskas, jõuluks liidripositsioon, märtsis vahe viis punkti ja tiivustav aimdus, et me võidame selle liiga. Ükskõik kui palju väravaid vastane ei löönud, suutsime meie ikka ühe rohkem lüüa. Kuni ühel hetkel enam ei suutnud. 27. aprillil 2014 pärast Chelsea 2:0 võitu Anfieldis ehk teisisõnu päeval, mil „buss pargiti värava ette“¹, olin leinameeleolus ja kirjutasin päevikusse:

… Hea, et see oli Gerrardi viga – temale on kõige lihtsam andeks anda. Kui seda oleks teinud näiteks Kolo Touré, oleksin Rodgersit igavesti neednud, et ta tema valis.

Samal ajal Saksamaal oli Dortmundi Borussia tekitamas kõmu järjestikuste meistritiitlite, 2012. aasta kuldse duubli ja 2013. aasta meistrite liiga finaaliga. Klopp oli nüüd radaril. Pärast Liverpooli südantlõhestavat kokkuvarisemist Rodgersi käe all ja tema viimaste kuude katastroofilist lõppmängu 2015. aastal (Stoke’i 6:1 võit meie üle oli täielik madalseis)² läksid kuluaarides liikvele kõlakad, et otsitakse asendustreenerit. Välja pakuti Carlo Ancelotti. Aga nimi, mis igalt poolt kogu aeg vastu kajas, oli Klopp. Ta oli juba otsustanud Dortmundist lahkuda ja aasta vabaks võtta. Klopp – sel nimel oli sangarlikku kõla. Klopp – kas Anfieldi väljavaade meelitaks teda puhkuselt tagasi? Klopp! Klopp! Klopp! Lähenes saatuse kiirenev kabjaplagin. Fännidel kloppis süda selle väljavaate peale juba nii kõvasti, et nad saatsid Kloppi naisele Twitteris palvekirja.

Rodgers, kes tüüris meeskonna Merseyside’i derbil 4. oktoobril veel 1:1 viigini, sai samal päeval sule sappa. Nädala lõpuks oli Klopp allkirjastanud Anfieldil kolmeaastase lepingu ja jalutas väljakule end rahvale tutvustama. Olgu mainitud, et ta nägi suurepärane välja – imposantselt pikakasvuline, lõõgastunud, teksastes, musta särgi ja musta jopega, juuksed kenasti pöetud, kuulus naeratus ujedalt näha. Seejärel pidas ta oma esimese pressikonverentsi. ‘

Pärast vastastikust andumust ja pisarateni liigutavat südamlikkust, mis oli iseloomustanud tema suhet Dortmundi fännidega, võttis Klopp oma inauguratsioonil Anfieldil tuure maha. Ta esitles ennast mikrofoni taga rahuliku ja vaoshoitud jutuga. Ta oli täiesti teadlik, mida tema ametissenimetamine tähendab („Siin olla on suurim au, mida ma võin ette kujutada“), aga ometi ei tahtnud ta hakata liiga vara sõjatrummi taguma, heavy metal football’i akordid veel valla ei pääsenud. Ta oli seal, „et püüda aidata klubi“, mis oli küll läbimas mõõnaperioodi, ent polnud ilmselt kaugeltki päris plindris. Ta sõnastas oma uuenduskava, pöördudes ühel ajal nii mängijate kui ka fännide poole. Kui keegi tahab klubile toeks olla, „peab ta saama kahtlejast uskujaks“. See oli tema teine kuulus repliik. Näis, et esimene oli pudenenud justkui kogemata, ehkki teades tema alatist hoolikat ettevalmistust, lasi ta sellel võib-olla vaid nii paista. „Kas keegi siin saalis arvab, et ma oskan korda saata imesid?“ küsis ta, andes otsekohe mõista, et ta on kõigest üks lihtne Schwarzwaldi poiss, kelle ema tunneb suurt uhkust ja tõenäoliselt vaatab teda praegu televiisorist. „Nii et ma olen täiesti tavaline tüüp … Olen tavaline.“ Bingo! Tema enesesalgamine ei kutsunud esile üksnes naeru, vaid vastandus asjakohaselt seda tüüpi jalgpallitreeneriga, kes kuulutaks ennast näiteks eriliseks tegijaks. Tema silmis oli eriline ainult klubi, mida ta lootis teenida. Ta mõistis Liverpooli. Ta mõistis meid.

Seejärel tegi ta veel ühe meisterliku liigutuse. „Ma loodan, et saan oma tööd nautida,“ ütles ta tõsimeelselt, vaadates otse küsijate poole. „Inimesed kõik rääkisid mulle väga palju Briti pressist. Nii et see on teie teha – näidata mulle, et nad kõik valetavad.“ Jälle üldine naer. Ta oli ajakirjanikega lõõpides nad relvitustanud ja see läks neile peale. Milline imepärane söakus kaasata nad oma poolele: ma pakun teile jalgpalli, mida võivad nautida kõik – mängijad, fännid, treenerid ja tõepoolest isegi teie, vastikud õelad tagumiste lehekülgede uudistekütid. Kui keegi küsis talt midagi Anfieldi panteoni kohta – see tähendab, tegi juttu minevikutaagast –, pareeris ta küsimuse tähelepanekuga, et ükski Liverpooli treener pole asunud ametisse teadmisega, et ta on juba valmis legend. Selline aupaiste tuli välja teenida. Ta kordas, mis ta oli öelnud kunagi Dortmundis: „Pole tähtis, mida inimesed sinust arvavad, kui sa sisse astud. Palju tähtsam on see, mida arvatakse siis, kui sa lahkud.“ Taas kumab läbi tagasihoidlikkus ja perspektiivitaju. Tõelise enesekindlusega õnnistatud inimene ei pea hooplema ega esinema ja tema eneseteadlikkus võimaldab tal mõista teisi. Sellele saab rajada karjääri.

Üks tark mees ütles kunagi: „Inimesed ei usu ideedesse: nad usuvad inimestesse, kes usuvad ideedesse.“ Sellega pani Klopp päeval, mil ta end tutvustas, täkkesse. Pidades ennast tagasihoidlikult ja muhedalt üleval, tõi ta välja põhiideed – kahtlejate pööramine uskujateks, vajadus püsida kahe jalaga maa peal („olen tavaline“), au teenida legendaarset institutsiooni –, mida ta uskus olevat täiesti võimalik kannatlikkuse ja ühtehoidmise toel ellu viia. Vähe sellest, nende eesmärkide poole püüeldes (ja see on Kloppi tähtsaim komponent) on neil kõigil lõbus. Premier League’i pingelises ja kõrgete panustega äris see element pahatihti unustatakse. Treenerid vajuvad tänapäeval kaunis ruttu näost ära. Kes peaks vastu sellisele lakkamatule urgitsemisele? Või sellisele lakkamatule sõimule? Ole Gunnar Solskjær muutus särasilmsest hurmurist mõne kuuga viimase piirini krimpsus Guglunkiks. Mingil määral võib sellest aru saada: nende töökohad ripuvad kogu aeg juuksekarva otsas. Aga isegi need süngete nägudega tegelinskid teleriekraanil – Keane, Souness, Mourinho – näevad välja nagu „Nürnbergi protsessi“ uusversiooni proovivõtetel. Klopp teab, et tõsiselt tuleb suhtuda oma töösse, mitte iseendasse ja see on kindlaim viis, kuidas lõbu tunda.

Viis aastat pärast tema tulekut peab ütlema, et tema maine pole kunagi olnud parem kui praegu. Tagasilööke on olnud – kolm kaotatud karikafinaali –, kuid need muutusid tähtsusetuteks 2019. aasta mais, mil Liverpool tõstis Madridis pea kohale oma kuuenda meistrite karika. Sügisel järgnes veel kaks karikat: UEFA superkarikas ja FIFA klubide MM-karikas. Juba 2019/2020. hooaja poole peal oli Liverpool läinud Premier League’is oma teed, tundmata terve aasta kaotusekibedust ja liikudes oma esimese koduse meistritiitlini viimase 30 aasta jooksul. Selliste saavutuste taga oli sedavõrd ladus, leidlik ja halastamatu jalgpall, et isegi konkurendid võtsid mütsi maha. Nüüd võis meid peatada veel vaid ülemaailmne katastroof!

See raamat ei ole Jürgen Kloppi elulugu. Kui tahate fakte tema elu ja karjääri kohta, on selleks raamatud olemas. Ma ei kavatse kirjutada temast tüüpilist biograafiat, sest ta pole tüüpiline treener. Olen üsna kindel, et ta pole ka tüüpiline inimene. Kirjutades kellestki, keda imetled, püüad sa võib-olla sellest inimesest aru saada. Ma tahan uurida asju, mis eristavad teda teistest jalgpallitreeneritest. Tema huumorimeelt. Tema piiritut südamlikkust. Tema spontaanset nutikust. Tema võimet inspireerida ja juhtida. Tema vankumatult püsivat taktikalist taipu. Tema võrratut hambarida. Oleme aru saanud, missugune õnn on olla praegusel ajal Liverpooli fänn. Kujutan ette, et samasugune tunne võis olla siis, kui Shankly 1960. aastate alguses oma võimu Anfieldil kehtestama hakkas.

Aastaid oli see täitumatu unelm. Ma polnud kindel, et üldse oma elu jooksul ühtegi Liverpooli tiitlivõitu näen. Olin kahtleja, nüüd olen uskuja. Klopp on meid kõiki üles kloppinud.