Читать книгу Novellid - Anton Hansen Tammsaare - Страница 5

Nad pidasid mesinädalaid, õigemini ainult mesipäivi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutises ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd; naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti kodus vihke või andis eratunde palgalisaks. Vähimagi vaba silmapilgu püüdsid nad kasutada enesearendamiseks, olgu lugedes või kusagil loengul käies. Isegi teatrisse ja kontsertidele mindi mitte lõbutsemiseks, vaid nagu tõsisemaks eluliseks otstarbeks.

Selle kõige leidsid nad enesestkimõistetavana, sest nad olid vaesed kui kirikurotid: neil polnud õiget kehakatet ega õiget korteritki, selle sisustisest või muust suuremast rääkimata. Neil oli ainult üks hea asi — usk oma õnnetähe sisse, usk, mis muutis olematud asjad nagu olevaiks ja reaalseiks. Nõnda elasid ja töötasid nad, nagu olekski juba kõik saavutatud, mida nad nii väga himustasid: mugav kodu oma pisikeste olengutega ja sõpruskonnaga.

Muidugi, peale selle olid neil veel omad unistused, aga need seisid juba nagu sealpool õnnetähte, väljaspool nende usu piire. Need pidid algama alles siis, kui õnnetäht saavutatud ja kui usk annud juba kõik, mis elus hädavajalik. Alles siis pidi algama unelm, alles siis pidi ta saama päris elavaks, nii et näed teda kas või tänaval ühes kuuvalgega kõndimas, siidsukad ja lakkkingad jalas.

Oma suurima unistuse leidsid nad kahekesi paar päeva peale abiellumist. Siis armastasid nad alles käe alt kinni hoides kõndida, teineteise kehasoojust tunda, häält kuulda ja vahetevahel vastastikku silma vaadata. Mõlemil oli nõnda nii imeliselt hea, sest mehe pilgus virvendas alles himu, kuna naise palgeile tõusis häbipuna, tõusis juba täie teadmise ja taibuga, kui ütlemata hea on nõnda mehe pilgu ees punastuda.

Nad liikusid ühe vaateakna tagant teise, et silmitseda väljapandud asju, lugeda nende hindu ja imetella kalleid ehteid, mis ajasid naise ihule soojad värinad. Nõnda sattusid nad reisibüroo akna alla, kus hakkasid silma mitmesugused liikumisvahendid — aurikud, autod, raudteerongid, lennumasinad, — millega pidi olema nii mõnus, kiire ja veetlev sõita.

Nii ja nii mitme päeva või tunniga Berliini, Pariisi, Londoni, Rooma ja mõni teab kuhu ilmaotsa veel.

«Kas mäletad meie esimest juhuslikku reisi?» küsis mees.

«Mäletan,» vastas naine, «mäletan isegi seda, mis tol korral rääkisime.»

«Ja mõtle ometi, kui imelik: kellegi teisega pole ma kunagi midagi selletaolist rääkinud ei enne ega pärast. Mul pole see teistega lihtsalt pähe tulnud. Reisima minna, liiatigi veel kuhugi Pariisi või Rooma, sellest ei võinud ju juttugi olla. Selleks puudus raha ja kõik muud eeldused. Minu kõige pikem teekond võiks olla ikka kas Kuressaare või Narva-Jõesuhu. Needki paigad olid häbemata kaugel. Aga niipea kui ma sind seal vagunis akna all nägin, mõtlesin kohe: mis oleks, kui sõidaksin praegu Itaaliasse? Väsiksin ära, jääksin suikuma, aga ärgates näeksin jällegi sind seal akna all. Sa sõidad kaasa, nagu oleksime kokku leppinud üheskoos sõita. Sõidame ja sõidame, ning kui pilgud juhuslikult vastamisi satuvad, siis naeratame nagu vanad tuttavad.»

«Nagu vanad tuttavad,» kordas naine. «Just nii. Algusest saadik olime kohe nagu vanad tuttavad. Ning kui lõpuks teineteiselt küsime, kuhu sõidame, siis vastame naerdes: Rooma. Aga ehk peatume Veneetsias? küsib üks. Hea küll, — vastab teine. Ja siis määrame kohtamispaigaks doodzide palee piinakambrid. Järgmine kokkusaamine püha Markuse platsil tuvide keskel. Olgu, rõõmutsesime mõlemad. Ja nõnda sõitsime Narva-Jõesuhu palavale liivale. Lendlesid meripääsukesed, karjusid kajakad, aga meie unistasime Markuse platsist ja tuvidest, just tuvidest.»

«See on minu ilusaim reis, see meie esimene Itaalia-reis. Aga vaata seda aurikut, kui kõrge ja tore! Oleks ometi võimalik siin jääs ja lumes talle peale istuda ja mitte enne ennast liigutada, kui näeme rannal värsket haljust ning õisi, palju õisi. Päike ja õied! Lõhnad!»

«Jah, kui ometi seda võiks! Heameelega oleksin selle eest kas või nädal otsa vahetpidamata merehaige. Kui võiks oma toaukse kogu tema loguga lukku keerata ja võtme kas või lähemale pilveservale visata või esimesele kerjajale tänavanurgal pihku pista, nimetades uulitsat, maja- ning korterinumbrit ja öelda: kõik, mis sealt leiad, võta omale, võta ja tarvita ise või jaga teistele, tee mis süda kutsub, sest meie sõidame Itaaliasse, sõidame sinna, kus on soe ja roheline, kus puud ja põõsad õitsevad. Meil pole nüüd enam midagi vaja, mitte midagi, me ainult sõidame. Head päeva, head päeva, armas kerjus!»

«Aga mis siis, kui võtaksime seda tõsiselt?» lausus mees äkki kainemas toonis.

«Võtame!» hüüdis naine ihuliikmeis püha elevusvärinaga, mida tundis meeski läbi riiete.

«Tehtud!» kinnitas mees. «Siinsamas reisibüroo akna all tõotame vastastikku pühalikult enne mitte rahulduda ega puhata, kuni oleme kahekesi korjanud niipalju raha, et võime sõita doodzide paleesse ja püha Markuse platsile, tunnistajateks need aurikud, lennukid, raudteerongid ja autod. Oma esimesel juhuslikul koosreisil heitsime nalja, nüüd aga räägime kibedat tõtt, räägime seda kõigi pühimuste nimel.»

«Jätame korteri võtmata, elame ses ainsas toas edasi, jätame mööbli ja serviisid ostmata, isegi samade riiete ja jalanõudegagi võib edasi ajada. Unustame teatri, kino, kontserdid, kõik lõbustused ja maiustused ning elame ainult oma reisile,» jätkas naine nagu meeski pühalikult.

«Igavesti ja aamen!» lõpetas mees.

Sellele järgnes lühike sõnatus, nagu tumm õndsuse maitsmine kujutluses. Siis küsis naine:

«Aga kui kaua me nõnda peame elama, et eesmärgile jõuda?»

Mees mõtles pisut, veeretas peas mingisuguseicl arvusid ja hindu ning vastas siis:

«Aastat kolm, neli, mitte enam.»

«Mitte ennem?» päris naine.

«Vististi mitte.»

«Kui pikk aeg!» venitas naine murelikult.

«Pikk?» imestas mees vastu. «Mõni pikk nüüd! Mis on kolm-neli aastat. Praegu olen mina kakskümmend kuus, sina kakskümmend üks, siis — mina kolmkümmend, sina ainult kakskümmend viis. Sootuks noored alles, elu paremad päevad.»

«Aga kui...» tahtis naine öelda, aga jättis ütlemata. «Mis aga kui?» küsis mees.

«Aga kui midagi juhtub?»

«Näiteks? Sõda, haigused, surm?»

«Mitte,» vastas naine hellalt.

«Mis siis?» päris mees.

«Minuga,» lausus naine.

«Mis võiks sinuga juhtuda?»

«Küll oled sa rumal,» naeris naine nüüd ja omal oli nii imeliselt hea, et tal praegu nii rumal mees, kes asjast aru ei saa. «Lapsed,» sosistas ta siis, ja mees tundis tema palavat hingust oma palgel.

Mees jäi äkki tummaks: tõepoolest pidi ta olema rumal, et ta ei tulnud sellele lihtsale mõttele.

Ja sõnatult kõndisid nad eredalt valgustatud tänaval, askeldades igaüks oma mõtetega.

Kadusid aastad, pikad, rasked aastad.

Mees ja naine ei käi juba ammu enam üheskoos jalutamas ega vaateaknaid imetlemas. Ajuti näib neile, nagu poleks nad seda kunagi teinud. Mälestus sellest polegi tõeline mälestus, vaid ainult tume unenägu. Mehel on piht tugevasti vimma vajunud ja teda näeb vaevalt muul ajal, kui aga tööle minnes ja töölt tulles, sest tema elu polegi muud kui aga aina töö ja töö. Näib, nagu ei aimakski ta, et on olemas veel mingisugune teine elu. Muretseda, millega toita ja katta iseend ning oma lapsi ja nende kõhna, väsinud ema — see on kogu elu ülesanne.

Mees mäletab nii selgesti, et see oli ainult mõni kuu peale reisibüroo akna all seismist ja pühalikku tõotust, kui naine talle mingisuguse saladuse kõrva sosistas, mille kohta tema siis nukralt naeratades tähendas:

«Meie esimene Itaalia-reis.»

Ka naine naeratas neid sõnu kuuldes, aga see oli viimne kord, kus nad oma tõotust veel meelde tuletasid. Tõotus taganes kuhugi teadvusläve taha ja hingitses seal mingisuguse ähmase udukujuna.

Elu aga astus paratamata rada. Tuli teine, tuli kolmas ja neljas laps. Neid oleks vististi rohkemgi tulnud, kui mitte haigused poleks teele takistuseks astunud, nii et naine sai pisut hinge tagasi tõmmata: vireles ja kasvatas neid, keda juba ilmale kandnud.

Nagu olnud, nõnda jäigi mõlemil algusest saadik ainukeseks usutavaks ja reaalseks mõtteks: kuis saada korter, kuis mööbel, kuis hädatarvilikud riistad ning kõik muu vajalik kribukrabu, kui on oodata lapsi. Pidi igat marka, igat penni lugema, pidi iga asja, iga riidehilbu hinda kaaluma, kas osta või mitte. Kadusid lastepere kasvades kontserdid, langes unustusse teater, ainult kinno sai veel mõnikord, kui mindi hästi kaugele linnaserva. Teatri aset täitis mõni riidehilp või kooliraamat, kontserdi aset mõni mürategev mängukann.

Nõnda järgnes üks hall aasta teisele. Polnud enam ainustki suurt ega ülevat mõtet, polnud enam ühtki ülevat tundmust ega hukutavat unistust, mis oleks kiskunud kaugele — kaugemale oma kitsast kodust, eemale oma igapäevasest murest ja askeldusest.