Читать книгу Kahenädalane - Anton Hansen Tammsaare - Страница 2

Ma nägin teda esimest korda vene karskuseseltsis, kus ma lõunat käisin söömas. Näost oli ta haiglane, kuid siiski paistis sealt nagu mureta olek välja. Kuub oli igalt poolt katki rebenenud ja puuvillad vahtisid selle aukudest lustilikult välja: oli ju kevade, pealegi mõni päev enne rõõmsaid lihavõtte-pühi, kus kõik ärkama peab. Ka puuvillatolgud unistasid vist ärkamisest, võib olla ka sest ilusast soojast maast, kus nad ükskord kasvanud olid; ka nemad näisid nagu nõu pidama, kudas kevadise tuule käes ärgata, kui nende mureta peremees neid uulitsale jalutama viib.

Kuue peremees, millel nii unistavad ja paljumõtlevad puuvillad all olid, näis aga sellest hoolimata täitsa rahul olema. Ta toetas selja vastu seina, laskis ennast supiga üle tilgutatud laua peale käsipõsikile ja vahtis lõunasööjaid. Õigem, ta ei vahtinud mitte midagi, ka seda mitte, et üks põlvenukk pükste seest nina välja pistis ja ütlema näis: “Ma olen paljas.” Teise jala suur varvas tegi saapatera sees sedasama. “Kahenädalane” vahtis niimoodi külmavereliselt ja pärani silmil, kuni aeg tuli tööle minna.