Читать книгу Kitty tahab suureks saada - Anton Hansen Tammsaare - Страница 2

Proua Vintrikul oli harjumus üksinda kõneleda. See oli kestnud nõnda juba paar aastat, nimelt sest saadik, kus tema mees suri pärast viisipäraselt pühitsetud hõbepulmi. Õieti öelda, proua Vintrik oli kogu eluaeg üksinda kõnelenud, sest tema õnnis abikaas oli pooldanud öeldist: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Nõnda valitses perekonnas täielik tööjaotus — üks aina rääkis, teisel polnud muud, kui kuulas. Sellest tööjaotuse põhimõttest ei saanud proua Vintrik peale mehe surma enam kinni pidada ja pidi mõlemad kohustused iseendale koondama: pidi rääkima ja pidi ka kuulama, ehk olgu siis, et ta pani kuulama loomad ja isegi elutud asjad. Seda viimast hakkas ta kord-korralt ikka sagedamini tegema, sest kaua sa ise oma kõnet ikka kuulad.

Inimesed lähevad proua Vintriku toauksest mööda ja kuulevad, kuidas ta kellegiga kõneleb, ja nad on huvitatud, kes seal küll võiks olla. Aga pärast nad saavad teada, et proua Vintrik kõneles oma sukkade, prillide, kingade vöi keedupotiga, mis poetab pudrusse glasuuritükke. Ta esitab neile isegi küsimusi, nagu oleksid nad vastamisvõimelised olendid. Ta teeb neile etteheiteid ja kaitseb neid ise siinsamas. «Mis pime sa sest glasuurist nõnda poetad?» pärib ta keedupotilt ja vastab ise: «Nüüd pole enam endine aeg, nüüd pudenevad kõigi pottide glasuurid.» Või ta ütleb oma sukasäärele: «Sa oled nagu igavene lira, et sul ka häbi ei hakka iseenda ja teiste ees,» ning vastab kohe: «Nüüd on ilmas kõik nagu igavene lira ja ühelgi pole enam kellegi ees häbi.»

Need sõnad panevad Proua Vintriku enda sügavast südamest ohkama. «Jajah,» lausub ta, «kui minu õnnis mees alles elas, siis oli ilmas kõik teisiti, siis veel ei juletud, siis oli häbi. Ühes meestega kaob ilmast kõik, ka häbi.» Nõnda arvas proua Vintrik oma sukasääre silmi üles võttes.

Et proua Vintrik nõnda iseendaga, loomadega ja asjadega kõneleb, seda teadsid majas kõik, aga samuti nad teadsid, et harilikult ta kõneleb ikka tasakesti, niiöelda endamisi, sest kellelgi pole ju vaja teada, mis tal ütlemist iseendale, kassile või mõnele tuile. Aga ühel päeval kuulsid äkki kõik, et proua Vintrik kõneleb hoovil valjusti, nagu oleks tema kaaskõneleja mõni poolkuulmatu, kui mitte üsna kurt. Sellepärast tõttasid kõik kas akendele või ustele vaatama, kellega küll proua Vintrik kõneleb nii hirmus valjusti, et see kostab otseteed karjumisena. Oma üllatuseks nägid kõik, et proua Vintrik seisab ihuüksi keset hoovi, ainult must kollaste silmadega kass istub prügikasti kaanel ja vahib alla solgitünni poole, mis seisab prügikasti kõrval, ning metalliläikega hall tui kõnnib kiviprügitusel. Nüüd mõistsid kõik, et peab midagi erakorralist lahti olema, kui proua Vintrik ajab halli tuiga ja musta kassiga nii valjusti juttu. Sellepärast tulid kõik välja vaatama: tuli kojanoorik, kes tahtis, et teda hüütaks maadamiks, kuigi tal olid kõik hambad suus ja puudusid alles lapsed; tuli pesunaine, kes oli juba ammust ajast maadami au sees; tuli keldrikorteris asuva kingsepa naine, must põll ees, sest ta aitas oma mehel vanu kingi parandada, tuli lukusepa poiss oma «värkstoast»; tuli isegi paar võhivõõrast hooviväravast, sest kõik tahtsid teada, mis seal on, kus nõnda karjutakse. Aga isegi siis, kui kõik seisid juba ümber proua Vintriku, ei näinud ükski midagi muud, kui aga kõndivat tuid maas ja istuvat musta kassi prügikasti kaanel.