Читать книгу Laps - Anton Hansen Tammsaare - Страница 2

Jaan Konarik oli lõplikult veendunud, et elu on õnnemäng, kus valitsevad mingisugused kosmilised seadused, mida inimene oma aruga ei taipa. Ole arst, advokaat, insener, arhitekt, ärimees, kujur või kirjanik, ikka kordub sama: teatud ajavahemikul õnnestub sul kõik, teostuvad isegi su kõige võimatumad ja uskumatumad üritused, nii et sa ise ja kõik teisedki peavad sind kas imeliseks õnnelapseks või haruldaselt taibukaks ja anderikkaks.

Nõnda kestab see tunde, päevi, kuid, aastaid või aastakümneidki. Õnn on sinuga magama heites ja magamast tõustes ning saadab sind kõigil su elusammudel. Aga siis tekib sündmuste keerus mingisugune murre või vaevalttajutav nõksak, mida taipad kohe või alles hiljem, ja sellest silmapilgust kaob kõrgem tasapind su jalge alt ning sa langed harilikkude surelikkude hulka. Nüüd tabab sind üks ebaõnnestumine teise järele. Oled sa advokaat, siis ei aita mingisugused paragrahvid ja kogemused, sa kaotad ühe protsessi teise järele, nii et oled jahmatanud ise nagu teisedki. Arhitektina või insenerina langevad sul ehitatavad majad või sillad sisse või sind tabavad muud asjaolud, mis muudavad su lootused pettumuseks. Kirjanikuna leiad, et su kirjastaja on kelm, pankrotis või et sa oled äkki kaotanud hingelise sideme oma lugejaskonnaga. Eile veel tundsid, et see on olemas, aga täna seda tundmust enam ei ole ja see paneb kammitsasse su mõtted ja hingelise taibu ning teeb su sõnult ja stiililt kidakeelseks. Ärimehena tabab sinu operatsioone kas mõni rahvusvaheline katastroof, ministrite vahetus või mõni uus seadus, mis muudab üleöö konjunktuuri ja viskab sinu põhjendatud arvestused uperkuuti. Nõnda saad sa kasu asemel löök löögi peale kahju.