Читать книгу Võsaküla uus koolmeister - Anton Hansen Tammsaare - Страница 2

Täna on Võsaküla koolimajas uue koolmeistri valimine. Aga mitte üksnes nimetatud küla lapsi ei pea tema koolitama, vaid siin on veel kaks teist küla lähikorras, kust lapsed ka siiasamasse koolimajasse käivad. See koht on selle poolest tuntud, et ükski kooliõpetaja siin üle kolme aasta ei püsi olema; enamiste lähevad nad aga juba teisel aastal siit minema.

Valikule on täna üksainus kandidaat ilmunud, nii et siin meestel midagi valida polegi; nad võivad ainult võtta või ilma jääda. Noor ametihimuline on nende endi ligidalt pärit, ühe turbalõikaja ja puusaagija poeg, kelle isa veel praegu oma venna maa peal metsa ääres saunas elab.

Uustalu Madis on teatud jõukas peremees. Tema koht on aga külast välja ehitatud ja mustab kaugel üle välja kasesalgu juures. Tal näib üksinda seal nagu igav olema. Koer haugub üksipäinis, suits tõuseb vagasel hommikul otsekohe taeva poole – ja jällegi üksinda; peretütar Anna laulab suvel – ning temagi laul lendab, nagu igavuse muljutustel, üksinda metsa poole, mis siit mitte kaugel ei ole ja kust talle vastukaja lahutatud kätel vastu tormab ning temaga ühes kaugele kuusikusse kaob. Siiski, mitte päris üksi ei ole Uustalu koht siin kasesalga juures. Paarsada sammu eemal, metsa ääres, kuhu vastukaja ühes peretütre Anna häälega suveõhtutel armastab kaduda, seisab väike saun. Siinsamas elab peremehe Madise vend Jaak oma eide Mariga. Nende poeg see ongi, keda Võsaküla koolimajas täna koolmeistriks valitakse …

Jaak mõtles juba siis, kui ta poeg Hans alles aastane oli, et ta temast ükskord koolmeistri tahab teha. Kust Jaak selle mõtte peale tuli, on teadmata. Võib olla, ehk andis selleks põhjust see, et ta ise vaevalt raamatust lugeda oskas ja kirjast peaaegu mitte midagi ei teadnud, aga võib ka olla, et selle juures alatine koolmeistrite vahetamine süüdi oli, kusjuures Jaak tähele pani, et kõik uued ametikandidaadid kusagilt kaugelt pärit olid, keda nende küla mehed pärastpoole tartlasteks ja mulkideks armastasid sõimata. Oli kudas see oli, aga nõu oli temal kindel: tema pojast peab koolmeister saama, kes temale auks ja oma küla rahvale kasuks pidi olema.

Oma eesmärgi kättesaamiseks hakkas ta juba aegsaste töötama: hoidis raha kokku, kus vähegi võis, ja ajas kõige vähemate kuludega läbi. Ta laskis esiteks poja vallakoolis käia; siit viis ta tema kihelkonnakooli, misjuures tal juba raskusi tuli kanda, sest et kirik versta 15 neilt eemal oli. Et ta igakord hobust ei tahtnud palgata, siis pidi ta mõnikord oma pojale leivakoti seljas järele viima. Ka kihelkonnakooli lõpetas poeg, kui ka mitte väga hiilgavalt, siiski ometi rahuloldavalt ära. Nüüd oli teda veel tarvis üheks talveks pedagoogikaklassi saata. Ka see sai täidetud, misjuures Jaagu ja Mari viimane mustapäevade tarvis kogutud rahakopikas ära kulus. Nad olid aga siiski rõõmsad, iseäranis Jaak – poeg on ju koolmeister; ta on see, mida ta nii mitu aastat on oodanud, mida oodates tal juba hallid karvad pähe on tekkinud.

Jaak oli uhke iseenese peale. Ehk miks ei oleks pidanud ta uhke olema? Saunamees – ja poeg – koolmeister. Peremehed, ostetud kohtade omanikud – ja nende pojad oskavad aga vaevalt sõnu kokku veerida.

Selle mõttega, et ta poeg just koolmeister peab olema, oli Jaak ka nõnda ära harjunud, et ta peaaegu mõistagi ei tahtnud, kudas tema poeg mõnda muud ametit pidada võikski.

Nagu ma eespool juba tähendasin, oli valimisele ainult Uustalu sauna Jaagu poeg ilmunud. Sellepärast jäeti kõik sekeldused kõrvale ja talitaja abimees küsis lihtsalt meeste käest, kas nad teda omale koolmeistriks tahavad või mitte. Oli mõnitust kuulda, siiski võeti ta peaaegu ühel nõul vastu. Kuid palgaga tuli uus häda. Siin ei tahetud kuidagiviisi korda saada. Mehed pakkusid koolmeistrile kaugelt alt saja rubla palka. See ei tahtnud sellega leppida. Mehed ei andnud järele, koolmeistril oli võimata järele anda.

“Nüüd on hull väljas, kui me Uustalu sauna Jaagu pojale sada rubla talve pealt palka hakkame maksma,” rääkis Kuriste Toomas; “mis saksaks tema siis õige on läinud? “

“Ammuks ta jooksis alles palja jalu ja katkiste pükstega ning ajas sigu taga, ja nüüd – sada rubla palka! Ega me pea peale pole kukkunud,” rääkis keegi teiste selja taga, kuid tagasihoidlikult, nagu salaja.

“Võib ju uued valimised määrata … küllap leiame teisigi; ega me siis just sunnitud pole teda võtma,” ütles keegi meeste hulgast.

“Muidugi teada, see on kõige selgem,” kiitsid mitmed järele.