Читать книгу Sex appeal - Anton Hansen Tammsaare - Страница 2
ОглавлениеKogu lugu sai alguse sellest, et ilusa päikesepaistese ilmaga kaks voorimeest läksid mürinal puukoormatega ja põiki nende teest üle tippis mees, kel oli suur kandam kangapakke seljas. Tagumine voorimees, kes istus koorma otsas ja popsis rahulikult oma «villkappa», silmitses köögus kangaste-kandjat tähelepanelikult ja hüüdis siis:
«Hei, Juku! Kuhu lähed oma noosiga?» Pambukandja ajas enda vaevu veidi sirgemaks, et võis silmad tõsta hüüdja poole, ja ähkis siis vastuseks: «Aa! Sina, Miku!»
«Kuhu sa lähed oma noosiga? küsin ma.»
«Kaevu tänava kanti,» vastas Juku.
«Viska siis oma pallast koorma otsa. Tprrrr!»
Miku tõmbas ohjad pingule ja hobune jäi seisma. Juku läks oma kandamiga, mis riidesse oli mässitud, vankri taha, võttis jalgel vedrutades pisut hoogu ja viskas ta vupsti! koorma otsa.
«Soo!» lausus Miku nüüd. «Karga ka ise peale.»
Juku kargaski ja Miku pingutas uuesti ohje, et ruunake hakkaks liikuma. Aga see ei teinud sellest väljagi, viskas ainult pea aisaotsale ja vaatas tagasi, nii et silmavalged välkusid.
«No mine nüüd ikka, mine,» ajas Miku meelitavalt, «mis sa tühja tagasi vahid. Ega see raske ei ole, siit on ju allamäge, näe, vanker kipub ise sulle peale.»
Aga ruunake ei pannud Miku sõnu mikski. Ta vahtis endiselt tagasi ja surus jalad vastu, et koorem ei saaks mööda kallakut tänavat allapoole veereda.
«Oota natuke, ma ronin koorma otsast maha, kohendan looka, kergitan range ja võtan laka välja, küllap ta siis hakkab minema, siin ju allamäge,» ütles Miku. Aga kui ta seda kõike oli teinud ja ruunal siis suukõrvalt kinni võttis, et teda minema sundida, surus see tagumiku kõigest jõust vastu puukoormat, nagu tahaks ta selle mööda mäge üles ajada.
«Mis tal siis nüüd äkki on?» küsis Juku, kes kartis oma kandamiga hiljaks jääda. «Kas tema, raibe, on nii tark, et protesteerib minu ja mu paki vastu?»
«Tema, mädand, on targem kui mõni inimene,» seletas Miku. «Ta on teinekord targem kui ma isegi, ainult praegu ajab ta tühja jonni, vanker kipub ju oma raskusega talle kandu. Aga temal on niisuke amet, et kui läheb, siis lase minna, ja kui pead kord kinni, näe, siis ta ei lähe üldse enam, raiu või kirvega. Jüri märaga on ta ju suur sõber...»
«Kuula aga, kuula!» hüüdis Juku koorma otsast. «Ise ruun, aga ikka veel sõbrustab märadega.»
«Sest pole ühti, et ruun,» vastas Miku, «mära hais on ikka magus. Selle magusa haisu peale me nii kenasti läksimegi. Et aga mina ta kinni pidasin, nii et ta jäi märast maha, siis vihastas ta nüüd nõnda, et läheb ennem puukoormaga tagurpidi mäest üles kui edaspidi mäest alla. Niisuke amet on tal.»
«Kas mõni hea jõhkam ei aita?» küsis Juku koorma otsast ja tahtis hakata maha ronima.
«Istu aga sina ilusti paigal,» ütles Miku, «las ma üksi mehkeldan ja sokutan, küll ta juba minema hakkab. Sest kui võõras ütleb talle mõne kõva sõnagi, siis ei lähe ta hoopistükkis enam edaspidi, vaid ainult ajab tagaspidi, niisuke õrn nutt on temal. Ja jõhkamitega on nõnda, et kui ma ise annan, siis vahel aitab, aga kui annab võõras, siis on püsti kurat lahti.»
«Mis pagana ruun see sul siis on, see on ju puhast verd kabu preili, kui ta niisuke õrnake!» hüüdis Juku ja ronis koorma otsast maha, sest teda hakkas juba asi huvitama. Aga kui Jukul tõusis millegi vastu huvi, siis ei hoolinud ta enam ei keelust ega käsust, vaid hakkas talitama, nagu süda kutsub. Praegu tahtis ta äkki teada saada, kas Miku ruun on selline «kabu preili», nagu Miku ise seda kinnitab, või puhub ta temale hambasse — luiskab selleks, et Juku võtaks jällegi oma kandami turjale ning kaoks. Kuid seda Juku ei tee, sest on ta kord oma pakiga koorma otsas, siis peab ta ka pärale saama, maksku mis maksab. Keegi ei pea võima ütelda, et Miku ruun oli kangem kui Juku ja Miku kokku.
