Читать книгу Päästmisel - Anton Hansen Tammsaare - Страница 2

See oli kella 11 ajal enne lõunat, kui X. vabriku toru puhuma hakkas, ning ta puhus kaua, ilma vahet pidamata, ilma hinge tagasi tõmbamata. Tema tugev hääl, mis nagu valu ja kurbtust avaldas, kostis üle terve linna ja pani inimesi siin ja seal mõttes seisatama, kuulatama ja oma juuresolijatega mõtteid vahetama.

Ei läinud kaua aega mööda, kui teiselt poolt linnaservast ühe teise vabrikutoru hääl kuuldus. Temale järgnesid peagi kolmas, neljas, viies jne. Terve linna ümbrusest ja ka tema keskpaigast kostsid vabrikutorude hääled ja nad kõik näisid nagu kaebama, hädaldama, oigama. Nende kõlas näis midagi olema, mis aastate, aastakümnete jooksul sinna kokku oli kogunud ja nüüd päästmist, vabastamist lootis ja püüdis. Vabrikutorude häälesid kuulates kerkisid inimeste silmade ette vabrikutööliste tahmased, kõhnad, kurnatud ja poolnukrad näod, nende laste nälginud, pool-alasti ja haiglased kujud, nende naiste murelised ja ärapiinatud kogud – ja terve see inimestehulk näis vabrikutorude häältega kaasa karjuma, ning need mahasurutud, kuid tugevad ja elujõulised hääled – hääled täis valu ja õhkamist ning sealjuures ka täis võitmata tungi ja võimu vabaduse järele – panid terve linnaelanikkude hulga seisatama ja järele mõtlema. Kes ei tundnud mitte tööliste kõhnetuid ja tahmunud nägusid ja kellele ei olnud nende riidenärud mitte tuttavad, millede alt musklilised käed ja raske tööga harjunud sooned välja paistsid?

Vabrikutorud puhusid edasi. Ja kui nad nõnda üheskoos puhusid, siis näis nendesse nagu kibedus ja jõud asuma, nende võim näis paisuma ning nad ähvardasid nähtavaste nõnda valjuste puhuda, et peale nende häälte terves linnas mitte midagi kuulda ei ole. Ja kui torud viimaks üksteise järele vagaseks jäid ja kui vaikus ennast endist viisi linna üle välja laotas, siis näis selle vaikusega käsikäes nagu määramata võim ja vägevus üle terve linna liuglema, teda katma. Vaikus oli vägev kui – pimedus. Linnauulitsatelt käis kihin ja kahin läbi. Inimesed vaatasid küsivalt üksteise peale. Mõned kaupmehed hakkasid oma kaupluste aknaid ja uksi kinni panema, teised seisatasid sügavas mõttes ja kuulatades oma kaupluse ukse ees.

Sel ajal, kui linnasüdames kihin ja kahin maad võttis, tulid linnaservas hooviväravate ja uste peale igal pool naiste ja laste näod nähtavale, milledest mure ning isegi meeleheitlik olek välja paistis. Igaühe huultel näisid ühed ja needsamad sõnad lehvima:

“Jällegi streik.”

Need naiste ja laste näod teadsid väga hästi, missugune seisukord sõnaga “streik” käsikäes käis; nad teadsid suuremalt osalt sealjuures aga ka seda, et teisiti võimata oli. Karikas oli täis saanud ning teda täideti ikka veel iga päev, iga tund, isegi iga silmapilk, taheti nähtavaste kuhja peale panna, kuid karikas ajas üle äärte ning ähvardas seega tervet praegust linna, tervet praegust maad ja ilma oma alla matta.

Ka sellesse alevimajakese teise korra peal olevasse kambrisse kostis vabrikutorude hääl, kus töölise Müüri naine Leena oma kolme lapsega, kelledest üks alles mõni kuu vana oli, elas. Ka tema jäi kuulatama, avas õhuakna ja püüdis selgusele jõuda.