Читать книгу Tõde ja õigus V - Anton Hansen Tammsaare - Страница 6

Kui Indrek jõudis õhtul koju, küsis isa temalt:

„Kuhu sa siis nüüd otsaga said?”

„Hundipalu välja äärde,” vastas Indrek.

„Mis sa siis sinna otsisid?” imestas isa. „Seal elavad ju nüüd võõrad inimesed.”

„Võõrad inimesed, aga tuttavad Tiidu kivid silla otsas,” vastas Indrek.

„Kivid muidugi on seal Tiidu omad,” kinnitas isa nagu nukralt ja küsis siis: „Kas kodumail tundsid veel vanad kohad ära?”

„Ühe männi tundsin,” seletas Indrek.

„Eks ma öelnd sulle,” rääkis isa, „et kõik on teiseks saand. Ah siis ikkagi ühe männi tundsid ära?” imestas ta.

„Jah, ühe tundsin,” kinnitas Indrek, „kuid seegi oli kuivanud.”

„Aga kas vana kadund Sauna-Madise kraavid ka ära tundsid?” päris isa.

„Seal pole ju midagi tunda, neid pole ju enam olemaski,” ütles Indrek.

„Jah, neid pole enam olemaski,” kinnitas isa, „ja sellepärast ei taha ma sinnapoole külgegi vaadata. Seal oli kord minu elu algus Vargamäel ja nüüd on kõik enne möödas, kui mina jõudsin mulda minna. Minu töö ja teod on juba enne mind maetud. Kas sina, Indrek, tead, mis niisuke asi inimesele tähendab?”

„Tean, isa,” vastas Indrek.

„Ennem oleks võind ma samuti jalutuks jääda nagu vana Sauna-Madiski. See oleks mulle isegi parem olud, sest siis poleks ma seda kõike oma silmaga näind,” arvas isa.

„Kas kadunud Sauna-Madise labidad peaksid veel elus olema?” küsis Indrek.

„Ah need, kellega ta kraavi kaevas?” küsis isa nagu arusaamatuses vastu.

„Just need,” kinnitas Indrek.

„Mättalabidat nägin ma veel tänavu kevadel lakaotsal, aga teistest ei tea ma midagi. Aga milleks sul seda?” imestas isa.

„Ah milleks?” küsis Indrek vastu. „Aga ma ju sulle ütlesin, et tulin Vargamäele sunnitööle.”

„Tahad siis sina hakata vana kadunud Sauna-Madise tööd jätkama?”

„Kui õige katsuks,” vastas Indrek nagu naljatades ja lisas seletuseks: „Selleks ma ju need pikad kummsäärikudki kaasa võtsin.”

Isa ei vastanud selle peale hulgal ajal sõnagi. Viimaks lausus ta nagu endamisi:

„Ei minu vanainimese pea saa selle ilma asjust enam midagi aru. Mis ütleks küll Hundipalu Tiit, kui ta sinu sõnu kuuleks, sest tema oli just see, kes andis hoogu takka, et ma laseks su minna esteks kirjutaja juurde, siis linna. Ja nüüd tuled sa ise tagasi, tahad tulla kadunud Sauna-Madise asemele. Või tulevad kõik tagasi, kui nad saavad vanemaks?”

„Võib-olla tulevad kõik,” ütles Indrek.

„Nii et Andreski oleks tulnd, kui jumal oleks talle päivi and?” küsis isa.

„Kes teab, ehk oleks ka tema tulnud,” arvas Indrek. „Sest inimesega on nagu metsloomagagi: jookseb mis jookseb, vanasse paika tuleb ikka tagasi.”

„Aga minu isa ütles ikka, et murdjad ei tule tagasi, iseasi, kui neil on pesa,” vaidles vana Andres vastu. „Ilves, raip, pistvat kas või mitukümmend versta otseteed edasi. Samuti ka nugis.”

„Joosku kas või sajad ja tuhanded verstad,” rääkis Indrek pooleldi nagu naljatades, „aga tagasi tuleb ta ikka; või kui ei tule tema, siis tulevad ta pojad, sest maailm on ümarik ja meie kõik oleme ainult eksijad, kes teeme väiksemaid või suuremaid ringe, öeldakse isegi, et terved rahvad pöörduvad vanasse paika tagasi: tulevad jälle kord kivistest linnadest emakese-maalapi juurde.”

„Aga küll on see hull, et kõik esimese õhinaga plehku panevad,” kurtis isa. „Seal on see minu viimne võsu Sasski. Küll mina temale rääkisin ja südame peale panin, et ta tuleks ja jääks Vargamäele, võtaks kõik oma kätte, mis siin on, aga ei – ei taha. Ennem mässab ta mööda maailma või ja munadega, vasika- ja rebasenahkadega. Ja mul ei jäänd midagi muud üle, kui pidin selle teise Sassi kutsuma, kes tegi inimestele kiriku juures puusärke, kappe ja kummuteid. Kutsusin Mareti mehe, selle vigase jalaga, ja andsin Vargamäe tema kätte, nii et kui kaon mina siit, siis kaob ka minu nimi. Veri jääb, nimi mitte. Aga Mareti Sass elab ka Vargamäel, nagu teeks ta inimestele kiriku juures puusärke: ta küsib hommikust õhtuni, kui midagi tegema hakkab, et mis see sisse toob. Puusärgi vastu ei ole inimesel armastust, isegi siis mitte, kui tal on vigane jalg nagu Sassil, ja sellepärast arvab ta, et ega Vargamäedki pole vaja armastada. Tema armastab veel põldu ja arumaad, mitte aga sood ja raba. Mina katsun talle küll seletada ja öelda, et, kulla mees ja kallis väimeespoeg, ära armasta sood ja raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha. See on niisama nagu puusärgiga: inimene pelgab küll teda, mitte aga lauda, millest puusärk tehtud. Aga usu, poeg, ma räägin talle, nagu oleks seinad tal kõrvaks. Sest tema ütleb, et tema ei pelga puusärki ega armasta lauda, vaid himustab raha, mis puusärgi eest makstakse. No mis sa teed niisukese inimesega Vargamäel.”

Kui olid küllalt jutelnud, tahtis Indrek teada, kus lakaotsal isa oli kadunud Madise mättalabidat näinud, ja läks tõi selle sealt maha. Aga lähemalt silmitsedes selgus, et endine kõva kasepuu oli kõdunenud ja labida tera üleni läbi roostetunud.

„Nõnda on nende endiste aegade ja asjadega,” lausus isa, seistes Indreku ees. „Läbi!”

Ja äkki esimest korda täna pani Indrek oma isa õieti tähele: kössivajunult, kokkutõmbunult, põlved könksus, seisis ta sauna ees, nagu oleks ta siin olude kohaselt väiksemaks kasvanud. Riided näisid liiga pikkadena ja lotendasid laialt keha ümber. Kael peenike ja nagu kössi tõmbunud õlgade vahele. Käed oma kangete sõrmeköntidega ebaloomulikult suured, käsivarred pikad, nagu oleks pidanud endisest Mäe Andresest saama ahvi sugulane, kui ta elaks küllalt kaua. Silmad olid väikeseks jäänud, aga neis helkis veel seda paindumatut terashalli, mille ta toonud siia ühes oma esimese naise Krõõdaga. Näonahk peaaegu tuhakarva ja kümmetpidi kortsus, kuid juustes ikka veel endist värvi.

„Kust mina küll labidad saan?” arutas Indrek ja murdis Sauna-Madise oma küljest ühe kõdunenud tüki teise järele lahti.

„Küll Sass labidad muretseb, kui aga sinust kraavikaevaja saab,” ütles isa. „Ei taha sina ise tema jutule minna, siis võiks mina seda teha. Ja kas mättalabidast on nii väga lugugi, võiksid ju esteks vana kraavide puhastamisega algust teha.”

Nõnda siis läkski isa varsti kepi najal mööda mäge üles pere poole, kuna Indrek jäi üksi sauna juurde. Tema tundis end peaaegu pidalitõbisena, kes peab tervetest eemale hoiduma, kui tal on veel põrmugi säilinud ausust ja korralikkust. Iseasi, kui pidalitõbi pureb ka kellegi hinge, mitte ainult keha, siis ei hooli ta enam millestki, vaid nakatab terveid pahemale ja paremale poole.

Muidugi, isa sai perest labidad – kaks labidat, aga mättalabidas puudus, see lubati muretseda kas või hommispäev, kui seda peaks tingimata vaja olema. Aga pere Sassil oli Indrekule hoopis teissugune ettepanek, hoopis parem ja tulusam, nagu tema arvas. Indrek hakaku põllul suuri kive maa seest välja kaevama, sest Sass tahab need tükkideks lõhkuda ja neist ehitada karjatallid – nimelt tallid, mitte laudad. Mõisad on tükeldatud ja nende tallid lõhutakse maha, veetakse laiali, nüüd olla aeg meil enestel hakata kivitalle ehitama – kivitalle ja kiviaedu, mis oleksid igavesed.

Nõnda oli Sassi arvamus. Aga Indrek jäi oma mõttele truuks: tema tahtis minna sohu kraavi kaevama, kus maa pehmem ja vesi lähedam, inimesed aga kaugemal, kelle eest ta linnast põgenenud. Ta katsus iseendagi eest põgeneda ja arvas, et see õnnestub tal kergemini soomudas kui põllumullas.

Järgmisel hommikul võttis ta labidad selga ja läks varakult sohu. Isa tuli sauna otsa vaatama, seistes kepi najal, ja küsis temalt järele hüüdes, et kuidas jääb lõunaga. Aga Indrek vastas, et tema pistnud tüki leiba tasku ja sellepärast pole vaja lõuna eest muretseda.

„Kui kõht tühjaks läheb, eks sa tule siis koju!” hüüdis isa, „ega sa palgaline ole, et pead päevast kinni pidama.” Aga vaevalt kuulis Indrek neid sõnu. Pealegi tuli isal endalgi rääkides meelde, et Indrek oli ju ennast nimetanud sunnitööliseks. Nõnda siis oligi ehk kõige parem, kui ta isa viimaseid sõnu ei kuulnud.

Ometi ei uskunud see, et poeg jääks esimesel päeval kohe õhtuni sohu. Juba kella kolme, nelja paiku hakkas ta teda ootama ja viie, kuue ajal kaotas sedavõrd kannatuse, et läks talle sohu järele, nagu kardaks ta temaga mingit õnnetust.

Aga Indrekul polnud kogu päev mingit õnnetust olnud. Tema oli sattunud esmalt sellele kraavile, mis jooksis välja-äärega rööbiti, ja oli näinud tema sisselangenud kaldal laia ladvaga kaski ja kuuski. „Nende ladvad peavad teravaks muutuma, nagu nad olid ükskord,” oli Indrek öelnud iseendale, ja siinsamas lõigi ta ühe labida maa sisse püsti ning hakkas teisega tööle – hakkas aastakümnete muda vanast kraavisängist välja pilduma. Mis teda kõige rohkem üllatas, oli see, et labidas ulatus teraga mõnes paigas kõva maani – kivirähani ja saueni.

„Eks sa näe hullu, mõnes kohas juba põhi väljas,” imestas ka isa, kui oli jõudnud kraavimehe juurde. „Kui Sauna-Madis siin kord kraavi kaevas, polnd peale pehme turba midagi leida.”

„Tähendab, põhi on tõusnud või pind langenud,” arvas Indrek.

„Küllap see pind ikka vist on langend,” rääkis isa. „Turvas on mädanema hakand, temast on muld saand, maa hakkab kõvaks minema. Kui veel kord kraavid lahti saaksid, siis vaata, et ongi kõik puhtkõva arumaa. Ja tead, mis mina sulle, Indrek, ütlen: kui juba siin põhi välja tuleb, siis peab ta ka Hallikivimäe ja Jõessaare pool labida ette puutuma. Mõistad, poeg: Vargamäel hakkab igal pool põhi välja tulema!” hüüdis vana Andres rõõmsalt ja tema poolkustunud terashallid silmad lõid nagu kilama.

Indrek mõistis isa rõõmu, sest lapsena oli ta ikka ja alati kuulnud, et otsiti maapõhja, nagu oleks selles mingi eluõnnistus – otsiti ja ei leitud teda, sest keegi ei jõudnud nii sügavaid kraave kaevata, et oleks nähtud põhjas kivirähka või savi.

„Võib-olla tuleb aeg, kus väljamägi tema suurte kividega jäetakse sööti ja põldu hakatakse harima siin soos,” arvas Indrek.

„Vihuksel ollagi sellega algust tehtud,” seletas isa. „Mina pole seda küll oma silmaga näind ega näegi vist, aga ma kuulen, teised räägivad, et Vihuksel küntakse põldu soos.”

Ilm hakkas juba videvikuks minema, aga Indrek ei tahtnud ikka veel tööd lõpetada.

„Sa teed täna, nagu näeksid viimast päeva,” ütles isa. „Jäta ometi ükskord järele ja lähme koju, sa pole ju lõunatki saand.”

„Hakka sina ees minema, küll mina tulen varsti järele,” vastas Indrek.

Aga isa ei jätnud mangumast, ja nõnda läksid nad kahekesi üheskoos.

„Kas võib labidad ja kirve siia jätta?” küsis Indrek.

„Parem võta kaasa, muidu pärast mõni peab omaks,” arvas isa.

„Ennemalt seda siin ei olnud,” ütles Indrek.

„Ennemalt käidi jala või logistati vankriga, aga nüüd kihutatakse jalgrattaga,” seletas isa. „Iga jõmpsikas kihutab, nagu oleks tal ei tea mis tähtsat ja hädalist toimetada.”

Kui Indrek kodus käsi pesi, küsis isa:

„Mis su peopesad ka ütlevad?”

„Peopesadel nahk lipendab, mis muud,” vastas Indrek.

„Küllap on ehk verelgi,” arvas isa.

„Kuhu see verigi siis jääb, kui nahk pealt läinud,” vastas Indrek.

„Esteks ei peaks nii aplalt,” õpetas isa. „Peaks kätele aega andma harjuda.”

„Küll nad harjuvad töötadeski,” vastas Indrek.

„Ööseks peaks haiged kohad hanerasva või värske võiga sisse määrima,” andis isa nõu. Aga Indrek oli igaks juhuks linnast tuubi boorvaseliini kaasa võtnud ja nõnda tarvitas ta seda.

Järgmisel hommikul magamast tõustes Indrek tundis seljas ja ristluus teravat valu. Vaevalt suutis ta end istukile ajada. Vommilt maharonimine tundus tõsise sunnitööna. Käed olid kanged ja sõrmed ei tahtnud liikuda.

„Kas luud-kondid teevad haiget?” küsis isa.

„Pole suurt viga,” vastas Indrek.

„Kuulsin, öösel lärmasid unes, arvasin, et eks see ole luievalust,” seletas isa. „Inimene on ikka nõnda – päeval kannatab valu välja, aga öösel ei kannata, siis hakkab karjuma ja rääkima, parnab maad ja taevad kokku ja seda ainult sellepärast, et luud-kondid valutavad. Vaata, täna hommikul pole veel midagi, aga küll sa tunned, mis on homme ja tunahomme, kui sa nii südilt edasi teed. Mina annan sulle nõu täna mitte kraavile minna, las keha puhkab pisut. Kui sa ei taha koju jääda, tule siis minuga metsa, ma lähen mõrra- ja korvivitsu otsima, pajuvõsad peaks juba nüüd küllalt kõvad olema.”

Nõnda rääkis isa. Aga Indrek jäi oma mõttele ustavaks – ta tahtis ka täna kraavile minna, liiatigi, kus talle uus terasest mättalabidas perest kätte toodi. Aga kraavilt leidis ta võõrad jäljed ja kraavi seest hulga mättaid, mis tema eile sealt välja pildunud. Kes oli nad kraavi tagasi ajanud või milleks oli seda tehtud? Oli see sündinud juba eile õhtul või alles täna hommikul? Kes teadis, et tema eile kraavil oli? Kes valvas juba algusest saadik tema sammude järele?... Kogu päeva Indrek ei vabanenud mõttest, et ka siin inimesed ei lase teda silmast. Kui ta õhtul sellest isale rääkis, ütles see:

„Kes seal muu võis käia kui teisepere Eedi, see ju nuusib igal pool.”

„On see mõni Karla poegadest või?” küsis Indrek, katsudes järile istuda ja tundes äkki, et ta seda ei saa, nii kangeks ja paindumatuks oli muutunud ristluu.

„Tema ainuke elus poeg,” ütles isa, „ja seegi loll.”

„Kuis nii – loll?” küsis Indrek, võttis kahe käega redelist kinni ja katsus uuesti istuda. Seda pani isa tähele ja küsis:

„Kas ristluu ei saa oma jõuga?”

„Katsusin, ei saanud,” vastas Indrek. „Ma poleks uskunudki, et nii hulluks võib minna.”

„Kui ta juba õhtul neid tükka teeb, küll sa siis näed, mis vigurit ta hommikul mängib,” hoiatas isa.

Aga ristluu ei läbenudki hommikuni oodata, ta viskas vempe juba õhtulgi. Sest kui Indrek tüki aja pärast hakkas järilt tõusma, tundis ta seljas nii kuuma valu, et jäi esteks paratamatult edasi istuma. Ja kui ta enda lõpuks ometi hambaid kokku surudes jalule ajas, siis pidi ta kõveras ja köökus seisma, nagu oleks ta äkki vigaseks jäänud.

„Ristluud tuleb veel täna õhtul piiritusega määrida, ei muidu saa,” seletas isa. „Mul on teda tilgake pudelipõhjas.” Ja ta sundis Indreku oma selga paljastama ning asemele kõhuli laskuma, et hea oleks hõõruda. Nõnda ta siis totsutas ja toimetaski tükk aega oma sõrmeköntidega poja selja kallal.

„Selg sul valge ja pehme nagu topitud,” rääkis isa, „kus siis see kannatab niisukest vaeva nagu kraavikaevamine.”

„Ma pole ju paks,” vaidles Indrek vastu.

„Mitte paks, vaid pehme,” õiendas isa. „Tee mõni kuu tööd, siis ihu läheb kõvaks nagu puu.”

Alles siis, kui Indrek lamas juba ülal ahjul, tuli tal meelde isalt küsida:

„Mis selle teisepere Karla pojaga siis õieti on?”

„Ta on lihtsalt loll, muud midagi,” vastas isa. „Karlal oli vana, peaaegu tulelukuaegne püstol ja ta andis selle poisile metsas paugutada. Noh, poiss paugutaski. Aga siis juhtus kuidagi õnnetus, püstol läks puruks ja poiss sai peast haavata – leiti teine välja äärest meelemärkuseta maast. Toodi arst, poiss viidi linna, sest Eedi pidi olema ju kohapärija, Vargamäe peremees, nimekandja, suguseltsi jätkaja, nagu Pearu seletas. Oli teine mitu kuud linnas, aga kui tuli koju, siis polnud enam aru peas. Ja nõnda on tänapäevani. Püssi oskab siiski paugutada, nii loll ei ole. Pihta laseb ka, teised räägivad. Viguri juttu ajada teine vahel, nii et mõned ei usugi tema lollust, arvavad ainult, et lolli mängides pole vaja midagi teha. Aga minu arust on ta täitsa loll ja lolli silmadki on tal...”

Nõnda seletas isa, kuna Indrek vajus unehõlma. Isa märkas seda alles siis, kui poeg ütles und nähes oma esimesed sõnad ülalt vommilt, nagu tahaks ta isale midagi vastata.

„Ütlesid sa midagi või magad juba?” küsis isa arusaamatuses, ja kuna vastust ei tulnud, vaikis ta.

Järgmisel hommikul tõestus isa ettekuulutus: Indrek ei saanud ega saanudki vommilt maha, sest ristluu ja selg olid paindumatud, valudest rääkimata. Tuli lamada see päev ja ka teine päev tagantjärele. Alles kolmandal päeval mees pääses kangestusest, ja et neljandaks oli pühapäev, siis kadus ka see niisamuti nagu eelmisedki, Indrek kirus ja vandus, aga isa õpetas teda, nagu oleks ta alles laps:

„Usu, poeg, looduse vastu ei saa. Tema vastu ei saa inimene ega loomgi. Tema seadusi peab pidama, pole parata. Anna nuumseale tooreid herneid, võid ta ära tappa, aga välissiga läheb nendega rammu. Meie inimene teeb terve eluaeg rasket tööd ja sööb kehva toitu, aga läheb aina tervemaks, aga pane saksale see koorem peale ning meie lobi ette, vaata, viskab varsti vedru.”

„Nüüd pannakse ka saksad tööle,” ütles Indrek.

„Aga küll näed, ega see heaga lõpe,” rääkis isa. „Mina arvan, et ilmas ikkagi ilma saksata läbi ei saa. Kui paned päris saksa tööle, siis tahab mõni meie inimene saksaks saada, see on kõik. Minu arust on see suur ja hirmus sõda rahva lolliks teind. Ükski ei tea enam, mis ta kõik tahaks. Osta jalgratas, siis puudub kramovonn, anna talle kramovonn, siis tahab ta raadipilli. Ükski ei viitsi enam midagi teha ega õppida, kõik tahavad ainult, et oleks ühtepuhku kulduur ja kulduur. Küll mina olen vahel oma südames jumalat palund, et ta veel pisutki mu elupäivi pikendaks, sest ma tahaks kangesti näha, kui kaua niisuke kulduur õige kestab, et isegi maainimestel pole enam vaja vändata, vaid pillivänt käib aina ise, pole muud kui lõhu tantsida. Hundipalul olla nüüd niisuke pill ja kulduur, seal käiakse ikka teda kuulamas. Aga Tiidu tehtud soosildadel on augud sees ja pole masinat, millega neid parandada. Käsitsi aga ei või, sest see on raske. Peremees lubab varsti lennukiga sõitma hakata. Eks need näe, kes elavad. Aga mis sina ka sellest kõigest arvad?” küsis isa viimaks Indrekult, kui see midagi ei lausunud, isegi siis mitte, kui isa vahetevahel oodates peatus.

„Ei muud midagi, kui et minu pillivändad ei käi enam ise,” rääkis Indrek. „Sellepärast tulin Vargamäele, et uuesti otsast peale hakata. Peab õppima ise pilli mängima, teiste oskus ei aita.”

„Aga mina ei saa ikkagi sinust hästi aru, miks sa just siia tulid seda tööd tegema,” ütles isa. „Sinul polnud ju maast madalast õiget tööinimese konti, vaid olid nagu pisut saksaks loodud, miks peab siis just niisuke inimene seda kõige raskemat tööd tegema?”

„Las ma nüüd teen pealegi, isa,” põikas Indrek vastusest kõrvale, „eks me siis näe, mis sest välja tuleb.”

„Välja tuleb,” kordas isa. „Selg haige, ristluust ära, käed purud, see on, mis välja tuleb.”

„Juba hakkavad kõik jälle vedu võtma,” lohutas Indrek, aga ise teadis väga hästi, et see pole isale mingi lohutus. Ainult esimese õhinaga, kui ta mõtles, et leidub ilmas ometi inimene, kes jätkab tema tööd, oli isal Indreku üritusest pisut rõõmu, aga niipea kui oli asja üksinda endamisi arutanud, langes vanainimese süda ära.

Indrek oli omal ajal olnud nagu kogu Vargamäe au ja uhkus ja nüüd tuleb ta siia tagasi nagu läbilastud vares. Just neid sõnu tarvitas isa mõttes, kui ta nokitses mõrra suupuu kallal. Peab siis tõesti kõik see, mis tema, Andres, algatanud, nii-öelda rappa jooksma?

Muidugi, kui inimene ei saa linnas hakkama, sest et tal on see õige maa veri – linna kont ja maa veri, nagu Indrekul, – las ta siis tulla pealegi siia, kus hakkab kas või kraavi kaevama, sest kes võib siin halli taeva all öelda, kus on kellegi inimese õnn, kus leiab keegi oma hingeõnnistuse. Näe röövelgi ristipuus läks taevariiki, ristipuu oli tema taevaredel. Samuti võib inimene ka kraavikaevamisega taeva saada – kraav on jälle tema taevatee. Aga kuulata, kuidas peremees Sasski muiates ütleb: „Ohoh, linnasaksad hakkavad maale tükkima! Kas linnas juba peenike peos? Riik võttis mõisad, linnasaks hakkab talusid üle võtma!” – Jah, seda kuulata vana Andres rahuliku südamega ei suutnud. Tema ei suutnud oma vana peaga taibata, et peremees Sass ei rääkinud sugugi paha pärast, vaid tema mõtles poliitikat. Sass oli pisut uuema aja inimene, kellele lehed ja parteid olid juba ammugi selgeks teinud, et maa ja linn seisavad vastamisi kui kaks vihaseimat venda, kes tülitsevad päranduse kallal. Enne ei seisnud, aga niipea kui mõisad tükeldati, nüüd seisavad. Seisavad ja katsuvad üksteist ära neelata.

Nõnda on uuema aja asjad, millest vana Vargamäe Andres hästi aru ei saa, ja sellepärast on tal Indreku pärast nii raske. Teeb juttu siit ja sealt ja lõpuks ei saa ometi kelleltki õiget vastust. Indrekki, kes asus tema juurde sauna, põikleb tühiste sõnadega kõrvale, võiab oma rakkus käsi või ihub labidaid. Ainult, kui heidab magama, läheb jutt lahti ja kestab peaaegu kogu öö, nagu katsuks ta unes seda tasa teha, mis jäi tegemata päeval. Aga kui isa temalt vahel küsib, et millest ta küll und näeb, kui ta nii väga räägib ja isegi kätega vehkleb, siis vastab ta, et ei tema hommikul mäleta midagi. Ka sellest isa ei saa hästi aru, kuidas võib niipalju und näha ja nii valjusti rääkida, isegi karjuda, ilma et ärgates teaks, mis, kus ja kuidas. Temal olid ükskord teissugused unenäod, kui ta rähkles siitilma asjadega ja valutas mõnikord oma südant. Tema teadis, mis ta unes näinud, ja tema teadis isegi seda, mis tema unenäod tähendasid, või kui ei teadnud tema ise, siis teadis mõni teine, ütles täielik unenägude seletaja.

Indrek mõistis, et isa tema pärast kannatas, mõistis, et kannatas mõni teinegi, aga ta ei võinud sinna midagi parata. Juba siis, kui tal valmis otsus, et läheb Vargamäele, ta teadis, et viib kannatusi kaasa mitte ainult endale, vaid ka teistele. Teda võis ometi üks tõsiasi lohutada: mitte ainult kannatust, muret ja vaeva ei toonud ta Vargamäe kanti, vaid ka kõige puhtamat rõõmu – kahjurõõmu. Sellest rõõmust saadakse osa Orul, aga võib-olla ka Hundipalul, Kassiarul, Ämmasool, Võõsikul, Kingul ja mujal üksikuil väljamägedel ja soosaartel, ning mis on mõne Vargamäe elaniku kannatused ja vaevad nii paljude inimeste rõõmu vastu.

Sellest paljude rõõmust Indrek sai isegi paari päeva pärast osa, kui ta asus paranenud ristluuga uuesti kraavitööle. Ilm oli vihmale pöördunud, aga uitsetas ainult niipalju, et hoidis labidavarre parajasti niiske, ilma et oleks vaja olnud vahetevahel pihku sülitada. Indrek töötas peaaegu vastumeelselt, nagu oleks ta tõepoolest juba sunnitööliseks muutunud. Mitte ainult käelihastes, vaid ka kogu kehas tundus väsimust ja lõtvust. Ta jäi silmapilguks labidavarre najale seisatama ja laskis silmil kolletunud kaskedel ümber liikuda. Äkki tabas pilk kusagil põõsa taga mingisugust looma või inimest, kes püüdis end varjata. Indrek astus kraavist välja, viskas labida selga ja läks saladusliku põõsa sihis, et otsusele jõuda, mis seal on. Aga enne kui ulatus õieti nägema, sai madalast hallist loomast pikk poisikolakas, kes pistis jooksu.

„Kuhu sa jooksed?!” hüüdis Indrek. „Seisa!”

Poiss jäigi seisma, pöördus ümber, vahtis Indrekule otsa ja hakkas talle pikkamisi vastu tulema.

„Mis sa piilud siin?” küsis Indrek.

„Ega Eedi täna esimest korda,” irvitas poiss kohtlaselt vastu.

„Ah sina oledki see, kes käib mul kraavikaldal salaja jälgi tegemas?” küsis Indrek.

„Salaja on hea,” vastas poiss, „siis ei näe keegi. Isa käib ka vahel salaja, aga vanaisa ei saa, temal on kepp ja kargud, need kolisevad.”

„Ah kas vanaisal on juba kargud!” imestas Indrek.

„Jah, vahel on, vahel ei ole ja vahel on nad hoopis kadund,” seletas poiss.

„Kuhu nad siis kaovad?” küsis Indrek.

„Eedi kaotab ära,” ütles poiss, „kaotab ära, nii et keegi ei leia, ja käib ise nendega.”

„Sinu jalad on ju terved, milleks sa siis karkudega käid?” imestas Indrek.

„Eedi tahab olla nagu vanaisa,” seletas poiss. „Vanaisa ei karda kedagi ja ei kuula kellegi sõna, aga Eedi peab kuulama. Kõik kässivad Eedit – vanaisa kässib, isa kässib, ema kässib, Juuli kässib, kõik kässivad, aga Eedi ei taha, et kõik kässivad, Eedi tahab olla nagu vanaisa...”

Poiss jutustas tükk aega vanaisast ja tema karkudest, nagu oleksid need mõned imeasjad. Et teda teistele mõtetele viia, ütles Indrek temale:

„Räägitakse, et sul on ka püss, mis sa siis karkudega teed?”

Poisi pilku ilmus midagi kilavat ja suu tegi nagu himutseva liigutuse.

„Püssiga võib lasta,” ütles ta ja täiendas: „Püssiga võib surnuks lasta, Eedi võib püssiga surnuks lasta, sest pole ühti.”

„Kuis nii?” küsis Indrek üllatatult.

„Eedi on loll, sellepärast,” irvitas poiss kavalalt.

Indrek jäi talle rabatult otsa vahtima. Alles natukese aja pärast küsis:

„Kes ütleb, et Eedi on loll?”

„Teised ütlevad,” seletas poiss. „Ja loll võib püssiga tappa.”

„Kust sa seda oled kuulnud?” päris Indrek.

„Eedi kuulas salaja, kui isa ütles vanaisale, et, näe, teisepere Indrek on loll, temale ei tehtud midagi, kui tappis püssiga.”

Indrek jäi ammuli sui poisile otsa vahtima. Viimaks ütles ta kõrvale pöördudes nagu alistunult:

„Sa oled tõepoolest loll poiss, Eedi, ja ei peaks vanainimeste juttu salaja pealt kuulama. Põõsaste taga ei pea sa ka nõnda hiilima; kui tahad, tule otseteed minu juurde.”

„Eedi tahab salaja,” irvitas poiss.

„Siis sa oled halb poiss ja halva poisiga mina ei räägi,” ütles Indrek.

Poiss vahtis talle natukene aega nagu arusaamatuses otsa, pöördus siis ümber ja hakkas minema. Indrek mõtles esteks talle veel midagi öelda, aga pöördus siis ka ise ümber ja lonkis norus peaga kraavile tagasi.