Читать книгу Ma armastasin sakslast - Anton Hansen Tammsaare - Страница 4

***

„Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest,” need sõnad olen kusagilt lugenud, seda mäletan kindlasti, aga kust? see on ununenud.

Kõige tõenäolikum, et ma neid sõnu olen isegi mitu korda lugenud, sest ma olen tähele pannud, et sõnadega on nagu kuulutustegagi: neid peab kordama, muidu nad ei hakka silma ega jää meelde.

Sellepärast siis sünnibki nõnda, et esteks ilmuvad teatud mõtterikkad sõnad kusagil raamatus, siis ajakirjas ja lõpuks lehes. Aga ilmumise järjekord võib ka vastupidine olla: esteks lehes, siis ajakirjas ja lõpuks raamatus – tõsise teadusliku uurimusena või auhinnatud romaanina, mida koolilapsed peavad lugema.

Sest kuna haridus aasta-aastalt kasvab, siis hakatakse tarku asju igal pool kirjutama, nii et peagu enam ei teagi, mida julgeb lugemiseks kätte võtta. Nõnda jääb haritud inimesel ainukeseks vaimliseks puhkuseks ja varasalveks veel kino, mis ei pane haigutama ega aja und peale.

Siiski, kirjasõna säilitab vististi ka tulevikus teatud tähtsuse, seda ei saa salata. Vähemalt esiotsa, seni kuni õppeasutusi pole põhjalikult reformitud. Nimelt on need enestele igivanast ajast saadik kohuseks võtnud noorsugu harjutada igavaid raamatuid lugema – ainult igavaid, muidugi üsna õige eeldusega, et huvitavaid asju loetakse niikuinii, keela või käse.

Peale selle – imelik küll – leidub maailmas ikka veel inimesi, kes armastavad raamatuid ja muid kirjutisi lugeda ainult siis, kui nad on igavad. Ka seda maitset tuleb rahuldada.

Lõpuks, kirjasõnal on tähtsus kui registril, kuhu pannakse need asjad, mis ei seisa meeles: kuhu pannakse kas või nendegi ridade alglause, et igaüks võiks soovi korral järele vaadata, kes tarvitas teda esimest, teist, kolmat jne. korda. Sellesse registrisse võiks mahutada ka kõigi maailma filmide nimestiku, et haritud inimesel poleks vaja sama filmi kas või kümnendat korda uuesti vaatama minna.

***

Eelmised read kirjutasin eile. Ligi pool päeva kulutasin nende sepitsemiseks. Õieti tahtsin ma midagi muud kirjutada, aga tuli see. Nõnda taipasin veel kord, et kirjutamine on keeruline toiming: kirjutan küll mina, aga juhib keegi teine.

Pealegi, kirjutatud read ei käi põrmugi asja kohta, need oleksid nagu ainult muidu niisama. Nad võib jätta, aga võib ka maha tõmmata, kellelgi pole sellest sooja ega külma – mina ise muidugi välja arvatud, kel läheksid read kaotsi.

Kui ma nad siiski jätan, võiks mul vabanduseks olla tõsiasi, et romaan on üldse ala, kus räägitakse sagedasti sellest, mis ei puutu asjasse. Eriti on see psühholoogilistes romaanides nõnda.

Igal romaanil on oma lugu, süžee ja psühholoogia. Lugu on see, mida jutustatakse, aga mida võib ka jutustamata jätta, nagu see viimasel ajal üsna sagedasti sünnib. Süžee on see, mida jutustusega mõeldakse või tahetakse öelda või mida öeldakse tahtmata ja mõtlemata. Psühholoogiasse aga võib panna kõik, mis jutustamisega pähe tuleb.

Seega kuuluksid minu eilsed read psühholoogiasse, sest nad tulid mul pähe, ainult et nad tulid mul enne, kui ma sain jutustama hakatagi.

Aga sellest ei peaks koguni mitte järeldama, nagu tahaksin ma tingimata romaani kirjutada, liiatigi psühholoogilise. Mina olen nimelt arvamusel, et kui romaan täna-homme üldse välja sureks, siis sellega kaotaksid ainult kirjanikud – kaotaksid honorari, mõnikord ka mingisuguse auhinna, mida mõned arvavad honorari hulka.

Et ma aga ise samal ajal ometi midagi romaanitaolist hakkan sepitsema, millel oleks oma lugu, oma süžee ja oma psühholoogia, siis selleks on oma erilised põhjused, mille selgitusele asun kohe, püüdes olla nii täpne ja asjalik, kui minu vilumatus seda lubab.

Mina olen praegu kakskümmend viis aastat vana, keskmist kasvu ja siniste silmadega, mis pole kuigi suured ega ilmekad. Habemest ja vuntsidest ei maksa rääkida, sest need kas lasen ära ajada või ajan ise, kui olen sunnitud kokku hoidma. Aga kokkuhoidu ei armasta ma, sest habemeajamisel on see valus.

Juuksed on mul mustjad, aga mingisuguse ebamäärase varjundiga, mis võiks küll teisiti olla. Kulmude karvast võib vaikida, sest see pole tänapäev enam kuigi kindel. Õieti peaks juuste suhtes sedasama ütlema. Üldse peaks värvidest rääkides ainult seda tähendama, kas nad on loomulikud või kunstlikud, see oleks kõige õigem.

Minu pealuu üldine vorm on ovaalne, aga teatud kalduvuse või tungiga kuklasse, kus inimesel asuvat aru, mida mina pole tänini tähele pannud. Lõuapärad toonitatud, nagu oleks saatus mu määranud purejaks, aga ometi pole mul sagedasti ivagi hamba alla panna. Täna, näiteks, on kell juba kaksteist läbi, aga ma pole veel midagi söönud ja ei teagi, kust või millal ma midagi saan. Mõnele võib see imelikuna, isegi uskumatuna näida, aga ometi on see nõnda: lõuapärad on ja hambad on, kõht on ja isu on, mis tahaks midagi kõhtu panna, aga toit puudub. Samal ajal turg on toiduainetega kuhjatud, eile käisin vaatamas, sest mul oli mõni sent raha taskus. Ma käisin rida-realt kõik marjalauad läbi, et imetleda seda küllust ja toredust ning nuusutada peagu uimastavat lõhna. Isegi hinda küsisin ma mõnes kohas, kus aiamaasikad olid eriti värsked ja jämedad. Kui eit tahtis mulle mõõtma hakata, ütlesin ma, et ma vaatan enne pisut turgu ja hindu, sest mul on vaja osta suuremal arvul. Valisin maasikaist kõige jämedama ja isuäratavama ja küsisin eidelt, mis maksab, sest ma tahtsin ju maitsta, et hiljem teada, kust osta. Alla senti niisukest marja müüa ei või, ütles ta. Ma andsin talle kaks ja liikusin edasi. Eit ei pea ometi arvama, nagu oleks küsimus rahas, ei, küsimus on ainult marjade maitses. See peab olema see, mis ta olema peab. Aga tühja kõhuga seda ilusat marja süües tundus ta läägena, lihtsalt veepotsuna. Mul hakkas oma raisatud kahest sendist hirmus kahju.

Kui ma olin küllalt marjaridade vahel tiirelnud, läksin sinna, kus müüakse leiba, sepikut ja saia – laudadelt, mille taga seisavad suured vankrid või autod tagavaradega. Taskus lugesin käsikaudu raha, et kombineerida, mida ja kui palju osta. Lõpuks ei ostnud ometi ka siit midagi, sest mul tuli meelde, et mis mõte oleks nii kaugelt hakata leivakannikat koju kandma, kuna ju kodu hooviväravas on pood, kust võib saada sedasama niisama odavalt.

Üldse ei ole haritud noormehel kuigi sobiv ja viisakas tänaval kanda pakikest, mille vormist igaüks võib järeldada, et seal sees oli tükk leiba. Iseasi, kui sul pakis on magusad saiad, koogid või mõni tort, see on hoopis iseasi, sest sellest aimatakse teatud vahekordi, tundmusi, seiklust, õrnust ja armastust. Tükk leiba aga räägib ainult näljast, mis on kõigi meelest labane ja jõhker asi ning alandab igaüht, kes temaga kokku puutub.

Nii siis, ma läksin koju ja ostsin poest – mitte sellest, mis hooviväravas, sest seal on mul vanad-vanad arved, vaid teisest, mis natukene maad eemal, ümber nurga, – sealt ostsin ma nelisada grammi leiba ja heeringa, mis võtsin kahe näpu vahele ja hoidsin kui raipe endast eemale, et ta riideid ei määriks, tõttasin pooljoostes üles oma tuppa, lukutasin enda järele ukse, istusin toolile ja mugisin ära niihästi leiva kui ka heeringa. Õige, leivast jäi suutäis järele, selle närisin kuivalt südaöösel, kui lamasin juba asemel.

Talvel, kui kodus pererahvas, kellelt oma toa üürin ja kes elab minu all teisel korral, oli mul võimalik nende köögist vähemalt keedetud vettki saada, aga nüüd, kus kõik suvitamas, peale peremehe enda, keda näen vahel harva, pean leppima külma kraaniveega. Muidugi, talvelgi polnud keeva vee saamine nõnda, et pole muud kui mine ja küsi või võta, vaid pidi teenijaga teatud sõbraliku vahekorra looma, mis nõudis mõnikord rohkem kohustusi, kui oleks tahtnud meeleldi oma peale võtta. Aga ükskõik, nii või teisiti oskasin seda asja ometi korraldada ja üsna sagedasti tuli alt köögist ühes veega ka midagi muud sooja või külma üles minu tuppa, kui mul oli kitsas käes, mida tüdruk tundis nagu haisust. Alguses ajasin neile lisandustele kõigest hingest vastu – ma ütlen tõepoolest kõigest hingest, sest mulle oli see alandav ja vastik, – kurjustasin tüdrukuga, sõimasin teda, aga see ei aidanud, lõpuks pidin ikkagi järele andma ja selle pilli alla neelama.

Õieti ei teinudki ma seda esimest korda sellepärast, et mul oleks nälg nii suur olnud, vaid ma ei võinud tüdruku nutetud silmi näha. Ja oleks ta olnud pisutki vanem või ilusam, kindlasti poleks ma seda seakarbonaad ja praetud kartuleid ei sel esimesel korral ega ka hiljem vastu võtnud ja nagu tõeline varas söönud. Aga tüdruk oli noorukene, seitsme-, kaheksateistkümnene, välimuselt üsna plikakene, riietuselt vilets, peagu närune, tuhvlid jala otsas alati auklised ja pooleldi põhjata, nägu lopergune, nina latergune, suu liiga suur, hambad eest harvavõitu ja lüheldased, igemed naerdes liiga ettetükkivad, silmad väikesed, aga mustade kulmude all.

Õieti öelda, kulmud olid ainukesed kogu tema olevuses, mis looduse poolt antud talle korralikud, kulmud ja võibolla ka juuksed, sest need olid mustad, päris ilusad mustad ja loomulikult pisut käharad. Aga muidu, üsna hale oli teda vaest loomakest vaadata, kui ta kõndis või seisis: kael lühike ja jäme, õlad laiad, nagu kuuluksid nad mõnele mehele, piht liiga pikk, jalad liiga lühikesed, kogu keha alla keskmist. Kui ta siis nõnda oma maises viletsuses või armetuses ukse kõrval seisis, toetudes teise õlaga vastu piita, katkised tuhvlid nõelutud sukkade otsas, hoides taldrikut, millel teine kummuli peal, määrdinud põlle all, omal juuksed sarjas peas ja pisarad silmis, mis vahtisid kuhugi kõrvale, nagu peaks häbenema tema, mitte aga mina, siis hakkas mul temast nii hirmus hale meel, et ma oleksin võinud temalt kas või surnud konna või roti vastu võtta ja kinni pista ning ainult sellepärast, et ta oli niisugune, nagu ta oli, ja et ta seisis ukse kõrval just nõnda, mitte teisiti. Sest oleks ta need sõnadki, mis ta lausus alles siis, kui ma olin juba toodud karbonaad ja kartuleid sööma hakanud, pisut varem öelnud, kindlasti poleks ma temalt ta andi vastu võtnud. Aga ei, ta vaikis siis ja ütles alles nüüd:

„Perenaisel pole sellega midagi tegemist, see on minu jagu, mis ta mulle andis.”

„Aga te jääte ju nüüd ise ilma,” hüüdsin maja lükkasin taldriku eemale.

„Noorhärra, ma ei või ju niikuinii seakarbonaad süüa,” vastas ta. „Ikka annan ma ta kellegile ära, kas või kassile ja koeralegi.”

Mul hangus suutäis suhu ja keel hakkas suulae külge. Sest ma olin sellele viletsalegi kassi või hoovikoera eest! Ma ei teadnud, kuhu oma silmad panna. Aga kui ma lõpuks nad tüdrukule pöörasin, mõistsin ma, et kõik on vale, mis ta räägib. Ainus tõde oli, et ta tõi mulle iseoma paremad suutäied ja näris nende asemel kuiva leiba ja lutsis heeringasaba.

„Milleks te mulle nõnda valetate?” küsisin ma.

„Ei, härra, ma ei valeta. Ma tõesti ei või nii rammusat süüa, sest olen lahjemaga harjunud,” seletas ta.

Kui see oleks õige, siis pidin mina ikkagi kassi või hoovikoera mängima, kes saab selle, mis inimestele ei kõlba. Aga parata polnud enam midagi, pool karbonaad ja pooled praetud kartulid olid juba läinud ja teine pool tuli esimesele järele küütida.

Kui ma pärast täie kõhuga diivanil mõnusalt pikutasin, läksid mu mõtted uuesti tüdrukule, nagu ta esteks oli uksepiidal nõjatanud, taldrik põlle all. Ja nüüd paistis ta mulle äkki kui mitte just jumal teab millise iludusena, siis ometi mitte enam inetuna, igatahes väga meeldivana. Ning ma katsusin mõista, mis on ilus ja mis inetu, mis meeldiv ja mis ebameeldiv. Muidugi ei jõudnud ma mingisugusele otsusele. Mul tuli ainult meele, et perenaine oli tüdruku oma juure kaubelnud peamiselt tema inetuse ja armetuse tõttu, sest tema ei pidanud ilusaid teenijaid majas kuigi sobivaiks esemeiks ja nende korralikku riietust kartis ta üle kõige. „Tänapäev ei taha ükski inimene enam tööd teha, kui ta on omale hilbud ümber saanud,” kinnitas ta ja vististi pidi see tema veendumus olema, sest ta ajas läbi ainult selliste plikaohtu hilpharakatega, nagu oli praegune tüdruk. Ja ma imestasin, kuidas isegi vilunud majaperenaine võib inimestes eksida, kui küsimus on meestes ja naistes. Sest mis aitas see, et Loona käis tallukas ees, teine taga ja et ta oli kehaliselt nagu kõigile kas naeruks ja pilkeks või kahetsemiseks ja haletsemiseks loodud, ometi oskas ta nõnda ukse kõrval seista ja vaadata, et ta võis igale mehele meeldima hakata, tema silmis isegi ilus olla.

***

Paaril viimasel päeval ei saanud ma ridagi kirjutada – polnud kodus. Sest kui ma ületunaeile õhtueeli lõpuks välja läksin, et nii või teisiti oma nälga ravida, vedas mul sõna otseses mõttes ropul kombel: ma tulin tagasi alles täna hommikul kella kolme, nelja paiku, ja kuigi praegu kell saab varsti uuesti kolm, valutab mul alles pea ja süda ajaks nagu pööritama. Pidin jällegi kodust lahkuma, aga millegipärast hakkasin seda lugema, mis ma viimati kirjutanud.

Minu praeguses meeleolus taipan loetust ainult ühte: kirjutades pidi mu keskpaik tõepoolest hele olema, sest kuidas muidu oleksin võinud oma esialgsest kavatsusest nii hullusti kõrvale kalduda. Olen asunud kirjeldama oma välimust, aga niipea kui jõuan lõuapärade ja hammasteni, on kõik äkki ununenud ning siis tuleb lehekülgede kaupa ainult toidust ning sellest, kes nii või teisiti toitu toob. Ainult ühe olen jätnud tähendamata, nimelt – et Loona toidutoomise põhjuste seletamine oli muidugi kõik vale ja pettus, aga mitte nõnda, nagu mina arvasin, vaid hoopis teisiti. Ka ei eksinud majaproua, kui ta valis just Loona omale teenijaks, vaid mina eksisin tema inimestetundmises. Aga sellest kõigest omal kohal ja ajal.

Praegu pöördun uuesti oma välimuse juurde tagasi ja ütlen: oli ehk ometi hea, et ma viimati oma välimuse kirjeldamise katkestasin nälja pärast, sest mina kahtlen väga, kui palju inimese välimust üldse saab siduda tema sisemusega. Sest kui minul, näiteks, on nõgunina, kas siis võib sellest eksimatult järeldada, et minul ei või olla samu loomuomadusi, mis on mõnel kühmninalisel? Ei ju või, ega? Noh, milleks siis nii väga toonitada minu nõgunina?

Muidugi iseasi, kui on tegemist naistega ja armastusega, siis on muidugi hoopis iseasi. Sest naised arvavad, et ainult nool- ja kühmninad on suursugused, nii-öelda õilsad ja nende armastus on õilsuse peale kui mesilane meele. Lihtsalt naljakas! Nagu ei võiks neegri laterguse nina taga õilsust leiduda. Mõned uurijad tõendavad, et seal leidub teda palju suuremal määral kui euroopa kühmninade taga. Ja kui minu tuttavad mulle kinnitavad, mul olevat eht soome nina, siis tahaksin teada, kas siis ehtsal soome ninal mingit õilsust ei ole? Või ei puutu see õilsus kuidagi armastust? Aga siis küsiksin ma: mis tähendab õilsus üldse ja mis tähendab ta armastuses?

Nõnda on lugu nõgu- ja kühmninadega ja sellepärast ei ütle ma enam muud, kui et minu laiavõitu nina loob lõuapärade ja õlgadega, isegi minu labajalgadega teatud kunstilise terviku: kõik on üksteisele vastav ja tasakaalus. Isegi minu kõnnak on sellekohane: pisut lai ja latergune, pisut kohmakas ja nurgeline. Mis sellest järeldada, otsustagu targemad, sest nemad armastavad eksida, et veel targemail oleks, mida õiendada. Ühesõnaga, järeldusi tehku teadlased, kes seletavad, et aaria tähendavat orja, õilsus röövikut, õrnus närvinõrkust. Et aga mul kolm hammast – kaks purihammast alt ja üks esihammas ülalt paremalt, just silmahamba kõrvalt – plommitud, siis see ei puutu minu arvates ei õilsust ega teadust, vaid ainult armastust, eriti kui plomm istub halvasti, on halvast materjalist või on välja kukkunud. Kes seda ei tea, ei tea armastusest midagi, nagu seegi, kes arvab, et on ükskõik, millist kinga kannad.

King on armastuses tähtsam kui nina või iseloom ja kinganina vorm otsustab palju sagedamini inimese saatuse siin ajalikus ja seal igaveses elus kui inimese enda nina nõgu või kühm. Seda olen mina tähele pannud. Mõni teine paneb ehk midagi muud tähele, see kirjutagu siis sellest. Nõnda on mul õigus üsna põhjendatult öelda, et kingi kannan ma vaheldamisi nr. 43 ja 44, kuna parajad oleksid ainult 43½, aga niisuguseid, s. t. poolikuid numbreid pole kusagilt saada ja sellepärast ihkavad paljud vanemad inimesed endiseid vene aegu tagasi, sest siis olnud neid laialt müüa. Sobivamad on kingad laia ninaga, nagu seda võib isegi järeldada eespool öeldust, aga kannan ka teravaid kui nõelu, kui mood seda nõuab. Nii et kinganinast ma endale põhimõtet ei loo, nagu mul pole kindlaid põhimõtteid inimeste ninadegi kohta, aga niipalju arvan ma küll, et kuna kinganinad oma vormi aina sagedamini hakkavad vahetama, siis peavad inimesed sagedamini ka oma põhimõtteid vahetama või nad hoopis kõrvale heitma ja ainult moe järele elama, mis ehk ongi kõige moodsam põhimõte ja ilmavaade. Kingsepp ja rätsep peavad määrama kultuuri suuna ja hariduse taseme.

Minu haridusega on nõnda, et seda võib nimetada keskmiseks või kõrgemaks, nagu keegi seda soovib ja võtab. Minu enda arvates olen ma kõrgema haridusega, sest ma olen kaks ja pool aastat ülikoolis olnud ja seal ladina keele eksamigi sooritanud, mida võin tarbe korral kas või dokumentaalselt tõendada. Rebasenaha ajasin seljast maha ja värvid sain külge, nii et ma kuulun täie õigusega akadeemilisse vilistlasperre. Lahkusin ülikoolist omal soovil, sest ei leidunud enam sõpru, kes oleksid tahtnud, suutnud või usaldanud mulle veel laenata. Aga sõprade läbi sain mõneks kuuks panka praktikandiks ja pärast ministeeriumisse kindla koha, mille aga kaotasin, sest leidus mehi ja naisi, minust nooremaid ja vanemaid, kes oskasid tõendada, et neil on minu kohale suuremad õigused või et nemad on sinna sobivamad. Nii ma siis nüüd istun oma katusekambris juba mitmendat kuud ja ootan paremaid aegu. Jumal tänatud, et ka selle vana kahekordse puumaja omanik usub paremaid aegu, muidu oleks ta pidanud mu juba ammugi välja küütima ja uue üürniku võtma, kel on juba praegu pisut paremad ajad kui minul. Maksan toast kümme krooni kuus, aga olen maksmata jätnud juba kolm kuud. Majaomanik usub nähtavasti, et ma ükskord ometi oma võla tasun. Annaks jumal, et tema usk nii kindel oleks, et see imet teeks, siis ei tuleks tal ei minus ega teistes inimestes pettuda.

Nõnda siis majaomanik võiks toaüüri minult lähemal ajal ainult ime läbi kätte saada, aga mina võin oma praegusest seisukorrast hoopis maisemate abinõudega pääseda: ma võiksin koju tallu tööle minna. Aga see ongi, mida ma ei taha sajal põhjusel, ja need põhjused ei puutu ainult mind, vaid ka mu isa ja ema, õde ja venda, isegi kogu mu suguseltsi, sõpru, tuttavaid ja ümbruskonda. Sellest kõigest hoolimata ometi uuesti vanemate kaela minna, see nõuaks teatud kangelasmeelt või lootusetust, millest ei leidu enam mingit väljapääsu. Aga mina olen otsustanud pääsetee leida sellega, et kirjutan ainukese romaani, mis igal haritud inimesel käepärast – või ei ole mina haritud inimene? – romaani iseenesest. Ja ärgu, jumala pärast, keegi arvaku, et mina usun endas erilist annet või võimist, et mina loodaksin mingi püha vaimu pealetulekut, mille valgustusel siis kõik sünnib peagu vaevata, nagu iseenesest. Ei, mina usun kõigepealt tööd, eriti sest ajast saadik, kus ma ühest geeniusest lugesin, et temagi arvab oma teostes leiduvat üheksakümmend üheksa protsenti tööd ja ainult üks protsent või veel vähem annet. Kui nüüd geeniused peaaegu ainult puhta tööga siinilmas läbi ajavad, miks siis mina seda ei või? Pealegi, kus on see, kes oskaks meie aja romaanides öelda, kus lõpeb töö ja kus hakkab anne? Seda võivad otsustada ainult järeltulevad põlved või ei või needki. Tänapäev on ande tõenduseks ikkagi tehtud töö, mis olekski nagu anne. Sellepärast ei antakski ka kõige jumalikuma luuletuse eest kunagi mingisugust esimest auhinda, küll aga suure romaani eest, kuigi ta oleks üsna keskpärane. Anne on jumala and ja oleks kõlblusevastane sellepärast kedagi auhinnata, et jumal on temale midagi annetanud.

Oleks minul mingisugune eriline and, mida nimetatakse jumalasädemeks, kas mina vaevaks siis oma pead või südant niisuguste maiste asjadega, nagu on seda puudus ja nälg? Eks ma ei lõõritaks siis nagu lõokene, nii et kõik kadestaksid minu suurt eluõnne? Oma pisaratest ja suurest nukrusestki, mis mõnikord langeb nagu ling südamesse, teeksin ma siis midagi niisugust, mis loob illusiooni maisest paradiisist ja mida ihkaksid kõik. Aga nüüd, kus mul see jumalasädemekene puudub, mõtlen ma neid ridu kirjutades juba mitmendat-setmendat korda sellele, et kell kuus suletakse vürtspoodide uksed ning mina pole täna veel midagi hamba alla saanud ega ole ka raasukest kodus, mida võiks sinna panna. Juba ammugi kibelen ma poodi minekuga, aga ikka veel kirjutan edasi, kuigi ma tean, et lõpuks pean ometi minema. Ja täna ma võin minna, küll mitte sellesse poodi, mis otseteed hooviväravas, sest vana arve tasumiseks mu rahast ei piisa, aga sinna, mis ümber nurga, lähen ma julgesti.

***

Kas keegi teab, milleks mõned kasvatavad oma esimese või väikese sõrme küüne pikaks? Mina kasvatasin ka oma parema käe esimese sõrme küünt, kuigi ma õieti ei teadnud, milleks ma seda tegin. Aga täna süües avanesid mu silmad: pikast esimese sõrme küünest on suitsuräimede nülgimisel suur abi. Poolkuivaltki räimelt võtad temaga ilusasti naha maha. Selles veendudes ei saanud ma kuidagi hoiduda imetlusest, et kuidas küll siinilmas igal kõige mõttetumal asjalgi on oma kenakene otstarve. Samuti peaks see olema ka näljaga ja puudusega. Sest kuhu panna maailmas vanad saiad, kuivanud suitsuräimed, tullitanud heeringad ja tahkunud leivakannikad, kui poleks neid, kel puudus ja nälg! Ei, neid poleks kuhugi panna ega kellelegi müüa ja nad läheksid raisuks, mis oleks rahvamajandusliselt suur kahju. Aga nüüd, jumal tänatud, läheb kõik täie ette, kõik kulub marjaks ära, olgu poolmädanud õunad või hallitanud maasikad, kulunud riided või auklised kalossid, vana rauakolu või koerte näritud kondid.

Ja kui ma süües nõnda maailma jumalikku korda ja seadeldist imetlesin, viirastus mulle äkki, et mina pole kogu oma eluaeg muud näinudki, kui aga puudust ja nälga, ja et maailma valitsebki ainult see. Mõistusega katsusin sellele vastu vaielda, aga ometi tundsin endiselt, et see on nõnda. Lapsest saadik pole ma üldse muud kuulnud, kui aga puudusest ja näljast. Kui ema läks loomadele põhku või heinu ette andma, siis kinnitas isa alati, et andku ta pisut või palju, aga andku nõnda, et puudus kätte ei tule, sest pikk tali on ees. Veel kevadelgi kordas ta, et peab hoidma, sest keegi ei tea, millal loomad hakkavad metsast midagi leidma. Aga kõigest suurest hoidmisest hoolimata tuli kevadeti ometi sagedasti puudus ja nälg kätte, nii et ükski ei teadnud, mis loomadele sõime ette visata. Mullikad pidid nii mõnigi kord külmetanud sohu ajama, kus nad mätastelt ahmisid suure suuga vana kulu ja harvu mustapäid, mis olid siin-seal juba oma pead välja pistnud.

Samuti oli ka inimeste toiduga: ikka räägiti kokkuhoiust, ikka arvestati, et kas jätkub sellest või teisest selle ja selle ajani. Ja ei jätkunud, vaid pahatihti tuli puudus kätte. Muidugi, oli kordi, kus pidutseti, süües ja juues mitmekordselt ning ülearu, aga praegu näib mulle, nagu oleks see sündinud ainult sellepärast nõnda, et valitses alaline kokkuhoid, alaline puudus. Kõik teadsid, et homme, tunahomme peab jällegi nii paljust loobuma, ja sellepärast prassid täna, et saaks korrakski enda õieti täis süüa ja juua. Võibolla kõik need, kes söövad ja joovad maailmas liiga, teevad seda sellepärast, et kardetakse hommist päeva, mis võib tuua kui mitte just nälja, siis ometi puuduse. Täna veel on, täna veel jätkub, sellepärast söögem ja joogem ning olgem rõõmsad, sest tulevikust ei tea keegi midagi.

Kui mind kooli saadeti, kuna õde ja vend kodus tööd rühmasid, korrati mulle alati: katsu õppida, katsu edasi püüda, sest meie oleme vaesed. See, mis me sinule anname, võtame iseoma ja õe ning venna suutäite kõrvalt. Ja need polnud ainult sõnad, vaid tõsiasjad, sest ega isa ometi nalja pärast hakanud talule võlga tegema. Sinu pärast, Oskar, teen ma seda, sinu tuleviku pärast, et sul poleks vaja samuti oma suutäisi lugeda, nagu meie seda emaga oleme teinud. Nõnda ütles mulle kord isa. Aga ta väljendas oma sõnadega ainult poole tõde. Õigem oleks olnud tal mulle öelda, et minu tuleviku pärast ei loobunud nii paljustki mitte ainult isa ja ema, vaid ka õde ja vend, pidid loobuma isegi loomad, olgu nad sarvikud või sarvedeta. Iga seapõrsas sulus, iga kõõrutav kana laka otsal pidi tunda saama, et võideldakse minu parema tuleviku eest. Oma parema käe esimese sõrme pika küünega poolkuivanud suitsuräime koorides näis mulle äkki, et kogu meie maa on täis sulus seapõrsaid, munejaid või loksujaid kanu, ammuvaid lehmamullikaid ja hirnuvaid hobusesetukaid, kes ühes mingisuguste isade ja emade, õdede ja vendadega võitlevad kellegi parema tuleviku eest.

Aga mina ei võidelnud, mina mitte. Ja minu kaaslased ka ei võidelnud, vähemalt ei märganud mina midagi ega puutunud mul ka selletaolist kõrva. Meie polnud nagu kunagi näinud oma isade-emade lehmamullikaid ega seapõrsaid ja sõnad võitlusest parema tuleviku eest olid nagu ühest kõrvast sisse, teisest välja lennanud, ilma et oleksid meid põrmugi mõjutanud. Ja kuidas või millega pidimegi koolipingil võitlema? Suure õppimisega? Aga me panime liiga vara tähele, et see parem tulevik, mida mõtlesid kodus meie isad ja emad, ei lange koguni mitte rüppe neile, kes on hästi õppinud, vaid otse vastupidi: paremat tulevikku maitsevad need, kes pole midagi õppinud või kes on õppimises näinud moodi, lõbusat ajaviidet, viisakat seltskondlikku toimingut. Saavad need, kel on südant võtmiseks, aga õige õppimine nõrgendab võtmise-südant, seda arvasime mõistvat otse loomusunnilikult kõigest sellest, mis sündis meie ümber. Õige õppimine kasvatab südametunnistust, aga meie kasvasime ajal, kus kõik katsusid elada, nagu oleks see mõiste keeleline eksitus, mis tuleb võimalikult ruttu parandada. Õppimisega pidi meis ärkama hing ja vaim, aga kõik elasid, nagu oleks hing rumal muinasjutt lastele ja nagu ärkaks vaim ainult alkoholiuimas. Oli õpetajaid, kes ütlesid, et õppima peab sellepärast, et meis tekkiks vastutustunne iseenda, omaste, sugulaste, tuttavate, kogu eesti rahva ja kodumaa ees, sest vastutustundest sõltuvat meie kõigi tulevik, aga meie ei uskunud seda või me unustasime selle, kui nägime, et just vastutustundetud lõikavad vilja, mille pärast meid kooli oli saadetud. Milleks pidime siis nii väga oma peaaju pingutama? Kas selleks, et samuti pankrotti minna, nagu läksid kõik need, kes olid enne meid midagi õppinud? Lugesid isad ja emad ühes oma seapõrsastega selleks oma suutäisi kusagil laanekurus, sooserval või mäenukil, et me õpiksime pankrotti minema? Huvitas neid teadus või kunst? Huvitab neid tänapäevgi see? Nägid nad nendes meie paremat tulevikku ja võitlesid selle eest?

Ei, ei! Isegi minu õde ja venda ei huvita need asjad. Ka nemad ei näe minu õppimises tänapäevani midagi muud kui aga kokkuhoitud kapitali paigutust, mis peab kandma võimalikult kõrgeid protsente. Isa ja ema, õde ja vend, sugulased ja sõbrad, tuttavad ja võhivõõrad, kõigil on ainukene arusaamine: kool on koht, kus inimesi valmistatakse ette liiakasuvõtmiseks. Keegi ei tea õieti, kust või kellelt seda liigkasu peab võtma või võib võtta, aga kõik arvavad teadvat, et kooli minnakse ainult selleks, et ükskord vähese vaevaga palju teenida. Veel enam: kõigil on ei tea kust või mis ajast imelik aimdus, võiks isegi öelda – imeline unistus, et mitte ainult see ei hakka teenima kerge vaevaga palju, kes on koolis käinud, vaid et tema kooliskäimine mõjutab kuidagi ka isade ja emade, õdede ja vendade, sugulaste ja sõprade, isegi nende härjavärsside ja lehmamullikate, seapõrsaste ja kanapoegade käekäiku hõlbustuse ja külluse mõttes. Ka nemad hakkavad kõik kergema vaevaga rohkem teenima, ka nemad võivad hakata paremini sööma ja jooma, nii et puudusest ja näljast ei näe keegi enam undki.