Читать книгу Uurimisel - Anton Hansen Tammsaare - Страница 3

Naval oli peaaegu terve pere Otto ümber koos, kes kroonuteenistusest välja paranemisele oli lastud ja kes praegu koju oli jõudnud. Vanem vend Gustav käis tal hobusega vaksalis vastas.

Kurvalt vaatas Nava Eeva oma poja koltunud ja kõhnetut nägu. Vana Madis istus mõttes ja popsis piipu. Peretütar Juuli seisis natuke maad eemal ja otsis sireliõite seest vennale õnne. Otto suust kostis aeg-ajalt pehme, väsinud köhatamine.

„Heldene aeg, missugune priske poiss sa olid, kui nad sügisel su ära võtsid, aga. nüüd – luu ja nahk, mehe vari. Kudas nad sind küll raske orjusega on piinanud! Mis pidid inimesed veel enne tegema, läksid eluajaks... kahekümneks viieks aastaks. Harva tuli mõni tagasi,“ rääkis Eeva kurval toonil.

„Siiski elati, käidi mitmest sõjast läbi ja tuldi tagasi ka veel. Siis anti ometi hea sinelgi kaasa, kui koju lasti, nüüd ei saa sedagi,“ seletas Madis.

„Aga küll oli neil vaesekestel raske: jooksid eest redusse, mõned raiusid sõrmed otsast ära. Näe, minu onu pistis käe sea suhu, see hammustas kaks esimest sõrme paremal käel ära... ei võetud teist enam soldatiks. Harva pääsis mõni, kui ta pime, kurt või vigane polnud... Nüüd teenivad neli, viis aastat, siiski ei taheta minna; kõik on vastu, nagu põlgavad; rikutakse tervist ja tehakse vigureid, et aga vabaks saada,“ rääkis eit. Tervise rikkumist meele tuletades vaatas ta iseäralise pilguga poja peale. See ei pannud seda nagu tähelegi, istus pool-otseti ja toetas küünarnukke põlvedele.

„Muidu ei taha keegi teenida,“ sõnas ta ema jutu lõpul. „Teenida…“ Ta naeratas väsinult ja kurvalt. Kahvatute huulte ümber ilmus pilkav joon, mis sinna natukeseks ajaks peatama jäi. Siis valgus ta üle näo laiali ja kadus. „Enne oli teenistus surm, elusalt matmine; matusega lõppesid kõik lootused, aga nüüd jäävad nad järele ja ei anna ööl ega päeval rahu. See ongi piinaks. Vaatad ise pealt, kudas su elust, kõige parematest päevadest nädalad, kuud ja aastad maha kraabitakse... pikkamisi, karedalt, külmalt. Iga tund, iga päev on sulle kallis, aga nad lähevad siiski kaduma. Ah...“ Rääkija lõi käega, nagu tahaks ta öelda: „Jätame selle parem, räägime mõnest muust asjast.“

„Noh, kas leiad mulle õnne?“ küsis Otto teist juttu tehes õelt, tõusis püsti ja astus vankuval sammul tema juure. Ema vaatas pisarsilmil õrnal pilgul oma poja vähematki liigutust, kogu tema olemust. Isa popsis endist viisi piipu.

„Ei leia,“ vastas Juuli vennale, „ainult õnnetusi olen juba kolm tükki leidnud... Sul ei ole õnne.“

„Ja mis peaksin t’aga tegemagi... asjata,“ vastas Otto murelikult. Juuli arvas aru saavat, mispeale vend tähendab. Sellepärast vastas ta tasakesi, nii et see teiste kõrvu ei ulatanud:

„Või tema siis üksinda ilmas inimene on... kergemeelne... tuulepea.“ Õe silm otsis venna pilku, aga see pöördus kõrvale. Juuli arvas mõistvat, et see kergemeelne tüdruk, kes juba poole aasta jooksul suutis Otto ilusasti unustada ja teisele mehele minna, alles kindlasti venna südames istub.

„Oleksin mina mees, ma vilistaksin niisuguse peale,“ lisas õde juure.

Otto vaikis endiselt. Mida kergemeelsem Anna Juuli meelest oli, seda sügavamale näis ta Otto südamesse pugevat.

„Kes on meil nüüd sulaseks?“ küsis Otto natukese aja pärast, et midagi rääkida.

„Praegu polegi meil sulast,“ vastas Juuli. „Kaarel poos enese üles, seda sa ju tead, – me kirjutasime sulle sellest. Või oled juba unustanud?“

Otto vaatas tõsise, võitleva pilguga õe peale.

„Tean, mäletan...“ sõnas ta vastuseks. „Ma teadsin seda juba enne teie kirja.“

„Kes sulle kirjutas? Anna?“

„Ei.“

„Kes siis?“

„Mitte keegi.“

„Kudas mitte keegi?“

„Nojah – mitte keegi, ma sain muidu teada.“

„Kudas muidu? Tuli keegi siit sinna?“

„Ei.“

„Kudas sa siis seda võisid teada?“

„Mulle öeldi.“

„Sulle öeldi... Kes sulle siis ütles?“ Juuli vaatas imestanud pilgul venna peale; talle näis, nagu jampsiks see. Siis pööras ta teiste poole ja ütles valjusti:

„Otto on juba enne meie kirjutamist teadnud, et Kaarel enese üles poos.“

„Mis sest siis on?“ küsis ema, kuna isa küsivalt tütre peale vaatas.

„Seda pole ma ütelnud,“ rääkis Otto.

„Sa ütlesid ju praegu,“ tõendas Juuli.

„Ma ütlesin, et ma seda teadsin; et aga

Kaarel enda ise üles oleks poonud, sellest pole ma sõnagi lausunud.“

Vana Madis võttis piibu suust ja jäi üksisilmi pojale otsa vahtima. Ka teised pöörasid silmad küsivalt rääkija poole.

„Armas Jumal, aga mida sa siis teadsid?“ küsis Eeva viimaks värisevail huulil. „Kust sa kuulsid? Kes ütles või kirjutas?“

„Mitte keegi,“

See vastus muutis kuuljate näod veel küsivamaks, sünnitas nagu kohmetust.

„Kudas mitte keegi?“ küsis ema.

„Nojah, ma ise nägin... oma silmadega.“ Nüüd vaatasid kõik hirmunud nägudega Otto peale. Nende pilgust võis sõnu lugeda: „Ta jampsib.“

„Sa oled haige, istu maha...“ rääkis Eeva poja juure astudes.

„Mitte sugugi... Ema, sa kardad asjata. Ma olen nõrk, kuid terve... pisut ehk haiglane, aga küllap ma siin peagi paremaks saan. Kaarli ülespoomist nägin ma aga tõepoolest.“

„Mis sa hullu juttu ajad, sa olid ju sel ajal Ivangorodis... Sa nägid halba und… Haiguse ajal tulevad kõiksugused imelikud ja hirmsad unenäod.“

„Ma ei tea selgesti, kudas see oli, kuid ma nägin... nägin selgesti... Talle löödi enne puunuiaga pähe ja siis poodi ta üles.“

„Löödi pähe... Kes lõi?“ küsis Juuli venna käest kinni haarates.

„Pea suu!“ ütles talle ema, „lase ta olla, ära tuleta talle meele... ärritad teda.“

„Pole midagi, ema. Nüüd on see möödas; siis olin ma küll väga erutatud. Mõtelge ometi: ma näen selgesti oma silmadega, mis tehakse, ja mõne päeva pärast saan teilt kirja, kus seisab punkt niisama, nagu ma nägin, s.o. ma nägin rohkem. Kuid aeg oli täitsa üks ja seesama...“

„Jumal, halasta küll, mis sa ometi räägid... Mis on nad küll sinuga teinud!... Kas sa ei taha asemele minna, – ase on valmis. Või tahad ehk midagi süüa?“ rääkis ema.

„Mitte midagi ei taha ma, siin on nii hea, lahe ja soe... Aga ma nägin seda selgesti, nagu ilmsi...“

„Keegi läks Kaarli kallale?“ küsis Juuli.

„Muidugi mõista.“

„Siis ei võtnud ta ise oma elu?“

Küsija südames möllas tungiv uudishimu ja hirm. See oli niisugune tundmus, nagu lastel, kui nad õhtul pimedas vanaeide ümber istuvad, kes neile nõidadest, kollidest ja kodukäijatest jutustab. Lapsed poevad üksteise vahele, hoiavad kõneleja ligi, kerivad jalad toolide ja pinkide peale, nagu kardaksid nad, et mõni neist kinni hakkab; südamekesed värisevad, väikesed kehad kipuvad lõdisema, kuid siiski tahetakse kõigest hingest, et jutustaja edasi heietaks ja kord-korralt ikka põnevamaks, salalikumaks ja hädaohtlikumaks oma kujutustes muutuks.

„Mispärast pidi ta seda tegema?“ küsis Otto, õele vastuseks.

„Mis hullu juttu sa nüüd ajad,“ sõnas vanamees tõsiselt.

„Eks sa räägi siis,“ käskis Gustav nagu meelepahaga. Ta oli natukese aja eest jutuajajate juure astunud.

„Mis seal rääkida... paari sõnaga võib ära öelda.“

„Noh, siis ütle,“ käskis Gustav. „Kas on vähe asju, mida inimene unes või poolilmsi näeb, mis sest siis on,“ lisas ta juure.

„Seda ütlen mina ka,“ vastas Otto; „siiski on see huvitav: siin tehakse midagi, ja mina näen seda Ivangorodis. Näen, kudas ta puunuiaga pähe lööb, kudas Kaarel maha kukub, talle nöör kaela pannakse ja ta üles tõmmatakse. Pärast pöörab lööja näo minu poole, ja ma tunnen ta selgesti ära…“

„Kes ta oli?“ küsis Juuli väriseva häälega.

„Waariku Priidik.“

See tuli nii ootamata, et isegi vana Madis üles tõusis ja piibu käest maha laskis kukkuda. Juuli muutus surnukahvatuks. Emal liikusid huuled, nagu ütleks ta midagi.

„Mis sa ometi lorised!“ ütles Gustav vennale.

„See on tõsi, ma nägin selgesti, ja ma tunnen ju ometi Priidikut väga hästi.“

„See on vast imelik lugu,“ sõnas Madis.“ Kudas on see ometi võimalik?“

„Ma ei tea,“ vastas Otto.

„Ja nägid siiski?“ päris Juuli.

„Selgesti.“

„Issand, halasta küll! Mõrtsukas!“

„Kes on mõrtsukas?“ küsis Gustav.

„Priidik,“ vastas Juuli.

„Kes seda ütleb?“

„Sa kuulsid ju ise... Otto.“

„Lollus, niisugust lori ei tohi teie kuskil rääkida; mõni teab, mis sest veel välja võib tulla.“

„Jumal hoidku selle eest,“ rääkis Eeva, „see on hirmus!“

„See on ju tühine asi…“

„Aga kudas võis Otto seda näha; pidi ju ikkagi midagi olema,“ seletas Juuli.

„Midagi olema, midagi olema... Mis seal siis pidi olema või mis seal võis olla? Ehk oleks seal mõni teab mis olnud, Otto poleks seda ikkagi näha võinud. Mõtle ometi, kui kaugel ta oli!“

„Aga ma nägin ju selgesti, pealegi punkt sel ajal, kui teie kirjutamise järele lugu pidi sündima.“

„Sa olid sel ajal vist haige,“ vastas Gustav, ja sellepärast ei mäleta sa enam, kudas lugu oli.“

„Mäletan väga selgesti…“

„Aga hoia, et sa kuskil mujal sellest ei räägi,“ ütles ema paluvalt.

„Kui küsitakse, siis räägin,“ vastas Otto.

„Küsitakse... Kes küsib, kes teab küsida? Kaarel magab maamullas ja sellega on lugu lõpetatud. Või pole see ükskõik, kas ta mõni aasta varemalt või hiljemalt siit ilmast lahkus. Joodik oli ta terve oma eluaja.“

Juuli vaatas nende sõnade juures valusa pilguga venna peale ja vastas emale:

„Ta jättis ju meil joomise maha, ei võtnud enam tilkagi. Nõnda elas ta juba kolm aastat.“

„Noh, sinul on tast ikka kahju olnud,“ vastas Gustav; „käisid ju mitu aega punaste silmadega peale ta surma ringi. Käid ehk teise haualgi veel!“

„Mis siis, kuigi käin, teisi käijaid tal ju ei ole. Pealegi on ta haud surnuaia taga kraavis, sinna ei söanda keegi minna.“

„Imelik, kudas tüdrukutele närused ja joodikud mehed nii meeldivad, naisena ei taha nad aga meestele viina tilkagi lubada.“

„Tüdrukutele meeldivad ainult need joodikud, kes viina jätavad,“ vastas Juuli juba vihaselt.

„Juba hakkate jällegi,“ hädaldas ema; „jätke ometi surnu rahule, kuigi õpetaja teda matma ei tulnud.“

Jutt kaldus nüüd teiste asjade peale. Kõik hoidsid nagu hirmuga endisest jutuainest eemale. Temas nähti midagi koledat ja kardetavat. Pealegi polnud meeletuletatud päevad Nava pererahvale sugugi lõbusad. Ümberringi lagunesid sulase surma puhul kõiksugused jutud laiali. Et ta eluküünal just veskis kustus, siis oli isegi märgata, et inimesed enam Navale veskile ei tahtnud tulla. Kõigile oli Nava veski õudseks paigaks muutunud, milles viibimine kaugeltki armas ei olnud.

Ainuke inimene, kellel Kaarli surmalugu ja Otto imelikud sõnad südames põlesid, oli Juuli. Ta tahtis võimalikult pea vennaga selle üle pikemalt rääkida. Ta tahtis vennale kõik välja puistata, mis ta südames peidupaika oli leidnud. See oli tal seda kergem teha, et ta Ottole alati hingeliselt kõige lähemal oli seisnud. Ta oli vennast paar aastat vanem. Ühes olid nad lapsepõlves karjas käinud ja teineteisele kõik oma saladused usaldanud, selle peale vaatamata, et nad sagedasti riidlesid ja isegi karvupidi kiskusid. Kiskumine ja riidlemine tegi neid nagu veel omasemaks, veel lähemaks teineteisele Lähenemiseks aitas ka see teatud määral kaasa, et Juuli õmbluskoolis käis, kuna Otto köstri juures Vene ja Saksa keelt õppis. Mõlemad tundsid endid nagu pisut peenematena, kui nende ümbrus läbisegi. Nad lugesid kättepuutuvaid raamatuid üheskoos ja harjusid neist ühesuguselt aru saama, nendest ühesugust lõbu tundma. Ja lõbu pakkusid neile raamatud alati, jutustasid need „Kolomatsist“, „Kolmest Vanapagana kuldsest juuksekarvast“, „Jenoveeva haledast loost“ või magusast ja õnnetust armastusest.

Õhtul oskas Juuli paraja silmapilgu leida, kus ta Ottoga üksi võis olla. Ta ootas seda aega põksuva südamega, nagu läheks ta oma armsamaga kokkusaamisele.

Ilm oli vaikne ja soe, kui vend ja õde maja ees olevasse metsa hiilisid. Õhk, kogu loodus hõõgas kevadisest värskusest. Metsa taga oli lai lage raba, kus kured parvedena öökorterit otsisid ja oma valjut häält siit ja sealt aeg-ajalt kuulda lasksid. Kõik see suutis aga vaevalt jalutajate tähelepanekut köita, sest ta oli ju mõlemale nii tuttav.

Esiotsa ei osanud Otto ja Juuli jutule õiget algust leida. Jutuaine tagavara tundus nii suurena, et nad kaheldes aru pidasid, kust otsast peale hakata. Tuletati meele tuttavaid, räägiti laupäeva- ja pühapäeva-õhtustest pidudest, armulugudest, kosjaskäimistest ja tühjadest juttudest. Järsku aga pööras Juuli selle asja juure, mis tal kõige rohkem südame peal kipitas:

„Kudas see on, mis sa esteks rääkisid?“ küsis ta.

„Ma ütlesin ju kõik,“ vastas vend.

„Ja sa nägid selgesti Priidikut?“

„Nägin.“

„Ja tema lõi Kaarlile puunuiaga pähe?“

„Lõi.“

„Ah sa jumalukene küll, mis see ometi peaks tähendama! Mu süda väriseb, ma kardan. Öösi ei saa ma vist enam magada. Siis, sel ajal, kui see lugu sündis, olin ma kaua aega uneta. Sinised varjud tulid silmade alla.“

„Mis sinul siis sellest on? ega sul ometi Priidikuga midagi tegemist ole?“

Õde vaikis.

„Mineval sügisel oli ju Priidikul keegi teine, mõni teab kus kaugel, kangesti rikas. Või oli sul Kaarliga midagi. Sellest ei rääkinud sa aga mulle midagi.“

Juuli punastas. Kaarel oli ainus punkt tema südames, mida ta hoolega terve ilma, ka venna eest salajas oli hoidnud. Ta häbenes sellest rääkida.

Kaarel Soon tuli kui tuntud joodik, kõrtsiskäija ja riidleja kolme aasta eest Navale sulaseks. Ta oli pikk valget verd, kõhnetu mees. Tema sinised silmad särasid nagu palavikus, meele tuletades joodikut, kes kõigest hingest viina ihaldab või kes oma kuivanud kõri juba viinaga niisutanud, mis ta silmadele iseäralise läike annab. Õhukesed huuled läksid naerdes eesriidena kõrvale ja kaks rida tihedaid helevalgeid hambaid tuli nähtavale. Navale tulles tal riideid peaaegu ei olnudki. Kõik siit nurga poisid ja tüdrukud hoidsid temast esiotsa eemale, naersid ja pilkasid teda, muidugi selja taga, silmade ees kartsid nad tema äkilist loomust ja tugevaid rusikaid. Nõnda vaatasid tema peale isegi sulased ja teenijad tüdrukud, perepoegadest ja -tütardest rääkimata.

Kudas see nüüd tuli või missugused põhjused selleks olid, kuid Kaarel jättis Naval joomise maha. Kas selleks kaasa mõjus joogikoha kaugus, võimalus jahil ja kalal käia, mis Kaarlile väga meeldis, või mõni muu asi, jäi arusaamatuks. Kuid ümberkaudsetest poistest ja tüdrukutest jäi Kaarel siiski eemale. Ta sai nendega väga hästi läbi, nende seltsi ei otsinud ta aga mitte. Selle asemel hulkus ta harilikult püssiga mööda metsa või kalanõudega mööda jõe-äärt ümber. See tegevus oli kirena joomise asemele astunud.