Читать книгу Tõde ja õigus I - Anton Hansen Tammsaare - Страница 10

Nelipühi viimasel pühal oli Vargamäe Eesperes palju müra ja möllu, sest siia oli kokku tulnud hulk noorimehi ja neidusid ümberkaudsetest peredest. Oli tulnud isegi pererahvast, et näha Vargamäe uut peremeest ja perenaist nende kodus. Nii mõndagi meest ja naist nägid Andres ja Krõõt täna esimest korda. Ometi oli neil hea meel, et neid vaatama tuldud, et neid selle vääriliseks arvatud.

Muidugi, üsna omast peast see rahvamurd Vargamäele ei ilmunud. Pererahvas oli ise ikka mõnele nimetanud, et astuks pühade ajal nende poole sisse, ja oli juurde lisanud, et hea, kui tuleks ka teisi, noori ja vanu, saaks oma nurga rahvast ometi näha ja tundma. Nõnda oli see sündinud.

Jänni ei jäänud noor pererahvas külaliste ees mitte. Peremeestele ja perenaistele anti kambris süüagi, sulasemehed ja tüdrukud pidid sellega leppima, et vahetevahel õues ja aida ees võisid õllekapast rüübata.

Rikkalikult just seda va õllemärjukest ei olnud, aga siiski jatkus teisest, sest mis puudus hulgalt, see tasuti omaduselt: kes janu jõi, sel kippusid aina laulud peale. Osa humalavirret kavatses peremees sõnnikuveoks jätta, et saaks õige sõnnikuvedu. Sellekohaselt ta siis ankrupulkagi puutus. Aga rohkem oleks ehk juba liiga teinud, sest nüüdki lendasid tantsupaarid puhastatud õuel maruhoos. Tüdrukud aina kiljusid poiste käes ja seelikusabad võtsid keereldes veskitiibadena tuult.

Ei jäänud tulemata ka rammukatsumine, ei võinudki jääda, sest kõik tahtsid teada, mis loom see Vargamäe noor peremees õige on. Muidugi ei mindud otseteed lahke peremehe juurde ja ei hakatud tal rindu kinni. Samuti ei võetud vägipulka pihku ega kutsutud võõrast otseteed sellest kinni haarama. Asja toimetati tasa ja targu.

Algust tegid poisikeseohtu mehed. Need kraaplesid ja jändasid, kuni sekka kisti ka täied mehed. Aga ikka teotsesid alles aina sulased ja perepojad. Peremehed seisid kaua kõrval, vaadates teiste nalja ainult pealt. Aga kui lõpuks leiti, et polnud kohal kõvemat meest kui üleaedse sulane Kaarel, ja kui Pearu isegi juba tähendas, et „ega tema Kuarle vastu keegi ei sua”, siis polnud enam parata, lagedale pidid astuma ka peremehed, kui nad veel üldse tahtsid kuuluda meeste kilda.

„Kes tahab tulla katsuma?” küsis Pearu uhke sulane. „Kas kõrvenurgas siis mehi põlegi?”

Kaarel tõstis oma parema käe ja näitas selle konksus keskmist sõrme, mida ükski ei jaksanud lahti vedada.

„Kui õige Kingu Priidu katsuks!” hüüti mitmelt poolt.

Aga Kingu Priidu oli tasane mees, armastas simlit plõnnitada, mitte sõrmkooku vedada, kuigi oli oma kogult ja rammult sõrmkooguks ehk kohasem kui mänguriista käsitamiseks.

„Võõsiku peremees, tule siis sina, kui Kingu ei julge,” ütles Tagapere Kaarel.

Ei läinud ka Võõsiku Mihkel, kasvult küll väikestvõitu, aga kõigi teada raudsete kätega mees, kes purjus peaga armastas näidata, kuidas sõrmenükid lauda arme taovad.

Hundipalu Tiit, kes kasvult küll paras mees, jäeti mängust välja, sest kõik teadsid, et tema ärpleb rohkem vaimuga kui rammuga. Tema oli kõrvenurga valgustatum pea, ja kui tema oma suu lahti tegi, siis kuulati teda kui köstrit, peaaegu nagu kirikuõpetajat. Kihelkonnakoolis oli ta omal ajal õpetust saanud ja saksa keeltki lugema õppinud. Kogu oma olekult ja keelelt erines ta teistest, sest tema ei öelnud „ise” ja „mees”, vaid „isi” ja „miis”. Sellepärast oli ta teiste seas pisut võõras ja tema keele üle heideti nalja. Üks vend oli tal kusagil kooliõpetajaks, teine sünnipaigas peremeheks, kolmas linnas kaupmeheks. Tema oli siin nurgas ainukene mees, kes luges ajalehte. Endastki mõista, et tema ei läinud Pearu sulasega sõrmkooku vedama.

Tuli kord Rava Kustase kätte. See ei põrganud tagasi, oli ju mees kui võmm, priske ja punane pealegi. Ka suu oli tal parajal paigal, liigagi parajal, sest vaevalt kuulis temalt tõsist sõna. Aina tühine ärplemine, aina lõõpimine, nagu seisaks ta kõrtsileti ääres viinaklaasi juures. Seal ta ehk oligi nõnda rääkima õppinud, sest tema oli viinaga nõnda harjunud, et pool kortlit piiritust ei pannud teda sülitamagi: maigutas ainult suud ja ajas mehejuttu edasi.

„Pane aga hästi taha,” õpetasid peremehed Rava Kustast.

„Mis ma tast nii väga panen, ta peab ju ikka ära ka tulema,” vastas Kustas.

„Kuarel, tee Kuarle töö,” ütles Pearu sulasele.

„Küllap näis, peremees,” vastas sulane.

Mehed pingutasid ja tuuseldasid mööda õue ringi. Taheti neil käsist kinni võtta ja sikutada, aga ei Kustas ega Kaarel polnud sellega nõus. Viimaks läksid krobinal vastu tapuaeda, haarasid sellest kinni: seal jäi Kaarel võitjaks.

„Ole raibet,” ütles Kustas, „eks tulndki tagant ä’ä.”

Ta pistis sõrme uuesti Kaarli konksu otsa, aga ikka seesama: Kaarel oli tugevam.

„Ei minul Kaarli taga seisa,” ütles nüüd Kustas, „katsugu mõni teine.”

Pearu muheles: ometi kord oli ta omale õige mehe sulaseks saanud, võta teine kas või kõrtsi kaasa kiskuma.

Polnud enam kedagi, kes oleks tahtnud Kaarliga rammu katsuda. Kõigi silmad rippusid Vargamäe Eespere peremehel endal, sest siin paistis olevat härga ja sõrga. Isegi tüdrukud viskasid silma Andrese poole, kes istus, piip suus, Krõõda kõrval pingil.

„Teisepere peremees, kui katsuks õige sinuga,” ütles Kaarel äkki, millele järgnes üldine heakskiitev kisa.

„Naine, mis sina sellest arvad?” küsis Andres Krõõdalt nagu suusoojaks.

„Mis mina sellest arvan,” vastas perenaine. „Ärge aga riidu minge.”

„Kes siis sellepärast riidu!” hüüti mitmelt poolt. „See ju nali, pühade aeg.”

„Mine nüüd tea, kui kaks kõva kokku juhtuvad,” kahtles perenaine.

Andres võttis piibu suust, vajutas kaane kõvasti peale ja pistis ta siis tasku.

Konks pandi konksu otsa.

„Jalad vastamisi!” hüüdis Vargamäe uus peremees nüüd.

Nõnda sündiski: paremad jalad suruti keset õue kokku ja siis pingutati. Valitses vaikus. Aga see ei kestnud kaua, sest mehed lendasid peagi igaüks oma külge.

„Kumma võit?” karjuti.

„Las Kaarel ütleb,” vastas peremees.

Aga Kaarel ei öelnud midagi, läks ainult õhetaval näol Andrese juurde ja tahtis veel kord katsuda. Sellest mõistsid kõik, et kaotaja oli tema, mitte vastane.

„Lähme aia äärde, seal on parem tugi,” ütles Kaarel.

„Ükskõik,” vastas Andres.

Ka nüüd lõppes vedu üsna ruttu ja jällegi ei saadud võidu suhtes muud seletust, kui et Kaarel tahtis katsuda kolmat korda.

„Mis me tühja ajast raiskame,” vastas Vargamäe uus peremees pisut halvakspanevalt.

„Kuradi päralt, kas ma siis mees ei olegi või?!” karjus Kaarel ägedalt vastu ja läks pinumaalt vägipulka otsima.

Kõik mõistsid, et Kaarel ei tahtnud alla vanduda. Oodati põnevusega.

Vastased istusid murule, vägikaigas seati otse varvaste kohta ja siis läks vedu lahti. Millega esimene katse oleks lõppenud, ei tea, aga enne kui midagi sai sündida, lipsatasid peremehe käed äkki pulgast lahti ja sulane lendas täie vedamishoo tõttu tagurpidi üle pea kukerpalli. Kõlas üldine naer. Kaarel tõusis pahaselt püsti ja küsis:

„Meest narrima oled tulnd või?”

„Käed läksid kogemata lahti, muud midagi,” vastas peremees. „Ei sülitanud pihku.”

„Siis sülita,” ütles Kaarel, „muidu ei maksa mängida.”

„Maksab,” vastas peremees ja ei sülitanud nüüdki, enne kui pulgast kinni võttis, seda panid kõik tähele. Ometi kerkis Kaarli tagumik seekord nii kergesti, nagu polekski ta õieti murul istunud. Kõik jahmatasid peaaegu. Kaarel isegi oli enam imestunud kui pahane. Sellepärast uskus tema ja uskusid ka kõik teised, et Andres oli esimesel korral ainult halba nalja heitnud. Ta oli meelega käed lahti lasknud, et Kaarlile vingerpussi mängida, teda teistele naeruks teha.

Katsuti veel mitu korda, aga ikka kerkis sulane, mitte kordagi peremees. See läks viimaks nii kaugele, et tahtis Kaarlile ühe käega tuule alla teha. Aga see häbi jäi sulasel tulemata, Andres oli oma rammuga asjatult uhkeldanud.

Nüüd ei saanud Kaarel kuidagi muidu, kui pidi teisepere peremehel ka püksivärvlist kinni võtma, sest selles oli tema peaoskus. Andres oli küll esteks vastu ja vastu oli ka Krõõt uute riiete pärast, aga lõpuks polnud ometi parata, sest asi muutus pisut nagu auküsimuseks.

Mindi kokku. Kaarel oli lühem ja puges Andresele kohe rinna alla, ajades jalad harkidena eemale. Peremees katsus nii ja teisiti, aga ei saanud kuidagi hakkama. Katsus sulast tõsta, aga kuidas sa kurja tõstad, kui ta on sul rinna all: teda tõstes peaksid ka iseendale tuule alla tegema. Nii kõva meest pole aga veel nähtud. Pusiti ja tammuti, kuid äkki välkusid peremehe jalad õhus ja järgmisel silmapilgul lamas ta selili murul, sulane risti rinnal.

Oh seda menu nüüd sulaste keskel! Tüdrukudki kiljusid, nagu oleksid nende eneste sussid õhus vihisenud. Rõõmuhäält tegi Pearugi. Kaarli nägu hiilgas. Aga Vargamäe Eespere perenaine vaikis. Vaikis ka peremees, kui ta maast tõusis. Nüüd oli tema käes kord tahta veel õnne katsuda.

Järgmine pusklemine nõudis rohkem aega, sest peremees oli valvel. Ja kui Kaarel viimaks oma nükkega uuesti julges välja tulla, siis langesid mõlemad kõrvuti maha ja tõusid sama targalt üles. Sellest silmapilgust muutus kogu seisukord. Andres oleks nagu äkki Kaarli vigurid mõistnud ja ei kartnud neid enam. Ta hakkas peale tungima ja varsti virutas ta Kaarli maha. Katsuti mitu ja mitu korda, aga enam ei äpardanud Andresel mitte. Nõnda pidi sulane peremehele ka sülipätsis alla vanduma.

„Esimese korra, ligund, pettis teine ä’ä,” ütles Andres naise kõrvale istudes ja otsaesiselt higi pühkides.

„Viga’s siin murul on mängida,” seletas Kaarel poistele suurustavalt. „Aga kui kõrtsis täiemehega kokku saaks, küllap siis näeks, kes kangem löömamees on. Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei piisa ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi.”

Nõnda ei saadudki õieti teada, kumb kangem on, kas Eespere peremees või Tagapere sulane, sest lõpuotsuseks oleks pidanud mehed kõrtsi viima, nad seal parajasti „kumamisi” panema ja siis riidu ajama.