Читать книгу Tõde ja õigus III - Anton Hansen Tammsaare - Страница 6

Sellise targa jutuga jõudsid nad metsa. Kogumispaigal istusid ja seisid inimesed tõepoolest nagu kirikus või palvemajas, oodates hingekosutavat jutlust. Ei valju kõnet, naeru, mängu ega suurt käimist. Peaaegu pühalik vaikus mändide all, mille latvu õõtsutab aeg-ajalt tuul. Ainukene vahe, et palvemajas könutavad enamasti vanad naised, siin aga ootavad peaaegu ainult mehed, noored ja keskealised. Siin-seal helgib kirevuseks mõni pluus, rätik või kübar, isegi värviküllane päevavari, aga sedagi hoiab pahkne peo. Igal pool päikese ja tuule pargitud või umbsetes töökodades koltunud näod, kanged ja nurgelised liigutused, käsnas käed, vimmas pihad, kulunud küüned.

Indrek ja Otstaavel ei läinud viimase nõuandel kõige tihedamasse rahvasumma, vaid istusid kõrvale kuhugi männijuurikale. Alles siis, kui algas kõne ja kõik surusid kobarasse kokku, liikusid ka nemad lähemale. Nad mõtlesid üsna kõneleja ligi pugeda, kuid see osutus võimatuks, sest teda piiras mitmerealine meestemüür, millest pääsesid läbi nähtavasti ainult valitud. Sellisena torkas Indrekule silma tema korteri peremees Lohk, kes seisis oma tugeva pihaga nagu kilbiks just kõneleja ees. Tähendab, tema on oma inimene, mõtles Indrek ja tal tuli meelde see vastikuse ja usaldamatuse tunne, mis valdas teda, kui ta nägi esimest korda selle mehe väikesi, pilgutavaid ja nagu kelmikaid silmi. Jällegi eksitus, lausus Indrek endamisi.

Esimene kõne oli asjalik tööliste olukorra valgustamine meil ja välismail; räägiti parteidest, koalitsioonist, ametiühinguist, streikidest, miitinguist, propagandast, ajalehist, trükikodadest, raamatuist.

„See pole midagi, las tuleb teine või kolmas, vaat’ siis läheb alles lahti,” seletas Otstaavel ja lisas siis juurde: „Sina seisa selle männi all siin, nii et ma su pärast leian, ma pean natukeseks ära minema.” Ja Indrekult vastust ootamata sammus ta oma teed.

Varsti ilmus Indreku juurde kaks noormeest, teine neist nähtavasti pisut joobnud.

„Tulge natuke kõrvale,” ütles see ja hingas Indrekule viinahaisu näkku.

„Kuhu? Milleks?” vastas Indrek nõutult.

„Seal kuulete,” ütles noormees ja tahtis Indrekul käsivarrest kinni haarata, aga kaine astus vahele ja sõitles: „Lase olla! Ära puudu! Peab ilusti.” Ja Indreku poole pöördudes ta ütles: „Me ei taha ju midagi muud, kui ainult paar sõna rääkida, kus keegi ei kuule. Tulge ainult pisut eemamale.”

Indrek mõtles natukene, mõõtis silmadega ümbrust ja ütles siis: „Ükskõik,” seadides sammud selles suunas, kus puudusid inimesed. Natukese kõndimise järele jäi ta mändide vahel seisma ja ütles:

„Kaugemale ma ei lähe, siin ei kuule meid keegi.”

„Milleks teie olete siin?” küsis temalt viinahaisuga noormees.

„Milleks kõik – kuulan kõnet,” vastas Indrek. „Aga mis teie sellest tahate?”

„See on meie asi,” vastas noormees. „Sest teie nuhite.”

„Mitte nõnda,” segas teine noormees vahele, aga see oli ainult nagu õli kallamiseks tulle, sest viinahaisuline purskas: „Mis kurat seal veel kõmmeldada, teine on ju nuhk! Kuhu ta putkas?” pöördud ta Indreku poole. „Läks sõna viima? Teie jäite peale passima? Tunneme!”

„Teie eksite,” ütles Indrek nüüd, sest ta hakkas taipama, milles asi.

„Soo! Või mina eksin? Vastake mulle: kas see teine teenib politseis?”

„Teenib küll,” ütles Indrek.

„No näete!” hüüdsid mõlemad noormehed võidurõõmsalt. „Politseihingi pole meil täna vaja ja sellepärast, kui teil luud-kondid kallid, kaduge,” lisas viinahaisuline juurde. „Öelge seda ka selle teisele, kui ta tagasi tuleb, teist korda me suud kulutama ei hakka, vaid paneme käed käima.”

Sellega kadusid nad rahvahulka, kust nad ilmusidki.

Indrek seisis natukene aega sealsamas, kuhu teised ta jätsid. Aga siis tuli tal hea mõte. Ainult kahju, et see hea mõte tuli nii hilja. Miks ei öelnud ta noormeestele, et tema tunneb vigase käega Lohku ja on selle juures korteris! Oleks ometi näinud, mis näo nad oleksid teinud. Ja Indrek läks oma endisele paigale tagasi, et Otstaavlit oodata või noormehi nähes neile öelda, mis ta esteks unustanud.

Teine kõneleja rääkis õigusest, töölise õigusest, kelle higi ja vaev peab kogu ilma ülal. Aga seda õigust ei taheta tunnustada; sandarmihüäänid, politseikoerad, kapitalistid-vereimejad, mõisnikud-kurnajad, kodanlased-higikaanid ei taha seda tunnustada. Sellepärast tööline võtab ise endale oma õiguse, võtab endale õige õiguse ja jagab seda ka teistele – vanadele ja noortele, kel rakkus käed, vimmas seljad...

„Noh, seda maksab juba kuulata,” ütles Otstaavel äkki Indrekule, sest ta oli tähelepanematult tagasi tulnud, ja küsis siis tasakesi: „Mis need mehed tahtsid?”

Indrek oli otsustanud neist mitte rääkida, aga nüüd polnud parata ja ta ütles kõik.

„Ma arvasin kohe,” ütles Otstaavel. „Lollakad! Mina ja nuhk! Mina, kes istun jaoskonnas kogu ilma silma all! Mis nuhk niisuke on. Nuhid on nende eneste keskel, otse kõnelejate nina all, nende oma kaitsemüüri sees, seal on nad.”

„Arvad?” küsis Indrek üllatatult.

„Aga kuis siis muidu,” vastas Otstaavel, „nuhk on ikka oma inimene, kes pääseb igale poole, kes teab ja tunneb kõik.”

„Nii et meie jääme?” küsis Indrek.

„Muidugi,” vastas Otstaavel.

Nad läksid lähemale, et paremini kuulda.

Kolmas kõneleja rääkis juba praegusest silmapilgust ja selle ülesannetest, teadliku töölise pühast kohusest, eneseohverdusest parema tuleviku lootuses. Ta rääkis otseteed tänasest päevast siin mändide all, kus ausate inimeste seas kuulavad kõnesid tulevasest õiglasest põlvest ka sandarmite verekoerad, kelle ninad haistavad tööliste punast elumahla, mis peab voolama vabadusealtarile. Sest ärgu mõeldagu, et politsei revolver oleks laadimata, et kasaka käerandmel ei ripuks nuut või et sandarmitel puuduksid rauad. Need on valmis praeguse koosolekugi ründamiseks, ainult käed on lühikesed, jõud ei ulatu, sest jõud on töölise pool, jõud on töölise rakkus kätes. „Sellepärast, vennad-seltsimehed, meie ei karda, meie viime varsti oma punase lipu kivitänavaile, nagu ta lehvib meil praegu männiladvas. Selle tähega sa võidad, vendseltsimees. Miski ega keegi ei suuda meid takistada, ainult kui hoiame kokku. Ühenduses on jõud, üksmeeles tugevus...”

Kõnede lõpul oldi vähemate ringide kaupa koos, kuhu ei pääsenud keegi peale oma lähedaste inimeste. Indrek ja Otstaavel läksid eemale ja istusid maha, viimane viskas enda varsti ristseliti, nii pikk kui ta oli, ja vahtis taeva. „Mulle meeldivad niisukesed kõned,” ütles ta. „Ma käin neid alati kuulamas. Öeldakse sulle lausa lageda taeva all, et oled nuhk ja verekoer, ning tead, judinad jooksevad üle keha. Ega ei karda, seda mitte, sest mis peaks siin kartma, kui üks kõneleb ja teised kuulavad, aga lihtsalt on mõnus, pisut õudnegi teada, et oled veidi verejänuline. Nii kui kuulen sihukesi kangeid sõnu ja näen kõneleja meeleheitlikku kätega vehklemist, kohe tundub, nagu hakkaksid mul hambad suus kasvama. Tõsi jutt! See pole nali. See on justkui elus viirastus. Olen mitu korda iseeneses arutanud, kust see küll tuleb, aga pole muud leidnud, kui et kõneleja peab midagi sarnast nägema ja tundma ning temast hakkab see minusse. Sest mitte iga kõnelejat kuulates ei hakka mu hambad suus kasvama. Ei, seda mitte! Aga näiteks see viimane, see oli hea. Seda olen varemaltki kuulnud, tunnen ta häälest. Tema paneb kohe mu hambad pakatama. Ah, miski pole toredam, kui olla kõneleja, keda kõik usuksid nagu igavest tõde, nii et võid rääkida neile kas või verised hambad suhu ja kõverad sarved pähe!”

„Juba lähevad minema,” segas Indrek seltsimehe targutust.

„Siis lähme silmnäos järele,” vastas Otstaavel tõustes. „Väga ligi pole hea, sest kes teab...”

Nõnda siis läksid nad. Meestesumm katsus paar korda laulu alustada, aga millegipärast vaikis see mõlemal korral peagi. Lagedale jõudnud, Otstaavel ütles tähelepanu juhtivalt:

„Näed sa, punane lippki üles tõmmatud. Kui nad nõnda mõtlevad linna minna, siis läheb tingimata löömaks. Ilmtingimata! Ennem ükskõik mis, seda mitte! Lõhu või tosin monopolipoode, sest pole kuigi suurt häda, aga punast värvi ära näita, seda politsei härg ei kannata.”

Juteldes ununes ettevaatus ja nõnda jõudsid nad lipumeestele pikkamisi lähemale. Nad ulatusid juba nägema, et enamasti kõigil olid kätte tekkinud tugevad tümikad, mida mõned kõigutasid kõrgel pea kohal, nagu katsudes nende raskust ja löögijõudu, kuna teised kandsid neid püssidena õlal, nagu oleksid nad alles poisijõmpsikad mängumurul. Ometi tuli sellele kõigele üsna lühike lõpp, sest kui meestesumm jõudis kohale, kus teed palistab ühelt poolt noor tihe männik, teiselt poolt künklik liivalagendik harvade pajupõõsaste ja vanade pedakajändrikkudega, ilmus männiku varjult äkki salk kasakaid teele ette, sammu viiskümmend meestest linna pool. „Laiali minna!” karjus politseinik, kes kasakatega kaasas, aga kuna ta nähtavasti alles samal silmapilgul märkas meestesumma keskel punast lehvivat lipukest, siis pöördus ta ohvitseri poole ning nüüd kõlas käsklus ja kogu ratsanikkude-salk tormas tuhatnelja meestesumma sihis, vististi et punast lippu asitõendusena kätte saada. „Hakkame vastu, kurat võtku! Anname neile, saadanatele!” kostis meestesummast läbisegi ja siis kõlasid paugud ning muutus kõik ühiseks ürgseguks lendavas tolmupilves: hobused, inimesed, sajatused, valukarjatused, langevad hoobid, ratsanikuta hobu künklikul liival pajupõõsaste vahel, teine samasugune teel, kihutades umbnelja linna poole.

Kui kaua see õieti nõnda kestis, seda Indrek ei tea, aga äkki ta leidis, et seisab maanteekraavi kaldal ja temast kihutab mööda tuline ratsanik, kes katsub teda millegagi lüüa, ei ulatu aga hästi, ainult kantsiku otsakene rabab tema kaela allapoole kõrva. See ei olegi nagu liig valus, aga ajab hirmsale vihale ja Indrek kargab maanteekraavi, kahmab sealt parajaid kive, jookseb ja virutab, isegi õieti ei tea, kellele, aga ikka hobustele ja neile, kes hobuste seljas. Kui kivid otsas, kahmab ta maast uusi ja mõtleb ratsanikele järele joosta, aga siis peatab keegi teda hüüdega: „Jäta, seltsimees, nad juba said oma jao.” Indrek viskab nüüd kivid maha – ühest on tal kahju, see on nii hea nurgeline, punane raudkivi – ja pöördub ümber, et vaadata, kes nimetanud teda seltsimeheks, ning ta seisab silm silma vastu sama noormehega, kellega tal oli tegemist männikus koosolekul. Praegu on ta täiesti kaine, vahib selgeil silmil Indrekule otsa, ja kui see midagi ei lausu, ütleb ta lõpuks:

„Teil on kael verine, kas olete haavatud või?”

Nüüd tunneb ka Indrek ise, et kaelal on midagi valusat ja et särk on rinna pealt kleepuvalt märg. Ta tõstab käe kaelale ja sõrmedele jääb veri.

„Lähme metsa,” ütleb noormees, „lähme eemale, sest ega see sellega jää, nad tulevad tingimata tagasi.”

Ja nõnda nad poevadki üle maanteekraavi noorde männikusse, kuna Indrek samal ajal võtab taskust rätiku, et kaelalt verd pühkida. Lõpuks pistab ta rätiku krae vahele, nii et haavast nõrguv veri ei saaks enam mööda keha allapoole valguda. Nõnda lähevad nad mändide vahelt, tehes siiraviira-käike vabama ja lagedama tee valimiseks. Jõudnud järvekaldale, võtab Indrek rätiku ja kastab selle märjaks, aga kui ta parajasti temast suuremat vett välja väänab, tuleb tal meelde, et kus on siis tema kaaslane Otstaavel ja miks seisab selle asemel tema ees keegi võõras noormees? Ja kuhu sai üldse see meestesumm, kes kõndis tema ja Otstaavli ees? Ning äkki Indrek taipab, et tema tähelepanust oli vaheajal kustunud hulk kõige lihtsamaid ja silmatorkavamaid tõsiasju. Selle asemel olid tähtsuse ja reljeefsuse omandanud teised, näiteks see punane nurgeline raudkivi.

„Tehke särk eest lahti, võtke krae kaelast ära,” andis võõras noormees nõu, katkestades Indreku unistava arutluse. Ja kui Indrek seda teinud, kastis võõras noormees oma rätiku järves märjaks ja ütles: „Lubage, et mina. Omal on raskem, silm ei näe.” Ja Indrek lubaski, et teine pühkis teda oma jaheda rätikuga kaelalt ja rinnalt.

„Õnneks, et mitte silma ega kõrva,” ütles noormees pühkides. „Neil ju kuraditel pagan teab mis seal kantsiku otsas.”

„Ots see puutuski vist,” arvas Indrek.

„Seda minagi,” oli noormees nõus. „Ma sain selga, aga märga pole tunda. Selle-eest aga läigitasin politseimeistrile, nii et käis kui kapsas sadulast hobuste jalge alla. Mis tast seal järele jäi, seda ei tea, igatahes oma jalaga ta koju ei saand – hobune lidus tal ees, mehe enda talusid kasakad.”

Kui Indrekul haavast enam verd ei immitsenud, hakkasid nad mööda järve äärt edasi minema, tehes teatud määral ringi ümber linna. Sama teed tarvitasid ka paljud teised, nagu pärast selgus. Kõrgelt liivakallakult lõpuks alla laskudes rohisele tasandikule, ütles võõras noormees Indrekule:

„Ja mina pidasin teid esteks nuhiks.”

„Ma ei saanud maast ega taevast aru,” lausus Indrek vastuseks.

„Aga te ei peaks selle teisega käima, muidu...” ei lõpetanud noormees oma ütlust.

„Mõni teab, milleks see hea on,” naljatas Indrek ilma mingi erilise mõtteta. Aga teine vaatas talle äkki paljutähendavalt otsa ja vastas veendunult:

„Õige, väga õige! Mõni teab, milleks see võib hea olla. Ka politseitutvust võib kasulikult tarvitada.”

Indrek mõistis, et mees eeldab palju rohkem, kui tõelikult olemas, aga ta jättis asja selleks ja ei öelnud enam midagi.