Читать книгу Käbe-Kaarel ja tema noor naine - Anton Hansen Tammsaare - Страница 3

Algus

Оглавление

Vaeselt ja vaikselt elasid Mäetaguse saunas kolm vana inimest: sauna peremees Mats, tema eit Leenu ja üksik vanamees Kaarel, viimane juba ligi kaks aastat lesena. Kuid peaaegu ülekohus on Kaarlit vanaks nimetada, sest ta tegumood ja kõik ta liigutused räägivad selle vastu, ehk küll nii mõnigi hõbekiu juba tema juustes piirleb. Kaarel on kraps ja kärmas, täieline Käbe-Kaarel, nagu teised teda nimetavad.

Juba teise aasta algul peale eide surma hakkas Kaarel kuklatagust sügades aru pidama, kuidas ja kust uut eluseltsilist leida. Iseäranis andsid selleks hoogu kadunu sõnad, mida see surmavoodil oli öelnud:

“Ega sa üksi läbi saa, eks sa võta omale teine, muidu jäävad su asjad varsti kõik ripakile. Pole sul kedagi, kes särki loputaks või riideid kohendaks.”

Aga surija oli oma nõuandmist paarikordse kinnitusega saatnud:

“Ära sa aga väga noort võta, see on sulle ainult ristiks kaelas ja ei märka sinu eest muretseda.”

Need viimased sõnad tegidki Kaarlile kõige rohkem peavalu. Kes on temale paras, kes liig noor?

See oli pühapäeva hommikul, kui ta jällegi seda vana küsimust arutas. Ta ajas parajasti väikse katkise peegli ees oma habet. Habemenuga peatas poolel tõmbel: Kaarel mõtles. Siis püüdis ta ennast peeglis vaadelda, kui vana ta õige on. Aga see polnud sugugi kerge, sest peegli katkine koht näitas, nagu oleks Kaarli näos suur arm, lükkas nina viltu, teise silma kõõrdi vahtima, kuna aga seebine lõug kuhugi kaugele kurgu alla näis pugevat.

Käbe-Kaarel ja tema noor naine

Подняться наверх