Читать книгу Vanaisa surm - Anton Hansen Tammsaare - Страница 3
ОглавлениеÜhel hommikul ei tõusnud vanaisa voodist. Kui minia temalt küsis, mis tal viga, vastas ta:
«Ei kedagi.»
«Miks sa siis üles ei tõuse?» päris minia edasi. «Hakkan surema,» vastas vanaisa.
«Kuis sa siis sured, kui sul midagi viga ei ole?» «Eks näeb.»
«Aga kes su vitsad siis korvi paneb, mis sa eile metsast koju tõid?»
«Vitsad,» lausus vanaisa ja vaikis natukene aega. Siis ütles ta: «Vitsad pange mulle kirstu.»
«Ega sa ometi hauas taha korve edasi punuda?» naeratas minia.
«Mis sealgi paremat teha,» arvas vanaisa.
«Eks sul siis kulu lõpuks ka puhkus marjaks ära,» ütles minia, tõusis toolilt ja läks välja, nagu oleks tal mõni hädaline asi toimetada.
Natukese aja pärast astus sisse kuue-seitsmene Uku ja ütles:
«Vanaisa, kas hakkad tõesti surema?»
«Ema ütles või?» küsis vanaisa vastu.
«Ema ütles isale, ma kuulsin ja tulin vaatama.» «Et kuidas ma suren, mis?»
«Jah, vanaisa.»
«Kas sa siis surma ei karda?»
«Mis ma tast ikka kardan, ega ta minu kallale tule.»
«Ää ole nii kindel, et ei tule. Vahel tuleb ka sinusuguse kallale. Tuleb ja koputab uksele kopp, kopp, kopp! ja küsib, et kas siin elab see ja see ema silmatera.»
