Читать книгу Novellid II - Anton Hansen Tammsaare - Страница 2

I

“Olen ma, kus ma olen,” mõtles William, “aga ma lähen siiski niikaua edasi, kuni mõni talu vastu tuleb. Koera haukumine kostab, ja minu arvamise järel ei pea see mitte väga kaugel olema.”

Ta tõusis mätta otsast ülesse, viskas püssi selga, lükkas mütsi kuklasse ja astus edasi. Neero, ustav jahikoer, hulkus pool väsinult oma peremehe kõrval ja lõõtsutas tublisti, keelt hammaste vahel pikalt väljas hoides.

Kui William umbes pool tundi aega oli metsa mööda edasi roitnud, jõudis ta ühe saare äärde välja, mille keskpaigas üks väike põllulapikene oli, mis aiaga ümber oli piiratud, et teda kariloomade eest hoida. Kerge naeratus lehvis Williami väsinud näo pääl. Rõõmuga astus ta aia äärde. Ka Neero nähti rõõmsamaks minema; ta püüdis oma lõõtsutamist tagasi hoida, katsus oma lontis kõrvu kikki ajada, pistis nina otsa läbi aia ja vaatas põllule. William jäi seisatades vaatama. Suvirukis, mis aias kasvis, oli madal ja kidur ja seisis nii vagusalt, nagu oleks ta magama uinunud. Kõrge okaspuu mets piiras põllukest igast küljest ümber, mille seast mõnest kohast ka kõrged sanglepad ja kased uudishimulikult välja vaatasid. Kõik on ümberringi nagu surnud; ükski ei riku selle põllulapikese rahu. Vahel harva tuleb põder metsast välja ja vaatab põllule, aga ka tema teeb seda kõik nii vagusi, nagu tahaks ta sootumaks salaja käia. Juhtub ka, et jänes, kes mõnda iseäralikku kabinat on kuulnud, sahinal rukist mööda jookseb ja kesk põllulapikest kõrge kivi otsas kahe tagumise jala pääle püsti tõuseb, et ringi vaadata, kas hädaohtu ligidal ei ole; aga ka tema hirmumine on tühine; ta läheb rahulise meelega kivi otsast maha ja heidab kivi äärde puhkama. Talvel, küünlakuul, tuleb hunt laisalt, murelise näoga läbi aia, uidab kõige kõrgema koha pääle, tõmbab nina nuusutades kärssu, kas mitte midagi kardetavat ligidal ei ole, istub siis hellalt pehme ja külma lume pääle maha ja vahib lootuseta ligema talu poole. Kõht on tal vaesel tühi; kahe talu koerad, väikesed karvanassid, on tal söödud, lambaid ta kätte ei saa: perenaine hoiab neid oma juures toa nurgas, kus nad teda iga hommiku igaüks oma tervitusega vastu võtavad. Kevadel käivad tedred siin hulgakaupa mängimas, kus ka kütt neid salaja hulgakaupa maha laseb.

William hakkas aia äärt mööda edasi kõmpima. Imestusega vaatas ta seda kidurat rukist. Niisugust suitsakat ei olnud ta veel iialgi näinud. „Mis leiba võib siit saada,“ mõtles ta. Lõuna poolt põllu otsast viis teda väikene teekene edasi. Kui ta natukene aega seda teekest mööda oli läinud, jõudis ta teise põllukese juurde, mis natukene suurem oli kui esimene; selle keskpaigas seisid talu hooned. Williami nägu lõi täiesti lahkeks; ta katsus ka vilistadagi, aga see ei läinud tal hästi korda: mokad olid hirmus kuivad, keel oli peaaegu suulae külge kinni jäänud.

Elumaja oli üsna viltu vajunud ja oli seda nägu, seda meeleäraheitlikku kurba nägu, mida nii sagedasti sõnadega „viimse tuhande pääl“ nimetatakse. Katus otsani sammeldanud, aukline, nii et vihma ajal ennemini lageda pääl seisa kui majas, milles läbijooksev tahmane vesi palju hullem on kui lageda pääl puhas vesi.

William astus õue. Muru pääl istus keskealine naisterahvas ja õmbles särki. Püssimeest oma juurde tulema nähes ehmatas ta ära. Nõel jäi poolde pistmesse seisma. William küsis rõõska piima, võid ja leiba. “Ehk andke, mis teil anda on,” lisas ta juurde, “ma olen hirmsasti nälginud.” Lahke perenaine ei küsinud ka enam selle järele, kes võõras oli, vaid läks silmapilk käsku täitma.

“Imelik,” mõtles ta, “et noorherra siia, meile, tuleb süüa küsima! Või jumal teda teab, kes ta on või kust ta on. Küllap on ehk see mõisa William, kellest ikka alati räägitakse.”

Perenaise äraolemise ajal vaatas William ringi. Otsekohe toa ukse ees oli haohunnik, mille kõrval kaks, kolm sületäit kasepuid maas oli, vist perenaisele leivategemise tarvis. Lõuna-lääne pool küljes olid karjalaudad – liig hää on küll nende tarvis niisugune nimi, mis kui risuhunnik välja nägid. Hariliku õlest katuse asemel oli kuuseoksi mädanenud roovilattide pääle pandud; all katuseräästas oli aga veel sammaldanud, mitmele korrale parandatud katust näha. Terve hoone oli ja vaatas nii hirmutavalt Williami poole, et see sugugi sellest aru ei saanud, kuidas loomi julgetakse sinna sisse lasta minna: ta kukub ju, kui mitte just täna, siis homme ometigi loomadele kaela ja matab nad kõik oma alla. Hommiku pool toa otsas oli rohuaedki – no jah, rohuaed, või tahab keegi temale vist teist nime anda? See oli väike platsikene, kus sirelid, toomingad, pihlakad, metsõunapuud, kreegipuud, kus päält vist küll ükski vilja ei ole saanud, ja tikerberi ning vahrakate põõsad segamini kasvavad, nagu oleks nad kõik ühesugusest seisusest ja sugulased olema, selle pääle vaatamata, et mõni nendest mõisa üleannetuma kärneripoisi “pika näppude” abil mõisa rohuaiast on välja antud, ja kus hulgast ka vana tuttav lepp uhkustades oma oksad vaataja silma ette välja sirutab. See platsikene ei taha iialgi muud nime kuulda kui rohuaed. Olgu küll, et platsikest ümberpiirav kuuseokstest aed mitmest kohast katki on, kust seapõrsad sisse poevad ja puude juurte ümber mulda kohendavad oma targa “rehknuti” järele, kusjuures neid ka vahel vana emis ise aitamas käib, aga siiski jääb platsikene ikka rohuaiaks ja võib uhkusega oma nime kanda.

“Noorherra, tulge nüüd sööma, toit on laual; aga, võib olla, teie ei julge ehk tuppa tulla, kardate kaela langema. See kartus on tühine; vanamees pani alles tänavu kevadel uued männipuu toed alla, seisab jälle tuleva kevadeni!”

Perenaine hakkas toa ukse poole minema; William astus temale järele. Vilu, poollämbunud õhk võttis teda läve pääl vastu.

Lugeja astub ehk esimest korda taluonnikese uksest tahtmata meie järel sisse.

Esikusse astudes seisab meie paremal pool kõrval uks, mis sahvrist, kus mõni piimapütt, silgukauss ja kuivanud leivakanikas hirmuga oma otsa ootavad, läbi kambri viib. Siit ei lähe aga meie mitte. Meie teeme auguga toaukse lahti ja astume üle uksepaku sisse. Seinad on tahmanud, ahi kui elevant vahib mustava lahtise kerisega vastu, mille suu ees paar suurt musta pada kookude otsas ripuvad. Aampalgid on süsimustad, mille pääl niisamasugused parred seisavad, mis rehe ülesahtmiseks tarvis lähevad. Põrand on muidugi savine, üksnes tegemise ajal hoolsalt siledaks tambitud. Siin toas on päälegi veel keskpaigas ümmargune koorega puust tugi, mille alumise otsa juures murusipelgad kihavad.

Läbi toa astusid nad kambrisse. Uks oli väikene, madal, et suits mitte rehekütmise ajal kambri ei tuleks.

“Olge hääd, istuge laua äärde,” ütles perenaine; ta oleks häämeelega juurde lisanud: “Leib ja või on värske, piim paks, löö kas lusikas sisse püsti,” aga ta sai veel sõnasabast kinni, meelde tuletades, et herrale ei tohi niisugust tühja lori ajada.

William istus laua äärde ja hakkas nälga kustutama.

Või, mis valge taldriku pääl oli, maitsis hää. Või kõrval seisid kaks, kolm silku, poolpunased, sirgelt nagu soldat kindrali ees. Kuid ühel, kurjategijal, olid lõuad lahti jäänud, ka teine silm oli temal pääst ära. See äratas Williami rinnus nagu halba tundmust: ta ei oleks tahtnud teda enam näha, aga iga kord, kui ta võid läks võtma, libisesid ta silmad nagu salaja, temale teadmata, purustatud silgupää pääle. Häämeelega tahtis ta teada saada, mis maik neil nii reas seisjatel loomadel peaks olema. Ta võttis ühe, aga mitte selle purustatud pääga, sellest hoidis ta hirmuga eemale, ja sõi; söömise juures tundis ta, et silgud ei olnud üksnes mitte tulitanud, vaid ka hapud, ehk nagu talumees ise oleks ütelnud – silkudel oli “toidu maik juures”.

Perenaine seisis kesk põrandat ja vaatas, kuidas noorherra sõi. Ta tahtis nooreherraga juttu teha, aga ei teadnud, mis asjast pääle hakata. Noorherra ei andnud temale aga palju aega mõtlemiseks, vaid küsis:

“Mis teie talu nimi on? Ma olen siit ümberkaudsed kohad kõik ammugi läbi käinud, aga siiski siin olen ma esimest korda.”

“Või noorherra ei teagi meie talu nime!” ütles perenaine pool imestades, nagu oleks nende talu nimi kõigile pidanud teada olema. “Meie talu nimetatakse Ussimäe taluks.”

“Ah, kas see ongi see Ussimäe talu, millest nii palju kõneldakse. Noh, siis olen ma seda nime juba ammugi kuulnud,” ütles William.

“Jah, eks meist kõneldakse ilmas muidugi palju, nagu mõnest imeloomadest, ehk võta kõik kinni, mis kõneldakse. Aga meie elame ikka edasi päevast päeva. Viimati käis armuline paruniherragi meid vaatamas, kuldaväärt herra, lubas meile uue elumaja ehitamiseks palke anda, aga saame näha, kuidas see jääb. Ma andsin teisele veel hulk munegi, ehk oleks veel väikesed kanamunad olnud, ei, päris suured mets-sinikaela munad, mis karjapoiss metsast koju tõi. Armuline parun imestas veel, et kust ma nii suured kanamunad olen võtnud, ma ütlesin, et mul suured kanad on, säh, ega tohi siis ütelda, et pardi munad on, kohe kisa lahti: parun ei salli seda, tahab ise jahi pääl käia.”

William naeris oma südames. Ta oli ju ise sellestsamast mõisast, mille parunist perenaine jutustas.

“Ega teil ostetud koht ole?” küsis William.

“Aah, ostetud! Ussimägi ostetud koht! Kust noorherra selle pääle tulevad? Vaata iga päev, et hambaid varna ei viska, millega sa siis seda kohta, kuulust Ussimäge, ostad. Kuusiksaare eit on mulle mitu korda ütelnud, et meie olla kui kärbsed sõnniku hunniku pääl, ja see on selge tõsi. Mis siin on? Kevadel on ta just paras mäeküngas, kuhu ussid vee seest endid päikese paistele võivad välja ajada ja soojendada. Aga ega siis armuline paruniherra ei usu seda, kui me oma häda talle kaebame, tahtis mineval aastal rentigi kõrgendada. Jaan sõitis uue vankriga mõisa, herra juhtunud nägema, kohe küsima, kust uue vankri oled saanud? Tähendab, koht toob hästi kasu. See aga ei olnudki meie oma vanker, oli koguni Mäossaare peremehe oma. Ehk mis paruniherral sest viga on, kuidas meie siin elame; kui meie siin ka nälga peaksime surema, see on ju herral ometi üks ta puhas: üks talutaat ees ehk taga. Meie peame aga ise selle eest muret kandma, et hästi oskame “kintsu kaapida”, ehk siis ikka ennemini kuidagimoodi paremuse lootust ole.”

Perenaine mõtles natuke aega.

“Ega noorherra ei karda üksipäini kambri jäädes?” küsis ta.

“Ei karda,” vastas William.

Selle pääle astus perenaine kambrist välja.

Kui perenaine oli kambrist välja astunud, hakkas William nagu julgemalt ja uudishimulisemalt ringi vaatama.

Tõesti, õigust ütelda, maja oli seestpoolt seda nägu nagu kaks-kolmkümmend aastat tagasi enamasti kõik talukambrid Eestimaal olid; nüüd aga näeb sarnaseid hooneid harvasti kusagil pimedas “kõrbenurgas”. Kambril savipõrand, ümmargustest palkidest lagi ja seinad, millede vahed lubjast valgendatud saviga on täis visatud, pahemat kätt ukse kõrval on soemüür, mille kõrval nöör on, kuhu pääle perenaine väikese lapse särgi ehk mehe kaelarätiku laupäeva õhtul kuivama paneb. Soojamüüri pääle on simps tehtud, kus mitmesuguseid väikseid asju hunnikusse on aetud: päähari poolkulunud harjastega, seebitükk, poolikud hobuserauad, roostetanud naelad, paar pussnuga ja palju muud, mille kõikide vahel prussakad jooksta vilavad. Seinade pääl on mitmes kohas nagid ülesse pandud, kuhu riideid võib riputada. Veel on seina ääres paar algupäralises karvas, “suitsupoleeris” sängi, kust seest õled tuimalt välja vahivad: neil on siin juba ammugi kõik tuttav ja nad ihaldavad vist ammugi siit lahkuda. Kaks, kolm harkis jalgega järgi seisavad tõsiselt, iseenese väärtust ära tundes, kesk põrandat; nendest natukene eemal seina ääres seisis üks hunditõlli lehtedest põhjaga tool, mis aga suutumaks lagunenud ja ripakil oli. William vaatas ka nüüd seda, mis pääl tema ise istub. Oma imestuseks nägi ta oma all uut tooli, valgetest hunditõlli lehtedest põhjaga.

Korraga ärkasid tema sees nagu kahetsevad mõtted: ka see näruse põhjaga tool oli ükskord uus olnud, ka teda oli ükskord üksnes võõrastele antud, aga nüüd on tema aeg mööda, tema õnneajale on kell löönud; nõndasama saab ka see uus tool kõrvale jäetud ja seisab kord norus pääga kusagil seina ääres, ja tema aukoha võtab mõni teine, nüüd alles alustamata tool ära. Söögilaud oli kahest paksust kuuselauast – õigemini lõhust – kokku pandud, mis aga nagu vihavaenus teineteisest eemale pugesid, selle pääle vaatamata, et nad altpoolt küljest kahe põõnaga ja keskpaigast mitme salapulgaga üksteise külge olid kinnitatud. Toiduriistadele olid kärbsed oma jäljed külge jätnud, mis nagu mesilase pere siin ümber sumisesid; siiski maitses toit noorherrale väga hää. Kui ta oma isu otsas oli, lõikas ta ka koerale hää kamaka leiba, mida see ahnelt õgima hakkas. Natukese aja pärast läks ta välja.

Perenaine istus jällegi väljas muru pääl ja õmbles särki. William andis temale toidu eest ühe rubla, mida ta esiteks sugugi vastu ei tahtnud võtta, pärast aga ometi päris rõõmuga peos hoidis.

Korraga hüüdis üks: “Uuh!”

William tõstis silmad sinnapoole, kust hääl kostis; kõrge nõgeste ja odra vahelt, mis siin toa juures kaunis lopsakas näis olema, paistis valge sasis pää välja, mis ennast, nagu näha, varjata püüdis. Perenaine vaatas naeratades sinnapoole. Natukese aja pärast kerkis pää kõrgemale ja kaks suurt halli pärani lahti aetud silma vahtisid uudishimulikult otsaesise pääl olevate juuksesalkade alt välja Williami pääle.

“Kusti, tule siia!” hüüdis perenaine, kui William oli käskinud poissi oma juurde kutsuda.

Poiss tuli häbelikult, kahte, kolme odrapääd peos hoides ja nende pääle vahtides, ligemale. Tema riideks oli ainult pikk määrdinud särk.

“Ah sa kuri vaenlane, kuhu sa oma püksid oled pannud, palja särgiga tuleb noorherra juurde? Kas sul häbi ei ole ka? Kus püksid on?” rääkis Maidi – nõnda on Ussimäe perenaise nimi – pool naerdes.

“Ma viskasin püksid aia otsa, mis tühje palavaga kanda,” ütles poiss nagu täiemeheliselt, ise aga oma tarkuse pärast punastades.

William kuulas tähelpandlikult poisi sõnu, mida see nii tõsiselt ütles. Kusti silmnägu, kael, käed ja jalad, mis millegagi päikese eest varjatud ei olnud, olid tõmmuks põlenud. Jalgade ja käte pääl oli nahk hirmsasti ära lõhkenud, mis küll kevadise vilu tuule süü oli ehk, nagu Maidi oma kalli Kustile ütles:

“Jookse sa, jookse palja jalu muda ja pori sees välja mööda, küll kured külvavad naerid sulle jalgade pääle.”

Paari päeva pärast tundis “kallis Kusti” tõesti, et õhtul magama minnes jalad kipitsesid. Kusti kaebas virisedes oma häda emale ja tegi sääljuures nii vingus näo ja mokad. Ema vastas aga:

“Paras, paras! Eks ma keelanud sind jooksmast, aga kas poiss kuulab.” Siiski võttis ta tüki searasva ja võidis õhtul poisi jalad üle. Kusti käis hommikul oma rasvaga võitud jalgadega nii hää meelega ja talle ei tulnud meeldegi, et ta jalad eila õhtu olid kipitanud.

Ehk küll Kusti nägu päikesest tõmmuks oli kõrvetatud, siiski meeldis ta Williamile. Kõige enam tähelpanemist noorherra südames äratasid poisi suured silmad ja lai kõrge otsaesine.

“Kas tõesti niisugusel suurte silmadega poisil mitte midagi kõrgemaid loomuandeid ei ole, nagu minu võõrasisa kinnitab? Seda ei taha ma mitte uskuda, enne kui ma oma silmadega olen näinud,” mõtles William iseeneses.

“Kui vana sa oled?” küsis ta selle järele Kusti käest.

“Seitsme aastane, kaheksama pääl,” vastas poiss ja viskas silmapilguks oma suured tungivad silmad Williami pääle; pärast laskis ta aga nad jällegi oma sõrmede pääle vajuda, mis odrapäid nokitsesid.

“Kas sa lugeda oskad?” küsis noorherra. Poisil oli häbi, et ta mõned tähed tundis, ja ei vastanud mitte kohe. Ema ruttas temale abiks.

“Talvel voki taga istudes ma ikka õpetasin teda, tähed sai juba tundma, aga kokku ei oska suurt veel ühtigi veerida. Aga “Isa meie palve” õpetasin ma temale juba ammugi selgeks ja ka ühe söögipalve.”

Ema sõnu kuuldes langes Kusti pää arglikult allapoole ja häbipuna värvis tema päivitanud paled veel punasemaks.

“Ära häbene ühtigi, ega see häbiasi ole “Isa meie palvet” mõista. Kas sa oskad mulle selle palve pääst ära lugeda?” kõneles William lahkelt “kallile” Kustile.

Kusti pää langes veel madalamale ja paled läksid punaseks nagu keedetud vähk.

“Noh, mis sa ootad, pane käed risti ja hakka lugema, kui noorherra käsib,” sundis ema.

Poiss ei hakanud aga veelgi pääle.

“Loe aga pääle, mis sa kardad, ega ma sulle kurja ei tee. Kui sa ilusasti palve ära loed, siis nõutan ma sulle aabitsa, kust sa lugema võid õppida,” seletas William poisile.

Poiss nokkis kärsitumalt odrapäid oma peos, aga ei hakanud mitte lugema.

“Oh sa sõge, mis sa ennast sundida lased. Viska odrapääd maha ja hakka lugema,” käskis ema omalt poolt.

Poiss aga ei visanud mitte odrapäid maha, pani niisamuti käed risti ja luges palve ühe joonega ära. Kui palve otsas oli, punetasid poisi kõrvad helendavalt. Pää oli tal sootumaks rinna pääle vajunud. Harva viskas ta oma silmad noorherra poole. William võttis viieteistkümnekopikalise hõberaha taskust välja ja andis Kustile. Naerujoon lehvis üle poisi huulte; ta võttis raha vastu.

“Löö noorherrale patsi ja anna käele musu,” käskis ema.

Poiss võttis argliselt noorherra käe, lõi patsi ja andis oma karedate huultega tema pehmele käeseljale musu. Selle pääle jättis noorherra jumalaga ja läks ära.

II

Mõni päev pärast Ussimäel käimist istus William Greenberg R. mõisa rohuaias pingi pääl, paksude nõretavate oksadega kaskede all, mida jumal teab missugune suur herra oli istutada lasknud, vist küll siis juba, kui alles mõnel mehel Eestimaal täieline taevas oli, kuna aga teised oma põlve põrguga oleks olnud valmis ümber vahetama. William oli sügavatesse mõtetesse vajunud. Tervel omal eluajal ei olnud ta miski asja üle järele mõtelnud, aga täna, siin üksi olles, tungisid temale mitmesugused mõtted tahtmata pähe. Terve tema möödaläinud elu lendas oma sündmustega tema silmade eest läbi …

Lugeja tahaks ehk hää meelega teada saada, kes meie noor tuttav õieti on, kuidas tema elanud, mis teinud.

Sündimise poolest oli William selge sakslane, mispääle ta Eestimaal võis uhke olla, kui aga üleüldse selle pääle uhke olla võib. Tema ema oli ühe T. linna vaese kodaniku tütar, läks vanemate soovil Herbert Greenbergile, kes R. linna saksa koguduse pääle abiõpetajaks sai, mehele. Kuid õnnetuseks suri õpetaja Greenberg liig ruttu ära ja jättis oma noore abikaasa nelja-aastase pojaga maha. Williami ema Luise kandis oma poja kasvatamise eest väga vähe hoolt. Tema ei armastanud poissi, kes näo poolest kadunud abikaasat alati meelde tuletas, keda tema iialgi ei olnud armastanud. Hoidjaks ja järelevaatajaks tema juurde võttis ta soovituste teel ühe eesti vanaeide, kes küll väga hästi saksa keelt mõistis, aga kes ka oma emakeelt ei olnud ära unustanud, ehk ta küll juba lapsest saadik saksu oli teeninud. Tema teine vigane silm ja sügav arm näo pääl tuletasid temale sagedasti, viimasel ajal ka alati armuliste herrade “häätegu” meelde, et ta ihu ja hingega ei olnud oma isandaid nii teeninud, nende tahtmisi nõnda täitnud, nagu nemad seda oma hellitatud liha põletavate erkude sunnil hääks arvanud. Kui vana Ädu Williami hoidjaks sai, kes “häätegijate” herraste sugulane oli, ärkas rõõmustav tundmus tema rinnus elule. Kibeda naeratusega vaatas ta rõõmsa poisslapse pääle ja sõnas: “Mis küll sinust peaks saama?” Poiss aga nagu naeratas temale vastu: “Mis muud kui suur herra.” Aga vale. Naeratus oli eksiteel. Ädu ei teadnud isegi, mis tema kaitsealusest pidi saama. Tema hakkas teda oma viisi kasvatama. Missugust teed selle juures käia, ei teadnud ta mitte. Ta ei teadnud ka seda, et lapse loomus savi on, millest harjunud meister kõik võib teha, mis temale aga mõttesse tuleb. Ta arvas aga paljalt: eks midagi ikka tule. Kui William kümne aastaseks sai, andis ema teda ühte kaunis peenikesesse saksa erakooli pansioni, kus tema pahasid elukombeid arvati parandada võida. Ädule anti muidugi “hundipass” kätte. Poiss oli ka päris hukas juba. Saksa keelt ei tahtnud ta enam hää viisiga kõneledagi. Ta põlgas teisi koolipoissa, hoidis nendest eemale, hakkas tihti uulitsapoistega kõnelema, sai nendega riidu, aga ta pidas neid siiski ennemini sõpradeks kui koolivendi. Mispärast? Seda ei teadnud keegi. Vist ka tema ise mitte. Niisuguste tempude pärast sai William muidugi alati noomida, aga parandamist polnud sugugi näha. Ta ajas nagu jonni, ehk see temal ka tihtigi silmapisaraid maksis. Esialgu küsis laulu kooliõpetaja ükskord Williami käest, et kas tema ka oskab ühtegi laulu pääst ette laulda. See vastas nagu uhkusega, et ta ka mitugi laulu mõistab. Kooliõpetaja käskis laulda. Oma imestuseks kuulsid kõik Williami ühte vana eesti rahvalaulu laulma hakkama. Mõned koolipoistest, kes eesti keelt mõistsid, pistsid laginal naerma, teised vaatasid aga imestusega, kolmandad põlgtusega ja kahetsusega ärarikutud poisi pääle. Oli ka niisuguseid, kes hääl meelel teda osatama hakkasid. Oma osatamistega tegid nad Williami meele pahaseks ja ajasid tema käest lauluviisi segamini, mida ta sellesama maheda, temale meeldiva tooniga püüdis läbi laulda, nagu seda vana Ädu tema kuuldes nii mitu korda oli teinud. William jäi vait; ja kui ta aru sai, et kõik teised tema üle naersid ja et ka kooliõpetaja nii imeliku pilguga tema pääle vaatas, tõusis temal häbipuna palgesse, ta lõi silmad maha ja hakkas nutma. Ta isegi ei teadnud, mispärast ta just nutma hakkas. Oli ta ju nii mitu korda uulitsapoiste, oma hääde sõprade käest mõnegi hää kõrvalopsu saanud, aga iialgi, säält maalt kust tema mälestas, ei olnud pisarad tema palgeid niisutanud. Aga nüüd tungisid nad tahtmata temale silma, jooksid sirinal mööda palgeid maha. William tundis ennast nii üksi olema, ta oli nagu võõra rahva hulgas, kes teda ei mõista ega tema mõtetest aru ei saa. Naerusihin tõusis poiste hulgas veel suuremaks. Koolmeister vaigistas peagi seda. Nüüd seletas kooliõpetaja mahedate sõnadega Williamile, mispärast teised teda naeravad, ja ei käskinud teda iialgi niisuguseid laulusid enam laulda, sest see olla väga rumal. Häbistatud poiss nuuksus veel natuke aega, pühkis siis silmad kuivaks ja jättis nutmise järele. Sest ajast saadik vaadati enam tema järele, et ta ühegagi enam oma endistest sõpradest kokku ei saaks. Püüti temale alati selgeks teha, mis sugust ta on, ja et tema endised sõbrad harimata ja rumalad talupojad on, kelledel midagi kõrgemat tundmist rinnas ei ole ja kes kõiges oma elamises väga toored on. William leidis need sõnad nagu õiged olema, siiski ei suutnud ta oma endiseid sõpru unustada. Kord, kui teda jälle õpetati ja manitseti, tuli temale järsku küsimine meelde: mispärast elavad need “talupojad-eestlased” nii mustasti ja ropusti, nagu temale alati seletati ja mida ta õige tundis olevat? Kas tõesti ei olegi siis nendel seda püüet, et nemad niisama elaksid kui meiegi, või on nemad üleüldse üheks peenikeseks inimesesoo teotuseks loodud? Nende küsimiste pääle ei osanud tema mitte midagi vastata, tema lapselik teadus ei võinud temale midagi selgeks teha. Need küsimisedki kippusid vahel tema meelest ära kaduma ja kadusid ka viimaks. Nende asemel tõusid aga teised, ja rahu ei leidnud William oma südames iialgi.

Need alatised noomitused ja manitsused tüütasid teda nii kaugele viimati, et ta nende eest kas maa alla oleks pugenud või kõrvad kinni toppinud, et neid mitte kuulda. Tema südames tõusis viimaks kättemaksmise himu kooliõpetajate vastu, kes temale nii pikki ja tüütavaid manitsusi pidasid. Aga millega tasuda kangemale? Varsti kadus temal endine tööhimu, temal ei olnud tahtmist nende inimeste nõudmisi tähele panna. Tema hakkas täiesti laisklema. Kutsuti ema sinna ja kaevati temale poja laiskuse ja kangekaelsuse üle. Ema andis koolivalitsusele käsu kõvasti Williami järel vaadata. Nõnda kuidas William kasvu poolest suuremaks sirgus, niisama läks ta ka oma tegudes enam üleannetumaks. Ta ei mõistnud enam iialgi oma ülesantud tundisid, läks vallatumaks. Kui teised teda tema rumaluse pärast naersid, siis sai ta vihaseks, ja kui ta naerjast tugevam oli, siis andis ta temale paar lopsu mööda kõrvu. Alati käidi kooliõpetajatele Williami pääle kaebamas. Asi läks kord-korralt hullemaks ja lõppes sellega, et William koolist välja visati.

“Jumal tänatud,” mõtles William, “nüüd olen ma ometi säält müüride vahelt lahti. Saagu nüüd, mis saab.”

Praegu oli William neliteistkümmend aastat vana. Tema viimasel kooliaastal oli ema teisele mehele läinud ja ei mitte enam vanemate soovil, vaid ise oma hää tahtmise, südameliku armastuse pärast. Tema teine mees oli maamõisnik ja päälegi veel parun, kuigi varanduse poolest vaene. William ei olnud mitte oma ema pulmas. Pääle pulmi nägi ta alles oma võõrasisa.

Ta oli Williami vastu väga lahke, noomis aga teda siiski tema laiskuse ja üleannetuse pärast. Võõrasisa parun Birk võttis nõuks oma uut poega sõjaväeteenistusesse anda.

Ta tahtis aga, et poeg enne teise järgu sõjaväeteenistuse eksami pidi ära tegema. Kolm-neli aastat õppis William veel erateel, muidugi niisamuti kui ennegi, ja kui ta eksamile läks, kukkus ta selle pääl hiilgavalt läbi. Küll sundis parun Williami usinamale õppimisele, aga kõik asjata. Veel käis ta paar korda eksamil õnne katsumas, kus aga temaga nõndasamuti sündis nagu esimene kord. Midagi ei olnud teha. William oli vana, kusagile kooli teda enam vastu ei võetud. Viimaks laskis parun oma poja T. linnast koju tulla. Ta ei teadnud enam midagi pääle hakata. Kodune elu näis Williamile kaunis hästi meeldima. Päevad otsa hulkus ta püssiga, koer kaasas, mööda metsa ümber. Talupoegadega käis ta kui oma vendadega läbi. Kõik ümberkaudsed karjapoisid tundsid teda. Tihti tuli ta nende palvele, kui tal kõht tühi oli. Karjapoisid olid temaga varsti nii ära harjunud, et nad temale kõiksuguseid lookesi talupoegade elust jutustasid.

Need lookesed olid Williamile selge uudis. Hää meelega kuulas ta karjapoiste juttusid ja sõi sääljuures nende karpidest viimased ärakuivanud ja tulitanud silgud ära. Karjased tahtsid ikka alati lahkele nooreherrale rõõmu teha, sellepärast kui püssipaugud juba tema ligiolemist kuulutasid, siis ei raatsinud nad ise oma toiduvarast mitte teragi süüa, vaid hoidsid kõik nooreherrale. Ta oli ju ka selle asemel karjaste vastu väga lahke käega. Kui tal raha juhtus olema, siis andis ikka karjapoisile kõhutäie eest 15 ehk 20 kopikat. Keegi karjapoistest, kellel hästi hää perenaine oli, kes karjapoisi karbid alati võid ja liha täis toppis, rääkis, et nooreherra temale ühekorra terve rubla andnud. Teised ei tahtnud mitte uskuda ja pidasid isekeskis olles aru, et Kuristiku Mart valetab. Olgu kudas ta oli, aga niipalju teadis kõik ümberkaudne rahvas ja ka parun Birk, et karjapoisid ja nooreherra William suures sõpruses elasid.

Täna, kui William üksipäini siin põliste kaskede all istus, lendas tema noorepõlvne eluaeg mitmesugustes värvides tema vaimusilmade eest mööda. Kõige õnnelikumad päevad tema elus, niipalju kui ta neid mälestas, olid need, mis ta väikeselt vana Ädu hoiu all oli elanud, ja ka need, mis ta nüüd kaks, kolm aastat siin mõisas elamisega mööda oli saatnud. Korraga tõusis temal nüüd kahetsus kõige oma hooletuma möödaläinud elu pärast. “Eks ma oleks võinud hoolsasti õppida ja ma oleksin võinud julgesti tulevikule silma vaadata – aga nüüd! Nüüd on mu tulevik tume, lootuseta. Ma olen vilets põgeneja maailmas. Oma sugukond ei salli mind, ei pea minust mitte midagi; ma ise ei hooli neist ka mitte, teadmata, mispärast. Praegu olen ma üksi siin, aga teised on heledasti valgustatud saalis, nad rõõmustavad, mängivad, laulavad, aga mina – täiesti üksi. Minu ainsad sõbrad on karjased, nemad üksi usuvad mind ja on minu vastu lahked. Ädu, nüüd alles mõistan ma, mis tähendavad sinu laulud, mis mulle lapsepõlves nii armsad olid, millede pärast ma nii palju noomimistes olen kannatanud ja mida ma nüüdki veel ainuüksi metsas olles laulan, võib olla sellepärast, et ma peaaegu muud midagi ei mõista. Ädu, õnnetu vigane Ädu, ma mäletan veel sinu kibedat naeratust, kui ema minu kasvatust tundma oli õppinud ja kui ta sind sõimates minema ajas. Ma arvan veelgi seda nägu nägema, veelgi sinu tasast häält kuulma. Ma mõistan, kuhu ma olen langenud – ümber pöörata on hilja – ma ei jaksa seda enam …” Ja ta toetas oma pää käsipõsikile põlve najale ja mõtles kaua, kaua. Tähed hiilgasid selges sinises taevas, mis kui ilmatu meri üle ilma oli tõmmatud, millesse kauguses metsad ja väljad näisid uppuma. Tasahiljukesi puges õrn tuuleõhk puude lehtede vahelt nagu argselt läbi, kartes, et ta mõnda nendest liigutab, mis siis kohe salaja sosistama hakkab ja temast teatust toob. Selle pääle vaatamata, et tuuleõhk kõiki oma käikusid nii tasa ja ettevaatlikult püüdis toimetada, sosistasid puud siiski aeg-ajalt tuule külaskäigu üle. Nahkhiired lendasid lipendades puude vahel, kord üle nende latvade tõustes, kord jälle täiesti maa ligi vajudes. Ei laulnud ööpik enam, ta oli meie maa juba jumalaga jätnud. Looduses oli kõik nii vagane, kõik toimetati nagu salaja, öövaikuse vaiba all.

“Mind on eesti eide juures lihtsaks inimeseks kasvatatud …”

Kaua helendas veel tuli mõisa toa akendest, kaua istus William üksipäini rohuaias pingi pääl. Tema pääst lendas üks mõte teise järele kiiresti läbi, nagu üksteist taga ajades. Ta heitis viimaks pingi pääle pikali maha, vahtis pärani silmil laotusesse, nagu tahaks ta midagi uurida, midagi selgemini järele vaadata, aga ta silmad ei näinud midagi muud kui ilmatu kaugel hiilgavaid tähti ja hõbedast kuud, mis kõik nii rahul näisid olema, mis kõik nii nurinata oma teed käisid. “Aga tõesti, mis peab minust viimaks saama?” ärkas jällegi tema rinnus küsimine. “Omadest olen ma lahutatud, ma pean teist teed otsima. Kui aga see rahvas, kellesuguseks ma olen kasvatatud, mind ka kiusab, naerab, irvitab – mis siis? Ädu, sina oled sundinud mind mu oma rahvast maha jätma – aga teine tõukab mind enesest ära, sest ma ei mõista teda täiesti, ei või ka mõista, ja tema – noh, tema ei või mind vasta võtta, tal ei või ka midagi põhjust olla mind vasta võtta. Ehk mis võin ma neile pakkuda, et nad mind vasta võtaksid kui oma seltsimeest?”

Järsku tõstis ta oma silmad mõisa akende poole, mis heledas tules helkisid. Ja ajas ennast pingi pääl sirgeks ja jäi kord silmapilguks kuulatama. Jalaastumised kostsid temale kõrva. Ta pööras tasakesti oma silmad sinnapoole. Meesterahvas ja naisterahvas paistsid temale silma, kes teineteise käe alt kinni hoides tasakesti, kuulmata mööda teerada edasi astusid. See äratas Williami sootumaks tema mõtetest. Ka tema tõusis ülesse ja läks tasakesti oma tuppa. Tema kammer oli kolmandal korral hommikupoolse nurga pääl. Sisseminek oli eest paraade-trepist. William valvas paraja aja, kui kedagi väljas ei olnud, ja astus trepist üles kolmandama korra pääle. Kui ta oma tuppa oli jõudnud, viskas ta ennast riides asemele. Ta ei teadnud isegi, millal ta magama oli jäänud, hommikul leidis ta aga üles ärgates, et ta riietes selle öö läbi oli maganud.

III

Kui William oma silmad ära oli pesenud ja ennast uuesti riidesse pannud, tuli toatüdruk ja kutsus teda herra juurde. Esimene kord sündis see tema mõisas elamise ajal, et parun Birk teda oma jutule laskis kutsuda. William läks.

Ta astus mõisa kabinetti, kus ta paruni pehmes leentoolis istumas ja sigarit suitsetamas leidis. Birki silmis paistis täna midagi iseäralikku: see paistus oli nagu isalik õrn tundmus oma viletsa võõrapoja vastu, või pahameel ja viha. Kui William temale hääd hommikut oli soovinud, käskis parun teda oma vastu tooli pääle istuda. Juba sellest mõistis William, et parunil midagi südame pääl on.

“Istu siia,” ütles parun, “ma tahan sinuga täna midagi rääkida. Meie elame ühes majas ja peame õiguse pärast isa ja poeg olema, aga siiski pole meie üksteisega mitte üht ainust sõna rääkinud, kuna aga seda ammugi oleks vaja olnud. Päev läheb päeva järele, nädal nädala järele, kuu kuu järele, ja ometi oleme meie teineteisele alles tundmata, mitte küll näo järele, aga oma arvamiste poolest, vaadete poolest elu pääle. Meie oleksime võinud veelgi mitu hääd aastat nõnda ära elada, ilma et mina sind oleksin lasknud enese juurde kutsuda. Eila õhtul aga tuletas S. mõisa herra mulle mu isalikka kohusid meelde ja ma tundsin, armas poeg, et ma mõneski tükis sinu ees süüdlane olen …”

“Parun Birk, teie ei ole mulle iialgi paha teinud,” rääkis William vahele.

“Väga tõsi, aga ega ma hääd ka pole teinud, ja mis vanem see on, kes oma lapsele üht teragi hääd ei märka teha. Ehk kelle eest on mul hoolitsemist? Mitte kellegi eest. Omal mul lapsi ei ole, seda sa tead juba isegi. Sina üksi oled mul ainus laps, kui ka küll paljalt nime poolest, ja siiski olen ma nii hooletu. Ma püüdsin sinu hääks esiotsa midagi teha, aga see kõik oli teisiti kui kord ja kohus.”

William tõstis oma silmad võõraisa pääle ja selle nägu näis temale nii iseäralik olema.

“Ma ei taha pikemalt tühje sõnu kulutada, vaid ütlen otsekohe sulle, poeg, oma päämõtted välja: ütle ometi, mis peab sinust saama? Sa oled juba ise praegu mehepäevade sees ja ometi elad sa nagu väike lapsuke, kellel millegi asja ette muret ei ole. Tõesti, ma ütlen, mul on kahju sinust, armas poeg. Kui sa ka minu poeg ei olekski, kui sa ka sootumaks võõras oleks, keda ma korra olen näinud ehk kellest ma korra olen kuulnud, juba siis tõuseks mu rinnas kahetsus, sest sa oleksid juba niisugusel korralgi kõige vähemalt mu suguvend olema ja mulle on iga suguvend, iga isamaa poeg armas.”

“Paruniherra, ärge kõnelge nõnda, nagu oleksite teie minu ees süüdlane.”

“Armas poeg, ära ütle minule “teie”, see on mulle võõras. Oleme ja elame edaspidi tõesti kui isa ja poeg, see on mulle nii meele järele.”

“Parun Birk, ärge tehke enne meie vahel niisuguseid seadusi, kui meie teineteist veel täiesti tundma pole õppinud. Aga see kõik on tühine, astume edasi või tagasi, ma isegi ei tea. Mitte teie ei ole minu elukäigu juures süüdlane, kui sääljuures üleüldse keegi süüdlane peaks olema. Ma sain elus selleks, mis ma praegu olen. Aga ma olen oma vanematele ja iseenesele kadunud – olen ärakadunud poeg …”

“Meie võime ju veel kõik hääks pöörata,” rääkis parun teda vaigistades.

“See on hilja. Teie tuletasite oma poega meelde, kui ta oma südames juba isegi otsusele oli jõudnud. Teie ehk mõtlete, parun Birk, et ma elu üle kahetsen. Mitte sugugi. Eile õhtul, see on tõsi, siis lendas mõnigi imelik kahetsuse mõte minu pääst läbi, aga see kadus peagi. Mul on kindel nõu südames selleks tõesti saada, kelleks mind on kasvatatud. Lihtne eit kasvatas mind lihtsaks inimeseks ja selleks tahan ma saada. Sellepärast olen ma juba lapsepõlves palju pidanud kannatama. Ma tunnen, et ma sellesamale teele ka tulevikus jään.”

“Ma näen, sul on tõsi taga, aga mina ei või sinuga siiski ühes nõus olla Mis arvad sa sellega võita, kui sina seda ümbrust, kes sind täiesti tunneb, keda ka sina paremini tunned kui seda seisukorda, kuhu sul soov on saada – katsuksid maha jätta, temale selga pöörata, teda kui võõraks pidada ja üht teist armastada. Mis tahaksid sa siis teha, kui see ümbrus, see rahvas, kelle poole sa tõttad, sind vastu ei võta, sind põlgab, vihkab, kiusab? Armas poeg, mida varem sa oma tõsiste sõprade poole pöörad, seda kergem saab sul omal olema. Ehk kas sa siis oma vanemate häbist ilmarahva ees midagi ei hooli?”

“Mul ei ole midagi, mis mind nende sõprade külge seoks. Ma ei tunne neid, nende rõõmusid, nende tahtmisi, nende elunõudmisi. Teie muretsete, parun Birk, selle üle, et kas mina teistes ringkondades, kus ilmavaated ja arvamised koguni teised, tõesti rahu saaksin leidma. Ma loodan seda.”

“Need on kõik unistused – selged unistused. Selle vastu annaksin mina sulle nõu näituseks valitsejaks hakata õppima. Teoorialikku teadust ei ole selles ametis palju tarvis, ja oled sa selle ameti ära õppinud, annan ma sulle oma mõisas kohe koha, pääle seda soovitan sind kusagile suurema koha pääle. Nõnda teenid sa natukene raha, tädide käest pärid ka, noh, mina aitan ka niipalju, kui minu jõud ulatab, ja nõnda võid sa viimati omale mõisa rendi pääle võtta, pärast ka ära osta – ja sa oled ise oma isand. Olgu küll, et meie õigused siin kitsamaks lähevad, aga ega meie siis nii arad ei ole; pole meie esivanemadki seda põlve kergesti kätte saanud, mispärast siis meie mitte sugugi vaeva ei taha näha. Teed sa hoolega tööd, siis oled sa varsti kõigist suurtest raskustest läbi. Ei taha sa aga minu nõu järele teha, mis arvad sa siis oma tulevikus võita. Viletsaks vingerdajaks saad sa, viimaks veel töömeheks, kes oma armuliste herrade ees peab noogutama. Minu nõu on ikka, armas poeg, et mõtle hästi järele ja anna mulle kindel vastus alles mõne aja pärast.”

Parun Birk vahtis teravalt oma poja pääle, see aga ei teinud sellest asjagi, vaid vahtis tummalt oma ette parkettpõranda pääle. Ta oleks ehk varsti oma arvamistest lahku löönud, kui parun veel oleks viitsinud teda selle joonega noomida, aga ta oli juba vist tüdinenud. Ta võttis Williami parema käe ja ütles:

“Veel kordan ma, mõtle hästi järele, mis sa teed. Pööra ümber, kui veel hilja pole! Pööra ümber, kui sind omaksed pole veel maha jätnud ja võõrad ära tõuganud, aga pärast, kui see kõik on sündinud, saab see sinul palju raskem olema. Meie ehk näeme üksteist peagi jälle.” Vana parun surus veel kord oma võõrapoja kätt ja nad lahkusid. Imelik näis Williamile paruni kõne olema. Ta oli paljugi kuulnud, mida ta enne ei teadnud. Jällegi tõusis ta rinnas kahetsus, miks ta midagi polnud õppinud ega lugenud, aga see kõik oli nii üürikeseks.

“Kas pidi tõesti paruni sõnades ka sugu tõtt olema,” mõtles William. “Neil on ainult häbi. Mis võib siis minust muud saada kui põlluharija. Nemad uhkustavad oma sugu pääle.”

William oli nii kangesti oma mõtetega ametis, et ta sugugi tähele ei pannud, kuidas ta mõisa karjalautade poole läks. Alles sääl ärkas ta oma uimastusest. Ta pööras ümber ja läks kiirete sammudega jällegi ülesse oma tuppa.

IV

William oli umbes tund aega üleval oma toas. Piinavaks, kitsaks ja pisikeseks näis temale ta väikene tuba minema. Ta nägi oma toa seinu pikkamisi, pool arusaamatalt koomale vajuma, temale liginema, et kui ta siin kauemini oleks istunud, siis oleksid nad teda peagi ära lämmatanud ja tema ots oleks siinsamas olnud. William tõstis oma silmad ülesse ja nägi püssi, mis tema aseme kohal seina pääl rippus. Ta tõusis nagu palavikus oma tooli päält üles, võttis püssi varna otsast, viskas ta õlale, pani jahikoti kaela ja läks kärmesti oma toast välja. Mõisa õuest läks ta nobedate sammudega, iseenese ette maha vahtides üle. Viimaks tõstis ta oma silmad üles ja vaatas kaugele kaduva kasemetsa ja soo pääle, mida ta nii hästi tundis ja kus ta nii mitmed päevad lõbusasti oli mööda saatnud. Nüüdki kadusid jällegi kõik endised mõtted tema pääst, ta tõstis oma pää püsti ja vahtis peagi rõõmsal pilgul metsa poole. Hommikune kaste oli juba ammugi kadunud. Rukkiväli, mis tema paremal pool kõrval seisis, sahises lustilikult; mesilased sumisesid tasakesti rukkikõrte vahelt läbi lennates. Nende sumisemine oli nagu kurvatooniline; nad kurtsid vist selle üle, et sirp varsti oma tööd siingi saab lõpetama. William pööras silmad koera poole. Ah, kui lustik ja rõõmus oli selle nägu, kui ta mööda heinamaad jooksis ja aeg-ajalt oma peremehe pääle vaatas. See lustilik jooksmine ja need pilgud, mis ta Williami poole viskas, ajasid selle endised mõtted täiesti laiali. Korraga hakkas William vilistama. Ka Neero sai aru, et peremees nagu teiseks muutus, ja traavis veel rõõmsamini edasi. Juba oligi William metsas. Varsti paukus püss ja mets hõiskas temale rõõmsalt vastu. Kõik oli nii lapselik, nii mureta. William oli nagu omaste keskel. Karja kellade kõlin, vikati luiskamise helin, heinaliste laul – see kõik kiskus teda oma poole.

William hulkus peaaegu terve päeva otsa metsa mööda ümber. Ehk ta küll paugu paugu pääle metsa laskis, siiski ei surmanud ta mitte üht ainustki lindu; ta imestas isegi, kudas ta nii imeosavasti oskas mööda lasta. Koer näis aga selle üle sootumaks pahaseks minema, ei jäänud enam lindu leides seisma, vaid tormas pääle. William ei püüdnudki teda vaigistada ega talitseda, naeris päälegi, kudas linnud parinal lendu tõusid. Ta virutas palja lennuparina pääle püssi tühjaks ja oli rõõmus, et ta paugutada võis. Tal ei olnud ka tahtmist neid surmata. Ta oli rõõmus, et ta mööda metsa võis ümber hulkuda ja neid hirmutada. Oma kalli jahiga ei pannud ta tähelegi, kudas paks pilv lõuna poolt üles kerkis. Esiteks sirutas ta ähvardades pikad mustad sarved üles taeva poole; selle järel tungisid nagu valmistatud teed mööda paksud pilverünkad edasi; veel tagapool – sääl oli pilv juba helesinine ja venis nii tasakesti ja tähelpanemata paksude rünkade järele, nagu pall siledat sööti mööda külapoisi visates edasi veereb. Terve pilv sündis nagu pimeduses, nagu varjaneks temas mõni kättesaamata saladus. Ainult metsas kuuldi puid temast nagu juttu ajama, aga ka see sündis ajuti. Terve loodus nagu ootas midagi. Lindude laul vaikis. Vihmakass kiunus valusasti. William ei pannud enne pilve tähele, kui ta juba päikese kinni kattis. Nüüd alles tõstis ta oma silmad üles, vaatas pilve poole ja ütles pikkamisi järele mõteldes: “Aa! Või juba nii kaugel. Aga kust ma varju pean leidma.” Ta hakkas heinamaade poole minema. Läks ta nii kärmesti, kui ta ka läks, aga pilv jõudis iga sammu pääl temale lähemale. Pilv tormas tema kannul välgu leekivaid jooni ühele ja teisele poole laiali loopides ja kärgatas iga kord nagu uhkustades. Pilv sihises ja visises, nagu oleks tal aurumasin ees olema. Esimesed tibad kukkusid Williami käte pääle. Ikka kärmemini tõttas ta edasi. Juba paistis eemalt heinaküün. See näis tühi olema: hein oli alles tegemata. Välk sähvis ja kõue kärgatas tema kannul; vihma tuli kui oavarrest. William oli juba küüni juures ja oli valmis sisse minema, sääl leidis ta aga oma õnnetuseks, või õnneks – ta ei teadnud seda isegi – ühe naisterahva eest. William pani oma teise jala üle uksepaku juba küüni; niipea kui ta aga seda naisterahvast nägi, kellel niisamati kohmetanud nägu oli kui temalgi, jäi ta uksepaku pääle seisma ja oli silmapilgu kahevahel, kas sisse astuda või välja ulu alla jääda. Ta tõmbas oma jala küünist tagasi. Koer pistis ka oma pää üle küüni uksepaku sisse ja oli valmis küüni hüppama, niipea kui ta aga võõrast nägi, langesid ta kõrvad veel enam lüngu, vaade muutus veel haledamaks ja ta tõmbas haleda niuksumisega oma pää küünist peremehe järele tagasi. William läks küüni ulu alla, aga ta ei saanudki veel sinna, kui kaunis madal, aga mahe naisterahva hääl küünist järele hüüdis:

“Jahimees, ärge mind häbenege ühtegi, tulge aga küüti, vihm ei heida ju nalja. Päälegi, see ei ole ka meie küün, mina olen niisama võõras kui teiegi.”

Ta vaatas kõneleja poole, nende silmad juhtusid vastastikku. Mõlemad vahtisid üksteise pääle. William hakkas argselt küüni kobima. Vihma sadas veel tublimini. Williami rind oli ju ennegi argtust täis, sest et ta naisterahvaid üleüldse kui tuld kartis, aga nüüd kippus see argtus ka tütarlapsele kallale. Kõik tema jutul ja rõõmul jahimehe kartuse üle oli täiesti ots. Kui William küüni oli astunud ja parajat kohta oma seismiseks otsis, asus koer, kes ka nagu aru hakkas saama, missugune vilets lugu tema peremehe ja võõraga on, nende kahe vahele ja vaatas kord peremehe, kord võõra pääle, nagu tahaks ta kõik asjad hääks käända.

Võõrad seisid natukene aega sõnalausumata ja ei julgenud silmi üksteise pääle tõsta. See kohmetus hakkas aga varsti kahanema. Ka koer märkas nagu seda ja laskis rahulikult kõhuli maha, kui ta küüni seina äärde oli astunud.

“Ei vihm jäägi üle,” lausus tütarlaps viimaks tasakesti.

“Ei jää; ja kui kõvasti müristab,” vastas William ja vaatas argselt teise poole, kartes, et ehk see ka tema pääle vaatab, aga vale; see vahtis enese ette maha, nagu mõtleks ta mõne asja üle järele. William laskis julgemalt oma silmad üle tütarlapse näo käia. Ta imestas, et see tema meelest nii ilus oli.

Ta silmad seisatasid kord Liisa silmade, kord tema punaste huulte pääl. See sai vist aru, et võõras teda vahtis ja sellepärast ei tõstnud ta oma silmi mitte ülesse, nagu oleks tahtnud ta ütelda: vahi nüüd õige niikaua, et himu ükskord otsa saab.

“Kui piinlik on ometi niisugune tumma viisi seismine,” mõtles William, “aga mis asjast siin kõneleda. Hakkaksin tänasest jahist jutustama, noh, siis naeraks ta mind tingimata välja, et mul muud mitte midagi kõneleda ei ole. Mine tea, millest need talutüdrukud armastavad kõneleda? Ehk mistarviski kõneleda, mõtelgu tema mis tahes.”

“Imelik noorherra,” mõtles Liisa selsamal ajal. “Alati ikka räägitakse teisest ja nüüd seisab teine ometi nagu nonn, ei märka sõnagi lausuda. Kiidavad tühja. Uhkeks peab, ei taha talutüdrukuga sõna kõneleda. Ehk mis sihukestel meiesugustega kõneleda ongi. Aga seisku, mina ei ütle ka enam mitte ühte sõnagi. Ehk mistarvis kutsusin ma teda küüni, parem oleks võinud ta räästa tilkade all läbi palkide piiluda, mis hää mul oleks olnud vastu vahtida. Nüüd vahib üksisilmi minu pääle, nagu näeks mõnda imetegu.”

Liisa sai peaaegu pahaseks, oleks tahtnud talle midagi ütelda, nagu: “mis sa vahid üksisilmi mu pääle, kus ma su panen, isegi teise küüni nurgas,” või midagi muud sellesarnast; see jäi aga kõik paljalt mõttesse.

“Tänavu on vist kaunis hää hein, nagu ma mõisas valitseja käest kuulnud olen,” ütles viimaks William, pahandas aga järgmisel silmapilgul selle üle, miks ta seda valitsejat nimetas, nagu tahaks ta sellega uhkustada.

“Ei meil küll just väga kiita ei ole, mullu oli ennem parem. Aga mis meie heinamaadest mõisa omade kõrvale arvata, nad on ju tühipaljad selle kohta.”

“Kas teie heinamaad halvemad on kui mõisal?” küsis William ja oli selle üle rõõmus, et tal midagi küsida oli.

“Noh, ime küll!” hüüdis Liisa imestanult, et kudas ei peaks võõras sedagi veel teadma, ja pool kibedalt, mida ka William märkas. “Mõisnik ei olnud ju kohtade väljamõõtmise juures nii rumal, et ta pahemad maatükid omale oleks jätnud ja paremad meile andnud. Meil on muidugi halvemad maaservad soode äärest ja kivilised mäekünkad antud. Siiski nälga just ei jää, olgugi maksud õige tublid.”

Liisal oli imelik niisugustest asjadest juttu ajada, aga ta pidi seda siiski tegema, kui ka vastu tahtmist.

“Aga mistarvis talupojad siis nende käest maad oma kätte võtavad, parem on ju ometi ära minna ja kusagil mujal tööd otsida, nagu linnas, kus inimene palju vabam on ja kergemalt süüa saab.”

“Ei tea, kuhu see inimene läheb, on korra selle eluga ära harjunud, muud midagi ei tea, kiratseb pääle edasi, kauaks elu on! Mõnel jääb kopik rahagi järele, mis veel tahad?”

Jutulõng oli nüüd küll käes, mida võimalik oli üks ta puhas kui pikaks venitada, siiski ei olnud William oma olekuga rahul. Miks ei olnud tema ennast selle neiuga viisakalt tuttavaks teinud, kuna see neiu ometi päris mõistlikku juttu ajas. Ta tahtis häämeelega tema nime kätte saada.

“Teie vist muidugi ei tunne mind,” pööras ta argselt Liisa poole.

Vihmasadu hakkas vähemaks jääma. Pilved läksid nagu kergemaks; tuul jäi vagaseks, põgenes nagu kergetel tiibadel lähema metsa taha paksu pilvega kaasa. Puud seisid märguse pärast longus, lehed krabisesid tasahiljukesti vihmatibade all. Lehtede ja vitsaraagude küljest langesid jämedad veetilgad podinal maha pehme rohu ja sambla pääle, mis neid tänuliku meelega oma pehmesse rüppe laskis vajuda, neid õrnalt kaisutades. Mõned vähemad tilgad jäid kusagile rohulehtede ehk latvade pääle natukeseks seisma, et veel kord üürikesekski seda toredat ilma vaadata, teda jumalaga jätta, ja langesid siis säält tuule liigutustel maha. Neil oli hale siit lahkuda. Kui mõnus oli siin kiikuda, nagu laps hällis, kui ema, isa kiigutab ja oma magus “kussu, äiu” juurde laulab. Nüüd, maha kukkudes, hakkas neil pikk pime tee pääle: esiteks rohu ja sambla rüpes, neid ja nende lapsi jootmisega kosutades, pärast maa põues, salalikkudel teedel jõekesi jootes ja allikaid kasvatades; pärast alles pääsesid nad valge ette ja võisid vabaduses tantsida, kuni päike jällegi neid taeva alla kutsus, kus nad tuule kihutustel ühest ilma äärest teise ratsutavad ja rõõmsalt üle toreda maa silmitsevad, kus neil nii palju vanu tuttavaid ja ka uusi asju silma paistab, mis nende reisi ajal juurde on tekkinud: mäed, orud, linnad, külad kirikutega, hällivad viljapõllud, lopsakad heinamaad, jõed – nende hõbedased teed, järved – nende pisikesed puhkepaigad, meri – nende lahke, armuline kaisutaja ja hällitaja ema ning pm.

“Kui kaugel Avarsepa siit on?” küsis William, kui nad natukene aega olid vagaselt küünist välja vahtinud, nagu näeksid nad esimest korda vihmasadu.

“Ei ole rohkem kui paar versta,” vastas Liisa.

“Teie olete vist Avarsepa peremehe tütar?” küsis William järsku ja imestas isegi selle üle. – “Ehk mis pagan ma peaks kartma ja häbenema! Kas ma esimest korda talutüdrukut näen? Ma olen neid juba kolm, neli aastat näinud, nendega ka rääkinudki ja nüüd seda häbenen ma,” julgustas William ennast oma mõttes, aga siiski ei aidanud see mitte midagi. Vana külm täppeke jäi siiski südame külge.

“Seda küll,” vastas Liisa ka imestades, et kust noorherra seda teab, et ta peremehe tütar on.

“Vihm on üle, tarvis koju minema hakata,” ütles Liisa natukese aja pärast küüni suu ette astudes ja välja vaadates.

“Mul on ka tarvis minema hakata,” sõnas William püssi küüniseina najalt kätte võttes. – “Mispärast mul vaja on? Kas keegi ootab mind?” küsis ta mõttes iseeneselt. Koer nägi, et peremees püssi kätte võttis, ja tõusis silmapilk üles.

“Meie läheme ühte teed, kas lubate, et ma teiega kaasa tulen?” küsis William argtust võites.

“Olge nii hää,” vastas Liisa. – “Eks olegi, nagu ma arvasin,” sõnas ta oma mõttes.

Nad astusid küünist välja ja hakkasid minema. Küün seisis tee ääres. Kui koer seda nägi, et peremehe ja võõra vahel asjad niikaugel juba olid, et nad üheskoos minema hakkasid, siis oli ta ütlemata rõõmus. Ta julges juba aupaklikult Liisa riideid nuusutada.

Noored inimesed läksid tummalt, nagu ei mõistaks nad teineteise keelt. Paar tähendust tegid nad ainult märja rohu kohta, ja muud mitte midagi.

Varsti jõudsid nad Avarsepa põldude äärde, mida püstaed enamasti igast küljest näis ümber piirama; aed oli mõnes kohas alles uuesti tehtud, mõnes kohas oli ta vana ja mädanenud, nii et ta vist üksnes leppade abil, mis siin õige paksult kasvasid, üleval seisis. Leppade ladvad olid peremehe hoolsate käte läbi tihedasti aiaroigaste ülemiste otsade vahele põimitud. Mööda aia äärt kasvas pikk orasrohi, millest lopsakad putked üle ulatasid. Vili seisis vihmatilkade all norus, nuttis nagu valusaid pisaraid. Pisarate palekesed hiilgasid õnnelikult päikest nähes. Kerge tuuleõhk jooksis esimest korda üle viljapõllu ja raputas läikivaid veetilkasid maha. Tee puges loogeldes viljade vahelt läbi. Ta näis ilma otsa ulatama, sinna kaugusesse, kuhu inimese silm ei ulata vaadata, kuhu aga inimene nii hää meelega tungib, mõnikord ka tormab. Selles looklevas tees oli midagi meelitavat, kaasakiskuvat. Ka William ja Liisa läksid seda teed mööda.

Rohutirtsud hakkasid juba laulma. Mesilane pirises juba rukkikõrte vahel, et veel niikaua magust korjata, kuni sirp oma tööd pole lõpetanud, siis on tema hakkamine muidugi otsas. Lõokene tõusis lõõritades vilja seest taeva poole. Pilvelasu taganes ikka kaugemale.

Angerja küla oli nagu mõne hirmu pärast taha metsa äärde taganenud, kust majade suitsunud katused ja unkad nii ühekarvaliselt vastu mustasid. Enne aga kui William ja Liisa Angerja küla ligi jõudsid, pööras üks vähem põllutee pahemat kätt kõrvale; seda teed mööda läksid nemad. Taluhooned ei paistnudki peaaegu suure küla tee pääle: kõrged sanglepad ja kased varjasid teda siit küljest vaataja silmade eest.

“Kas see ongi teie isa talu?” küsis William Liisa poole pöörates ja käega Avarsepa talu poole näidates, et juttu teha, sest ta teadis isegi, et see nimetatud talu oli.

Jaatavalt vastas Liisa.

Natukese aja pärast astusid nemad õue väravast sisse. Värava kummalgi pool kõrval kasvasid pihlakad, millede laiad rippuvad oksad marjakobaraid täis olid. Toa ees oli kaunis lage ja lai õue. Ilmatu suur haohunnik seisis rehealuse otsas. Kambrid olid, nagu enamasti viisiks on, rehetoaga ja rehealusega ühe katuse all. Aga siin ei käidud mitte läbi sahvri ehk rehetoa kambri, vaid kambritel oli omal ka eeskoda ja uks, kust sinna võis pääseda, ilma et rehetuppa oleks läinudki.

Avarsepa Jakob ei olnud mitte päris Tallinnamaa mees, vaid oli umbes kolmekümne aasta eest Liivimaalt sisse rännanud ja Avarsepa talu ära ostnud. Sellepärast ei pidanud ta ka, kui ta siia tuli ja omale uut elumaja hakkas ehitama, mitte nii väga vana tallinlaste ehituseviisist kinni, vaid tegi nii, nagu ta ise paremaks arvas, mida teised esiteks kaunis imeks panid.

William ja Liisa läksid kambri, sest õues ei olnud pääle suure halli kassi, kes kärblasi varitses ja saba otsa võngutas, mitte ühte hingelist näha. Ka kambris ei olnud ühtegi inimest. Kambri aknad olid kõik lahti, nii et varblaste siristamine ja pääsukeste laulmine kambris täiesti kuulda oli. Mesilane lendas pirisedes mööda kammert ringi; ta viletsakene oli aknast kogemata sisse tulnud, ei osanud aga enam välja lennata. William ei saanud isegi aru, mispärast ta seda pirisemist nii tähele pani, aga ometi kuulas ta mesilase lendamist, kes vabaduse järele igatses ja kes enese nii üksiku tundis olema. Tahtmata tuli temale meelde, nagu oleks tema ise ka üks piriseja mesilane, kes vabadust ja valgust otsib. Liisa palus Williami tooli pääle istuda. Teisi ei läinud ta mitte otsima, sest ta teadis juba, kus nad olid. Pere oli heinamaal vanema sulase Juhani juhatusel tööl; isa, Priidik Ahing, oli kusagil rohuaias või mujal asju ringi vaatamas; ema, noh see oli kapsaaias rohtu katkumas ehk tegi aidas paku pääl istudes võid, kus ehk väike must kiisu ta jalgade juures istub ja “niiti ketrab”, kuna ta aegajalt koorepüti poole silmitseb ehk “vana halli” käest varblast ootab.

Liisa arvas iseenesest juba, et tema külalise “keskpaik hele” on, sest ta oli ju terve päeva otsa metsa mööda ümber hulkunud ja sellepärast muretses ta kohe midagi suhupistet lauale. Williami suu hakkas toitu nähes üsna hää meelega vett jooksma.

Liisa istus, nagu William hirmuga ette arvas, tema vastu teinepoole lauda. Sest Liisa ei olnud mitte ilmaasjata kihelkonnakoolist läbi käinud, vaid võitis esialguse argtuse, sest külalist ei tahtnud ta mitte üksinda lauda istuma panna. Seltskondliku eluga harjumata noormees, nagu meie William, tunneb tõesti suurt piina ainuüksi noore neiuga söögilauas istudes. Kuid varsti läksid meie võõrad teineteise vastu nagu julgemaks ja jutukamaks. Sest ühes lauas istumine saadab inimesed üksteisele ligemale.

Liisa kutsus võõra pääle sööki rohuaeda. Talu kohta oli rohuaed tõesti vaatamise väärt.

Tema eest olid mõni kaks, kolm põlve inimesi hoolitsenud. Enne Priidikut olnud siin nõndanimetatud Rehe Mats peremeheks.

Tema oli vanasti, ehk nagu ta alati armastas jutustada, “kuldsel ajal”, mõisaherra ees aus mees. Tema oskas nimelt kõigist herra mõtetest nii imeosavasti kõiksugust tarkust välja leida.

Kui ta väljavahist rehepapiks tõusis, siis hakkas kaugas hästi kasvama, kuna ta aga ise sääljuures ikka vaesuse üle hädaldas. Kord juhtus herra rehe juurde tulema. Matsil oli kolm kotti nisu oma jaoks välja mõõdetud. Need seisid seina ääres püsti. Herra küsis silmapilk kotti nähes: “Mats, kellele need kotid saavad?” Mats oli esiteks kimbatuses, aga peagi ütles ta: “Armuline herra nuriseb ikka, et ma vähe rehest vilja välja saan, tänavu on aga halb saak – sellepärast tõin ma omast vaesusest veel lisaks, et herra mind laita ei saaks.” “Seda ei luba mina, et rehepapp omast natukesest minule lisa toob; silmapilk viid need kotid siit ära.” “Jah, jah, kuidas armuline herra käsevad,” vastas Mats ja viis kotid julgesti ära: herra oli ju ise käskinud. Herra uskus täiesti Matsi. Keegi oli julgenud tema pääle herra ees kaevata, Mats müüvat rehe juures vilja. Herra kohe järele katsuma. Paneb talumehe riided selga ja läheb ühel õhtul rehe juurde Matsi käest vilja pääle ajama. Mats sõimab aga herra keha täis ja peksab ta rehe väravatest välja. Sellest ajast uskus herra Matsi veel kindlamini. Nõnda teadis rahvas Matsist jutustada. Mine tea, kas see nõnda oli olnud või oli muidu rahva jutt; aga seda teadis igaüks, et Mats herra ees aus mees oli, kellest lugu peeti. Kui Mats umbes 10 aastat oli rehepapp olnud, palus ta ennast ametist lahti ja hakkas Avarsepa talu peremeheks. Siin hakkas ta hoolega kohta kohendama, sest ta arvas teda enne surma ära osta. Tema selle ilusa õunapuuaia ehitaski.

Kuid õnnetumal kombel ei saanud Mats Avarsepa talu ära osta, ehk ta sääljuures küll nagu oma pärast palju vaeva oli näinud. Ta läks, asja ees, teist taga, herraga riidu ja viimane laskis teda koha päält lahti ja ei müünud seda mitte temale. Vist oli ka Matsi rinnas midagi uut üles tärganud, mida herra kanguseks ja uhkuseks nimetas.