Читать книгу Duell - Anton Tšehhov - Страница 4

I

Kell oli kaheksa hommikul – aeg, millal ohvitserid, riigiametnikud ja sissesõitnud pärast palavat, lämmatavat ööd harilikult meres suplesid ja hiljem läksid paviljoni kohvi või teed jooma. Ivan Andreitš Lajevski, kõhn, blond, umbes kahekümne kaheksa aastane noormees, rahandusministeeriumi müts peas ja tuhvlid jalas, tuli suplema ja leidis rannas eest palju tuttavaid ning nende keskel oma sõbra, sõjaväearsti Samoilenko.

See Samoilenko, suure pügatud peaga, ilma kaelata, punase näo, suure nina, karvaste mustade kulmude ja halli põskhabemega paks, pundunud ja lisaks veel armeeohvitseridele omase käheda bassihäälega mees, jättis igale äsja sissesõitnud inimesele ebameeldiva jõhkardi ja kärkija mulje, kuid vaevalt oli esimesest tutvusest möödunud kaks-kolm päeva, kui ta nägu hakkas tunduma haruldaselt heasüdamlikuna, armsana ja isegi ilusana. Hoolimata oma kohmakusest ja jämedavõitu toonist, oli ta vaikse loomusega, äärmiselt lahke, abivalmis ja heasüdamlik inimene. Kõigi linnaelanikega oli ta sinasõber, kõigile laenas raha, kõiki arstis, oli kosjasobitajaks, lepitajaks, korraldas väljasõite rohelisse, kus ta küpsetas šašlõkki ja keetis väga maitsvat meriärnileent; alati oli tal kellegi eest hoolitseda ja paluda ning alati tundis ta millegi üle rõõmu. Üldise arvamuse järgi polnud ta hingel ühtki pattu ja talle omistati ainult kaht nõrkust: esiteks – ta häbenes oma head südant ja püüdis varjata seda kurja pilgu ja teeseldud jämeduse taha, ning teiseks, talle meeldis, et velskrid ja soldatid hüüaksid teda teie ekstsellentsiks, kuigi ta ise oli ainult riiginõunik.

«Aleksandr Davidõtš, vasta mulle ühele küsimusele,» alustas Lajevski, kui nad mõlemad, tema ja Samoilenko, olid kaelast saadik vees. «Oletame, et sa armud ühesse naisesse ja lood temaga vahekorra; oletame, et sa elad temaga üle kahe aasta ja hiljem, nagu seda juhtub, su armastus lõpeb otsa ja sa hakkad tundma, et see naine on sulle võõras. Kuidas sa niisugusel juhul toimiksid?»

«Väga lihtsalt. Head teed sulle minna, kallike, – ja ongi jutul lõpp.»

«Öelda on kerge! Aga kui tal pole kuhugi minna? Kui ta on üksik, kui tal pole sugulasi ega krossigi raha, ja töötada ka ei oska…»

«Mis seal ikka? Ühekordselt viissada pihku või kakskümmend viis iga kuu – ja aitab. Väga lihtne.»

«Oletame, et sul on nii viissada kui ka kakskümmend viis iga kuu, kuid naine, kellest ma räägin, on intelligentne ja uhke. Kas sa tõesti julgeksid pakkuda talle raha? Ja millisel kujul?»

Samoilenko tahtis midagi vastata, kuid samal ajal kattis neid mõlemaid suur laine, põrkas siis vastu kallast ja veeres kohinal mööda kiviklibu tagasi. Sõbrad tulid kaldale ja hakkasid end riidesse panema.

«Raske on muidugi elada naisega, kui sa teda ei armasta,» ütles Samoilenko saapa seest liiva raputades. «Kuid asja tuleb võtta inimlikult, Vanja. Kui minuga peaks sedasi juhtuma, ei teeks ma väljagi, et mu armastus on läbi, vaid elaksin temaga kuni surmani.»

Ta märkas äkki oma nõrkust, hakkas oma sõnu häbenema ja ütles:

«Aga minu pärast kas naisi maailmas on või ei ole. Käigu nad kus seda ja teist!»

Sõbrad riietusid ja läksid paviljoni. Siin oli Samoilenko oma inimene ja tema jaoks olid olemas isegi spetsiaalsed lauanõud. Igal hommikul toodi talle kandikul tass kohvi, kõrge kandiline klaas vett jääga ja pits konjakit; kõigepealt jõi ta ära konjaki, siis kuuma kohvi, seejärel jääga vee; see oli vist väga maitsev, sest pärast joomist hakkasid ta silmad mahedalt läikima, ta silus mõlema käega oma põskhabet, vaatas merd ja lausus:

«Imeilus vaade!»

Pärast pikka ööd, mis Lajevskil oli kulunud kurbadele, kasututele mõtetele, mis häirisid und ja näisid suurendavat öö lämmatavat palavust ja pimedust, tundis ta end väsinuna ja loiuna. Suplusest ja kohvist ei läinud ta enesetunne paremaks.

«Aleksandr Davidõtš, jätkame oma vestlust,» ütles ta. «Ma ei hakka midagi varjama ja ütlen sulle kui sõbrale avameelselt: mu lood Nadežda Fjodorovnaga on halvad… väga halvad! Andesta, et pühendan sind oma saladustesse, kuid ma pean tingimata oma südamelt kõik ära rääkima.»

Samoilenko, kes aimas, millest jutt tuleb, lõi silmad maha ja hakkas sõrmedega vastu lauda koputama.

«Elasin temaga kaks aastat, ja mu armastus lõppes…» jätkas Lajevski, «õieti öelda, ma sain aru, et mingit armastust polnudki… Need kaks aastat olid – pettus.»

Lajevskil oli harjumus kõneluse ajal oma roosasid peopesi tähelepanelikult silmitseda, küüsi närida või mansette näpitseda.

«Tean väga hästi, et sa ei saa mind aidata,» ütles ta, «kuid ma räägin sellepärast, et minusugusele hädavaresele ja üleliigsele inimesele on rääkimine ainus trööst. Ma pean üldistama iga oma tegu, ma pean oma mõttetule elule leidma seletuse ja õigustuse kellegi teooriates, kirjanduslikes tüüpides, näiteks selles, et meie, aadlikud, mandume, ja nõnda edasi… Möödunud ööl lohutasin end näiteks sellega, et kogu aeg mõtlesin: oi, kui õigesti ütleb Tolstoi, kui halastamatult õigesti ta ütleb! Ja mul oli sellest kergem. Tõesti suur kirjanik, vennas! Õige mis õige.»

Samoilenko, kes polnud kunagi Tolstoid lugenud ja kes iga päev kavatses teda lugema hakata, hämmeldus ja ütles:

«Jah, kõik kirjanikud kirjutavad peast, tema aga võtab otse tegelikkusest…»

«Issand,» ohkas Lajevski, «kuidas on küll tsivilisatsioon meid ära rikkunud! Armusin abielunaisesse; tema aga minusse… Algul köitsid meid suudlused, vaiksed õhtud, truudusevanded, Spencer, ideaalid ja ühised huvid… Milline vale! Õieti öelda, me põgenesime ta mehe eest, kuid valetasime endile, et põgeneme meie intelligentse elu tühisuse eest. Meie tulevik näis meile järgmisena: kuni me Kaukaasias sealsete paikade ja inimestega tutvume, tõmban ma esialgu mundri selga ja käin ametis, hiljem aga, kui meil on vabamad käed, võtame endile maalapi, töötame palehigis, rajame viinamarjaaia, põllu ja nõnda edasi. Kui minu asemel oleksid olnud sina või see sinu zooloog von Koren, siis võib-olla oleksite Nadežda Fjodorovnaga elanud kolmkümmend aastat ja jätnud oma pärijatele uhke viinamarjaaia ja tuhat tiinu maisipõldu, mina aga tundsin esimesest päevast alates, et olen omadega läbi. Linnas on talumatult kuum, igav, inimestest tühjad tänavad, aga kui lähed linnast välja, siis tundub, nagu varitseksid iga põõsa ja kivi taga pikkjalad, skorpionid ja ussid, veelgi kaugemal aga on mäed ja kõrbed. Võõrad inimesed, võõras loodus, vilets kultuur – kõik see, vennas, pole sootukski nii kerge, kui jalutada mööda Nevskit, kasukas seljas ja Nadežda Fjodorovna käevangus, ning unistada soojadest maadest. Siin peab võitlema elu ja surma peale, aga mis võitleja mina olen! Hale neurasteenik, siidkäsi… Juba esimesel päeval sain aru, et mu mõtted töökast elust ja viinamarjaaiast ei kõlba mitte kuhugi. Mis aga armastusse puutub, siis pean sulle ütlema, et elada naisega, kes on lugenud Spencerit ja on sinu pärast läinud maailma lõppu, on niisama ebahuvitav kui mis tahes Anfissa või Akulinaga. Lõhnab niisamuti triikraua, puudri ja arstirohtude järele, needsamad papiljotid igal hommikul ja seesama enesepetmine…»

«Ega ilma triikrauata majapidamises läbi saa,» ütles Samoilenko ja punastas seepärast, et Lajevski temale tuttavast daamist nii avameelset rääkis. «Nagu ma märkan, oled sa täna halvas tujus, Vanja. Nadežda Fjodorovna on suurepärane, haritud naine, sina aga oled tohutu mõistusega mees… Muidugi, te pole laulatatud,» jätkas Samoilenko ja vaatas tagasi naaberlaudadele, «kuid see pole ju teie süü, ja pealegi… eelarvamustest tuleb lahti öelda ja seista kaasaegsete ideede tasemel. Mina ise olen kodanliku abielu poolt, jah… Kuid minu arvates, kui olete kord juba vahekorda astunud, siis peate elama koos kuni surmani.»

«Ilma armastuseta?»

«Seletan kohe,» ütles Samoilenko. «Umbes kaheksa aastat tagasi oli meil siin agendiks üks taadike, tohutu mõistusega mees. Tema taotses öelda: perekonnaelus on peaasi – kannatlikkus. Kas kuuled, Vanja? Mitte armastus, vaid kannatlikkus. Armastus ei või kesta kaua. Paar aastat elasid sa armastades, kuid nüüd on su perekonnaelu jõudnud nähtavasti sellesse ajajärku, kus tasakaalu alalhoidmiseks pead nii-öelda rakendama kogu oma kannatlikkust…»

«Sina usud oma agendist taadikest, minu meelest pole aga ta nõuandel mingit mõtet. Sinu taadike võis silmakirjatseda, tema võis oma kannatlikkust harjutada ja sealjuures vaadata inimesele, keda ei armasta, kui oma harjutusteks vajalikule objektile, kuid mina pole veel nii madalale langenud; kui mul tekib tahtmine oma kannatlikkust harjutada, siis ostan endale võimlemispommid või riugastega hobuse, aga inimese jätan rahule.»

Samoilenko tellis valget veini jääga. Kui mõlemad olid oma klaasi tühjaks joonud, küsis Lajevski järsku:

«Palun ütle, mida tähendab peaaju pehmenemine?»

«See on, kuidas seda sulle nüüd seletada niisugune haigus, mille puhul peaaju muutub pehmemaks… ta justkui veeldub.»

«On see ravitav?»

«Jah, kui haigust pole lastud kaugele areneda. Külmad dušid, hispaania kärbse plaaster… Ja midagi sisse võtta…»

«Nii… Nii et, näed sa, missugune on mu olukord. Temaga elada ma ei suuda, see käib mul üle jõu. Niikaua kui ma olen sinu juures, ma filosofeerin ja naeratan, nagu näed, aga kodus kaotan ma igasuguse julguse. Mul on niivõrd jube tunne, et kui keegi mulle näiteks ütleks, et ma olen kohustatud temaga elama veel kas või üheainsagi kuu, laseksin ma endale vist kuuli pähe. Ja samal ajal ei tohi ma temast lahku minna. Ta on üksik, töötada ta ei oska, meil kummalgi pole raha… Kuhu ta läheb? Ja kelle juurde? Ei oska siin mingit nõu leida… Ütle nüüd, mida teha?»

«Mn-jaa…» ühmas Samoilenko ega teadnud, mida vastata. «Kas tema sind armastab?»

«Jah, armastab niivõrd, kuivõrd talle tema aastates ja tema temperamendi juures mees vajalik on. Minust oleks tal niisama raske loobuda kui puudrist või papiljottidest. Olen talle ta buduaari hädavajalik koostisosa.»

Samoilenko hämmeldus.

«Oled täna halvas tujus, Vanja,» ütles ta. «Sa pole vist maganud.»

«Jah, magasin halvasti… Üldse on mu enesetunne vilets. Pea on tühi, süda jääb seisma, kehas on mingisugune nõrkus… Tuleb põgeneda!»

«Kuhu?»

«Sinna, põhja poole. Mändide, seente ja inimeste juurde, ideede juurde… Pool elu annaksin, kui saaksin praegu kuskil Moskva või Tuula kubermangus jões supelda, lõdiseda külmast, kas tead, ja hulkuda hiljem kas või kõige viletsama üliõpilasega kolm tundi ja aina lobiseda… Ja kuidas need heinad lõhnavad! Mäletad? Aga õhtuti, kui jalutad aias, kostavad majast klaverihelid, on kuulda, kuidas sõidab rong…»

Lajevski hakkas mõnu pärast naerma, pisarad tulid tal silma, ja et neid varjata, küünitas ta, ilma et oleks kohalt tõusnud, naaberlauast tikke võtma.

«Mina aga pole juba kaheksateist aastat Venemaal käinud,» ütles Samoilenko. «Olen juba unustanud, kuidas seal on. Minu meelest pole toredamat kohta kui Kaukaasia.»

«Vereštšaginil on üks maal, tohutu sügava kaevu põhjas piinlevad surmamõistetud. Just täpselt niisugune kaev on minu meelest sinu tore Kaukaasia. Kui keegi mulle pakuks üht kahest, kas olla Peterburis korstnapühkija või siinne vürst, valiksin ma korstnapühkijakoha.»

Lajevski jäi mõttesse. Vaadates tema küürus kogu, ühte punkti suunatud silmi, kahvatut higist nägu ja aukus meelekohti, äranäritud küüsi ja tuhvlit, mis oli kannast alla vajunud ja paljastanud halvasti nõelutud soki, hakkas Samoilenkol temast südamest kahju; arvatavasti sellepärast, et Lajevski meenutas talle väetit last, küsis ta:

«Kas su ema on elus?»

«Jah, kuid me elame kumbki omaette. Ta ei suutnud mulle mu vahekorda Nadežda Fjodorovnaga andestada.»

Samoilenko armastas oma sõpra. Ta nägi Lajevskis toredat inimest, üliõpilast, südamlikku poissi, kellega võis napsi võtta, naerda ja otsekohest juttu ajada. See, mida Samoilenko tema juures mõistis, ei meeldinud talle mitte põrmugi. Lajevski jöi palju ja ebasobival ajal, mängis kaarte, põlgas oma ametit, elas uhkemalt, kui ta sissetulekud seda lubasid, tarvitas jutuajamisel sageli ebasündsaid väljendusi, käis tänaval tuhvlites ja tülitses võõraste kuuldes Nadežda Fjodorovnaga – ja see ei meeldinud Samoilenkole. Aga see, et Lajevski oli kunagi õppinud keeleteaduskonnas, tellis nüüd kaht paksu ajakirja, kõneles sageli niivõrd targalt, et ainult vähesed temast aru said, ja elas intelligentse naisega – seda kõike Samoilenko ei mõistnud, kuid see kõik meeldis talle ja ta pidas Lajevskit endast paremaks ning austas teda.

«Veel üks detail,» ütles Lajevski pead raputades. «Jäägu see ainult meie vahele. Esiotsa varjan ma seda Nadežda Fjodorovna eest, ära sa tema kuuldes seda välja lobise… Tunaeile sain kirja, et ta mees on surnud peaaju pehmenemisse.»

«Rahu ta hingele…» ohkas Samoilenko. «Aga miks sa seda Nadežda Fjodorovna eest varjad?»

«Kui ma talle seda kirja näitaksin, siis tähendaks see: palun kirikusse laulatama. Kõigepealt aga tuleb meie suhted selgeks teha. Kui ta veendub, et me ei või oma kooselu jätkata, näitan ma talle kirja. Siis pole ohtu karta.»

«Tead mis, Vanja?» ütles Samoilenko ja ta nägu võttis äkki nukra ning anuva ilme, nagu kavatseks ta paluda midagi väga magusat ja kardaks, et talle ära öeldakse. «Abiellu, kullake!»

«Milleks?»

«Täida oma kohus selle suurepärase naise vastu! Ta mees on surnud ja niiviisi näitab saatus ise sulle, mida tuleb teha!»

«Saa ometi aru, veidrik, et see on võimatu. Abielluda ilma armastuseta on niisama alatu ja ebaväärikas tegu kui pidada jumalateenistust ilma jumalat uskumata.»

«Kuid sa oled kohustatud!»

«Miks siis olen ma kohustatud?» küsis Lajevski ärritatult.

«Sellepärast, et sa ta mehe juurest ära viisid ja oma vastutusele võtsid.»

«Kuid ütlesin sulle ju selgesti, et ma ei armasta!»

«Noh, kui armastust pole, siis austa ja hoolitse…»

«Austa ja hoolitse…» osatas Lajevski. «Nagu oleks ta mõni abtiss… Oled vilets psühholoog ja füsioloog, kui arvad, et naisega elades saab üksnes austuse ja hoolitsusega läbi ajada. Naisele on kõigepealt vaja magamistuba.»

«Vanja, Vanja…» hämmeldus Samoilenko.

«Sina oled vana laps, teoreetik, mina aga olen noor rauk ja praktik, ja me ei suuda kunagi teineteist mõista. Jätame selle jutu parem pooleli. Mustafa!» hüüdis Lajevski kelnerile. «Palju meil maksta tuleb?»

«Ei, ei…» ehmus arst ja haaras Lajevski käest kinni. «Mina tasun arve. Mina tellisin. Kirjuta minu arvele!» hüüdis ta Mustafale.

Sõbrad tõusid püsti ja hakkasid vaikides minema mööda kaldaäärset tänavat. Puiestee äärde jõudes nad peatusid ja surusid hüvastijätuks teineteise kätt.

«Olete kohutavalt hellitatud, mu härrad!» lausus Samoilenko ohates. «Saatus andis sulle noore, ilusa, haritud naise – ja sa loobud temast, aga kui jumal saadaks mulle kas või kõvera eidekese, kui ta ainult oleks lahke ja hea südamega, ma oleksin täiesti rahul! Elaksin temaga oma viinamarjaaias ja…»

Samoilenko märkas äkki oma nõrkust ja ütles:

«Ja keetku ta, vana nõid, seal samovariga oma teed.»

Ta jättis Lajevskiga hüvasti ja läks mööda puiesteed edasi. Kui ta nõnda – tüse, majesteetlik kogu, range ilme näol, lumivalge vormikuub seljas, piinlikult puhtad saapad jalas ja lindiga Vladimiri orden ilutsemas etteaetud rinnal, – mööda puiesteed astus, meeldis ta iseendale väga ja talle näis, et kogu maailm vaatab teda mõnuga. Pead pööramata heitis ta igasse külge pilgu ja leidis, et puiestee on täiesti korralik, et noored küpressid, eukalüptid ja inetud kidurad palmid on väga ilusad ja hakkavad omal ajal laia varju andma, ning et tšerkessid on aus ja külalislahke rahvas. «Küll on imelik, et Lajevskile Kaukaasia ei meeldi,» mõtles ta, «väga imelik.» Vastu tulid viis sõdurit, püssid õlal, ja andsid talle au. Mööda puiestee parempoolset kõnniteed tuli talle vastu ühe riigiametniku naine koos gümnasistist pojaga.

«Tere hommikust, Marja Konstantinovna!» hüüdis Samoilenko talle ja naeratas meeldivalt. «Käisite suplemas? Ha-ha-haa… Tervitage Nikodim Aleksandrõtšit!»

Ta läks edasi, ikka veel meeldiv naeratus näol. Aga niipea kui ta vastutulevat sõjaväevelskrit silmas, tegi ta järsku sünge näo, peatas mehe ja küsis:

«Kas laatsaretis on kedagi?»

«Mitte kedagi, teie ekstsellents.»

«Mis?»

«Mitte kedagi, teie ekstsellents.»

«Hästi, võid minna…»

Majesteetlikult tuikudes suundus ta limonaadiputka poole, mille leti taga istus vana rinnakas juuditar, kes tahtis olla grusiinlanna. Samoilenko ütles talle valjusti, nagu annaks ta käskluse polgule:

«Palun andke mulle soodavett!»