Читать книгу Suudlus - Anton Tšehhov - Страница 4

Kahekümnendal mail kell kaheksa õhtul peatusid kõik kuus N. reservsuurtükiväe-brigaadi patareid, kes olid teel laagrisse, Mestetški külas, et seal ööbida. Parajasti suure sagimise ajal, kui ühed ohvitserid askeldasid kahurite juures, teised aga, sõitnud kokku väljakule kirikumüüri äärde, kuulasid ära majutajaid, tuli kiriku tagant nähtavale erariides ratsanik kummalise hobuse seljas. Väike võikhall ilusa kaela ja lühikese sabaga hobune ei astunud otse, vaid kuidagi üks külg ees ja tegi jalgadega väikesi tantsusamme, nagu oleks teda ratsapiitsaga vastu jalgu pekstud. Sõitnud ohvitseride juurde, kergitas ratsanik kübarat ja ütles:

«Tema ekstsellents kindralleitnant von Rabbek, siinne mõisnik, palub härrasid ohvitsere ilmuda otsekohe tema juurde teed jooma…»

Hobune tegi kummarduse, hakkas tantsisklema ja astus küljetsi tagasi. Ratsanik kergitas veel kord kübarat, ja hetke pärast oli ta juba koos oma veidra hobusega kiriku taha kadunud.

«Kurat teab mis!» torisesid mõned ohvitserid, minnes laiali oma kortereisse. «Magada tahaks, siin aga see von Rabbek oma teega! Teame juba, mis tee see on!»

Kõigi kuue patarei ohvitseridele meenus elavalt mullune juhtum, kui neid manöövrite ajal koos ühe kasakapolgu ohvitseridega just samal viisil kutsuti teed jooma ühe mõisnikust krahvi, erusõjaväelase poole; külalislahke ja südamlik krahv kohtles neid väga sõbralikult, söötis, jootis tublisti ega lasknud külataredesse korterisse, vaid jättis enda juurde ööbima. Kõik see on muidugi väga hea, paremat ei või tahtagi; häda oli vaid selles, et erusõjaväelane oli liiga rõõmustunud noori nähes. Kuni koiduni jutustas ta ohvitseridele lugusid oma toredast minevikust, viis neid ühest toast teise, näitas kallihinnalisi maale, vanu gravüüre, haruldasi relvi, luges ette kõrgelseisvate isikute originaalkirju, äravaevatud, väsinud ohvitserid aga kuulasid, vaatasid, ja tundes igatsust voodite järele, haigutasid ettevaatlikult käistesse; kui peremees viimaks nad minema laskis, oli juba hilja magama heita.

Kas see von Rabbek pole viimaks samasugune? Samasugune või mitte, kuid parata polnud midagi. Ohvitserid riietusid ümber, seadsid endid korda ja läksid trobikonnas mõisahäärberit otsima. Kiriku juures väljakul öeldi neile, et härraste juurde pääseb alt – laskudes kiriku tagant jõe äärde ja minnes mööda kallast kuni aiani, seal aga juba viivad puiesteed kuhu vaja; või siis ratsa – kiriku juurest otse mööda teed, mis poole versta kaugusel külast kaob silmist mõisaaitade juures. Ohvitserid otsustasid minna ratsa.

«Missugune von Rabbek see on?» arutasid nad teel. «Kas mitte toosama, kes Plevna all juhatas N. ratsaväediviisi?»

«Ei, too pole von Rabbek, vaid lihtsalt Rabbe, ja ilma von’ita.»

«Küll aga on tore ilm!»

Esimese mõisaaida juures tee hargnes: üks haru kulges otse ja kadus õhtuhämarusse, teine viis paremale härrastemaja juurde. Ohvitserid käänasid paremale ja hakkasid tasemini rääkima Mõlemal pool teed seisid punaste katustega kiviaidad, rasked ja kõledad, väga sarnased maakonnalinna kasarmutega. Ees helendasid häärberi aknad.

«Härrased, hea enne!» ütles keegi ohvitseridest. «Meie setter läheb kõige ees; tähendab – haistab saaki!…»

Kõige ees sõitev porutšik Lobõtko, pikakasvuline ja tüse, kuid täiesti ilma vurrudeta mees (ta oli üle kahekümne viie aasta vana, aga tema ümmargusel priskel näol polnud veel millegipärast märgata taimestikku), kes oli brigaadis tuntud selle poolest, et suutis vaistlikult juba eemalt aimata naiste lähedalolekut, pöördus ümber ja ütles:

«Jah, siin peab olema naisi. Ma tunnen seda instinktiivselt.»

Maja lävel võttis ohvitsere vastu von Rabbek ise, aasta kuuekümnene väärika välimusega vanamees, erariided seljas. Külalistel kätt surudes ütles ta, et on väga rõõmus ja õnnelik, kuid palub tungivalt, jumalapärast, härrasid ohvitsere talle andestada, et ta ei kutsunud neid enda poole ööbima; tema juurde on sõitnud kaks õde lastega, vennad ja naabrid, nii et talle polevat jäänud mitte ainustki vaba tuba.