Читать книгу Pealkirjata - Anton Tšehhov - Страница 2

Viiendal sajandil, nagu nüüdki, tõusis igal hommikul päike ja heitis igal õhtul une hõlma. Hommikul, kui ta esimesed kiired suudlesid kastepiisku, virgus maa ning õhk täitus rõõmu, innu ja lootuse helidega, õhtul aga jäi seesama maa vähehaaval vaiksemaks ning vajus karmi pimeduse peitu. Päev oli nagu päev ja öö nagu öö. Aeg-ajalt tõusis piksepilv ning kärkis vihaselt kõu või langes taevast mõni tukkuma jäänud täht või möödus joostes kahvatu munk ning jutustas kloostrivendadele, et oli näinud kloostri lähedal tiigrit – ja see oli kõik, ning siis oli päev jälle nagu päev ja öö nagu öö.

Mungad tegid tööd ja palusid jumalat ning nende eestseisja, vana mees, mängis orelit, luuletas ladinakeelseid värsse ja kirjutas noote. Sel kummalisel vanakesel oli ebatavaline and. Ta mängis nii kaunisti orelit, et isegi kõige vanemad mungad, kelle kuulmine elu lõpu poole juba töntsiks oli jäänud, ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui ta kongist kostsid orelihelid. Kui ta millestki kõneles, kas või kõige tavalisemast, näiteks puudest, metsloomadest või merest, siis ei saanud teda kuulata ilma naeratuseta või ilma pisarateta, ja näis, et ta hinges helisesid samad keeled mis oreliski. Ent kui ta vihastas või andus võimsale rõõmutundele või hakkas kõnelema millestki koledast ning suurest, siis haaras teda kirglik vaimustus, välkuvaisse silmisse tungisid pisarad, nägu lõi õhetama, hääl mürises nagu kõu, ja teda kuulates tundsid mungad, kuidas ta vaimustus nende hingi kütkestas; neil suurepäraseil, imetoredail hetkil oli ta võim piiritu, ja kui ta oleks käskinud oma vanakestel merre hüpata, oleksid nad kõik viimseni teinud seda ülima rõõmuga.