Читать книгу Igav lugu - Anton Tšehhov - Страница 4

I

Venemaal elab keegi teenekas professor Nikolai Stepanovitš, salanõunik ja aumärkide kavaler; tal on nii palju vene ja välismaa ordeneid, et kui ta mõnikord need rinda paneb, hüüavad üliõpilased teda ikonostaasiks. Tal on kõige aristokraatlikum tutvuskond; vähemalt viimase kahekümne viie – kolmekümne aasta jooksul pole Venemaal olnud säärast nimekat teadlast, kes poleks olnud tema hea tuttav. Praegu ei ole tal enam kellegagi sõbrustada, ent kui rääkida minevikust, siis lõpeb ta kuulsate sõprade pikk loetelu selliste nimedega, nagu Pirogov, Kavelin ja poeet Nekrassov, kelledega teda sidusid kõige siiramad ja soojemad sõprussidemed. Ta on kõikide vene ülikoolide ja kolme välismaa ülikooli auliige. Ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see ja palju muud, mida võiks veel juurde lisada, moodustabki selle, mida nimetatakse minu nimeks.

See nimi on populaarne. Venemaal tunneb seda iga kirjaoskaja, välismaal aga mainitakse seda kõnetoolidest, kusjuures lisatakse juurde – kuulus ja auväärt. See nimi kuulub nende väheste õnnelike nimede hulka, mille laimamist või tarbetult mainimist kuulajaskonna ees või ajakirjanduses peetakse halva tooni tundemärgiks. Nii see peabki olema. Sest mu nimega on ju tihedalt seotud mõiste – kuulus, väga andekas ja kahtlemata kasulik inimene. Ma olen töökas ja vastupidav nagu kaamel, see on ju tähtis, ning andekas, ja see on veelgi tähtsam. Lisaks olgu öeldud, et peale kõige muu olen ma viisakas, tagasihoidlik ja aus mees. Kunagi ei ole ma toppinud oma nina kirjandusse ega poliitikasse, ei ole otsinud populaarsust võhikutega polemiseerides, ei ole pidanud kõnesid ei pidulauas ega oma sõprade haudade ääres… Üldse pole minu kui teadlase nimel ainustki plekki ja tal pole millegi üle kurta. See on õnnelik nimi.

Selle nime kandja, see tähendab mina, kujutan endast kuuekümne kahe aastast palja pealae, valehammaste ja parandamatu tic’iga1 meest. Samal määral, nagu mu nimi on hiilgav ja ilus, olen ma ise välimuselt ilmetu ja inetu. Mu pea ja käed värisevad nõtrusest; kael sarnaneb kontrabassikaelaga nagu ühel Turgenevi naiskangelasel, rind on sisse langenud, selg kitsas. Kui ma kõnelen või loengut pean, tõmbub mu suu viltu; kui naeratan, kattub kogu nägu surnukahvatute raugakortsudega. Mu armetus kujus ei ole midagi aukartustäratavat; või olgu ehk ainult siis, kui põen tic’i ja mu näole tekib mingisugune eriline ilme, mis igaühes, kes mulle otsa vaatab, vististi esile kutsub karmi, aukartustäratava mõtte: «See inimene sureb vist varsti.»

Oma loenguid pean ma endiselt päris hästi; nagu varemaltki suudan ma köita kuulajate tähelepanu kahe tunni kestel. Mu kirglik, kirjanduspärane esitamisviis ja huumor teevad mu hääle puudused peaaegu märkamatuks, mu hääl aga on tuim, kime ja laulev nagu vagatsejal. Kuid ma kirjutan halvasti. See tükike mu ajust, mis kirjutamisvõimet juhib, tõrgub funktsioneerimast. Mu mälu on nõrgenenud, mõtetel ei ole küllaldast järjekindlust, ja kui ma neid paberile panen, tundub mulle iga kord, et olen kaotanud võime aru saada nende orgaanilisest seosest, nende konstruktsioon on üksluine, lause vilets ja arglik. Tihti kirjutan ma hoopis midagi muud kui seda, mida tahan; kui kirjutan lõppu, ei mäleta ma algust. Tihti unustan ära tavalised sõnad ja mul tuleb alati kulutada palju energiat, et kirjutamisel ülearuseid fraase ja tarbetuid kiillauseid vältida – nii üks kui teine viitab selgesti vaimsete võimete nõrgenemisele. Märkimist väärib ka see, et mida lihtsam on kiri, seda piinarikkam on mu pingutus. Teaduslikku artiklit kirjutades tunnen ma end hoopis vabamana ja targemana kui õnnesoovi- või märgukirja koostamisel. Veel üks fakt: vene keeles on mul kirjutada raskem kui saksa või inglise keeles.

Mis puutub minu praegusesse eluviisi, siis pean eelkõige märkima unepuudust, mille all ma viimasel ajal kannatan. Kui keegi minult küsiks, mis on praegu mu oleluse peamiseks ja põhiliseks jooneks, siis vastaksin: unepuudus. Nagu ennegi, võtan ma end harjumuse kohaselt täpselt keskööl riidest lahti ja heidan voodisse. Ma uinun peatselt, kuid kella kahe paiku ärkan üles ja mul on niisugune tunne, nagu poleks ma üldse maganud. Tuleb asemelt tõusta ja panna lamp põlema. Tunni või paar käin ma ühest toanurgast teise ja vaatlen ammugi tuttavaid pilte ja fotosid. Kui käimine ära tüütab, istun oma laua taha. Ma istun liikumatult, millelegi mõtlemata ja mingeid soove tundmata; kui mu ees on raamat, tõmban selle masinlikult endale lähemale ja loen ilma vähimagi huvita. Nii lugesin ma hiljuti ühe ööga masinlikult läbi terve romaani, mis kandis kummalist pealkirja «Millest laulis pääsuke». Või siis jälle, et oma tähelepanu keskendada, sunnin end lugema tuhandeni või kujutlen mõne sõbra nägu ja hakkan meelde tuletama, mis aastal ja millistel asjaoludel ta ametisse astus. Armastan kuulatada hääli. Kord sonib unes kiiresti rääkides mu tütar Liisa, kes magab minust kaks tuba eemal, kord astub mu naine läbi saali, küünal käes, ja pillab tingimata maha tikutoosi, kord kriuksatab lõhkikuivanud kapp või hakkab ootamatult undama lambi tahitoru – ja kõik need hääled ärritavad mind millegipärast.

Olla öösel uneta tähendab tunda end kogu aeg ebanormaalsena, ja seepärast ootan ma kärsitult hommikut ning päeva, millal mul on õigus üleval olla. Kulub hulk tüütut aega, enne kui väljas kireb kukk. See on mu esimene rõõmukuulutaja. Niipea kui ta kireb, tean ma, et tunni aja pärast ärkab all šveitser ja läheb vihaselt köhides mingi asja pärast trepist üles. Siis aga hakkab õhk akende taga vähehaaval kahvatama, tänavalt kostab hääli…

Päev algab mul naise tulekuga. Ta astub mu juurde sisse seelikus, juuksed kammimata, kuid juba pestuna, lille kölni vee järele lõhnavana ja niisuguse näoga, nagu oleks ta sisse astunud kogemata, ning ütleb iga kord üht ja sedasama:

«Vabanda, tulin hetkeks… Kas sa ei saanud jälle magada?»

Siis kustutab ta lambi, istub laua äärde ja hakkab rääkima. Ma ei ole prohvet, kuid tean juba ette, millest tuleb jutt. Igal hommikul kordub üks ja seesama. Pärast erutatud küsimusi, mis puudutavad mu tervist, tuleb talle harilikult äkki meelde meie ohvitserist poeg, kes teenib Varssavis. Pärast iga kuu kahekümnendat päeva me saadame talle viiskümmend rubla – see ongi peamiselt meie kõneaineks.

«Muidugi, see on meile raske,» ohkab naine, «kuid seni kui ta ei ole veel kindlale jalale saanud, on meie kohus teda aidata. Poiss elab võõrsil, palk on väike… Muide, kui sa tahad, saadame talle tuleva kuu mitte viiskümmend, vaid nelikümmend. Kuidas sa arvad?»

Igapäevased kogemused võiksid mu naist veenda, et väljaminekud ei muutu sellest väiksemaks, et me nendest sageli räägime, kuid mu naine ei arvesta kogemusi ja jutustab järjekindlalt igal hommikul nii meie ohvitserist kui ka sellest, et, jumal tänatud, leib on läinud odavamaks, suhkur aga kahe kopika võrra kallimaks, – ning ta teeb seda kõike niisugusel toonil, nagu teataks ta mulle uudiseid.

Ma kuulan, noogutan masinlikult kinnituseks, ja arvatavasti sellepärast, et olen kogu öö magamata, tulevad mulle pähe veidrad, tarbetud mõtted. Ma vaatan oma naist ja imestan nagu laps. Nõutult küsin ma endalt: kas tõesti see vana, väga tüse ja kohmakas naine, kelle nüri näoilme väljendab väiklast muret ja hirmu leivatüki pärast, kelle pilku tumestavad alalised mõtted võlgadest ja puudusest ning kes oskab rääkida ainult väljaminekutest ja naeratada ainult odavnenud hindade puhul, – kas tõesti see naine on kunagi olnud seesama habras Varja, kellesse ma olin kirglikult armunud ta terve, selge mõistuse pärast, tema puhta südame ja ilu pärast ning, nagu Othello Desdemonasse, tema «kaastunde» pärast mu teadusliku töö vastu? Kas tõesti on ta seesama Varja, minu naine, kes kunagi sünnitas mulle poja?

Ainiti ja teraselt jään ma silmitsema lõdva ja kohmaka vanaeide nägu, otsin temas oma Varjat, kuid minevikust on temas säilinud ainult hirm mu tervise pärast ja harjumus nimetada minu palka meie palgaks ning minu mütsi meie mütsiks. Mul on valus teda vaadata, ja et teda kas või vähegi lohutada, luban tal rääkida mis tahes ja vaikin isegi siis, kui ta on oma arvamustes ülekohtune inimeste vastu või noomib mind, et ma ei praktiseeri ega anna välja õpikuid.

Meie kõnelus lõpeb alati ühtviisi. Naisele meenub äkki, et ma ei ole veel teed joonud, ja ta kohkub.

«Mis ma küll siin istun?» ütleb ta püsti tõustes. «Samovar on ammu laual, mina aga lobisen. Issand, küll ma olen hajameelseks muutunud!»

Ta hakkab kiiresti minema, kuid peatub ukse juures, et öelda:

«Oleme Jegorile viie kuu eest võlgu. Kas sa tead seda? Teenijate palka tuleks tasuda korralikult, kui palju olen ma sellest rääkinud! Hulga kergem on anda ühe kuu eest kümme rubla kui viie kuu eest viiskümmend!»

Ta läheb ukse taha, peatub jälle ja ütleb:

«Kellestki ei ole mul nii kahju kui meie vaesest Liisast. Tütarlaps õpib konservatooriumis, liigub ainult heas seltskonnas, kuid riides käib jumal teab kuidas. Kasukas on selline, et häbi on end tänaval näidata. Oleks ta kellegi teise tütar, siis poleks veel midagi, kuid kõik teavad ju, et ta isa on kuulus professor, salanõunik!»

Ja kui ta on mulle mu nime ja auastet ette heitnud, lahkub ta viimaks. Nõnda algab mu päev. Kuid ka see, mis järgneb, ei ole parem.

Kui ma teed joon, astub mu juurde sisse minu Liisa, kasukas seljas, mütsike peas ja noodid käes, – täiesti valmis konservatooriumi minekuks. Ta on kahekümne kahe aastane, ent ta paistab noorem; välimuselt on ta kena ja meenutab pisut mu naist noorpõlves. Ta suudleb õrnalt mu meelekohta ja kätt ning ütleb:

«Tere, papake. Kas oled terve?»

Lapsepõlves armastas ta väga jäätist ja mul tuli tihti käia temaga kondiitriäris. Jäätis oli talle kõige kauni mõõdupuuks. Kui ta tahtis mind kiita, siis ütles ta: «Sina, papa, oled nagu koorejäätis.» Üht oma sõrmekest hüüdis ta pistaatsiasõrmeks, teist kooresõrmeks, kolmandat vaarikasõrmeks jne. Kui ta hommikuti tuli mulle tere ütlema, tõstsin ma ta harilikult oma põlvele istuma, suudlesin ta sõrmekesi ja laususin seejuures:

«Kooresõrmeke… pistaatsiasõrmeke… sidrunisõrmeke…»

Ka nüüd suudlen ma Liisa sõrmi vana mälestust mööda ja pomisen: «Pistaatsiasõrmeke… kooresõrmeke… sidrunisõrmeke…», kuid nüüd tuleb see hoopis teisiti välja. Olen külm nagu jäätis ning mul on häbi. Kui tütar mu juurde sisse astub ja mu meelekohta oma huultega puudutab, võpatan ma, nagu nõelaks mu meelekohta mesilane, naeratan sunnitult ja pööran oma näo ära. Sellest ajast peale, kui ma unepuuduse all kannatan, püsib mu ajus raudnaelana küsimus: tütar näeb sageli, kuidas mina, vana inimene, kuulus mees, punastan piinlikult sellepärast, et olen teenrile võlgu; ta näeb, kui tihti mure väikeste võlgade pärast sunnib mind tööd katkestama ja tundide kaupa ühest nurgast teise kõndima ning mõtlema, kuid miks ei ole ta kordagi salaja, nii et ema ei näeks, tulnud mu juurde ja sosistanud: «Isa, siin on mu kell, käevõrud, kõrvarõngad, kleidid… Pane see kõik panti, sul on vaja raha…» Miks ei ole ta, nähes, kuidas me emaga ekslikule tundele järele andes püüame inimeste eest oma vaesust varjata, loobunud kallist lõbust õppida muusikat? Ma ei võtaks vastu ei kella ega käevõrusid ega ohvreid, jumal hoidku mind selle eest – mul on vaja muud.

Ühtlasi meenub mulle ka mu poeg, ohvitser Varssavis. Ta on tark, aus ja kaine inimene. Kuid mulle on sellest vähe. Ma arvan, et kui mul oleks vana isa ja kui ma teaksin, et tal on vahel hetki, mil ta oma vaesust häbeneb, siis annaksin ma oma ohvitserikoha kellelegi teisele, ise aga läheksin kuhugi palgaliseks. Niisugused mõtted lastest tekitavad mulle kibedat meelehärmi. On siis neid mõtteid vaja? Ainult kitsarinnaline või kuri inimene võib kanda salajas viha tavaliste inimeste vastu sellepärast, et nad ei ole kangelased. Ent piisab sellest.

Kolmveerand kümme tuleb mul minna oma armsatele poistele loengut pidama. Panen end riidesse ja lähen teed mööda, mida tunnen juba kolmkümmend aastat ja millel on minu silmis oma ajalugu. Möödun suurest hallist majast, kus asub apteek; siin seisis kunagi väike majake, milles oli õllepood; selles õllepoes mõtlesin ma läbi oma dissertatsiooni ja kirjutasin Varjale esimese armastuskirja. Kirjutasin pliiatsiga paberilehele, mis kandis pealkirja «Historia morbi»2