Читать книгу Etnilisuse kaitseks - Antonio D’Alfonso - Страница 6

Vaadakem tõele näkku: see maa on muutumas. Kanada on muutunud rohkem kui kunagi varem kohaks, kus kodanikel on vaid vankuv identiteet. Ei Meech Lake’i Kokkulepe ega institutsionaliseeritud kakskeelsuse seadused suuda iial peatada Kanada rahvaste närbumist. Kuna Québec ähvardab üha tungivamalt lahkuda – kuhu? kes oskab öelda? – leiavad ülejäänud Kanada osad end tahes-tahtmata olukorras, mis sunnib neid end uuesti defineerima. Ülemöödunud sajandi Kanada meie ei saa olla homse päeva meie. Sellest karmist segadusest pole võimalik enam kaua mööda hiilida. Võib-olla seisame silmitsi Kanada kui kahe rahvusega maa vältima surmaga. See on lõpp, mis saabub mitte sellepärast, et Québec on juhtumisi võimas ja alistamatu maalapp, vaid sellepärast, et ülejäänud Kanadast eraldudes põhjustab Québec kriisi idees, mille kohaselt see rahvas oleks võinud olla kuulus ja bikultuuriline. See ideaalne tulevik sureb mis tahes kahe lõppstsenaariumi puhul: olgu selleks siis iseseisev prantsuskeelne rahvas nimega Québec; või ka ingliskeelne Kanada ilma Québec’ita. Sellest hetkest alates peame me mõistma, et kui Kanada võibki oma õnnetusest vabaneda, ei saa see toimuda ilma oma etniliste kogukondade üksmeelse nõusolekuta. Ja kui ma kõnelen etnilistest kogukondadest, siis mõtlen ma nende all ka kaht seda riiki loonud rahvust: britte ja prantslasi, sest ka nemad on etnilised üksused.

Võim ei kuulu igavesti kellelegi, nagu ka mitte maa. Isegi kui ajalehed, televisioon, raadio ja reklaam püüavad meid veenda, et territoorium tähendab kultuuri, kultuur tähendab keelt, ja keel tähendab tsivilisatsiooni, ei tohi itaallastest kanadalased unustada seda, mida me oleme õppinud – riik on looming, mille on määranud aastatepikkused kokkupuuted ja kultuurivahetus rahvaste vahel, kel on omaenda keerulised ajalood ja keeled. See itaalia keel, mida me räägime, on hiljutine leiutis, mis on sündinud võrreldamatute elavate keelte vägivaldsest koosmõjust.

Oleks naiivne kujutleda, et Kanada saab kunagi endale oma keele nende kultuuride läbikäimisest, mis on olnud olulisel määral tema territooriumil keelatud.^[1] Siiski olen ma kindel, et sellest maast tärkab uus vaimsus, mis mõjutab kogu maailma. Selle uue vaimsuse nimeks on plurikultuuriline föderalism.