Читать книгу Kevadpuhastus - Antonio Manzini - Страница 6

Prefektuuris jätkus töö ka ilma Roccota. Politseinik Casella istus valvelauas, Deruta ja D’Intino tegelesid mingi kaotsiläinud dokumendi otsingutega, peainspektor Cate­rina Rispoli vastas alumise korruse väikeses kontoris telefonikõnedele, Sitsiilia-Marche päritolu politseinik Antonio Scipioni võttis kaebusi vastu. Italo Pierron oli ainus, kes näis oma ülemusest puudust tundvat. Ta seisis Rocco kabineti uksel ja silmitses tühja ruumi. Kirjutuslaud, sule­tud aken, raamaturiiul õigusalaste köidetega, mida keegi polnud kunagi puutunud, krutsifiks, presidendi foto ja kalender. Viimast märkas ta sel päikeselisel kevadpäeval esimest korda. See oli lahti eelmise aasta 8. septembri kohalt – see oli kuupäev, mil Rocco oli Aosta prefektuuri tööle tulnud. Aseprefekt polnud kalendrit kordagi keeranud. Ta oli Italole sageli öelnud, et kõik ta päevad on juba aastaid täpselt ühesugused. Et peale sooja ja külma ei tähelda ta neil mingeid olulisi erinevusi.

„Mis sul käes on?“

Italo pööras äkilise liigutusega ringi. Koridori keskel seisis Caterina.

„Midagi, vaatasin korraks kabinetti.“ Siis peatus Italo pilk enda käes oleval paberirullil. „Ah see või? Tahtsin selle siia üles riputada. Nalja pärast.“

Uudishimulikult osutas Caterina paberirullile. „Mis see on?“

„Kohe näed.“ Italo läks seina juurde Rocco kabineti ukse kõrval, rullis paberi lahti ja võttis särgitaskust värvilised knopkad. Haamri oli ta püksivärvli vahele pistnud. Italo naelutas plakati seinale ja astus eemale, et kätetööd imetleda. „Kas sai otse?“

Caterina uuris plakatit. „Jah, ma arvan küll. Aga mis see on?“ küsis ta lähemale minnes ja plakatit uurides.

Italo oli plakatile joonistanud viis suurt ristkülikut, millest igaüks märgistas üht astet Rocco Schiavone tüütute jamade skaalal, alates kuuendast ja lõpetades kümnenda astmega. Jaoskonnas teadsid seda skaalat nüüdseks kõik. See algas kuuendalt astmelt kergemate jamadega ja lõppes tipus, kümnendal astmel, kus troonis uhkes üksinduses kõigist nuhtlustest kõige julmem: lahendust ootav mõrvajuhtum.

Caterina puhkes naerma. „Kas sa tead neid kõiki peast?“

„Panin kirja need, mida tean. Aga iga kord, kui mõne uue avastame, lisame selle siia, kuni asjast täispildi saame.“

„Kas sa helistasid talle?“

„Ta ei võta mu kõnesid vastu. Ta ei võta kellegi kõnesid vastu.“

„Kas sa ta Piave tänava korteris käisid?“

„Politseilindid on ära võetud,“ ütles Italo. „Muuseas, jätsin talle sinna prefekti teate. Ta ütles, et leidis Roccole Laurent Cerise tänaval uue korteri. Aga ta peaks seda vaatama minema.“

„Rahu. Praegu ei lähe korterid nagu soojad saiad,“ lausus Caterina. „Mis puutub saiadesse, siis Deruta palus luba töölt puududa, näib, et ta peab öösel jälle naisele pagariärisse appi minema.“ Nende sõnadega hakkas Caterina mööda koridori tagasi minema.

„Caterina? Ära unusta, et homme lähme mu tädi juurde õhtusöögile!“

Caterina ei vaevunud ringi pöörama: „Mul on homme jooga!“ hüüdis ta ja pööritas silmi. Ta mõtles aseprefekti skaalale. Võib-olla peaks ka endale ühe sellise koostama, mõtles Caterina. Õhtusöögid sugulastega paneks ta üheksan­dale astmele.

Rocco lebas voodil ja vahtis seina. Ta keskendus plekile ülemises nurgas. See oli hall. Suurbritannia kuju­line. Või habemiku mehe profiil, kes naerab lahtise suuga. Lupa saba tegi õhus tiiru. Koer kikitas kõrvu ja kergitas koonu. Kolm sekundit hiljem koputas keegi uksele.

„Dottore? Dottore? Kas kõik on korras?“

Hääl kuulus hotelli administraatorile.

„Dottore, teile on külaline. Palun tehke uks lahti. Vastake!“

Rocco pidi avama. Ta loivas ukseni, keeras võtit ning tõmbas ukse lahti.

Administraatori kõrval seisis tohutu suurt kasvu mees, kelle Rocco kohe ära tundis: see oli Torino kriminaal­polit­sei juurdlusbüroo ülem Carlo Pietra, kes oli saabunud Aostasse samal päeval, mil ta end siia hotelli oli lukustanud.

Aseprefekt avas ukse. „Palun …“ lausus ta. Pietra naeratas põgusalt, astus administraatorist mööda ja sisenes tuppa.

„Vajate te midagi?“

Schiavone ei vastanud, vaid sulges lihtsalt ukse.

„Kuidas läheb?“

„Läheb.“

Carlo Pietra oli nagu maakera, mis täitis kogu 30-ruut­meetrise ruumi. Ta silmad olid sinised ja rõõmsad, tal oli hõre habe ning pikad juuksed. „Kas tohib?“ küsis ta Roccolt, osutades ainsa tugitooli poole kööktoas.

„Loomulikult, palun.“

Mees istus ja tool krigises. Pietra vaatas aseprefekti, tema mõnepäevast habet ja sassis juukseid. Siis avas ta süles oleva kausta ja surus nina paberitesse. „Siin on tõesti trööstitu,“ ütles ta dokumente sirvides.

„Ega mu kodu parem polnud.“ Rocco tõmbas väikese külmiku lahti. „Soovite midagi juua? Vaatame … mul on kokakoolat, mahla ja kolm tillukest tundmatu nimega viskit.“

„Ei, aitäh.“

„Sellisel juhul võin teile kapslikohvi teha. See on päris hea.“

„Ei, ei, ma ei võta midagi. Lähen trahterisse õhtust sööma ja hoian hea meelega kõhu tühja.“ Ta patsutas endale kolm korda käega vastu vatsa.

Rocco läks kööginurka. Talle endale kulus küll kohv ära. „Nõnda, dottor Pietra, rääkige.“

Pietra võttis taskuräti ja nuuskas nina. „Kuulge, kas lepime ühes asjas kokku, enne kui meil keeled sõlme lähe­vad?“

„Nõus.“

„Sinatame?“

„Olgu.“ Aseprefekt vajutas nupule ja kohv voolas masi­nast keraamilisse tassi.

„Nõnda, Rocco, kas sulle sobib, kui teeme olukorrast lühiülevaate.“

„Lase käia.“ Rocco võttis kohvitassi ja istus voodile. Lupa oli jälle magama jäänud.

„Niisiis, on sul mingi idee, kes see võis olla, kes 10. mail sinu korterisse tungis ja tulistas …“ Pietro silmad otsisid paberitest üht nime.

„Adele Talamontit,“ vastas Rocco. „Jah. Adele Talamonti ööbis minu juures. Ta oli mu parima sõbra Sebastiano pruut. Ta tuli siia oma kallima eest peitu, et mees teda pööraselt taga otsima hakkaks. Jah, ma tean …“ ütles Rocco, kui Pietra kahtlevat pilku nägi, „see on puhas lollus, aga ta lootis sellega peigmehes huvi tekitada ja kirge õhutada. Ühesõnaga, mõrvar arvas, et voodis olin mina, ja tulistas teda.“

Pietra noogutas. „Nii et sul pole õrna aimugi, kes see oli?“

„Ei.“

Carlo sügas kukalt. „Kuule, Rocco, ma olen sinu kohta üht-teist lugenud. Ütleme nii, et … esmapilgul näib, et sul on üpris segane minevik.“

„Segane on vähe öeldud, Carlo.“

„Seega, kuigi sul pole seal kerge tuhnida, on sul mingi kahtlus ikka tekkinud?“

Rocco raputas pead. „Ei. Ei ole. Tean ainult seda, et isik, kes mind tappa tahtis, teeb uuesti proovi.“

Carlo Pietra vaatas toas ringi. „Kas sa ootad teda siin?“

„Ei. Olen siin sellepärast, et mul pole enam kodu. Lähen siit minema kohe, kui uue kodu leian. Eelkõige tema pärast,“ ütles Rocco ja osutas Lupale. „Tal pole siin piisavalt ruumi.“

Pietra näis alles nüüd koera märkavat. „Ma ei tea. Mulle meeldivad kassid.“ Kriminaalpolitsei juurdlus­büroo ülem ajas oma koguka keha püsti. „Olgu, ma lähen prefekti juurde. Annan talle juurdluse üle ja sõidan tagasi Torinosse. Mul pole siin enam midagi teha. Millal sa tööle tagasi lähed?“

„Mul on veel väljavõtmata puhkust.“

„Kas sa kavatsed selle siin veeta?“

„Mul pole isu kusagile sõita.“

„Oli väga meeldiv.“ Pietra sirutas käe välja ja Rocco surus seda. „Kuidas sulle Aostas meeldib?“

Aseprefekt jäi hetkeks mõttesse. „Head reisi.“

Massimo, Rocco sõber Viterbost, soovitas talle, millist toitu Lupale osta. Massimot võis usaldada. Ta kasvatas trühvli­koeri ja dresseeris neid nagu soldateid. Rocco oli kutsikast foto teinud ja selle MMS-iga sõbrale saatnud. Too oli vastanud: „Kallis Rocco, mu sõber, raske öelda, mis tõugu ta on. Esmapilgul näen temas kolme tõu segu: setter, bretooni spanjel ja üks lambakoertest. Igatahes ilus koer, hoia teda.“ Rocco võttis puhtaks lakutud kausi põrandalt ja asetas selle kraanikausi äärele. Siis võttis ajalehe, et see kokku kortsutada ja prügikasti visata. Tema pilk peatus Buccellato artiklil:

Me küsime: kas tegu on korrakaitsejõudude poolse tõendite võltsimise või vaikimisleppega, nüüd kui keeristormi keskmes on üks nende meestest?

Rocco kägardas lehe kokku ja lennutas prügikasti.

„Seitse ülevalt alla, sisutu, mõttetu, kuus tähte.“

Marina istub Lupa kõrval voodil ja silitab koera parema käega. Vasakus käes on tal ristsõna.

„Asjatu?“

„Oota, algab t-tähega.“

„Tähtsusetu?“

„Rocco, ma ütlesin: kuus tähte.“

Kuus tähte …

„Siin on päris trööstitu …“

„Jah.“

„Oh jumal, ega Piave tänava korter ka mingi loss polnud.“

„See on õige,“ vastan talle.

„Pead omale uue kodu otsima.“

„See on mõttetu.“ Mõtlen järele. „Mõttetu?“

„Mis?“

„See sõna ristsõnades. Kas mõttetu sobib?“

„See algab m-iga. Ma ütlesin t-ga. Oota, lahendan 12 vasakult paremale ära … pakkumist vastu võtma … see on lihtne, aktsepteerima … Abdul Alhazredi pseudoraamat …“

„Misasi?“

„„Necronomicon“.“

„Kust sa selliseid asju tead?“

„Lihtsalt tean. Seega, seitse ülevalt alla on … tühine!“

„Tühine?“

„Täpselt.“

Vaatan teda. „Kas sa oled mu peale pahane?“ Loomulikult on ta minu peale pahane. Üks on kindel. Mu naine keerutab kogu aeg sõnadega, nagu oleksid need Saturni rõngad, aga olen sellega harjunud. „Kas sa oled mu peale pahane? Miks sa seda mulle otse näkku ei ütle?“

Marina paneb ristsõnad ära, suudleb Lupat koonule ja läheb vannituppa. Ta peatub lävel ja vaatab mind oma tohutu suurte silmadega: „Tee midagi, pagan küll!“ ütleb ta ja kaob ukse taha.

Seal nad on, tammuvad ühest hoovi otsast teise, sosistavad. Eeslid. Ainult et eeslid tammuvad ringiratast ja liigutavad käiakivi. Need inimvared siin kulutavad üksnes jalanõusid ja hoovimuru.

„Aitab! Kõik sisse!“ karjus noor valvur, kelle habe oli alles hõre ja nägu vistrikuline. Agostino, hüüdnimega professor, tõusis. Nigeeria hiiglane Oluwafeme ning Erik Punahabe järgnesid talle. Veel üks sitane päev, järjekordne sitane päev. Aeglaselt astus professor läbi värava, mis viis Varallo eeluurimisvangla teise tiiva trepile. Ta naeratas kiilakale võmmile tervituseks ja hakkas trepist üles minema. Meest ei kõigutanud enam isegi mitte teiste kinnipeetavate austavad pilgud. Ega kohtumõistmispalved, mida nad värisevate kätega talle esitasid suhtlustunni ajal, mil kambrite uksed olid avatud ning oma osakonnas võis vabalt ringi liikuda, korjates kokku sigarette ja võlgu. Agostino oli nendest seintest tüdinud. Ta pidi siit ära saama, pidi laskma end kuhugi mujale saata. Uus ümbrus, uus elu, uued inimesed, keda endale allutada. Siit oleks ta kaasa võtnud ainult kaks meest: Oluwafeme ja Eriku, kes olid tublid, ustavad ja mis kõige tähtsam, ohtlikud. Pealegi valmistas Erik jumalikult süüa. „Mis meil täna õhtusöögiks on?“ küsis Agostino temalt, kui nad läbi viimase värava oma vanglatiiva koridori astusid.

„Täna teen sulle pasta carbonara’t ja kanarinda sidruniga.“

Agostino noogutas. „Kas sa kana sisse oliive paned?“

„Muidugi panen, professor!“

Agostino surus paaril vangil kätt ja sisenes oma kambrisse. Talle kuulus kogu vanglas ainus voodi, mis polnud kahekordne. Ta märkas kohe, et keegi oli patja liigutanud. Lina oli halvasti silutud. Agostino libistas käe teki alla ja tõmbas sealt välja ruudulisest kaustikust rebitud lehe.

„Homme!“ oli paberile kirjutatud.

Agostino vaatas Eriku ja nigeerlase poole. Siis toppis ta paberi suhu ja hakkas mäluma.

„Mis see oli?“ küsis Erik.

„Eelroog …“

„Colombo komissariaat kuuleb.“

„Ühendage mind de Silvestriga.“

„Kes räägib?“

„Aseprefekt Schiavone.“

Rocco jäi ootele. See oli ta vana komissariaat Roomas, kus ta oli veetnud aastaid ja kus siiani töötas de Silvestri, eakas politseinik, kes oli omal ajal jälginud Rocco debüüti politseiorganites ning kellel oli arvutivääriline mälu ja Nobeli auhinda vääriv mõistus. Aseprefekt vaatas aknast välja, käes juhtmeta telefon. Ilm oli hall ja sombune. Ähvardas sadama hakata. Kuid aknaklaasid polnud udused, mis tähendas, et väljas oli õhutemperatuur lõpuks ometi kevadine.

„Dottore? Mis teil seal juhtus?“ küsis de Silvestri kähisev hääl.

„Sa siis kuulsid sellest?“

„Juhuslikult, maakondlikest teleuudistest. Nad tahtsid teid tappa, eks ole?“

„Jah. Mul on sinu abi vaja, Alfredo.“

„Teen kõik, mis minu võimuses.“

„Kas viimasel ajal on keegi vanglast välja saanud?“

„Kes keegi?“

„Keegi, kelle ma kunagi trellide taha olen saatnud. Ma ei tea, keegi, kes võiks minu peale viha kanda.“

Rocco kuulis torust politseiniku hingamist. „Dottor Schiavone, te nõuate minult, et võtaksin terve telefoniraamatu läbi?“

„Jah, aga jäta väikesed asjad sinnapaika. Vargused, pettused ja muu selline praht. Otsi raskete kuritegude seast.“

„Kui palju te mulle aega annate?“

„Niipalju kui vaja.“

„Helistan teile ise.“

Rocco pani toru ära. Tal oli kõht tühi. Ta äratas Lupa üles.

„Kas lähme välja?“

„Kas ma tohin üles Chiara juurde minna?“ küsis Max.

„Mine, aga ära kauaks jää, eks? Ta on ikka veel väga väsinud,“ ütles Giuliana Berguet.

Max naeratas, paljastades täiuslikud hambad, silus oma pikki blonde juukseid ja läks trepile, mis viis elu­toast magamistubadesse. Ta polnud oma tüdrukut juba mitu päeva näinud. Max polnud Chiarat haiglas kordagi vaatamas käinud. Talle mõjusid haiglad kohutavalt. Piisas ühe haige nägemisest, et poiss end nakatununa tunneks. Amputeeritud jalg, infarkt, pimesoolepõletik – polnud ühtegi haigust, mis poisile külge ei hakkaks nagu vastik hais, mis tungib ninasõõrmetesse.

Ta oli tüdrukule kümneid sõnumeid saatnud, aga Chiara oli talle alati vastanud lühilausetes või poolikute sõnadega: „Mul on hästi, varsti näeme, ära haiglasse tule, tervita teisi.“ Peale selle oli veel Filippa. See polnud tema süü, tüdruk oli talle ise sülle langenud. Aga Max oli Chiara peigmees. Ta oli proovinud oma isa, haigla peaarsti doktor Turriniga rääkida. Too oli pojale naeratanud ja öelnud: „Max, sa oled kahekümneaastane, ilus, täie tervise juures. Seksi ja ära üle muretse. Tõsistele asjadele mõtled siis, kui selleks on õige aeg.“ Jah, tõsised asjad. Aga ta ei võinud seda Chiarale teha, vähemalt mitte peale seda, mis tüdruk oli pidanud läbi elama. Röövitud! Max ei suutnud sellele isegi mitte mõelda. Chiara oli veetnud mitu päeva kinniseotuna mägedes, ühes garaažis, külma käes, ilma söömata ja joomata. Max oli neid mehi näinud, kes tüdruku röövisid ja pärast ise autoõnnetuses surma said. Ta oli neile müünud karbitäie isa tagant näpatud Stilnoxi. Max teadis küll, milleks seda ravimit kasutati: lõbutsemiseks. Vägistamisdroog. Manustad seda tüdrukule, tõmbad ta läbi, aga pärast ei mäleta too midagi. Kas nad tegid seda Chiaraga? Vägistasid ta ära? Järelikult oli see tema süü – ta oli süüdi? Aga kui tema poleks kahele litapojale neid tablette müünud, siis oleks seda teinud keegi teine.

Enne uksele koputamist kordas poiss mõttes: vaata ette, mida sa räägid, Max! Ära lollusi tee!

Ta koputas, aga ei saanud vastust. Vaikselt avas poiss ukse: „Chiara? Chiara, ma olen Max …“

Tüdruk oli riides ja lebas voodil. Ta oli endale pleedi peale tõmmanud ja vahtis aknast välja. Tema paksudes värvilistes villastes sokkides jalad piilusid teki alt välja. Tüdruk pööras aeglaselt pead. Poissi nähes naeratas ta korraks, aga muutus kohe taas tõsiseks. „Tšau.“

„Tšau.“ Max tõmbas ukse kinni ja istus voodi jalutsisse. „Kuidas läheb?“

Chiara kehitas õlgu. „Hästi. Aga sinul?“

„Hästi.“ Max vaatas teda.

Tüdruku juuksed olid sassis, silmade all olid mustad rõngad. „Tundsin sinust puudust,“ ütles Max. „Kuidas sa end tunned?“

„Olen väsinud.“

„Millal sa kooli tagasi tuled?“

„Ei tea. Praegu ei suuda.“

Max ohkas. „Kas sa magada saad?“

„Ei.“

„Aga jalg?“

Selles garaažis tuhande meetri kõrgusel merepinnast oli Chiara oma jalga vigastanud ja haava oli põletik sisse löönud. Ta kõndis karguga, kuigi arst andis talle lootust paraneda. „Kuule, lõpeta juba küsimuste esitamine, oled samasugune nagu kõik need ajakirjanikud.“

Max langetas pea. Ta püüdis ju lihtsalt oma tüdruku tervise vastu huvi tunda. Chiara vaatas aknast välja. „Ma ei saa vist kunagi terveks.“

„Miks sa seda ütled? Haav õmmeldi ju kinni!“

Oh issand, kui loll ta on, mõtles Chiara. Ilus, aga täielik tola. „Ma ei räägi jalast, Max. Näen seda kõik ööd unes. Kõik ööd olen tooli külge kinni seotud, mul on kott peas. Olen üksi. Väljas sajab vihma ja lund, aga mina olen üksi. Mul on janu …“

„Chiara, need mehed, kes su röövisid, on nüüd surnud. Mitte keegi ei saa sulle enam liiga teha, mõistad?“

Tüdruk pööras järsult pead ja vaatas Maxile otsa: „Mida sina sellest tead? Oled sa selles kindel?“ Chiara sulges silmad. „Nägid nüüd? Sain 19-aastaseks, aga pidu polnud. Sest ma ei taha, et keegi mind sellise pilguga vaataks nagu sina praegu.“ Üks pisar veeres tüdruku suletud laugude vahelt põsele. „Nagu vaest tüdrukut, kes rööviti ära, ja jumal teab, mis temaga veel tehti!“

„Chiara, ära …“

„Kas koolis räägitakse minust? Mida nad ütlevad?“

„Et nad tahaksid sind juba näha.“

Chiara muutus leebemaks. „Kuidas sul endal läheb?“

„Mitte eriti hästi. Kodus on kohutav olukord.“

„Mis mõttes?“

Max uuris oma käsi ja hõõrus neid üksteise vastu. „Paljud asjad ei klapi, isa ja ema on … Ah, ma ei suuda seal enam elada.“

Chiara turtsatas: „Mine siis minema. Raha sul ju on.“

„Arvad, et ma pole sellele mõelnud? Aga niikaua kui koolis käin, ei anna nad mulle sentigi …“

Lõpuks ometi Chiara naeratas. „Ma hoolin sinust väga, Max. Aga sa pead mulle midagi lubama.“

„Olgu.“

„Ära enam siia tule.“

Maxi silmad läksid suureks. „Aga …“

„Mine kooli, mine sõprade juurde, ja ära enam mulle mõtle. Chiara Berguetti pole olemas.“

„Miks?“

„Kui ma seda teaksin, ütleksin sulle. Aga ma ei tea. Ma tõesti ei tea …“

„Kas sa mulle ühe musi annad?“

„Anna andeks, Max, lase mul nüüd magada. Ma olen nii väsinud …“

Alumisel korrusel, Berguettide üliluksuslikus elutoas istus kohtunik Baldi ja segas lusikaga kohvitassis, mille teenijanna Dolores talle äsja köögist oli toonud. Pietro ja Giuliana jälgisid teda.

„Mul on hea meel täheldada, et olete end kogunud, proua Berguet,“ lausus Baldi.

„Aitäh, jah, saan lõpuks öösiti magada.“

Kohtunik vaatas Pietro poole. Vastupidi naisele oli mees kahvatu, ta käed värisesid ja ta süütas ühe sigareti teise järel.

„Tulin siia selleks, et teilt midagi küsida. Teie ettevõte osales maakondlikus ehitushankes, on mul õigus?“

Kohtunik oli lahtist haava puudutanud. Pietro kahvatule näole tõusis äkki puna. „Meid eemaldati kandidaatide nimekirjast!“ pahvatas ta. „Meid kõrvaldati konkursilt! Öeldi, et sidemete pärast maffiaga. Mõistate, dottor Baldi? See tõbras, Cuntrera … ta röövis mu tütre, aga nüüd olen hoopis mina mafiooso? Katsusin seda komisjonile selgitada. Need sitapead pressisid meilt ju raha välja!“

„Pietro!“ karjatas naine, ent mees ei kuulanud teda. „Aga nüüd tuleb välja, et Edil.Beril on sidemed maffiaga!?“

„Mida teile vastati?“

„Nad ütlesid, et mäletate Cerrutit, oma partnerit … ta kuulus sellesse organisatsiooni …“ Pietro Berguet hüppas diivanilt püsti. „Neil on õigus, dottor Baldi. Neil on igati õigus! Cristiano oligi selles kaelani sees ja ta oli mu partner, mida ma neile öelda sain? Sidemed maffiaga olidki olemas, muidugi olid.“

Baldi rüüpas kohvi. „Minu andmetel võitis ehitushanke konkursi ettevõte nimega …“

Pietro jõudis temast ette: „Architettura Futura. Nad on noored tegijad, alustasid alles mõned aastad tagasi.“ Ta läks akna juurde. „Aga nii suuremahulist ehitushanget pole neil varem olnud.“

„Kas te ütleksite, millega on tegu?“

„Uus haiglatiib ja kaks polikliinikut, üks Cervinias, teine Saint-Vincentis.“

„Kui suurest summast me räägime?“

„Suurest, dottore, väga suurest.“

„Mida te nüüd teete?“

„Üritan edasikaebust esitada. Kuigi olen kindel, et raiskan lihtsalt hulga raha advokaatide peale.“

„Architettura Futura … kes selle omanik on?“

„Luca Grange.“

„Kas ta elab Aostas?“

„Pont-Saint-Martinis.“

Just sel hetkel avanes elutoa uks ja sisse astus Max. Poiss nägi välja kurb nagu peksasaanud koer.

„Tere …“ ütles ta peaaegu sosinal.

Giuliana naeratas talle. „Dottor Baldi, see on Max … Chiara peigmees.“

„Jah, ma tunnen teda. Nagu ka ta ema. Kuidas läheb, Max?“

„Nii ja naa …“

„Kas sa rääkisid Chiaraga?“ küsis Giuliana.

„Jah. Seda et … aitäh ja vabandage. Nägemiseni.“

„Tee mulle teene ja ära siia enam oma nägu näita!“ karjus äkki dottor Berguet.

„Pietro!“ Giuliana vaatas mehele pärani silmadega ja etteheitvalt otsa.

„Mine tagasi oma ema juurde, Max, ja oma värdja isa juurde! Ütle talle minu poolt edasi, et soovin talle halvimat!“

„Dottor Berguet?!“

„Teate mis, Baldi? Minu praeguses olukorras on süüdi selle poisi ema … mine, Max, kao siit!“

„Ma … vabandage,“ pomises poiss, silmad maas. „Ma ei …“

„Ja ütle oma emale minu poolt aitäh!“

Max langetas pea ja väljus, saba jalge vahel, toast. Giuliana tõusis, näost punane. „Pietro, vaene poiss pole süüdi …“

„Kas sa tead, kes soovitas mul Cuntrera poole pöörduda? Kes soovitas mul sellelt kuradi mafioosolt raha laenata? Kas sa tead seda? Selle vaese poisi ema! Laura Turrini della Vallée pangast! Ja mina peaksin veel seda sitast nägu oma majas nägema!“ Pietro pöördus Baldi poole, veresooned ta kaelal olid paisunud: „Seal kogu kurjus pesitsebki, dottore. Just nendes kodudes, Turrinide juures, nende sõprade juures, selle linna auväärsetes salongides.“

„Dottore, palun teid, rahunege …“

„Mitte kuraditki ma ei rahune. Aga teie, mida te selle vastu ette võtate? Te oskate ainult … siia tulla, istuda, kurba nägu teha ja korrutada, kui kahju teil on!“ Pietro Berguet käitus nagu üle kallaste tõusnud jõgi. Raev oli tema hea kasvatuse perved purustanud ja teda polnud enam võimalik peatada. „Võtke teadmiseks, et nad kohtuvad Lions Clubis ja Rotarys, või Santalmasso-nimelises restoranis Aosta lähistel, kus üks õhtusöök maksab üle 200 euro! Peaksite neid sealt püüdma! Mitte siin minu kodus istuma, kohvi jooma ja kuulutama, kui kahju teil kõige pärast on!“

„Pietro!“

„Persse kõik!“ ütles Pietro, virutas jalaga vastu diivanit ja väljus toast.

Giuliana ja Baldi vaikisid. Naine hakkas esimesena rääkima: „Andke talle andeks, dottor Baldi. Ta ei tahtnud teid solvata.“

„Pole midagi … juhtub. Aga öelge mulle,“ jätkas kohtunik teemat vahetades, „kas Chiara sõbrad käivad teda vaatamas?“

Majas kostis ukse paugutus.

Giuliana istus. „Tõtt-öelda helistavad ajakirjanikud talle rohkem kui koolikaaslased.“

Baldi asetas kohvitassi klaaslauale. „Olete te psühholoogi nõustamisele mõelnud?“

„Ta ei taha sellest kuuldagi.“

„Peaksite peale käima.“

„Me proovime. Muide, me pole teid ega prefektuuri töötajaid veel tänanud kõige eest, mida te meie heaks teinud olete …“

Kiire käeliigutusega katkestas kohtunik Giuliana Bergueti lipitsemise. „Palun teid. Ma ei tulnud siia tänusõnu kuulama. Igal juhul, kui soovite, siis tänage dottor Schiavonet. Kui teda poleks olnud, poleks Chiarat võib-olla enam meie hulgas.“

„Tahtsime seda teha, aga teda pole prefektuuris. Me ei leia teda mitte kusagilt.“

„Mis te räägite!“

Aseprefekt vaatas televiisorist poliitilist debatti. Hääl oli maha keeratud. Saatekülalised sarnanesid kaladega akvaariumis. Nende suud avanesid ja sulgusid. Hambad olid peaaegu kogu aeg nähtaval. Kuid kõige huvitavamad olid Rocco arvates nende silmad. Need olid suu­dega täielikus vastuolus. Mida lahtisemad olid suud, seda tuhmimad olid silmad. Ta otsis neile akvaariumikala­dele oma kujuteldavas loomade kataloogis vasteid: jalg üle põlve istuv naine, kelle näo oli plastiline kirurg täielikult ära rikkunud, oli mureen. Kolmekordse lõua ja hõredate juustega rasvamagu oli pallkala. Prillipapast parlamendi­saadik klounkala. Ootamatu sahin katkestas Rocco fantaasialennu. Keegi üritas ukse alt teadet sisse lükata. Rocco tõusis voodist, kummardus ja võttis paberi üles. Hotelli administraator kirjutas, et Anna oli teda kuus korda otsinud ja palub endale tagasi helistada.

Annale helistamine ei tulnud kõne allagi. Tal polnud selleks jõudu, et naise seltsis järjekordne õhtu rämps­toitu süüa ja tühjadel teemadel lobiseda. Tal polnud isegi naise suudluste järele isu, temaga magamisest rääkimata. Rocco polnud kunagi suutnud magada ühegi teise naise kaisus peale Marina. Ainult tema kõrval suutis mees terve öö liikumatult, käsi liigutamata lebada, põimides end naise keha külge, kuulates ta hingamise rütmi ja järgnedes talle unenägude maale.

Telefon helises.

„Mida kuradit!“ pikemalt mõtlemata tõstis Rocco toru. „Schiavone …“

„Teile on kõne Roomast,“ lausus administraatori ilmetu hääl. „Muide, ma ei tahtnud teid segada ja jätsin teate ukse alla.“

„Jah, nägin seda, aitäh. Ühendage kõne …“ Mõne hetke pärast kõlas torus Rocco vana sõbra, politseinik Alfredo de Silvestri hääl.

„Dottore, de Silvestri siin.“

„Leidsid midagi?“

„Jah …“

„Lülitan vabakäeseadme sisse, siis saan kõne ajal märkmeid teha. Toru õla vastas hoides jääb mu kael kangeks.“ Rocco vajutas nupule ja istus akna alla tillukese kirjutuslaua taha, millel seisid paberiplokk ja paar pastakat. „Räägi, Alfredo. Olen valmis.“

„Hakkame pihta.“ De Silvestri hääl kõlas üle kogu toa. „Nagu te palusite, jätsin kõik pisivargustes, pettustes ja kergemates kuritegudes süüdi mõistetud isikud välja. Alustaksin Antonio Bigast. Mäletate teda?“

„Ähmaselt.“

„Aasta 2004. Talle anti kaheksa aastat relvastatud kallaletungi eest ja …“

„Ah jaa, muidugi. Antonio Biga …“

„Ta sai kolm kuud tagasi vanglast välja. Viimane teada­­olev aadress: Massaia tänav 85, Garbatella.“

„On veel keegi?“

„Muidugi. Number kaks, Stefania Zaccaria. Saatsite ta sutenöörluse eest 2006. aastal trellide taha, kust ta eelmisel aastal välja sai.“

„Stefania Zaccaria. Väikest kasvu naine?“

„Jah, siin on kirjas 1,58.“

„See võib olla küll. Ta on pooleldi hull. Ta ei pruukinud ise siia tulla, ta võis palgata kellegi meeleheitel mehe, kes oli nõus sellist sitast tööd tegema. Panen kirja. Stefania Zaccaria. Mis sa Fabio Zuccarist arvad?“

„Jah, mõtlesin ise ka esiti tema peale. Aga ta on praegu haiglas. Tal on vähk. Jäävad veel vennad Gentilid ja Walter Cremonesi.“

Vendadele Gentilidele kuulus rekord – seitse korterit ühe päevaga. Walter Cremonesi oli parandamatu kurja­tegija. Esimest korda pandi ta kinni 1976. aastal parem­äärmuslaste sabarakuna relvastatud kokkupõrkes osalemise eest. Järgnesid röövid, mõrvad. Mees käis Rebibbia vanglas nagu toidupoes. Viimane kord oli ta Roccole vahele jäänud varguse ja mõrvaga. „Kus vennad Gentilid praegu elavad?“

„Näib, et Costa Ricas. Nad avasid seal oma restorani. Jätaksin nad välja, dottore …“

„Aga Walter Cremonesi? Kuidas ta välja sai?“

„Te küsite seda minult? Eeskujulik käitumine. Nagu näib, saavad kurjategijaist vanglas maised pühakud, kes igal pühapäeval kirikus pihil käivad.“

„Tema võib küll õige mees olla. Kui vana ta nüüd on?“

De Silvestri arvutas kiiresti. „Saab tuleval kuul 58.“

„Tuleta mulle meelde, et ma talle õnne sooviks.“

„Temast pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Vahe­peal arvati, et ta elab Pariisis. Igal juhul praegu ei tule mulle rohkem kedagi meelde.“

„Helista, kui midagi kuuled.“

„Kindlasti.“

Rocco vaatas märkmeplokki. Ta oli kirja pannud ainult kaks nime: Antonio Biga ja Stefania Zaccaria. Ta tõmbas neile kolmekordse joone alla.

Oli aeg lennukile astuda ja pealinna lennata.

„Caterina? Rocco siin …“

„Dottore! Tore kuulda. Ma tunneme teist puudust.“

„Ära valeta. Sa pole selleks võimeline. Kuula, mul on ühte teenet vaja …“

„Kujutan ette, et asi puudutab Lupat?“

„Täpselt. Kas sa hoiaksid teda?“

„Tulen talle homme hommikul järele.“

Kahju, mõtles Rocco. Ta oleks eelistanud naist kohe täna õhtul näha.

„Aitäh, Caterì. Homseni.“

„Homseni, dottore.“

„Caterì, tuleta mulle ühte asja meelde. Kas me ei pidanud mitte sinatama?“

Lühike paus, mille järel naine naeratas – vähemalt nii kujutas Rocco endale ette. „Homseni, Rocco.“

Aseprefekt tundis kerget tuksatust.

Võib-olla hakkas eluvaim tema sisse tagasi tulema.