Читать книгу Must rada - Antonio Manzini - Страница 3

Suusatajad olid lahkunud ja päike, mis oli just loojunud sinakashallide mäetippude taha, mille kohal hõljusid mõned üksikud pilved, heitis lumele roosakaid varje. Kuu ootas taevas pimeduse saabumist, et siis kuni hommi-kuni orgu valgustama jääda.

Suusaliftid olid seiskunud ja mäe peal asuvates majades tuled kustutatud. Kuulda võis veel ainult lumesah-kade mootorimüra, kui need mööda mäenõlvu üles ja alla sõitsid, et kaljude ja metsade vahele rajatud suusaradadel lund siledaks lükata.

Järgmisel päeval algas nädalavahetus ja Champoluci suusakuurort pidi täituma puhkajatega, kes ootasid õhi-nal lumistest mäenõlvadest alla kihutamist. Lumesahad pidid tegema väga korralikku tööd.

Amedeo Gunellile oli antud kõige pikem suusarada, La Ostafa, mis oli kilomeeter pikk ja umbes kuusküm-mend meetrit lai. See oli Champolucis kõige tähtsam rada, kus suusatreenerid algajaid õpetasid, kuid kus ka vilunud suusatajad kiirlaskumist harjutasid. See rada vajas kõige paremat hoolt, sest juba lõunaks olid suusa-tajad sealt lumekatte ära nühkinud. Mitmes kohas oligi rada rikutud, kivid ja must maa paistsid eriti raja kesk-osas lume alt välja.

Amedeo oli oma tööd alustanud ülevalt mäe otsast. Ta oli lumesaha peal nüüd juba kolm kuud töötanud. See ei olnud raske, piisas roomikmasina juhtimispuldi tundmisest ja rahulikuks jäämisest. Viimane oli kõige täht-sam. Rahu, mitte kiirustada.

Amedeol olid kõrvaklapid peas ja ta kuulas iPodist Ligabue1 hitte. Ta süütas kanepisuitsu, mille ta oli saanud oma ülemuselt ja parimalt sõbralt Luigi Bionazilt. Just tänu temale oligi Amedeol töökoht ja ta teenis tuhat eurot kuus. Ta kõrvalistmel vedeles plasku grappa’ga ja raadiosaatja. Ta oli väsitavateks töötundideks valmis.

Amedeo kraapis raja äärtest lume kokku ja puistas selle paljandunud kohtadele, frees hakkis selle peeneks ning sahk lükkas lume siledaks nagu piljardilaua. Ame-deo oli osav, kuid talle ei meeldinud üksinda mäe peal olla. Sageli arvatakse, et mägedes sündinud inimesed armastavad üksindust ja elavad eemaletõmbunult. See ei olnud tõsi. Vähemalt Amedeo puhul ei olnud see nii. Temale meeldis seltskond, tuled, melu ja päikesetõusuni sõpradega lobiseda.

„Una vita da medianoooo,“ laulis Amedeo üksindus-tunde peletamiseks täiest kõrist kaasa, nii et lumesaha juhikabiini pleksiklaasist aknad värisesid. Kogu ta tähele-panu oli keskendunud kuuvalguses üha sinakamalt helendavale rajale. Oleks ta pilgu tõstnud, oleks ta ees avanenud hingematvalt kaunis vaade. Taevas sinatas kõrgemal nagu meri, mäetippude kohal aga helkis see punakas-oranžilt. Viimaste päikesekiirte valguses võis näha lillakalt helkivaid jääliustikke. Pilvede kõhualused olid tina-hallid. Kõige kohal kõrgusid aukartustäratavalt Alpide tumedad mäetipud. Amedeo võttis lonksu grappa’t ja heitis pilgu alla orgu. Tuledesäras tänavad ja tillukesed majad moodustasid nagu miniatuurse jõuluküla. Iga võõras oleks seda vaadet lummavaks pidanud, aga Ame-deo silmis oli see lihtsalt üks igav, argipäevane pano-raam.

„Certe notti la radio che passa Nil Jang sembra avere capito chi seiiii…“

Amedeo oli esimese järsu languse siledaks lükanud. Ta pööras masina ringi ja hakkas just järgmise rajalõigu poole sõitma, kui nägi enda ees musta rada2. See oli kohutav. Jäätunud ja lumine püstloodis laskumine, mille lõppu ei olnud näha.

Vaid selline mees, kel oli aastatepikkune töökogemus ja kes juhtis lumesahka, nagu oleks see kolmerattaline jalgratas, söandas üle nii järsu serpentiini sõita, et jõuda järgmisele rajale. Ja pealegi ei töödeldud sellist kohta lumesahkadega. See jäeti niisuguseks, nagu see oli. See oli liiga kitsas. Kui roomikud natuke üle raja ääre oleksid kaldunud, oleks masin üle katuse paiskunud ja juhile kõigi oma tonnidega peale vajunud. Musta rada silusid vaid suusatajad, kes sealt üksteise järel alla kihutasid. Ainult kord kuus käidi siit labidatega üle, seda siis, kui olukord juba ohtlikuks muutus ja tekkinud jääkonaru-sed tuli ilmtingimata maha siluda. Vastasel juhul oleks jääkamakate peal palju põlveliigeseid ja meniskeid so-diks sõidetud.

Amedeo kõrvalistmel lebav raadiosaatja hakkas vil-kuma. Keegi helistas talle. Ta võttis kõrvaklapid ära ja haaras saatja. „Amedeo kuuleb.“

Aparaat ragises, siis kostis turtsatuste vahel ta üle-muse Luigi hääl: „Amedeo, kus sa oled?“

„Ülemise musta raja juures.“

„Tänaseks aitab. Sõida alla ja lükka viimane lõik enne linna siledaks. Üleval saan ise hakkama.“

„Aitäh, Luigi.“

„Kuule,“ lisas Luigi, „ära unusta, et alla linna lähed mööda otseteed.“

„Sa mõtled seda lühikest teelõiku?“

„Jah, seda, mis algab Crestis. Nii ei sõida sa üle selle raja, mille Berardo juba siledaks lükkas. Sõida mööda otseteed, said aru?“

„Sain. Aitäh!“

„Ära täna! Teed mulle enne õhtusööki ühe veini välja!“

Amedeo muigas: „No muidugi!“

Ta pani kõrvaklapid tagasi pähe, lükkas kõige mada-lama käigu sisse ja sõitis mäest alla.

„Balliamo un fandango… ooo,“ hakkas ta taas kaasa laulma.

Pilved olid ootamatult tihedaks läinud ja kuu nende varju kadunud. Mägedes oli see tavaline, et ilm muutus ühe hetkega. Amedeo teadis seda. Nädalavahetuseks en-nustati väga koledat ilma.

Lumesaha võimsad tuled valgustasid suusarada ning kuuski ja lehiseid selle kõrval. Puude tumedate haraliste okste vahelt oli veel näha Champoluci väikelinna tule-sid.

„Balliamo sul mondoooo.“

Selleks et alla linna jõuda ja seal raja viimane lõik sile-daks lükata, sõitis Amedeo suusakooli ja lumesahkade parkla eest läbi.

Ta viskas kanepisuitsu koni aknast välja. Just sel het-kel pimestasid teda teise lumesaha tuled. Ta tõstis käe silme ette. Üks masin ronis vastassuunas mäest üles tema poole, jõudes talle aina lähemale. See oli Berardo, ta töö-kaaslane.

„Hull oled või? Pimestad mind niimoodi!“

„Hehee,“ kihistas too naerda nagu idioot.

„Kuule, ülemise raja teeb Luigi ise ära. Mina sõidan alla linna ja lükkan viimase otsa siledaks.“

„Selge,“ vastas Berardo, kelle nina juba punetas. „Tu-led õhtul Mario ja Michaeli juurde veini jooma?“

„Ikka, niikuinii pean Luigile välja tegema. Ma siis lähen!“ hõikas Amedeo.

„Sõida mööda Cresti teed, tegin ülemise raja juba korda!“

„Ära muretse, sõidan läbi Cresti. Varsti näeme!“

Berardo sõitis edasi. Amedeo aga, nagu talle oli öeldud, pööras Cresti poole. See oli tilluke mägiküla suusa-radade kohal. Peaaegu kõik majad seisid tühjalt, välja arvatud üks puhkemaja ja paar villat, mis kuulusid geno-valastele, kellele meeldis elada suusamägedes rohkem kui oma sünnilinnas. Sealt edasi läbi metsa pidi Amedeo jõudma otseteele, mis viis 800 meetrit allpool asuvasse linna, kus tal tuli veel raja viimane ots siledaks lükata. Pärast seda võiski ta baaris istuda, sõprade seltsis veini juua ja purjus inglastega nalja visata. Amedeo sõitis läbi mägiküla, kus vilkus vaid mõni harv tuluke, ja jättis selle seljataha. Nüüd oli otsetee, mida lumesahad läbisõiduks kasutasid, ta ees selgesti nähtav.

„Ti brucerai, piccola stella senza cielo…“

Aeglaselt hakkas Amedeo mööda lumist rada alla laskuma. Suvel sai siit džiipidega Cresti sõita. Saha katuse-tuled valgustasid otseteed eredalt. Võimalus teelt välja sõita oli nullilähedane.

„Ti bruceraiiii…“

Kõik laabus. Saha pidurid pidasid vastu. Ainult juhi-kabiin oli nii kaldus, nagu sõidaks ta Ameerika mäge-del. See pakkus Amedeole isegi lõbu.

„Ti bruceraiii.“

Äkki põrkas frees millegi kõva vastu ja masin hüples oma metallroomikutel. Amedeo vaatas tagasi, et näha, millest ta oli üle sõitnud. Mõnest kaljunukist või külmu-nud künkast. Läbi tagaklaasi nägi ta saha katusetuledest valgustatud teerajal segitallatud lund.

Ta märkas kohe, et tee keskel oli midagi korrast ära.

Seal oli vähemalt paari meetri suurune tume laik.

Amedeo pidurdas.

Ta võttis iPodi klapid kõrvast, lülitas mootori välja ja läks vaatama.

Kõik oli vaikne.

Ta saapad vajusid läbi lume. Tee keskel oli plekk.

„Jumal küll, mis see on?“

Ta läks edasi. Lähemale jõudes märkas ta, et plekk tee keskel muutis värvi. Algul oli see must, siis aga lillakas. Vaikne tuul sahistas kuuselatvades ja keerutas mehe üm-ber sulgi üles.

Valgeid, tillukesi ja kergeid sulgi.

Kanasuled! Sõitsin kanale otsa!? mõtles Amedeo.

Ta astus läbi sügava lume edasi, vajudes igal sammul vähemalt kümne sentimeetri jagu lumme. Suled tõusid teelt väikeste keeristena lendu. Nüüd oli plekk pruun.

Kurat võtaks, kelle ma alla ajasin? Mõne metslooma?

Aga kui see oleks loom olnud, oleks ta seda kindlasti märganud. Seitsme halogeenlambi valguses. Pealegi oleks metsloom mootorimüra kuuldes põgenenud.

Amedeo oleks sellele peaaegu saapaga peale astunud, enne kui ta lõpuks nägi, mis see oli: valge lumi oli segu-nenud punase vereloiguga. Loik oli tohutu suur ja kui ta just tervet kanalat ei olnud alla ajanud, oli verd ühe linnu kohta liiga palju.

Ta astus ümber vereloigu kohta, kus punane värv oli kõige kirkam, peaaegu läikis. Ta kummardus ja vaatas lähemalt.

Ja nägi.

Ta pani jooksu, et jõuda metsani. Aga ei, ta oksendas otse Cresti teele.

Kõne mobiilile nii hilisel tunnil tähendas mingit jama sama kindlalt nagu Equitalia3 tähitud kirigi. Politseiase-prefekt Rocco Schiavone, sündinud 1966. aastal, lebas voodis ja uuris oma parema jala suure varba küünt. See oli mustaks läinud. Selles oli süüdi dokumendisahtel, mille D’Intino ühte passitaotluse ankeeti hüsteeriliselt taga otsides talle kogemata varbale oli kukutanud. Dottor4 Schiavone vihkas politseinik D’Intinot. Pärast eel-misel pärastlõunal juhtunud järjekordset äpardust oli Schiavone iseendale ja tervele Aosta linnale tõotanud, et teeb kõik endast oleneva, et see tohman kuhugi Itaalia teise otsa kolkakomissariaati saata.

Aseprefekt sirutas käe Nokia poole, mis ikka veel he-lises. Ta heitis pilgu ekraanile. Kõne tuli jaoskonnast.

See tähendas kaheksanda astme jama. Võib-olla isegi üheksanda.

Rocco Schiavonel oli oma isiklik skaala kõikide nende jamade hindamiseks, mis elu talle iga päev vähimagi kaastundeta kinkis. Skaala algas kuuendalt astmelt. See hõlmas koduste kohustustega seotud asjaajamisi: poes käi-mine, torulukksepad, korteri üür. Seitsmendale astmele jäid kaubanduskeskused, pank, postkontor, laboratoo-riumid, analüüside tulemused, arstid üldiselt, aga eel-kõige hambaarstid ning lõpuks õhtusöögid töökaaslaste või sugulaste seltsis, jumal tänatud, et viimased elasid Roomas. Kaheksandal astmel olid in primis5 avalikult kõne pidamine, seejärel tööalased bürokraatlikud asjaajamised, teatrikülastused, uurimistulemuste edastamine prefektidele ja prokuröridele. Üheksandal olid suletud tubakapoed, baarid, kus ei müüdud Algida jäätist, juhuslik kohtumine kellegagi, kes pikalt lobisema jääb, aga eelkõige valvekorrad politseinikega, kes ennast ei kasinud. Viimaseks oli tema skaalal kümnes aste, non plus ultra,6 kõigi ülejäänud jamade ema: kuritegu, mille ta ära pidi lahendama.

Ta toetus voodis küünarnukkidele ja vastas kõnele.

„Kes räägib?“ küsis ta.

„Dottore, Deruta siin.“

Politseiametnik Deruta. Sada kilo kasutut kehamassi, mis võistles D’Intinoga jaoskonna esitola koha pärast.

„Mis sa tahad, Michele?“ urises aseprefekt.

„Meil on probleem. Champoluci suusamäel.“

„Kuskohas meil see probleem on?“

„Champolucis.“

„Kus see veel asub?“

Rocco Schiavone oli Roomast Cristoforo Colombo nimelisest politseijaoskonnast septembris Aostasse saa-detud. Pärast esimest nelja kuud olid ainukesed kohad, mida ta Aosta linnas ja ümberkaudses provintsis tundis, tema enda kodu, politseijaoskond, kohtumaja ja üks res-toran, kus käisid kunstiinimesed.

„Champoluc asub Val d’Ayasis!“ vastas Deruta, kes hakkas juba enesevalitsust kaotama.

„Mis see tähendab? Mis see Val d’Ayas on?“

„Val d’Ayas, dottore, on org Verresi kohal. Champo-luc on seal kõige kuulsam linn. Suusakuurort.“

„No ja siis?“

„Vaadake, paar tundi tagasi leiti sealt laip.“

Laip.

Schiavone lasi oma käel koos mobiiltelefoniga mad-ratsile langeda, sulges silmad, ja pressis läbi kokkusuru-tud hammaste: „Laip…“

Kümnes aste. See ei olnud ei midagi muud kui küm-nenda astme jama. Ja võib-olla isegi kümnenda astme jama kuubis.

„Kas te kuulete mind, dottore?“ kostis telefonist ragi-sev hääl.

Rocco tõstis mobiili taas kõrva juurde ja urises: „Kes mind sinna kohale sõidutab?“

„Teie valik. Kas mina või Pierron.“

„Igal juhul Italo Pierron!“ ütles aseprefekt ruttu.

Deruta vastas solvangule pika vaikusega.

„Deruta? Magama jäid või?“

„Ei, ma kuulen, dottore.“

„Ütle Pierronile, et ta tuleks BMW-ga.“

„Kas te ei arva, et mägedes on džiip parem?“

„Ei. BMW on mugavam, soojendusega, autoraadio töötab ja see meeldib mulle. Maasturitega sõidavad ainult metsapolitsei friigid.“

„Saadan siis Pierroni teile järele?“

„Ja ütle talle, et ta uksekella ei laseks.“

Rocco viskas mobiili voodile, sulges silmad ja lange-tas käe telefonile.

Ta kuulis Nora öösärgi sahinat, tundis tema keha-raskust madratsil, tajus tema huuli ja sooja hingeõhku oma kuklal. Siis tundis ta naise hambaid oma kõrvales-tal. Mis tahes muus olukorras oleks see kindlasti teda erutanud, aga praegu jättis Nora eelmäng mehe täieli-kult külmaks.

„Mis sul on?“ sosistas naine.

„Jaoskonnast helistati.“

„Mis on?“

Rocco tõusis ja istus naise poole vaatamata voodi äärele. Ta hakkas aeglaselt sokke jalga tõmbama.

„Kas sa ei või sellest rääkida?“

„Ma ei taha. Tööasjad. Jäta mind rahule.“

Nora noogutas. Ta lükkas silmade ette langenud juuksesalgu kõrvale. „Kas sa pead ära minema?“

Nüüd pööras Rocco end ümber ja vaatas naisele otsa. „Mida ma siis sinu arust praegu teen?“

Nora lamas voodil ja oli käe pea alla toetanud, pal-jastades oma täiuslikult raseeritud kaenlaaluse. Valguse ja varjude mäng bordoopunasel satiinist öösärgil, mis naise keha kattis, tõstis esile selle pehmed kumerused. Naise piimvalget nägu raamisid pikad sirged kastanpruunid juuksed. Ta mustad silmad olid nagu äsja puult nopitud Puglia oliivid. Ta huuled olid kitsad, aga ta oskas neid huulepulgaga täidlasemaks muuta. See oli Nora, nelja-kümnendates eluaastates naise imeilus eksemplar.

„Muide, sa võiksid minu vastu kenam olla.“

„Ei võiks,“ vastas Rocco. „Ma ei saa. Kell on palju, pean mägedesse sõitma, õhtu sinuga on niikuinii untsus ja võib-olla hakkab lund ka veel sadama!“

Ta tõusis voodist, läks tugitooli juurde, istus ja hak-kas kingi jalga panema. Rocco Schiavone kandis ainult Clarkse, sest ta ei tunnistanud ühtegi muud marki jala-nõusid. Nora jäi voodisse. Ta tundis end natuke rumalalt, lebades seal niimoodi meigituna ja satiini mähitult. Nagu kaetud laud ilma külalisteta. Ta tõusis. „Kahju. Valmis-tasin sulle õhtusöögiks rakletti“.

„Misasja?“ küsis aseprefekt kahtlustavalt.

„Kas sa pole seda kunagi söönud? Raklett on tald-rikutäis sulatatud fontina-juustu, mida süüakse artišok-kide, oliivide ja salaamilõikudega.“

Rocco tõusis ja tõmbas ümmarguse kaelusega kamp-suni selga. „Selge. Kindlasti kergesti seeditav.“

„Kas me homme kohtume?“

„Kust mina tean, Nora! Ma ei tea ju isegi, kus ma homme olen.“

Ta väljus toast. Nora ronis mossitades voodist välja. Ta jõudis mehele välisukse juures järele ja sosistas talle kõrva: „Ootan sind.“

„Ega ma buss ei ole!“ ütles Rocco. Siis ta naeratas: „Nora, anna andeks, aga täna on vale päev. Sa oled era-kordselt kaunis naine. Kindlasti Aosta vaatamisväärsus number üks.“

„Peale Rooma-aegse võidukaare.“

„Mul isiklikult on Rooma-aegsetest kivikamakatest kõrini. Sinust mitte.“ Ta suudles naist rutakalt huultele ja sulges enda järel ukse.

Nora oleks tahtnud naerda. Selline oli Rocco Schia-vone. Võta või jäta. Ta heitis kiire pilgu pendliga kellale, mis esiku seinal rippus. Tal oli just niipalju aega, et he-listada Sofiale ja sõbranna kinno kutsuda. Ja pärast võib-olla pitsat sööma minna.

Trepikoja uksest väljudes tundis Rocco, kuidas jäine käsi tal kõri pigistas.

„Kuradi külm!“

Auto oli pargitud majast saja meetri kaugusele. Niipea kui ta astus kõnniteele, mida kattis valge märg lumi nagu glasuur, hakkasid ta jalad Clarkside sees külmetama. Läbilõikav tuul lõõtsus inimtühjadel tänavatel. Ta istus Volvosse ja lülitas kiiresti soojenduse sisse. Ta puhus oma kätele sooja hingeõhku. Vaid saja meetri peale olid need külmetama hakanud. „Kuradi külm!“ kordas ta nagu mantrat. Need sõnad kleepusid koos hingeauruga auto esiklaasile ja see läks uduseks. Ta käivitas diiselmootori, vajutas klaasisulatusnuppu ja naelutas pilgu sepistatud tänavalaternale, mis tuules kõikus. Selle valguskoonuses lendlesid lumehelbed pimeduse taustal nagu tähesadu.

„Lund sajab! Seda ma arvasin!“

Rocco lükkas tagurpidikäigu sisse ja sõitis Duvet’st minema.

Ta peatas auto oma kodu ees Piave tänaval, kus politsei-nik Pierroni BMW teda juba ootas, mootor surisemas. Rocco ronis sisse. Pierron oli auto salongi 23-kraadiseks kütnud ja Roccot valdas mõnus heaolutunne, nagu oleks keegi ta villase teki sisse mähkinud.

„Italo, ega sa uksekella ei helistanud?“

Pierron lükkas käigu sisse: „Nii loll ma ka ei ole, härra komissar.“

„Tubli. Aga sellest kohutavast harjumusest mind ko-missariks kutsuda pead sa nüüd lahti saama. Komissare pole enam olemas.“

Kojamehed pühkisid auto esiklaasilt lumehelbeid.

„Kui juba siin lund sajab, siis kes teab, mis Champo-lucis veel toimub,“ sõnas Pierron.

„Kui kõrgel see asub?“

„Tuhat viissada meetrit merepinnast.“

„Ah sa kurat!“ 137-meetrine Monte Mario küngas Roomas oli kõige kõrgem koht merepinnast, kuhu Rocco jalad eales olid astunud. Kui välja arvata viimased neli kuud Aostas 577 meetri kõrgusel. Ta ei kujutanud ette, kuidas mitme tuhande meetri kõrgusel saab üldse elada. Ainuüksi mõte sellest pani tal pea ringi käima.

„Ei tea, mida teevad inimesed tuhande viiesaja meetri kõrgusel?“

„Suusatavad. Ronivad jääliustikel. Suvel matkavad.“

„Ah või nii.“ Aseprefekt võttis politseiniku suitsu-pakist ühe Chesterfieldi. „Mulle meeldib Camel.“

Italo muigas.

„Chesterfield on raua maitsega. Osta Camelit, Italo!“ Ta süütas suitsu ja tõmbas esimese mahvi. „Tähti ka pole,“ lausus ta aknast välja vaadates.

Pierron keskendus sõidule. Ta teadis, et kohe alustab Rocco oma tavapärast melanhoolset sonaati. Nii ka oli: „Roomas on ka praegu külm, aga kui tuleb põhjatuul, puhub see pilved laiali. Päike hakkab paistma, õhk on jahe. Terve linn on punakasoranž, taevas on selge ja sinine, munakividest sillutisel on ütlemata mõnus jalu-tada. Põhjatuul toob kõik värvid esile, see on nagu tolmu-lapp, millega antiikmaal puhtaks pühitakse.“

Pierron pööritas silmi. Ta oli Roomas vaid korra elus käinud, viis aastat tagasi, ja seal kolm päeva järjest haisu pärast oksendanud.

„Ja naised. Sa ei kujuta ette, kui palju ilusaid naisi on Roomas. Võib-olla ainult Milanos on neid rohkem. Kuule, seal sa ikka oled käinud?“

„Ei ole.“

„Siis on küll pahasti. Pead Milanosse minema. See on imeline linn. Aga seda tuleb tundma õppida.“

Pierron oli hea kuulaja. Mägedes sündinud mees os-kas õigel hetkel vaikida ja rääkis siis, kui vaja oli. Ta oli 27-aastane, aga nägi kümme aastat vanem välja. Ta ei olnud Val d’Aostast peaaegu mitte kunagi lahkunud, välja arvatud need mõned Roomas veedetud päevad ja üks nädalane reis oma ekskallima Veronicaga Djerbale.

Italole meeldis Rocco Schiavone, sest ta oli lihtne mees ja temalt oli alati midagi õppida. Ühel päeval kavatses ta aseprefektilt, keda ta jätkuvalt komissariks kut-sus, Roomas juhtunu kohta küsida. Aga nende tutvus oli alles noor, Italo tundis, et praegu ei olnud veel õige aeg detailidesse laskuda. Seni oli ta oma uudishimu taltsutanud dokumentides ja raportites sorides. Rocco Schiavone oli Roomas palju juhtumeid ära lahendanud, seal-hulgas mõrvu, röövimisi ja väljapressimisi. Teda oli ees oodanud hiilgav karjäär. Aga äkki oli Schiavone täht kursilt kõrvale kaldunud ja kukkunud taevast otse Val d’Aostasse, kuhu ta distsiplinaarkaristuseks kiirelt ja vaikselt saadeti. Italo ei olnud veel suutnud välja selgitada, mis sellise pleki Rocco Schiavone CV-sse oli jätnud. Polit-seijaoskonnas oli asja arutatud. Caterina Rispoli kaldus arvama, et põhjuseks oli Schiavone ülemäärane otse-kohesus. „Ju ta astus mõnele tähtsale isikule varba peale, Roomas käib see kergelt.“ Deruta aga oli veendunud, et ta otsustati ära saata, kuna ta käis kellelegi närvidele ja tal puudusid õiged tutvused. D’Intino kahtlustas naisi. „Võib-olla hakkas ta mõne sellise naise vastu huvi tund-ma, kelle oleks pidanud rahule jätma.“ Italol oli oma teooria, aga ta hoidis seda saladuses. Ta pidas silmas Rocco Schiavone kodust aadressi: Alessandro Poerio tänav Gianicolos, kus korterid maksid üle 8000 euro ruutmeetri kohta, nagu ta oma Gressoneys tegutsevalt kinnisvara-agendist nõolt teada oli saanud. Aseprefekti palga eest sellist korterit juba ei osta.

Rocco kustutas sigareti tuhatoosis. „Millest sa mõt-led, Pierron?“

„Ei millestki, dottore. Meie sõidust.“

Rocco vaatas vaikides kiirteele langevaid lumeräitsa-kaid.

Kui nad Champoluci peateelt oma pilgu üles mäe poole tõstsid, paistsid metsa vahelt tuled. See oli halogeenlam-pidega valgustatud sündmuskoht. Pilku teritades võisid nad seal näha politseinike ja sahajuhtide tumedaid kogusid. Uudis laiba leidmisest oli levinud kiirelt nagu kulu-tuli. Inimesed seisid summas köisraudtee jaamahoone ees ja vahtisid, kaelad õieli, metsatuka poole mäenõlval. Neil kõigil mõlkus meeles üks ja sama küsimus, millele nad arvatavasti niipea vastust ei saa. Nende seas oli purjus inglise turiste, aga ka mureliku ilmega itaallasi. Kohalikud lõõpisid murdekeeles, kujutades ette, mis näo teevad järgmisel hommikul Milanost, Genovast ja Piemon-test saabuvad suusatajad, kui nad leiavad eest suletud suusaraja.

Italo peatas oma BMW köisraudtee jaamahoone ees. Aostast kohalejõudmiseks oli neil kulunud poolteist tundi.

Mööda kurvilist maanteed üles mäkke sõites oli Rocco Schiavone silmitsenud ümbritsevat maastikku. Kivi-klibused mäeküljed laskusid mustavate metsade vahel alla orgu nagu piimajõed. Mäkke kulgev tee näis lõpu-tuna, aga Brussoni kohal oli lumesadu lakanud ja tae-vasse kerkinud kuu pani valge lumevälja sädelema. Näis, nagu oleks põldude vahele külvatud tuhandeid tillukesi teemante.

Rocco mähkis end sinisesse loden’isse7, astus autost välja ja tundis kohe, kuidas külm läbi kingataldade ta jalgu näpistas.

„Komissar, surnukeha leiti mägedest. Meid viiakse lumesahaga sündmuskohta,“ ütles Pierron ja viitas mäe-küljel metsa vahelt paistvatele prožektoritele.

„Lumesahaga?“ küsis Rocco katkendlikult hingates ja külmast hambaid plagistades.

„Jah, see on roomikutega masin, millega suusarada-sid siledaks lükatakse.“

Schiavone hingas sisse. On ikka koht, kuhu surema minna, mõtles ta endamisi.

„Italo, ütle mulle, kuidas on võimalik, et mitte keegi keset suusarada lebavat surnukeha ei märganud? Nagu ma aru olen saanud, sõidavad ju suusatajad seal pidevalt?“

„Ei sõida, komissar… vabandust, aseprefekt,“ paran-das Pierron end kiiresti. „Laip leiti ühelt metsavaheliselt lühikeselt teelõigult, kus ei käi keegi, välja arvatud lume-sahad.“

„Selge. Mõistan. Aga kes see hull on, kes nii kõrgele laipa läheb matma?“

„Selle peate teie välja uurima,“ lausus Pierron lapse-likult naeratades.

Äkki kostis läbi jäise õhu betoonipurustaja müra. Aga see ei olnudki betoonipurustaja, vaid lumesahk, mis oli kohale jõudnud ja köisraudteejaama lähedal mootorit seiskamata peatunud, summutist musta suitsu välja süli-tades.

„Kas see ongi lumesahk?“ küsis Rocco. Sellist elukat oli tema ainult filmides või Alaskat tutvustavates doku-mentaalides näinud.

„Jah. See viib meid mäe peale, komissar! Vabandust, aseprefekt.“

„Kuule, tead mis, nagunii ei jää see sulle meelde. Kutsu mind, nagu iganes tahad, mul ükskõik. Muide,“ jätkas Rocco roomikmasinat uurides, „miks seda lumesahaks kutsutakse, kui see tegelikult meenutab hoopis tanki?“

Italo kehitas õlgu.

„Olgu, lähme teeme siis selle lumesahaga ühe sõidu!“

Aseprefekt vaatas oma jalgu. Ta Clarksid olid läbimär-jad, seemisnahk oli vett täis imbunud ja juba hakkasid ka sokid niiskeks tõmbuma.

„Dottore, ma ju ütlesin teile, et peate endale korrali-kud jalanõud muretsema.“

„Ära aja mul südant täis, Pierron. Niikaua, kui mul hing veel sees püsib, ei hakka mina neid segumasinaid kandma, mida teie siin saabasteks nimetate.“

Nad kõndisid mööda lumist rada, mis oli suusatajate järskudest pidurdustest kühmuliseks muutunud. Lume-sahk oma katusele kinnitatud tuledega seisis keset valendavat lagendikku nagu tohutu suur saaki varitsev mehaa-niline põrnikas.

„No nii, dottore, toetage oma jalg roomiku peale ja ronige sisse,“ hõikas juht pleksiklaasist roolikabiinist.

Rocco kuuletus ja ronis sisse, Pierron tema järel. Juht sulges nende taga ukse ja lükkas esimese käigu sisse.

Roccole tungis ninna higi ja alkoholi hais.

„Mina olen Luigi Bionaz, Champoluci lumesahajuh-tide ülemus,“ tutvustas juht ennast.

Rocco silmitses meest vaikides. Mehel oli paaripäe-vane habe ja ta heledad silmad kilasid nagu joodikul. „Luigi, kuidas sa ennast tunned?“

„Miks te seda küsite?“

„Sest enne, kui ma sellise eluka seljas sõitma hakkan, tahan ma kindlaks teha, kas sa oled ikka kaine.“

Luigi silmad läksid sama suureks nagu lumesaha la-ternad. „Mina?“

„Mind ei huvita, kas sa paned kärakat või teed kane-pit. Ma lihtsalt ei kavatse surra selle ninasarviku seljas merepinnast tuhande viiesaja meetri kõrgusel.“

„Ei, dottore, kõik on korras. Mina joon ainult õhtuti. Kui te tunnete alkoholi haisu, siis võis see jääda mõnest poisist, kes täna pärastlõunal masinat kasutas.“

„Kindlasti,“ vastas aseprefekt skeptiliselt. „Olgu. Sõi-dame siis.“

Lumesahk hakkas järsust nõlvast üles ronima. Rocco nägi enda ees tuledest valgustatud lumemüüri ega suut-nud uskuda, et selline kohmakas kolakas nii järsust mäest üles suudab sõita.

„Kuule, ega me kukerpalli ei tee?“

„Ärge muretsege, dottore. Sellised masinad ronivad isegi üle 40-kraadise kallakuga tõusudest üles.“

Tee tegi kurvi ja edasi sõideti metsa vahel. Saha tuled valgustasid maad katvat pehmet lumevaipa ja suusaraja kohale kaarduvate puude tumedaid võrasid.

„Kui lai see rada on?“

„Umbes viiskümmend meetrit.“

„Kui palju inimesi siit päeva jooksul läbi käib?“

„Seda peab kontorist küsima. Nemad teavad, kui palju mäepileteid päeva jooksul müüakse. Selle abil võiks ju välja arvutada, aga see ei oleks eriti täpne.“

Aseprefekt noogutas. Ta surus käed taskusse, tõmbas paari nahkkindaid välja ja pani need endale kätte. Rada kaldus paremale. Pierron ei lausunud sõnagi. Ta vaatas üles, nagu otsiks ta kuuskede ja lehiste latvadest mingile tähtsale küsimusele vastust.

Mäkketõus jätkus lumesaha mootori mürina saatel. Lõpuks jõudsid nad lagedamale alale, mille politseinikud olid prožektoritega valgustanud.

Sahk keeras rajalt kõrvale ja sõitis metsa vahele, rap-pudes puujuurtel ja konarlikul maal.

„Kes laiba leidis?“ küsis Rocco.

„Amedeo Gunelli.“

„Kas ma saaksin temaga rääkida?“

„Ikka saate, komissar, ta ootab teid köisraudtee jaama-hoones. Ta on ikka veel väga endast väljas,“ vastas Luigi Bionaz ja peatas oma sõiduki. Lõpuks ometi lülitas ta mootori välja.

Niipea kui aseprefekt Rocco Schiavone jalad lumist maad puutusid, mõistis ta, miks tema kolleegid kannavad soojapidavate taldadega saapaid, mida tema segu-masinateks kutsus. Need nägid tõesti välja nagu kaks segumasinat. Külm näpistas ta varbaid, pannes need su-risema, läbistas elektrilöögina kogu tema keha ja lõi otse pähe. Ta hingas sisse. Siin kõrgel oli õhk veel hõredam kui all linnas. Õhutemperatuur oli kõvasti alla nulli. Ta kõrvalestad kipitasid ja nina jooksis juba vett. Reipal sammul astus inspektor Caterina Rispoli tema poole.

„Aseprefekt.“

„Inspektor.“

„Meie Casellaga tulime esimestena siia üles ja mär-gistasime sündmuskoha ära.“

Rocco noogutas ja vaatas inspektor Rispolile otsa. Naise nägu ei olnud kõrvuni pähe tõmmatud mütsi alt peaaegu nähagi. Ripsmetušš ja silmapliiats olid laiali läi-nud ja ta oli kahvatu nagu vahakuju.

„Jääge siia, inspektor.“ Rocco pööras ringi. All orus paistis tuledes linn. Temast paremal pool metsa all sei-sis Amedeo lumesahk, mille mees oli mitu tundi tagasi sinna maha jätnud.

Peaaegu põlvini lumme vajudes kahlas Rocco hiiglas-liku roomikutega eluka poole. Ta vaatas masina esiotsa, libistas käega üle kere, uuris seda tähelepanelikult, nagu tahaks ta sahka ära osta. Seejärel kükitas ta maha ja vaa-tas värske lumega kaetud roomikute alla. Ta noogutas paar korda pead ja kõndis siis sündmuskoha poole tagasi.

„Mida te otsisite, dottore?“ küsis Italo, kuid asepre-fekt ei vastanud talle.

Üks meespolitseinik astus jäikade pannaldega raske-test suusasaabastest hoolimata kergel sammul Rocco poole, suusad õlal: „Komissar! Mina olen politseinik Caciuoppolo!“

„Kurat, veel üks kohalik!“

Noormees naeratas. „Ma kontrollisin sündmuskoha ümbruse üle.“

„Tubli, Caciuoppolo. Aga räägi parem, kus sa suusa-tama õppisid?“

„Roccarasos. Mu vanematel on seal maja. Kas te olete Roomast pärit, komissar?“

„Trastevere kandist. Aga sina?“

„Vomerost.8“

„Kena. Lähme nüüd vaatame, mis meil siin on.“

Mis neil seal siis oli? Kümne sentimeetri paksune lumekiht kattis poolkülmunud inimkeha. Enam ei saanud seda kehaks muidugi nimetada. Maas vedeles lumesaha freesi all puruks hakitud lihaste, kõõluste ja vere kämp, mille ümber lendlesid suled. Neid leidus igal pool. Ase-prefekt tõmbas oma mantli hõlmad koomale. Nõrk tuul tungis talle krae vahele ja silitas kaela, nii et ihukarvad võtsid valveseisangu nagu sõdurite rivi kindrali ees. Rocco põlv valutas. See oli viga saanud, kui ta 15-aasta-selt jalgpalliklubi Urbetevere Calcio meeskonnas oma elu viimast matši mängis. Livornost pärit kohtuarst Alberto Fumagalli oli laiba kohale kummardunud ja üritas parajasti pliiatsi abil ohvri suusajope lukku lahti tõmmata.

Aseprefekt astus tervitust ära jättes tema juurde. Juba nende esimesest kohtumisest alates neli kuud tagasi ei olnud nad teineteist kunagi tervitanud. Miks peaksid nad sellega nüüd algust tegema?

„Mis suled need on?“ küsis Rocco.

„Suusajope vooder,“ vastas Alberto, jäädes surnukeha kohale kummargile.

Ohvri nägu ei olnud võimalik eristada, üks käsi oli nagu kirvega küljest raiutud, rinnakorv masina raskuse all purunenud ja selle sisu välja valgunud.

„Ta on ju täielikult sodiks sõidetud,“ lausus Rocco tasa.

Fumagalli raputas pead. „Pean ta lahkamisele viima. Vaatan ta üle ja siis räägin. Niimoodi esmapilgul… ma ei oska midagi öelda. See kolakas sõitis ta tükkideks. Võid ette kujutada, kui keeruline mul saab olema ainu-üksi kõik need kehaosad kokku klapitada! Aga nüüd, kuna mul on kohutavalt külm ja sellest kõigest kõrini, lähen linna ja joon kusagil midagi sooja. Ah jaa, ta oli mees.“

„Kõik selle oleksin ma ise ka ära arvanud.“

Alberto vaatas Roccole poolviltu otsa. „Lase mul lõpe-tada. Ta oli umbes neljakümneaastane. Ta käekell näitab 7.30. Minu arust sõitis see tank temast just siis üle.“

„Olen nõus.“

„Dokumente pole. Vigastusi on liiga palju. Aga tead, Schiavone?“

„Räägi, Fumagalli.“

„Laiba ümber on kohutavalt palju verd.“

„Seda on hirmus palju tõesti. Mis siis?“ küsis Rocco.

„Vaata, vere koostisained, vesi ja rakud, jäätuvad tavaliselt juba null kraadi juures. Aga laborites hoitakse verd igaks juhuks miinus nelja kraadisel temperatuuril. Ühe-sõnaga, mind paneb mõtlema tõsiasi, et siin mäe peal pole õhutemperatuur kindlasti mitte üle nulli, mõistad? Null kraadi Celsiuse järgi. Ometi on ohvri veri siiani ikka veel üpris vedel. See paneb mind arvama, et ta suri alles veidi aega tagasi.“

Aseprefekt noogutas vaikides pead. Ta pilk oli peatu-nud laiba vasakul käel. See oli suur ja kühmuline ning tuletas talle meelde tema enda isa käsi, mis olid aastaid trükikojas värvide ja happeliste lahuste sees parkunud. Surnu vasakul käel puudus kolm sõrme. Siiani veel ano-nüümse laiba parem käsi lebas ülejäänud kehaosadest kümne meetri kaugusel.

„Ma olen mitu korda kiirteel puruks sõidetud siili näinud ja ausalt öeldes oli see kordades parem vaate-pilt,“ lausus Schiavone ning ta suust tuli välja suur aurupahvakas. Lõpuks heitis ta pilgu politseilintidega mär-gistatud alale.

Seal valitses suur segadus.

Peale lumesaha sügavate jälgede oli lumel näha veel palju muid jalajälgi. Kümme meetrit eemal metsa serval urineeris üks politseinik vastu puutüve. Ta seisis Rocco poole seljaga, nii et ei olnud näha, kes ta oli.

„Hei!“ hõikas Rocco valju häälega.

Politseinik pööras pead. See oli Domenico Casella.

„Mida kuradit sa seal teed?“ käratas Rocco.

„Lasen vett välja, dottore!“

„Tubli, Casella. Kohtuekspertiis tänab sind kindlasti selle eest!“

Fumagalli tõstis korraks pilgu Casella ja Caciuoppo-lo poole. Viimane seisis, suusad õlal, tükeldatud inimjää-nustest piisavalt kaugel, et neid mitte näha. „Tohmanite kari!“ lausus Livorno arst vaikselt.

„No ütle, mis sa ütled. Mida teile politseikoolis üle-üldse õpetati?“

Casella tõmbas püksiluku kinni ja sammus asepre-fekti poole: „Ma ei suutnud lihtsalt kauem kannatada. Pealegi, dottore, see pole ju kindel, et ta just siin maha löödi, eks ole?“

„Ära sa ütle, nüüd on meil ka Sherlock Holmes kohal! Käi perse, Casella. Ära siin tolgenda, mine seisa lume-saha kõrvale, seal sa ei saa pahandust teha. Näe, mine sinna inspektor Rispoli juurde, ruttu! Ja ütle, mida sa veel käperdasid?“

„Mitte midagi.“

„Tubli. Mine nüüd ja istu vagusi!“ Rocco vangutas nördinult pead. „Tead mida, Alberto?“

„Räägi.“

„Kui kohtuekspertiisi omad on siit piisaval hulgal meie meeste näpujälgi, uriini, karvu ja juukseid kokku korjanud, tulevad nad sinu jutule. Isegi kui mõrvar oma väljaheited siia maha oleks jätnud, ei oleks neid nüüd enam võimalik tuvastada. Ja seda tänu Casella-sugustele idiootidele… ja sinule ka, Caciuoppolo! Räägid, et kont-rollid sündmuskoha ümbrust, aga ise…!“

Caciuoppolo langetas pea.

„Vaata, mis sa teinud oled! Sinu jalajäljed on laiba ümber, teerajal ja üldse igal pool! Kurat küll! Mind ei ülla-taks, kui mõnel siin süda täis saab ja ta kõik sinnapaika jätab!“

Rocco kingad olid läbimärjad. Külmatunne kasvas iga minutiga. Fumagalli pakutud null kraadi oli praegu-seks vaid kauge mälestus, tuul kiusas teda endiselt ja tungis isegi alussärgi alla. Oma südames oleks Roccole meeldinud siit praegu vähemalt kuuesaja kilomeetri kaugusel viibida, näiteks Frezza tänaval Antonio juures trahteris Gusto, et seal, Tiberi kaldapromenaadist paari sammu kaugusel, fritüüri ja tartari süüa ning Verdicchio di Ma-telicat peale rüübata.

„On see võimalik, et ohver oli üks suusatajatest?“ küsis senini surnukehast ohutusse kaugusse hoidunud Pierron, et tekkinud pinget maandada.

Rocco vaatas talle otsa kogu põlgusega, mis temasse nelja pagenduses veedetud kuuga oli kogunenud: „Italo, tal on ju tavalised saapad jalas! Oled sa kunagi näinud kedagi suusatamas loomanahast ja kummitaldadega saa-bastes?“

„Ei ole. Aga siit eemalt ma seda ei näinud. Vaban-dage!“ vastas Italo ja tõmbas pea õlgade vahele.

„Aga tule siis paar sammu lähemale ja vaata oma silmaga, selle asemel, et lolle küsimusi esitada! Tee oma tööd!“

„Ma meelsamini loobuksin sellest, komissar!“

Rocco oli nördinud. Ta vaatas kohtuarstile silma: „Selliseid mehi riik mulle annabki, sellistega peangi siis koos töötama. Aga olgu, Alberto, aitäh sulle. Helista kohe, kui midagi selgub. Loodame, et ta sai infarkti, varises kokku ja lumi sadas talle peale.“

„Loodame,“ vastas Alberto.

Rocco heitis laibale veel viimase pilgu. „Tervita kohtu-ekspertiisi!“ hõikas ta ja hakkas minema.

Ent miski jäi teda häirima. Nagu vastu lendav putu-kas häirib mootorratturit, kellel pole tuuleklaasi. Ta pööras tagasi.

„Alberto, sina tead neid asju paremini. Kas need rii-ded, mis on ohvril seljas, on suusarõivad?“

Alberto krimpsutas nina. „Püksid on küll vooderda-tud. Suusajope on ka päris kobe. North Face Polar. See maksab hulga raha. Ostsin oma tütrele samasuguse, ai-nult et punase.“

„Kui palju see maksab?“

„Üle 400 euro.“

Rocco kummardus uuesti poolkülmunud laiba koha-le: „Tal pole kindaid käes. Huvitav, miks?“

Alberto Fumagalli laiutas käsi. Aseprefekt tõusis: „Katsume selle selgeks teha.“

„Aga komissar,“ sõnas Caciuoppolo, kes oli nende juttu suusakeppidele toetudes pealt kuulanud. „Võib-olla elas ohver ühes nendest Cresti majadest. Näete, seal? See küla on siit vaid kahesaja meetri kaugusel.“

Rocco vaatas tillukest lumme mattunud mägiküla.

„Nii. Kas seal elab keegi?“

„Ikka elab.“

„Keset täielikku tühjust? Ma ei usu…“