Читать книгу Aadama küljeluu - Antonio Manzini - Страница 5

Oli märtsikuu, päevad olid päikeseküllased ja õhus oli tunda peatset kevadet. Päike oli alles jahe ja kadus vahel pilvede varju, kuid selle kiirgus pani maailma särama ja täitis hinge lootusega.

Aga mitte Aostas.

Terve öö oli sadanud, jäine vihm oli uhtunud linnatänavaid kella kaheni öösel. Seejärel oli õhutemperatuur järsult langenud, vihm asendunud lumega ja kuni kella kuueni hommikul langes suuri räitsakaid kõnniteedele ja tänavatele. Koiduvalguse eredas palavikulises kumas ilmus nähtavale valge lumevaiba alla mattunud linn, mõni hilinenud lumehelves keerles veel õhus, enne kui langes kõnniteele. Mäetippudel olid peas pilvemütsid ja õhutemperatuur oli mõni kraad alla nulli. Siis tõusis ootamatult vali tuul, iilid tuiskasid üle linnatänavate nagu punt purjus kasakaid, sakutades inimesi ja asju.

Brochereli tänaval küll ainult asju, kuna tänav ise oli inimtühi. Parkimiskeelu märk õõtsus tuules ja tee äärde istutatud väikeste puude oksad ragisesid nagu reumahaige kondid. Lumi ei olnud veel jõudnud paakuda ja tõusis väikeste pööristena lendu, mõned lahtipääsenud aknaluugid lõgisesid. Tuul lennutas kortermajade katustelt alla jäist lund.

Niipea kui Irina Monte Emiliuse tänavalt ümber nurga Brochereli tänavale keeras, lõi tugev tuul talle näkku.

Tema hobusesabasse seotud juuksed tõusid lendu ja sinised silmad tõmbusid veidi kissi. Kui temast oleks tol hetkel suures plaanis foto tehtud ja see kontekstist välja tõstetud, oleks ta näinud välja nagu hullumeelne, kes ilma kiivrita saja kahekümne kilomeetrise tunnikiirusega mootorrattal kihutab.

Aga see jäine ootamatu kõrvakiil mõjus Irinale nagu pehme paitus. Ta ei tõmmanud isegi lühikese halli villase mantli kraed koomale. Leedu piirist paari kilomeetri kaugusel Lidas sündinud tüdruku jaoks oli see tuul kui leebe kevadine briis. Tema kodumaal Valgevenes oli märtsikuus kümnekraadine pakane ja inimesed sumpasid jäätunud hangedes.

Irina kõndis kiiresti, võlts-Hogani tossud tema jalas sädelesid igal sammul ning ta imes meekommi, mille ta oli baarist ostnud pärast hommikusööki. Kui ta Itaalias üldse midagi jumaldas, siis oli see hommikusöök. Cappuccino ja sarvesai. Kohvimasina surin, kui see piima üles soojendab ja klopib selle valgeks vahuks, mis seguneb musta kohviga ja kõige peale raputatud kakaopulbriga. Ja sarvesai, soe, krõbe ja magus, see lausa sulas suus. Ta mäletas, millised olid tema hommikusöögid Lidas. Jälestusväärsed odra- või kaerahelbepudrud, mudamaitsega kohv. Ja hapukurgid, mida ta varahommikuti alati oli jälestanud. Vanaisa haukas neid viina kõrvale, isa sõi võid otse võitaldrikult, nagu olnuks see karamellikreem. Kui ta sellest Ahmedile oli jutustanud, pidi too naerukrampidesse lämbuma. „Võid? Lusikatäite kaupa?“ oli ta imestanud. Ja naernud, paljastades oma lumivalged hambad, mida Irina nii väga kadestas. Irina hambad olid hallid. „See on kliima pärast,“ oli Ahmed talle seletanud. „Egiptuses on soe ja inimeste hambad on valged. Mida külmem kliima, seda tumedamad on inimeste hambad. Nahavärviga on täpselt vastupidi. Jälle on see vähese päikese süü. Ja kui te siis veel lusikaga võid peale sööte!“ Ja taas oli ta naerma pursanud. Irina armastas teda. Ta armastas seda, kuidas ta turult tulles lõhnas. Õunte ja köögiviljade järele. Ta armastas meest, kui too Meka poole palvetas, kui ta naisele meekooke küpsetas, kui nad armatsesid. Ahmed oli hell ja hooliv, ei joonud end kunagi purju ja tema hingeõhk lõhnas piparmündi järele. Ta jõi harva ja ainult õlut, kuigi ütles: „Prohvet seda ei lubaks.“ Õlu maitses talle. Irina vaatas teda ja mõtles oma kodumaa meestele, alkoholile, mida nad kõrist alla kallasid, nende lehkavale hingeõhule, nende ihule, mis haises higi, viina ja suitsu järele. Aga Ahmedil oli ka sellele erinevusele oma seletus. „Egiptuses pesevad inimesed end rohkem, sest Allahi poole palvetades peab puhas olema. Ja kuna meil on soe, siis kuivame kohe ära. Teil on külm ja kuivamiseks kulub ilmatu aeg. Jälle on see päikese süü,“ ütles ta. „Igatahes võid me lusikaga ei söö,“ ja taas oli ta naerda lõkerdanud. Praeguseks oli Irina suhe Ahmediga teelahkmele jõudnud. Mees oli teinud talle abieluettepaneku.

Abielu.

Selle juures oli tehnilisi probleeme. Temaga abiellumiseks oleks Irina pidanud vastu võtma islami või Ahmed astuma vene õigeusku. See ei olnud võimalik. Irina ei võinud kuidagi muhamedi usku pöörduda. Asi polnud uskumises, sest Irina uskus jumalat sama palju nagu lotovõitu, aga ainuüksi mõte oma vanematele tõmbas ta usuvahetuse plaanidele kriipsu peale. Ta perekond Valgevenes oli sügavalt õigeusklik. Isa Aleksei, ema Ruslava, viis õde-venda, tädid ja eelkõige onupoeg Fjodor, kes oli abiellunud preestri tütrega. Kuidas oleks ta võinud neile öelda: „Tere. Alates homsest on minu jumal Allah.“ Samamoodi ei saanud Ahmed helistada oma isale Faiyumi ja öelda: „Tead, isa, alates homsest olen ma õigeusklik!“ Pealegi kahtles Ahmed sügavalt, kas isa üldse teab, mis asi on õigeusk, pigem oleks too arvanud, et tegu on nakkushaigusega. Niisiis mõtlesid Irina ja Ahmed esialgu lihtsalt koos elada. Neil tuli valetada ja eluga edasi minna. Vähemalt seni, kuni Aosta on nende kodulinn. Küllap siis kannab jumal, Allah või kes iganes nende eest hoolt.

Ta jõudis maja number 22 ette, otsis võtmed välja ja avas välisukse. Kui ilus maja see oli! Marmortrepi ja puidust trepikäsipuuga. Mitte nagu tema kodu, kus põrandal olid pragunenud plaadid ja laes hallituslaigud. Siin oli isegi lift. Tema majas seda polnud. Tuli jala neljandale korrusele ronida. Tema trepp oli mitmest kohast katki, astmetes praod, mõni logises, mõni oli hoopis puudu. Küttesüsteemist polnud üldse mõtet rääkida, gaasiahi vilises ja hakkas tööle alles siis, kui kepiga vastu ust lajatada. Ta unistas elust sellises majas nagu see siin. Koos Ahmedi ja Hilmiga, mehe pojaga, kes oli kaheksateistkümneaastane ega osanud sõnagi araabia keelt. Hilmi. Irina oli proovinud tema vastu kena olla. Aga poisil polnud sellest sooja ega külma. „Sa pole mu ema! Jäta mind rahule!“ karjus ta. Irina hoidis keele hammaste taga, kannatas ära. Ja mõtles poisi emale. See oli läinud tagasi Egiptusesse, Aleksandriasse, sugulaste poodi tööle, ja ei tahtnud oma lapsest ja abikaasast enam midagi kuulda. Nimi Hilmi tähendab rahu ja pikka meelt. Irina muigas selle mõtte juures: polnud nime, mis oleks poisile vähem sobinud. Hilmi oli rahutu, nagu oleksid tal nõgesed püksis. Ta hulkus ringi, ei tulnud öösiti koju, koolis käitus kohutavalt ja kodus sülitas taldrikule, millelt sõi. „Näljarott!“ ütles ta isale. „Ma ei kavatse lõpetada nagu sina kusagil puuviljaleti taga! Ennem lähen vanameestega voodisse!“ „Kas tõesti? Ja mida sa siis teha kavatsed?“ karjus Ahmed vastu. „Võidad Nobeli preemia või?“ ironiseeris ta poja halbade hinnete üle. „Sa jääd töötuks, vaat mis sinust saab. Võta teadmiseks, et töötu pole mingi elukutse!“ „Parem ikka, kui tänaval õunu müüa või koristamas käia nagu see orjatar siin, kelle sa koju oled toonud.“ Nende sõnadega vaatas ta põlglikult Irina poole. „Ma saan rikkaks ja tulen sulle tere ütlema päeval, mil sind haiglasse surema viiakse! Aga ära muretse. Kirstu teen sulle välja.“

Tavaliselt lõppesid Ahmedi ja Hilmi vahelised tülid sellega, et isa lajatas pojale kõrvakiilu ja too tõmbas ukse enda järelt pauguga kinni, mille tulemusel pragu esikuseinas jälle pikenes, ulatudes nüüdseks juba laeni. Irina oli veendunud, et pärast järgmist tüli kukuvad seinad ja lagi kokku nagu Vilniuses 2004. aasta maavärina ajal.

Lifti uksed avanesid ja Irina keeras vasakule, korter number 11 poole.

Lukk klõpsatas esimese võtmekeeru peale lahti. Irina mõtles, et see on imelik, väga imelik. Tavaliselt oli lukul kolm keerdu peal. Ta käis Baudode juures kolm korda nädalas ja mitte kunagi varem, sellest oli nüüd juba aasta jagu, polnud pererahvast ennast sel ajal kodus. Kella kümneks hommikul oli mees ammu tööle läinud, kusjuures reedeti lahkus ta juba koidu ajal, sest käis jalgrattaga sõitmas, proua aga tuli toidupoest tagasi alles täpselt kell üksteist, Irina oleks võinud tema järgi isegi kella õigeks keerata. Võib-olla oli proua Ester saanud kõhuviiruse, mis parajasti Aostas keskaegse katkuepideemia kombel ohvreid kogus. Irina astus korterisse, tuues kaasa pahvaku talvist õhku. „Proua Ester, see olen mina, Irina! Väljas on nii külm … olete te kodus, proua?“ hõikas ta valjult, libistades samal ajal võtmeid kotti. „Kas te täna poes ei käinudki?“ Tema kähe hääl, milles olid süüdi igapäevased kakskümmend kaks sigaretti, kaikus välisukse mattklaasilt vastu.

„Proua?“

Ta lükkas koridoriukse mööda siine kõrvale ja sisenes elutuppa.

Segadus. Televiisori ees madalal lauakesel vedeles kandik õhtusöögijäänustega. Kanakondid, tühjaks pigistatud sidrun ja midagi rohelist. Spinat vist. Smaragdroheline pleed diivanil oli kortsus ja tuhatoosis vedeles kümmekond suitsukoni. Irina mõtles, et ilmselt oli proua palavikuga voodis ja tema abikaasa Patrizio oli eelmisel õhtul televiisori ees jalgpallimatši üksinda vaadanud. Muidu oleks laual kaks kandikut olnud, üks tema ja teine proua Esteri oma. Spordilehed olid üksteise kõrvale vaibale laiali laotatud ja joogiklaas oli heledale antiiklauakesele kaks nähtavat sõõri jätnud. Pead vangutades asus Irina korda looma, riivates jalaga tühja veinipudelit, mis hakkas keerlema. Irina tõstis pudeli üles ja asetas diivanilauale. Seejärel võttis ta tuhatoosi ja valas konid toidujäänuste kõrvale taldrikule. „Proua? Kus te olete? Voodis?“

Vaikus.

Käes kandik, millel Merlot’ pudel püüdis tasakaalu säilitada, lükkas ta köögiukse puusanõksuga lahti. Aga ta ei astunud sisse. Ta tardus lävele ja jäi vaatama. „Mida see …?“ karjatas ta summutatud häälel.

Kapiuksed olid pärani. Taldrikud, tassid ja klaasid vedelesid põrandal makaronipakkide ja tomatikonservide kõrval. Köögirätid, noad-kahvlid ja pabersalvrätikud olid laiali loobitud. Apelsinid olid veerenud irvakil uksega külmkapi alla. Toolid olid ümber paisatud, laud peaaegu vastu seina lükatud ja põrandale puruks kukkunud saumikseri seest turritasid välja juhtmed ja elektrimehhanism.

„Mis siin toimunud?“ hüüatas Irina. Ta pani kandiku ära ja taandus tagasi koridori.

„Proua Ester!“ hõikas ta veel kord. Vaikus. „Proua Ester, mis siin toimunud?“

Ta läks magamistuppa, lootes majaprouat sealt leida. Voodi oli üles tegemata. Linad ja suletekk olid voodi ühte äärde kokku kägardatud. Riidekapi uksed pärani. Ta läks tagasi köögi poole. „Mida see …?“ tema jalg puutus millegi vastu. Ta vaatas maha. See oli katkine mobiiltelefon.

„Vargad!“ kisendas ta äkki ja tõmbus krampi, nagu oleks keegi jäise noatera ähvardavalt talle abaluude vahele torganud. Ta tahtis toast välja joosta, aga komistas kulunud ja nurkadest rulli keerdunud Afganistani vaiba otsa. Ta kukkus põrandale ja lõi põlve ära.

Praks!

Põlvekedra raksatusele järgnes valusööst, mis tungis Irinale otse ajju. „Aiii!“ karjatas ta hambaid krigistades ja tõusis põlve kinni hoides püsti. Ta tormas otsemat teed esiku lükandukse poole, kujutades ette, et teda ajavad taga vähemalt kaks kohutavat meest, mustad maskid ees ja teravad karukihvad suus. Ta lõi õlaga vastu ust, pannes selle mattklaasid värisema. Seekord lõi valu oma hambad talle rangluusse, kuigi nüüd ei tundnud Irina seda nii tugevalt kui enne. Ta võttis kokku kogu oma jõu ja lohistas end longates Baudode korterist välja. Ja tõmbas ukse ruttu kinni. Ta hingeldas. Trepikojas tundis ta end väljaspool ohtu. Naine uuris oma põlve. Sukk oli rebenenud ja põlv veritses. Ta tegi kaks sõrme suus märjaks ja tõmbas üle haava. Esialgne terav valu oli nüüd tuikav ja tugev, aga talutavam. Äkki turgatas talle pähe, et ka trepikojas polnud ohutu. Kui vargad on veel korteris, kas siis oleks neil raske ust avada ja teda noaga pussitada või raudkangiga maha lüüa? Naine hakkas komberdades trepist alla minema, samal ajal karjudes: „Appi! Vargad! Vargad!“

Irina koputas teise korruse korterite ustele, aga keegi ei tulnud avama. „Appi! Vargad! Avage uks! Avage!“

Ta läks trepist alla. Ta oleks tahtnud joosta, võtta mitu astet korraga, aga valutav põlv ei lubanud. Ta klammerdus kauni puidust trepikäsipuu külge ja tänas jumalat, et oli jalga pannud kodulähedaselt turult hangitud võlts-Hogani tossud: vähemalt olid neil kummitallad. Nahktaldadel oleks ta marmortrepist ilmselt mitu trepipikkust järjest tagumiku peal alla sõitnud. Nüüd koputas ta esimese korruse korteriustele. Tagus rusikatega, vajutas uksekellasid, jagas jalahoope, kuid kedagi polnud kodus. Ükski uks ei avanenud. Ühest korterist kostis vaid koera ärritatud haukumist.

Surnute maja, mõtles ta endamisi.

Lõpuks jõudis ta alumisele korrusele. Avas välisukse ja tormas tänavale. See oli inimtühi. Lähedal ei olnud ühtegi kauplust ega baari, kust abi kutsuda. Ta vaatas Brochereli tänava kortermaju. Akendel polnud ühtegi hingelist, keegi ei läinud ustest sisse ega välja. Taevas oli tinahall. Ühtki autot polnud näha. Näis, nagu oleks kell kümme hommikul siin tänaval elu seiskunud, välja surnud, nagu oleks tema siin kvartalis ainus elav hingeline. „Appi!“ karjus ta täiest kõrist. Äkki ilmus nagu imeväel tänavanurga tagant välja vana mees, sall ümber kaela mähitud, krants rihma otsas. Irina jooksis talle vastu.

Endine sõjaväemarssal Paolo Rastelli, kes oli sündinud 1939. aastal, tardus kõnniteel paigale. Ilma mantlita naine, juuksed püsti peas ja põlv verine, jooksis lööbates tema poole, maigutades suud nagu kala kuival. Ta karjus midagi. Aga marssal ei kuulnud teda. Ta nägi ainult naise pärani suud, mis tundus õhku ahmivat. Marssal lülitas oma parema kõrva küljes sisse Maico kuuldeaparaadi, mille ta Flipperiga jalutama minnes alati vaigistas. Flipper, kelle soontes voolas Yorkshire’i terjeri ja veel kolmekümne kahe koeratõu verd, oli hullem kui püssirohi. Üks tuulest kantud puuleht, solisev veetoru või lihtsalt 14-aastase vana krantsi enda kujutlusvõime võis panna koera nii kileda häälega haukuma, et marssalile tulid judinad peale, nagu oleks keegi küüntega tahvlit kriipinud. Kohe, kui kuuldeaparaat tööle hakkas, käis sellest ragin läbi. Seejärel, nagu oodata võis, muutus ühetooniline undamine ärevusse aetud Flipperi kiledaks klähvimiseks ja lõpuks hakkas marssal eristama ka naise pärani suust kostvaid arusaadavaid sõnu: „Appi, aidake mind! Vargad!“

Aga Flipper, kes oli vasakust silmast juba aastaid pime ja oli kaotamas viimaseid dioptreid ka oma paremast silmast, ei haukunud mitte naise, vaid teisel pool tänavat tuules kõikuva liiklusmärgi peale. Rastellile jäi otsustamiseks vaid mõni sekund. Ta vaatas selja taha, aga seal polnud kedagi. Mobiiltelefon välja koukida ja politseisse helistada, selleks polnud tal enam aega, naine oli nüüd temast vaid mõne meetri kaugusel ja jooksis lähemale, nagu ajaksid kurjad vaimud teda taga, kisendades: „Appi! Härra, aidake mind!“ Ta oleks võinud selle õlgkollaste juustega Erinnüse eest põgeneda, aga enne seda oleks ta pidanud nõusse saama poldi, mis ta puusaluud koos hoidis, ja hapnikuvaesed kopsud. Nagu kunagi lihtsõdurina püssirohuladu valvates, otsustas ta ka nüüd võtta valveseisangu ja jääda paigale, kuni õnnetus ise tema juurde jõuab, vältimatult nagu kuri saatus. Mõttes needis marssal Flipperit ja tema hilishommikusi pissimisi, mis olid ta ristsõnade juurest eemale kiskunud.

Oli reede, 16. märts, kell oli kümme läbi kümme minutit.

Äratuskell helises kakskümmend minutit enne kaheksat. Mõned kuud tagasi Aostas ametisse asunud aseprefekt Rocco Schiavone tõusis voodist ja nagu igal hommikul, läks ta ka nüüd magamistoa akna juurde. Aeglaselt ja pingsalt nagu pokkerimängija, kes enne viimast ringi oma kaardid lauale paneb, nihutas ta rasked kardinad eest, mõttetus lootuses näha taevas ühtainust päikesekiirt. „Kurat,“ pomises ta. Ka sel reedel oli taevas maa kohal tinahall nagu supipoti kaas. Sallidesse ja mütsidesse mähituna rühkisid kohalikud kiirustades mööda lumist kõnniteed. Sa vaata vaid, isegi neil on külm, mõtles Rocco.

Järgnesid argipäevased toimetused: dušš, kapsel espressomasinasse, habemeajamine. Riidekapi ees seistes ei tekkinud tal korrakski kahtlust, mida selga panna: samad riided mis eile, üleeile ja üleüleeilegi ja kes teab mitu tulevast päeva veel. Pruunid velvetpüksid, puuvillase voodriga villane T-särk, poolvillased sokid, ruuduline flanellsärk, V-kaelusega kašmiirkampsun, roheline velvetpintsak ja jalga tema lahutamatud Clarksid. Ta tegi mõttes kiire arvutuse: kuus Aostas veedetud kuud olid talle maksma läinud üheksa paari Clarkse. Võib-olla oli tõesti mõistlik neile alternatiiv otsida, aga ta ei suutnud seda teha. Kui ta tööasjus kaks kuud tagasi Champoluci suusaradadel ringi oli nuhkinud, oli ta endale Teva lumesaapad ostnud, aga linnas ei kavatsenud ta selliseid segumasinaid jalga panna. Rocco tõmbas villase mantli selga ja asutas end tööle minema. Nagu alati, oli ka sel hommikul ta mobiiltelefon välja lülitatud, sest tema igahommikune rutiin ei lõppenud veel riietumise ja kodust lahkumisega. Et päev saaks alata, oli tal veel teha kaks olulist asja. Käia keskväljaku ääres baaris hommikueinel ja istuda siis oma kirjutuslaua taha ning keerata endale igahommikune kanepipläru.

Kõige kriitilisem hetk hommikuste toimetuste seas oli sisenemine politseijaoskonda. Ikka veel öiste painajate küüsis, meel must nagu Aosta taevas, libistas Rocco end ukse vahelt sisse vaikselt ja kiirelt nagu uss rohus. Ta ei tohtinud mitte mingil juhul politseinik D’Intinoga kohtuda. Vähemalt mitte kell pool üheksa hommikul. D’Intino oli Chieti provintsist pärit reapolitseinik, keda aseprefekt vihkas arvatavasti enamgi kui kohalikku kliimat. See mees oli oma kohmakuses võimeline põhjustama raskeid õnnetusi, milles said kannatada alati tema töökaaslased, aga mitte kunagi ta ise. Nädal tagasi oli politseinik Casella tema pärast koguni haiglasse sattunud, sest ta oli talle jaoskonna parklas täiesti mõttetu manöövri käigus autoga otsa tagurdanud. Ta oli kartoteegi raudsahtliga Rocco varbaküüne purustanud. Ja oma koristamismaania tõttu valanud Uliveto joogivee pudelisse puhastusvahendit ja Deruta sellega peaaegu ära mürgitanud. Rocco oli endale vandunud, et üritab igati prefektile survet avaldada, et D’Intino saadetaks mõnda kaugesse Abruzzo komissariaati, kus temasuguseid mehi palju rohkem vaja võis minna. Tol hommikul ei kohanud Rocco oma teel õnneks kedagi. Ainsana tervitas teda Scipioni, kes istus vastuvõtulauas. Ta piirdus virila naeratusega ja langetas kohe pilgu paberitele, mida ta parajasti läbi vaatas. Rocco jõudis oma kabinetti, istus kirjutuslaua taha ning pani jämeda ja turgutava kanepipläru ette. Kui ta koni tuhatoosis ära kustutas, oli kell just üheksa saanud. Käes oli aeg mobiiltelefon sisse lülitada ja päeva alustada. Kohe teatas piibitus, et talle oli saabunud sõnum.

„Millal sa otsustad kasvõi üheks ööks minu juurde jääda?“

See oli Nora. Naine, kellega Rocco vahetas kehamahlasid alates päevast, mil ta Roomast Aostasse oli saadetud. Nende suhe oli habras, pigem nagu vastastikune abi, kuigi naine tegi kõik selleks, et see jõuaks kriitilisse punkti, püsivuse nõudeni. Kuid seda Rocco ei suutnud ega ka tahtnud. Tal oli niimoodi ka hea. Ta ei vajanud kaaslast. Selleks oli ja pidi igaveseks jääma tema seaduslik naine Marina. Kellelegi teisele polnud tema elus ruumi. Nora oli ilus ja leevendas tema üksindustunnet. Aga ta ei saanud lahendada tema hingehädasid. Inimene läheb hingearsti juurde lootuses terveneda. Rocco ei kavatsenud oma jalga eluilmaski üle psühhiaatri läve tõsta. Mitte keegi ei lähe naisega altari ette nagu tervistavale jalutuskäigule. Seda tehakse ikka soovist kogu ülejäänud elu teise inimesega koos veeta. Rocco oli selle sammu aastaid tagasi juba astunud ja tõepoolest parimate kavatsustega. Ta oli kavatsenud kogu ülejäänud elu Marinaga koos olla ja kogu lugu. Aga vahel juhtub nii, et elul on oma keerdkäigud ja asjad purunevad, lagunevad koost ja neid ei saa enam kokku lappida. Aga see oli teisejärguline probleem. Rocco kuulus Marinale ja Marina Roccole. Ülejäänu oli vaid tähtsusetu lisand, pöetavad oksad, sügislehed.

Just siis, kui Rocco Nora kaunile näole, naise pehmetele kumerustele ja tema pahkluudele mõtles, löödi talle nagu nuiaga pähe. Talle meenus, mis naine oli öelnud möödunud ööl, kui nad voodis teineteise embuses lebasid. „Homme saan nelikümmend kolm ja olen kuninganna. Sa pead end ilusti üleval pidama,“ oli ta naeratuse saatel lausunud, paljastades oma valged täiuslikud hambad.

Rocco oli teda vaikides edasi suudelnud ja tema lopsakaid prinke rindu pigistanud. Ta nautis naise keha, teades samal ajal, et järgmisel päeval tuleb talle kingitus osta ja võib-olla ta isegi restorani viia, mis tähendaks arvatavasti Roma ja Interi vahelisest reedesest matšist ilmajäämist.

„Parfüümid jäta välja,“ oli naine hoiatanud, „vihkan igasugu salle ja taimi. Kõrvarõngaid, käevõrusid ja kaelakette ostan endale ise, samuti raamatuid. CD-dest ärme üldse räägi. Nii, nüüd sa vähemalt tead, millist kingitust sa mulle teha ei tohi, kui sa just ei soovi minu sünnipäeva ära rikkuda.“

Mida talle siis üldse kinkida? Nora oli talle andnud võimatu ülesande. Veelgi enam, ta oli sundinud teda mõtlema, juurdlema selle üle, kuidas toimida. Kingitused, olgu siis jõuludeks või sünnipäevaks, kuulusid asjade hulka, mida Rocco kõige rohkem vihkas. Ta pidi aega raiskama, midagi välja mõtlema, nagu tola ilma vähimagi tahtmiseta mööda poode kolistama. Aga kui ta soovis veel kunagi selle naisega voodisse pugeda ja tema hõrgutavat keha nautida, pidi ta midagi välja nuputama. Ja juba täna, sest just täna oli Nora sünnipäev.

„Kuradi jama,“ kirus ta vaikselt. Just sel hetkel koputati uksele. Rocco hüppas ühe sammuga akna juurde ja tegi selle lahti, et ruumi tuulutada, seejärel nuuskis ta paar korda ninaga õhku nagu jahikoer veendumaks, et kannabise lõhna pole enam tunda, ja hõikas: „Sisse!“ Tuppa astus inspektor Caterina Rispoli, kes kohe esimese asjana õhku nuusutas ja imelikku nägu tegi. „Mis hais see on?“

„Teen endale külmetuse vastu rosmariinikompressi!“ vastas Rocco.

„Aga teil pole külmetust.“

„Sellepärast ei olegi, et ma teen rosmariinikompresse.“

„Rosmariinikompress? Pole kunagi kuulnud.“

„See on homöopaatia, Caterina, see pole naljaasi.“

„Vanaema õpetas mulle seda eukalüptimarjadega tegema.“

„Mida?“

„Kompressi.“

„Minu vanaema õpetas ka mulle üht-teist.“

„Rosmariinikompresse tegema, jah?“

„Ei. Oma nina teiste asjadesse mitte toppima. Äkki ütled nüüd, miks sa minu kabinetis oled?“

Caterina pilgutas oma pikki ripsmeid ja kui oli end taas kogunud, lausus: „Meile esitati üks süüteoteade, mida ilmselt tuleks lähemalt uurida …“ Ta näitas Roccole paberilehte. „See isik väidab, et raudteejaama lähedal pargis käib tohutu askeldamine kuni kella kolmeni öösel.“

„Litsid?“ uuris Rocco.

„Ei.“

„Narkootikumid?“

„Minu meelest küll.“

Rocco viskas paberile pilgu peale. „Seda peab küll uurima, tõesti …“ Aga just siis turgatas talle pähe hiilgav mõte, mis andis tervele algavale päevale hoopis parema maigu.

„Kutsu kretiinid kohale.“

„Misasjad?“ imestas Caterina.

„D’Intino ja Michele Deruta.“

Pead noogutades ruttas inspektor kabinetist välja. Rocco kasutas seda hetke akna sulgemiseks. Tuba oli jääkülm. Aga erutus äsja pähe torganud mõttest takistas tal kabinetti tunginud külma tundmast. Juba vähem kui viie minuti pärast astusid D’Intino ja Deruta Caterina Rispoli saatel sisse.

„D’Intino ja Deruta,“ lausus Rocco tõsiselt, „mul on teile väga tähtis ülesanne. Selleks läheb vaja tähelepanuvõimet ja vastutustunnet. Arvate, et saate hakkama?“

Deruta naeratas, kõigutades oma saja kümne kilost keha ebatavaliselt tillukestel jalgadel. „Muidugi, dottore!“

„Kindlasti!“ kiitis D’Intino takka.

„Nüüd tähelepanu. Ma saadan teid varitsema. Öösel.“ Kahe politseiniku pilgud püsisid nagu naelutatult tema huultel. „Raudteejaama juurde parki. Me kahtlustame, et seal kaubitsetakse uimastitega. Kas hero või kokaga, seda me ei tea.“

Deruta vaatas erutunult D’Intinole otsa. Lõpuks ometi üks nende võimete vääriline ülesanne.

„Leidke mõni silmatorkamatu koht. Laske endale fotoaparaat anda ja võtke kõik üles. Ma tahan teada, mis seal toimub, kui suuri koguseid müüakse, kes on kaubitsejad ja eelkõige tahan ma nimesid. Saate hakkama?“

„Loomulikult,“ vastas D’Intino.

„Mul on muidugi ka naise leivapood,“ tõrkus Deruta. „Te ju teate, et käin tal sageli varahommikuni abiks. Eile öösel ma ka …“

Rocco kargas norsatades püsti ja katkestas järsult politseiniku kaebelaulu. „Michele! See on ülimalt kena, et sa oma naise leivapoes abiks käid ja kahel kohal tööd rabad, nii et selg aurab. Aga eelkõige oled sa politseinik, kurat võtaks! Mitte pagar!“

Deruta noogutas.

„Inspektor Rispoli koordineerib.“

Deruta ja D’Intino seedisid seda uudist mõru näoga. „Miks just tema? Kogu aeg koordineerib tema,“ jätkus D’Intinol julgust viriseda.

„Esiteks: Rispoli on politseiinspektor, teie mitte. Teiseks: ta on naisterahvas ja teda ma ometi ei hakka välja saatma nii raske ülesandega. Kolmandaks ja see on kõige tähtsam: siin tehakse seda, mida mina käsin, D’Intino, vastasel juhul saadan su ühe jalahoobiga Chietisse. On selge?“

D’Intino ja Deruta noogutasid üheskoos pead. „Millal me alustame?“

„Täna õhtul. Minge nüüd, mul on vaja Rispoliga rääkida.“ Rispoli oli kogu aja vaikides eemal seisnud. Ruumist lahkudes heitsid kaks meespolitseinikku tema poole tulivihase pilgu.

„Dottore, te asetate mind nende ees piinlikku olukorda.“

„Rahu, Rispoli, me saime neist lahti. Mul on hoopis sinu nõu vaja. Istu.“

Caterina kuuletus.

„Ma pean ühe kingituse tegema.“

„Sünnipäevaks?“

„Täpselt. Koordinaadid on järgmised – naine, 43-aastane, heas vormis, müüb pruutkleite, on pärit Aostast, tal on hea maitse ja lisaks on ta ka majanduslikult kindlustatud.“

Inspektor mõtles veidi aega. „Lähedane sõbranna?“

„Pole sinu asi.“

„Arusaadav.“

„Lilled, sallid, taimed, ehted, raamatud, lõhnaõlid ja CD-d tuleb välistada.“

„Pean temast rohkem teadma. On see Nora Tardioli? Kesklinnas asuva poe omanik?“

Rocco noogutas vaikides.

„Palju õnne, dottore, vägev saak!“

„Aitäh, aga ka see pole sinu asi, nagu varem mainitud.“

„Palju te soovite suhtesse investeerida?“

„Vähe. Võtke seda kui staatuse säilitamise abinõud. Aga mis see siia puutub?“

„Sest muidu oleks üks võimalikest kingitustest briljantsõrmus.“

„See poleks suhtesse investeerimine. See on enda kätest ja jalust seotuna vaenlase ette heitmine.“

Caterina muigas. „Las ma mõtlen. On tal hobisid?“

„Minu teada meeldib talle kinos käia, aga DVD-d jätame parem välja. Kaks korda nädalas käib ta ujumas ja kolm korda jõusaalis. Harrastab murdmaasuusatamist. Ja minu meelest sõidab ka jalgrattaga.“

„Kas ta valmistub olümpiaks?“

„Kell on praegu …“ Rocco vaatas kella, „veerand üksteist. Arvad, et keskpäevaks tuleb sul mingi mõte?“

„Üritan!“

Sel hetkel paiskus uks lahti ja sisenes politseinik Italo Pierron, ainus peale Rispoli, kes Rocco arvates oli vääriline politseis töötama. Talle oli lubatud aseprefekti kabinetti ilma koputamata siseneda ja sinatada teda väljaspool kabineti nelja seina. Ta vahetas Caterinaga tervituseks pilgu.

„Dottore?“

„Italo, mis lahti on?“ Noore politseiniku nägu oli kaame ja erutunud.

„Üks ülikiire asi.“

„Räägi.“

„Meile helistati. Tundub, et Patrizio ja Ester Baudo eluruumides Brochereli tänaval varitsevad korterivargad.“

„Varitsevad?“

„Nii ütles Paolo Rastelli, poolkurt pensionil sõjaväemarssal. Just nii sain ma aru, sest kõne taustal kuulsin üht naist karjumas: „Nad on seal! Nad on korteris! Kõik on puruks pekstud!““

Rocco noogutas. „Lähme siis …“

„Kas mina tulen ka?“ küsis Caterina.

„Ei. Sind on siin vaja. Ole telefoni juures.“

„Selge.“

Kui nad ilma sireenita üle Aosta ristmike kihutasid, koukis Rocco Italo suitsupakist ühe Chesterfieldi ja vaatas lumest puhtaks roogitud tänavaid. „Siinne linnavalitsus teeb kõvasti tööd, kas pole? Roomas põhjustavad paar lumehelvest liikluses rohkem laipu kui suvepuhkuste algus.“ Ta süütas sigareti. „Miks sa Camelit ei osta? Chesterfield on vastiku maitsega.“

Italo noogutas vaikides. „Ma tean, Rocco, aga mulle meeldib Chesterfield.“

„Vaata, et sa vastu seina ei sõida või mõnda eite alla ei aja.“

Battaglione Aosta alleel pidurdas Italo järsult, vahetas käiku, sõitis ühest furgoonist mööda ja andis uuesti gaasi.

„Kui sa poleks politseinik, sobiksid hästi rahaautosid röövima.“

„Miks sa seda ütled, Rocco? Kavatsed sa midagi seesugust ette võtta?“

Nad purskasid naerma.

„Tead mis, Italo? Minu meelest peaksid sa omale vuntsid või habeme kasvatama.“

„Arvad või? Ma olen ise ka sellele mõelnud. Mul on nii kitsad huuled.“

„Just. Siis oleksid sa vähem nugise nägu.“

„Kas ma olen siis nugise nägu?“

„Kas ma polegi seda sulle öelnud? Olen kohanud palju nugise näoga inimesi. Aga mitte õiguskaitseorganites.“

Pärast kuuekuist läbikäimist olid kaks meest üksteist tundma õppinud ja nüüdseks mõistsid nad teineteist poolelt sõnalt. Roccole oli Italo meeltmööda, ta oli hakanud noormeest usaldama alates päevast, mil nad olid konfiskeerinud ühelt Hollandi veokilt hunniku marihuaanat ja omavahel ära jaganud mitme tuhande euro suuruse kopsaka saagi. Italo oli noor ja Rocco nägi, et teda oli ajendanud politseis karjääri alustama sama põhjus, mis kunagi aseprefekti ennastki – nimelt juhus. Sel otsustaval hetkel, mil aseprefekti koolivennad sattusid tänavale püsside ja kuulidega leiba teenima, oli tema end juhuse läbi leidnud vormiriietust kandmas. Kogu lugu. Neile, kes olid sündinud kuuekümnendate aastate algul Trasteveres töölisperes ja kelle majanaabrite teine kodu oli vangla, olid need kaks teed ainuvõimalikud. Nagu tagaajamismängus, mida Rocco lapsena palvesaali kõrval oli mänginud – vargad ja valvurid. Just. Roccole oli sattunud valvuri roll, Furiole, Briziole, Sebastianole, Stampellale ja teistele semudele varga oma. Sellele vaatamata olid nad jäänud sõpradeks.

„Italo, mispärast korterivargad peaksid jääma korterisse varitsema? See pole ju nagu pangarööv pantvangide ja kõige muuga.“

„Mina ka sellest aru ei saa.“

„Mõtle ise, politsei kutsusid üks poolkurt vanamees ja keegi naine; vargad oleksid võinud vabalt korterist väljuda, neile kaikaga virutada ja vähem kui minutiga sündmuskohalt varvast lasta.“

„Võib-olla oli vanamehel relv. Ta on ikkagi endine sõjaväemarssal.“

„On vast lugu,“ ütles Rocco ja silmitses tänavaid ning autosid, mis järsult pidurdasid ja valjult signaali lasid, kui Italo oma BMW-ga neist mööda kihutas.

„Kuule, Rocco, äkki peaks sireeni tööle panema? Siis näeksid kõik, et oleme politseist ja me ei põrkaks kellegagi kokku!“

„Ma vihkan sireeni.“

Nii sõitsidki nad edasi saja kahekümnekilomeetrise tunnikiirusega, kuni jõudsid kortermaja ette Brochereli tänaval.

Rocco nööpis mantli hõlmad kinni ja sammus Italo kannul kahe inimese poole, kes trepikoja ukse ees kätega vehkisid. Vanem mees ja umbes neljakümneaastane naine õlgkollaste juuste ja katkise sukapõlvega, kust paistis veritsev haav.

„Politsei, politsei!“ karjus naine, kelle slaavi aktsent tühjal tänaval vastu kajas. Akende taha oli siiski ilmunud mõni uudishimulik nägu. Vana mees peatas naise hoo kiire käeliigutusega, nagu öeldes: „Las mina räägin, see on meeste jutt.“ Tema jalgade ees klähvis väike peni parkimiskeelu märgi peale, silmad punnis peas.

„Politsei?“ sõnas mees Rocco ja Italo poole pöördudes.

„Mis te ise arvate?“

„Tavaliselt on politseiauto katusel sireen.“

„Tavaliselt hoiavad inimesed oma arvamuse enda teada,“ vastas Rocco järsult. „Kas teie helistasite?“

„Jah. Mina olen marssal Paolo Rastelli. See proua siin on veendunud, et ühes korteris varitsevad vargad.“

„Kas te elate siin?“ küsis aseprefekt.

„Ei,“ vastas marssal.

„Aga teie?“ Rocco vaatas Irina poole.

„Ei, käin siin koristamas igal esmaspäeval ja kolmapäeval ja reedel ka,“ vastas naine.

„Jää vait!“ karjus vanamees klähvitsale ja tõmbas looma järsult rihmast, mille peale pimeda koera juba niigi punnis silmad veel rohkem punni läksid. „Vabandage mind, komissar, aga see pagana peni haugub vahetpidamata, mul on närvid täitsa krussis.“

„Teate, see on koerte puhul tavaline,“ sõnas aseprefekt rahulikult.

„Mis?“

„Haukumine. See on nende loomuses.“ Ta kükitas ja vaigistas üheainsa paitusega Flipperi, kes nüüd saba liputades tema kätt lakkus. „Igatahes ma pole komissar. Komissarid kaotati ära. Aseprefekt Schiavone.“ Ta uuris naist, kes oli ikka veel ehmunud ja kelle juuksed hoidsid peas püsti mingi seletamatu elektrostaatilise jõu toel, mis kõigi eelduste kohaselt tulenes tema helesinisest nailonkampsunist.

„Andke mulle võtmed!“ ütles Rocco naisele.

„Kas korteri omad?“ küsis venelanna mõtlematult.

„Ei, linna omad. Püha jumal, muidugi korteri võtmed!“ torises pensionärist marssal. „Kuidas nad muidu sisse saavad?“

Irina lõi silmad maha. „Unustasin sinna, kui põgenesin.“

„Kuradi jama,“ kirus Rocco tasa. „Olgu, mis teha, mitmendal korrusel see korter asub?“

„Seal … neljandal!“ näitas Irina näpuga kortermaja poole. „Näete? See kardinatega aken on elutuba, allalastud rulooga aken selle kõrval on kabinet. Vasakult viimane on vannituba ja …“

„Proua, ma ei hakka seda korterit ostma. Mulle piisab teadmisest, kus see asub,“ katkestas aseprefekt teda järsult. Seejärel osutas ta Pierronile märku andes neljanda korruse akende poole. „Italo, mis sa sellest arvad?“

„Dottore, kuidas ma sinna üles ronin? Siin on pigem lukkseppa vaja.“

Rocco ohkas ja vaatas naist, kes oli vahepeal end veidi kogunud. „Milline lukk seal ukse ees on?“

„Kahe lukuauguga,“ vastas Irina.

Rocco pööritas silmi. „Jah, aga mis tüüpi see on? Eurosüdamikuga lukk, turvalukk, snepperlukk?“

„Ei … mina ei tea. Tavaline korteriuks.“

Rocco avas trepikoja ukse. „Korteri numbrit teate või ei tea seda ka?“

„Üksteist,“ vastas Irina uhkena selle üle, et lõpuks ometi oli tal õnnestunud korrakaitsjatele väärtuslikku abi anda.

Italo järgnes aseprefektile.

„Mida mina teha saan?“ küsis pensionil marssal.

„Jääge siia ja oodake abijõudusid,“ hõikas Rocco. Ta peaaegu kuulis, kuidas vanamees kandu kokku lõi.

Kui lifti rauduksed avanesid, astus Rocco paremale, Italo vasakule.

„Number üksteist on siin,“ teatas Italo. Aseprefekt läks tema juurde. „See on vanemat tüüpi Cisa lukk. Väga hea.“

Rocco pistis käe taskusse ja tõmbas oma korterivõtmed välja.

„Mida sa teed?“ küsis Italo.

„Kannatust.“ Võtmete küljes oli Roccol ka Šveitsi nuga, selline, kus on pundis musttuhat erinevat noatera ja kääri. Ta valis hoolikalt välja väikese kruvikeeraja, kummardus ja hakkas luku kallal kohmitsema. Ta keeras kaks kruvi lahti ja võttis siis nugade kimbust küüneviili. „Vaata! Puidu ja luku vahele tuleb ruumi teha …“ Ta surus viili prao vahele. Kangutas paar korda. „See on kärgsisuga uks. Roomas pole selliseid enam kellelgi.“

„Miks?“

„Sest neid on imekerge lahti muukida.“ Nende sõnade juures klõpsas lukk lahti. Italo naeratas. „Sa valisid vale elukutse!“

„Sa pole esimene, kes seda mulle ütleb.“ Rocco lükkas ukse lahti. Italo peatas ta käega. „Lähen ise ees,“ sõnas ta ja tõmbas püstoli kabuurist välja. „On sul kunagi seda ette tulnud, et vargad tõesti korteris varitsevad?“