Читать книгу Jänesefaktor - Antti Tuomainen - Страница 3

Kannelmäki septembris. Ma ei teadnud midagi ilusamat. Lõkendavad lehed, linna kõige mõistlikumad ruutmeetrihinnad.

Varahommikus lõhnas sügis, õhus oli eeslinna kontrollitult puhast kirbust. Kaste pärlendas suurte punakollaste lehtede pinnal, tõusev päike vilgutas neid nagu sulgkergeid peegleid. Seisin oma neljanda korruse rõdul ning leidsin taas kord, et olen õiges kohas ja miski ei või panna mind meelt muutma.

Kannelmäe raudteejaama ümbrus oli kõige tõhusamat sorti Helsingi. Rongile oli minu ukselt kahe ja poole minuti kiire kõnni tee. Rong sõidutas mu Pasilasse tööle üheksa minutiga ja kord kuus kesklinna kinno kolmeteistkümnega. Korterid olid kesklinnalähedast asukohta arvestades soodsad ja hästi projekteeritud ning suurepäraselt funktsionaalsed, asjatute ruutmeetriteta. Miski ei olnud siin ilu pärast või asjata.

Need olid mõistlikkuse ajastu, 1980ndate keskpaiga majad. Oli neid, kes nimetasid seda maastikku ehitusplokiliseks ja isegi masendavaks, aga võib-olla nägid nad ainult pealispinda, majade korduvat kuubikulisust ja üldist hallust, iseenesest segadusse ajavat sarnasust. Nad tegid vea, mille inimesed sageli teevad. Nad ei teinud täpsemaid arvutusi.

Ja arvutused, nagu ma kogemuse põhjal teadsin, ütlesid, mis on ilus, mis mitte.

Kannelmäki oli ilus.

Tõmbasin veel kord sügavalt hinge ja läksin sisse. Astusin esikusse, panin üleriided selga. Tõmbasin jaki luku kinni, jätsin selle ülevalt veidi avatuks. Lips säras, sõlm oli talitsetud ja tasakaalukas. Vaatasin end peeglist. Mul oli 42-aastasena ainult üks suurem soov.

Tahtsin ainult, et kõik oleks mõistlik.

Kindlustusmatemaatika on matemaatika ja statistika kooslus, milles hinnatakse mingi juhtumi tõenäolisust – riski –, mille põhjal on võimalik määrata poliisi hind, mis on kindlustaja vaatepunktist majanduslikult tasuv. See on ametlik määratlus. Nagu mõni teinegi ametliku olemisega ja seetõttu ehk igavavõitu määratlus, läheb ka see kuuljatest enamasti täiesti mööda. Ja kui ka täiesti ei lähe, siis veel vähemad pööravad erilist tähelepanu selle kahele viimasele sõnale: majanduslikult tasuv.

Kindlustusseltsid teenivad kasumit. Näiteks õnnetusjuhtumikindlustuste puhul isegi kolmkümmend protsenti käibest. Vähesed ettevõtted suudavad ükskõik millise tootega selleni jõuda. Kindlustusseltsid jõuavad, sest nad teavad, et inimesel ei ole eriti valikut. Kindlustuse võib muidugi ka tegemata jätta – eks igaüks otsustab ise –, aga otsustusprotsessi tulemusena kindlustab suurem osa inimestest lõpuks vähemalt oma kodu. Kindlustusseltsid teavad ka seda, et inimene on habras ja õrn, ja et inimeste leidlikkus end hätta saata ületab kõiki elusolendi- ja loomaliike eksponentsiaalselt. Nõnda rehkendavadki kindlustusseltsid just praegu, kui sageli inimesed libastuvad peamiselt oma hoovides, topivad endasse erinevaid ja erikujulisi esemeid ja asju, kallavad veel hõõguvaid grillsüsi prügikasti, põrkavad teineteisega kokku oma uhiuute jettidega, küünitavad ülemisele riiulile lillevaaside taha, otsivad joobnult tuge sushi-noast, lasevad ilutulestikurakette endale ja teistele näkku – järgmisel aastal.

Kindlustusselts teab kahte asja: et inimene praktiliselt võttes lihtsalt peab kindlustuse sõlmima ja et teatud hulk inimesi – hoolimata soovitusest seda mitte teha – panevad enda põlema. Nende kahe faktori vahel, ütleme kas või pliiatsi ja tuletiku vahel, töötab kindlustusmatemaatik. Tema ülesanne on tagada see, et ehkki enesesüütaja saab kindlustusseltsilt oma kannatuste eest hüvitise, saab kindlustusselts siiski teda ja paljusid teisi kindlustades teatud kasumi.

Seal – terava pliiatsi ja põletava leegi vahel – olin mina.

Mu töökoht oli Vallilas. Teollisuuskatu uus kontorihoone oli valminud eelmisel kevadtalvel ja me olime sinna kolinud, kui see oli alles värvilõhnaline. Igal hommikul sellesse avatud kontorisse saabudes tundsin ühesugust ärritust ja pettumust, nagu musta jääd enda sees, mis iialgi ei sula: olin kaotanud kabineti. Oma kabineti asemel oli mul nüüd töökoht.

Sõna „koht” ütles ära kõik olulise. See koht oli väike, kitsas jupp pika töötasapinna aknapoolses otsas. Töötasapinna vastaspoolel jooksis samasugune pikk töötasapind. Minu vastas istus nooremmatemaatik Miikka Lehikoinen oma grillimislugudega. Minust vasakul istus iga natukese aja tagant itsitav nooremriskianalüütik Kari Halikko. Nemad esindasid kindlustusmatemaatika niinimetatud uut põlvkonda.

Mulle ei meeldinud nemad ega ka avatud kontor. See oli mürarikas, täis häireid ja katkestusi, asjatust. Eeskätt oli see täis inimesi. Mulle ei meeldinud ka see, mis näis nii paljudele meeldivat: spontaansed vestlused, pidev nõu küsimine ja selle pakkumine, kerge naljaviskamine. Ma ei mõistnud, mis on sel pistmist paljunõudva tõenäosusarvutusega. Olin püüdnud enne kolimist rääkida, et see on riskijuhtimise osakond, mitte Linnanmäki, aga see ei paistnud mõjuvat neile, kes asju otsustasid.

Minu töö efektiivsus oli langenud. Ma ei teinud endiselt vigu, erinevalt õigupoolest kõigist teistest. Aga mu tööd aeglustasid muuhulgas igat sorti rahvakogunemised eriti Halikko töökoha juures.

Halikko naeris kõige peale. Ta mängis videoid kaugushüppajate taguotsadest, mõttetutest lauluvõistlustest või kummalistest lemmikloomadest. Inimesed naersid ja üks video viis teiseni. Riskianalüütik itsitas ja kõkutas. Minu arvates ei olnud see riskianalüütikule kohane käitumine.

Teine lähem häirija oli Lehikoinen, kes rääkis. Ta rääkis esmaspäeviti, mis nädalavahetusel oli juhtunud, sügise alguses, mis suvepuhkusel oli juhtunud, jaanuaris sain kuulda jõulude veetmisest. Lehikoisel paistis ikka juhtuvat. Lisaks kõigele muule oli ta juba kaks korda lahutatud, mis minu arvates näitas noore matemaatiku nõrka ja ebaõiget kordumismustrite mõistmist.

Tol hommikul istusid nad oma töökohtadel enne mind. Halikko kratsis oma lühikeseks pöetud pealage, Lehikoinen kortsutas huuli, nägi ekraanil midagi, mis pani ta sõrmedega tooli käetoel trummeldama. Nad nägid välja, nagu keskenduks vaid ja ainuüksi oma tööle, mis oli teatud määral üllatav. Vaatasin laual olevat kella. See oli täpselt üheksa. Tööaja libiseva alguse lõpp.

Olin pärast kolimist igahommikust kodunt lahkumist umbes poole minuti võrra hilisemaks lükanud, ja tulemus oli käes: jõudsin napilt. See ei olnud mulle tüüpiline. Panin koti oma töötooli kõrvale ja tõmbasin tooli lauast eemale. See oli esimene kord, kui kuulsin kõvast plastist rataste veeremist põrandakattel. Selles hääles oli midagi judisemapanevat: see jooksis külmade küüntena üle mu selja.

Panin arvuti käima ja kontrollisin, kas mul on laual kõik, mida päevatööks vajan. Tegelesin parajasti oma osaga intresside arvestusperioodide muutumise mõjuhinnangust hüvitiste optimeerimisele muutuvas majandusolukorras, ja arvasin selle kahenädalase töö täna valmis saavat.

Vaikus oli nagu vesi klaasis, läbipaistev, aga samas konkreetne, kombatav.

Klõbistasin oma kasutajanime ja parooli, et süsteemi sisse logida. Aknad hüppasid lahti. Punane tekst akende all ütles, et mu kasutajanimi ja parool ei ole kehtivad. Kirjutasin aeglasemalt, hoolitsesin selle eest, et suured tähed oleksid suured, väiksed väiksed ja et iga täht oleks nii, nagu see peab olema. Aken hüppas lahti. Punaseid tekste akende all oli nüüd kaks. Mu kasutajanimi ja parool ei ole kehtivad. Peale selle – see oli kirjutatud SUURTE TÄHTEDEGA – oli mul võimalik proovida veel üks (1) kord. Vaatasin üle ekraani Lehikoise poole. Too trummeldas käetoel, vaatas aknast McDonald’si poole. Põrnitsesin teda ja samas kordasin mõttes üle oma kasutajanime ja parooli. Teadsin mõlemaid, loomulikult. Teadsin ka, et olin need mõlemal korral õigesti kirjutanud.

Lehikoinen pööras äkitselt pead, meie pilgud kohtusid. Ja täpselt sama kiiresti vaatas Lehikoinen jälle oma ekraani. Ta ei trummeldanud enam sõrmedega. Kontoriruum sumises. Teadsin, et see tuleb ventilatsioonist, mis oli praegu inimhäälte puudumisel kuulda, aga selles suminas oli ikkagi veel midagi, mis läks mu pea sisse. Võib-olla see takistaski mind pöördumast ja küsimast Halikkolt, kas tal on ka sisselogimisega tõrkeid olnud.

Kui tõrkeid oligi olnud, siis enam mitte: Halikko nagistas hiirt, justkui laseks sellele järjest tuhat väikest nipsu. Panin sõrmed klaviatuurile ja külmad küüned kraapisid jälle mu selga. Liigutasin sõrmi ettevaatlikult, keskendusin igale klahvivajutusele. Lõpuks vajutasin ENTER-it ja vaatasin, et vajutaksin seda ainult ühe korra ja et vajutaksin seda parajalt doseeritud seguga reipusest ja otsustavusest.

Ma ei pilgutanud isegi silmi, rääkimata nende sulgemisest. Aga see nupuvajutus tundus sellisena, nagu oleksin ühel hetkel näinud ühte päeva, siis uinunud või muidu teadvuse kaotanud, ja uuesti ärgates näinud sootuks teistsugust maastikku. Päev oli kaotanud osa erksusest ja värvidest, terve maailma tasakaalupunkti oli nihutatud. Aken ekraani keskel võpatas. Silmapilk hiljem kadus see üldse.

Kuulsin tuttavat häält.

„Koskinen, kas sa saad minu juurest läbi astuda?”