Читать книгу Aeg puudutab tõde - Argo Järve - Страница 5

Selleks et mõista, miks see rahutu hing pidevas liikumises on ja laiast maailmast iseennast otsib, tuleb meil kaugele minevikku minna.

Hans sündis seitsmekümnendate alguses tollase ENSV väikeses asulas lasterohkes peres.

Oma varasest lapsepõlvest ta millegipärast suurt midagi ei mäletanud, esimesed mälestused hakkasid tema peas pilti looma alles lasteaia viimasest rühmast ja kooliminekust.

Koolis õppis vastavalt viitsimisele ja tahtmisele kas keskmiselt või halvasti. Oli helgemat pead ka parematele hinnetele, kuid hinded teda otseselt ei huvitanud, nagu ta ise armastas öelda. Perekonnas oli peale tema veel teisigi lapsi. Mingil hetkel tuli ilmsiks, et toonane perepea polegi Hansu bioloogiline isa. Tema vanemad olid lahutatud ja omavahel läbi ei käinud. Lahutus oli toimunud juba ajal, mil Hans oli päris beebi, ja sellega seoses tal mingeid mälestusi ka polnud.

Matsu hakkas ta jagama alles siis, kui oli ehk kuue-seitsmeaastane ja avastas, et millegipärast on peres pooltel lastel teistsugune sugunimi. Miks see nii oli, ei saanudki ta kohe teada. Ema puikles otsestest vastustest kõrvale ja viis jutu alati mujale. Küsimusi ju oli, aga vastuseid ei antud ja ega ta õieti saanudki aru, mis loom see bioloogiline isa on. Oli ta sellisteks küsimusteks ja vastusteks liiga noor?

Poisi elu veeres suhteliselt takistusteta, kuni kaheteist-kolmeteistaastaseks saamiseni. Seejärel algasid sagedased lahkhelid peres, eriti kasuisaga. Oli olnud ju ennegi väikseid nähvamisi ja teravaid ütlemisi, kuid nüüd need millegipärast aina sagenesid. Eriti kui nad kahekesi jäid. Miks? Sellele ei osanud Hans aastaid vastuseid leida. Aja jooksul sündis perre veel lapsi ja muutused olid tulemas. Mida vanemaks poiss sai, seda keerulisemaks olukord muutus – tegi ju pereisa silmanähtavalt vahet oma ja kasulastel. Millest tema hinges sellised muutused toimusid, seda ei tea ilmselt peale tema keegi. Olid ju need lapsed olemas ka enne, kui tema sinna perekonda tuli ja perepea kohustused üle võttis.

Pidi ta ju arvestama ja armastama neid ühepalju või ihaldas ta sellel hetkel üksi jäänud lastega naist lihtsalt niivõrd, et tema kättesaamise kõrvalt tagajärgedele kainelt ei mõelnud ning lastega lihtsalt ei arvestanud. Iha pimestas meeli? Või oli seal veel midagi? Võimalus kellelegi teisele koht kätte näidata?

Hans oli jõudnud olla nii oktoobrilaps kui pioneer. Teinud kõike, mida üks koolilaps ja poiss ikka oma nooruspõlves teeb: mürgeldanud, kakelnud, seisnud lolluste eest kodus nurgas ja koolis klassiukse taga. Kräunutanud naabrimuti kassi ja sikutanud tüdrukuid patsidest. Jõudnud nutta ja naerda.

Jõudis kätte ka aeg, kui ta oli lõpetamas kaheksandat klassi ja pidi otsustama, mis ja kes temast edasi saab. Sellel ajal käis koolis ringi mingisugune psühholoog-nõustaja, kes tegi iga õpilasega individuaalselt teste. Seda põhjusel, et saada teada, millise väärilise ameti õpilane ENSV-s peaks selgeks õppima.

Hansu huvitasid tollal nagu enamikku poistest ikka tehnika ja kosmos. Nõukogude Liidu iga truu ning ambitsioonika kasvava kodaniku auasi oli kosmonaudiks või siis vähemalt lenduriks saada. Miilitsa ja autojuhi eriala jäid selles pingereas järgmisteks. Mõni soovis ka Leniniks saada. Psühholoog-nõustaja tegi Hansule kiiresti selgeks, et temasugune ei pääse mitte kunagi lennuki kokpitti, rääkimata kosmodroomist.

Tema hinded ja ilmselt ka võimed olid alla igasugust arvestust ja pealegi tema katsete, testide tulemusena ei sobivatki tehnika talle. Poiss peaks hoopis valima omale raamatukogutöötaja või aedniku kutse.

„Pähh,“ arvas Hans ja lahkus kabinetist kulmu kortsutades.

„Aednikuks võid sa, raisk, ise hakata,“ pobises poiss ja lõi ukse mürtsuga kinni. Suvi oli algamas ja tuleviku üle mõtlemiseks oli aega piisavalt.

Hans oli saanud ema tagant näpatud vanalt rahakaardilt oma pärisisa aadressi ja jõudnud salaja kirja teel temaga ühendust võtta. Hiljem suve jooksul külastas ta korduvalt pealinnas isa kodu ja uut perekonda. Nad olid kohtunud mõned korrad salaja kooliski, kuid kodurahu huvides ta sellest kellelegi ei rääkinud. Ema küll aimas, aga ei pärinud. Hansu ärakäimisi ei pannud keegi tähele – oli ta ju pidevalt ööbinud teadmata kus ja keegi ei pärinud midagi. Nii oli kõigile lihtsam. Isa külastades tuli välja, et tal on lisaks oma kodus olevatele vennakestele veel mõned õed-vennad. Küll poolikud, aga ikkagi õed ja vennad, armastas öelda isa, kes oli tema jaoks veel kauge ja võõras.

Pealinna vilgas elu kirgastas ja köitis Hansu meeli sedavõrd, et ta oleks tahtnud sedamaid sinna ümber asuda. Ainuüksi mõte suurlinnaelust ajas talle kananaha ihule. Hans asus uurima õppimisvõimalusi pealinnas. Sügisel tuli ametit õppima asuda, sest keskkooliga ta oma aega ei kavatsenud raisata.

Paraku ei olnud pealinna sobivatel koolidel aga ühikakohti ja kolimisest isa juurde ei julgenud ta isegi mõelda. Nii ei jäänud muud üle kui minna suhteliselt kodu lähedal asuvasse kutsekooli. Vähemalt on siin korralik ühikas ja iseseisev olemine, lohutas poiss ennast ja täitis ära sooviavalduse kooli astumiseks. Ta oli kindel, et pääseb sinna suurema vaevata. Olid küll mingid sisseastumiseksamid, aga oma võimekuses need edukalt sooritada Hans ei kahelnud.

Suvevaheaeg möödus kiiresti ja oligi aeg minna end proovile panna. Hans käis eksamitel ja pärast paaritunnist ootamist olid testide tulemused teada. Temast oli saanud selle ametikooli täieõiguslik õpilane.

Päev enne iseseisva elu algust viisid vanemad ta autoga ühikasse. Kaasa oli pakitud natuke toiduaineid, kotike kartuleid ja lisaks pisteti tasku mõned rublad. Seejärel loeti peale sõnad, kuidas käituda ja olla, ning läinud nad olidki.

Ühikas oli sellel hetkel väga vaikne. Kell oli vähe ja põhimõtteliselt oli ta selle suure maja peale vist ainuke kohalolija. Isegi komandandikrõnks oli kadunud oma lähedal asuvale aiamaale juurikaid kõplama. Hans kolistas mööda ühikat ringi, uuris ühiskööki ja pistis nina ka teistesse avatud ruumidesse. Lonkis tagasi tuppa ja viskas voodisse pikali. Mõtles endamisi, kes talle toanaabriks satub, milline ta on ja millise iseloomuga, kus elab ja milliste hobidega tegeleb. Nende mõtete saatel poiss ka uinus ning ärkas alles mingi kolina peale. Tuppa oli astunud vähemalt kahemeetrine pikajuukseline volask. Hans kissitas silmi ja ajas end istukile.

„Rasmus,“ ütles kolge ja viskas end vabasse voodisse selili.

Toimus mõlemapoolne väike kohustuslik tutvustus. Pärnu lähedalt pärit kolge oli Hansuga ühel meelel selles, et nüüd saab vähemalt viis ja pool päeva nädalas rahu vanematest ja nende pidevast irisemisest. Rasmust huvitasid kõige enam hetkel kõige enam heavy metal muusika, motokross ja tüdrukud. Neid oli tal oma jutu järgi lausa terve haarem. Kiskus rahakotist välja pataka pilte ja viskas Hansule vaatamiseks. Kõik olevat tema järele hullud, kiitis ta ise.

Uus toanaaber uuris natukene Hansu elu ja pere kohta ning hakkas siis asju kappidesse laduma. Suurest seljakotist ilmus välja kaasaskantav kahe kassetiga stereoraadio, mis Hansu jaoks oli suhteliselt luksusese. Kuna tema vanemad töötasid kuskil soojal kohal, siis ei saanud nad kurta ka sissetulekute üle, ja nii sai pere ainuke laps endale kõik, mida soovis. Seda oli näha ka poisi pirakatest kottidest, mis ainukesele järeltulijale kaasa olid pandud.

Kolge pistis kasseti magnetofoni ja lärm täitis kogu toa.

„Judas Priest,“ lõugas pikajuukseline hevimees üle muusika ja tegi keset tuba ebamääraseid tantsusamme. Hans sellisest muusikast aru ei saanud. Tema jaoks oli see mõttetu karjumine ja pillide piinamine. Talle meeldis mahedam rockja popmuusika.

„Järgmine nädal lasen isal teleka tuua,“ rõõmustas Rasmus toanaabrit ja vaatas hoolega ringi, kuhu seda paigutada.

„Külmkappi oleks ka vaja, mina sinna ühisköögi kappi küll midagi ei vii. Näljarotid pistavad persse.“

Sellega oli teema lõpetatud. Hansule selline toanaaber meeldis. Peaasi, et ülbeks ei lähe, mõtles ta. Arendati veel tunnike vestlust ja oligi käes aeg magama minna. Öörahu algas ühikas kell üksteist, kuid kell kümme pidid kõik oma toas olema. Pikk kobas varvastega mööda seina lülitit ja tuba pimenes. Paari tunni pärast kostis mõlemast voodist ühtlast norinat.

Esimene september algas valju koputamisega uksele.

„Äratus, kuradi laiskloomad!“ röökis komandant ja hetk hiljem pröökas ta järgmise ukse taga. Noored kutseõppurid ajasid end voodist välja ja siirdusid kiiresti koridoris asuvasse üldkasutatavasse pesuruumi-tualetti. Kes ees, see mees, kehtis siin seadus. Pesuruum jagunes kolmeks. See oli mõeldud neljale toale, seega võis vähemalt kaheksa inimest sinna samal ajal sattuda. Õnneks polnud teistest tubadest veel kedagi siia jõudnud ja nii said mõlemad poisid oma asjad kiirelt aetud. Aega oli esimese koolipäevani veel vähemalt pool tundi. Kumbki nohistas vaikselt oma toidukoti kallal. Paar minutit oli kuulda ainult krõbinat, sekka mõned matsutused ja köhatused. Esimene pidulik hommikusöök ühikas oli tehtud. Koridor täitus iga minutiga üha enam, sealt oli kosta kisa ja kära, vandumist, jooksmist ning uste paukumist.

Rasmus ja Hans vahetasid pilke ning sättisid end ühel ajal ukse poole. Koolimajja oli ainult mõne minuti tee, seega tormata polnud neil kuhugi ning poisid torkasid mõlemad ühika ukse ees suitsu ette. Vaevalt olid nad paar mahvi tõmmata saanud, kui komandant pea aknast välja pistis ja kisama kukkus.

„Kuradi nahad! Ühika ees teiesugused tattnokad ei suitseta, kaduge siit kus kurat!“ Poisid jooksid kiiresti nurga taha, mõlema nägu õhetas häbist ja teadmatusest. Arvasid ju mõlemad, et nüüd võivad nad teha, mida tahavad.

„Vanamutt raisk, tuleb siin ruigama,“ vandus Rasmus. Hans pahvatas naerma, talle tegi see ainult lõbu.

„Minul lubatakse kodus tõmmata,” mängis Rasmus kõva meest edasi.

Hans sellega kiidelda ei saanud, tema käis ikka nurga taga tõmbamas ja pärast näris kuuseokkaid peale, et suitsuhaisu peletada.

Koolimajaesine oli täitunud nii vanade kui ka uute õpilastega, esimese kursuse omad olid arglikult eemale tõmbunud, vanemad poisid kuraasitasid tüdrukute ees ja räuskasid üle õue. Hans ja Rasmus hiilisid vaikselt suurest peauksest sisse ja jäid teadetetahvli ette seisma, lugema, kas on midagi sellist, millest neile kasu võiks tõusta.

„Hans!“ hüüdis pikk. „Lähme teisele korrusele keemiakabinetti, seal on meie kursus.“

Pikkade sammudega mindi trepist üles ja õiget ust otsides liiguti edasi. Klassiruumis oli koha sisse võtnud vähemalt paarkümmend õpilast, siin-seal olid veel vabad pingid. Toanaabrid sättisid ennast vabadele kohtadele ja jäid uudishimulikult ringi vahtima. Aeg-ajalt sisenes klassi üksikuid õpilasi ja hõivasid järjest vabu kohti. Järsku lõikas terav helin läbi õhu, koolikell teavitas päeva algusest.

Mõne minuti pärast sisenes klassiruumi ruudulises ülikonnas vanem vuntside ja habemega meesterahvas ja ütles: „Noh, nii … mina tähendab ... khm, khm … olen, poisid, teie kursuse juhendaja.“ Klassiruumist kostis siit-sealt naeruturtsatusi.

„Tasa!“ käratas klassijuhataja ja tegi kogu klassile kiiresti selgeks mõned reeglid ning vaatas vasturääkimist keelava pilguga üle esimese kursuse õpilaste nägude.

Päeva jooksul tehti neile selgeks ka tunniplaan ja kus miski asub. Mingit õppimist sellel päeval ei toimunud, kätte jaotati kilogrammide kaupa erinevat õppematerjali ja poole päeva pealt lubati poisid minema. Tundus, et kursusel oli palju kohalikke ja seda oli ka nende käitumisest näha – nad erinesid teistest oma käitumise ja kerge ülbuse poolest. Olid ju teised nende territooriumile sissetungijad ja koht tuli kätte näidata. Siin-seal tekkis juba väikseid rüselusi ning jõukatsumisi.

Rasmus ja Hans jalutasid mööda pikka alleed ühikasse tagasi, viskasid koolist saadud õppematerjalid lohakalt lauale ja plaanisid kohalikku kauplusse minna. Ühika peaukse ette oli kogunenud kamp vanema kursuse õpilasi, kes takseerisid uustulnukaid hindava pilguga. Ilmselt oli siin kasu Rasmuse suurest kasvust ja neid tülitama ei hakatud. Pihtide vahele võeti hoopis nendele järgnenud noormees, kes hiiglase mõõtudega just kiidelda ei saanud. Nääpsuke, lokkis juustega ja hiigelsuured sarvraamidega prillid ninal. Elas vist poiste mäletamist mööda kõrvaltoas. Hans ja Rasmus jäid eemal seisma ja uudishimulikult passima, mis edasi saab.

„Einstein, löö kulpi,“ käsutasid vanema kursuse poisid prillikandjat.

„Mis kulpi?“ vahtis see süütute silmadega norijatele otsa. Vali naer täitis õue.

„Kust kurat see lollakas pärit on?“ küsis keegi ja jälle kostis naeru.

Prillipapast noorele Einsteinile tehti kambaga kiiresti selgeks, kuidas ta edaspidi käituma peab.

„Sellel läheb raskeks,“ kommenteeris Rasmus ja asutas ennast edasi minema.

Kaupluses polnud peale vanemapoolse müüja kedagi, riiulitel haigutas tühjus ning ruumi täitis ühel ajal kala ‒ ja pesuvahendite imal lõhn.

„Teeks õige mõned õlled esimese septembri tähistamiseks?“ küsis pikk ja jäi vastust ootava ilmega Hansule otsa vaatama.

Hansul oli suvel teenitud rahast ka midagi alles jäänud ning seega võis tema meelest natukene laristada küll, pealegi olid vanemad ju nädala söögiraha kaasa andnud.

„Arvad, et meile müüakse või?“ kahtles ta.

„Loogish ju, tšeki biiti!“ sosistas Rasmus, ja ladus korvi Žiguli õlut täis ja lonkis ükskõikse näoga kassasse.

„Kaks pakki Rumbat ja tuletikud palun,“ ütles ta häält madalamaks tehes müüjale.

Naine leti taga tõstis poisile ükskõikse pilgu ja pani soovitud kauba letile, luges pudelid kokku ja klõbistas kiirelt arvelauda. Rasmus maksis arve ja ladus asjad kaasa võetud seljakotti. Hans järgnes, käed taskus, pikale toakaaslasele ja muigas omaette. Toanaaber andis täismehe mõõdu välja küll, pealegi oli tal juba kerge vunts nina all. Kaupluse ees pisteti plärud ette ja hakati valjuhäälselt naerma.

„No mis ma ütlesin?!” hõiskas pikk.

Plaan oli minna jõe äärde, ilm oli ilus ja septembri kohta suhteliselt soe. Ühikas oli juba esimesel päeval kõigile selgeks tehtud, et sinna keegi mingit alkoholi ei too ja purjus õpilasi seal pikalt ei hoita. Need, kes vahele jäävad, visatakse sealt välja ja asi läheb kooli vastavasse komisjoni arutusele. Loomulikult pidi asjast teavitatama ka lapsevanemaid. Sellepärast ei olnud poistel kohe esimesel päeval tahtmist korda rikkuma hakata.

Alla jõe äärde jõudes leidsid nad eest puunottidest ehitatud pingid ja kividega piiratud lõkkeaseme. See andis mõista koha populaarsust ja näha oli, et siin käidi tihti. Rohi oli värskelt maha tallatud.

„Võib-olla kohalike tehtud ja võib jamaks minna,“ pabistas Hans.

„Ah, kes see siia ikka tuleb – suvi läbi juba – ja mis nad meile ikka teevad. Hakkame vastu ja lööme kiviga kolbad sisse, kui vaja,“ praalis kolge ning haaras lõkkeasemelt tahmase pooliku telliskivi. „Take it easy, motherfucker, joome õlut ja tunneme vabadusest mõnu!“ rabas Rasmus oma ingliskeelsete fraasidega ning tõmbas seljakotist paar pudelit õlut välja. Avas need mõlemad osavalt ja ulatas ühe Hansule. Poisid sättisid ennast mugavalt puunottidele istuma ja lobisesid õlut kummutades ning suitsetades mitu tundi tühjast-tähjast.

Sügispäike hakkas loojuma ja järjest külmemaks muutus. September ikkagi. Õlu oli viimseni ära joodud ja tuli tagasi ühikasse pöörduda, enne seda aga otsustati üksmeelselt taara sinnasamasse lähedale ära peita. Mustadeks päevadeks. Kergelt taarudes asuti teele. Kuna komandandi aken jäi kohe ühiselamu ukse kõrvale, siis luurati nurga tagant enne tükk aega, ega seal mingit liikumist näha ole. Komandante olevat tegelikult mitu, aga praegune tundus suhteliselt julm tädi olevat, temale noored sõbrad juba vahele jääda ei tahtnud. Kiiresti mindi mööda pikka koridori oma tuppa ja lukustati uks.

„Kurat, magu nõuab süüa,“ oigas pikk.

„Kui sa tahad, ma võin suppi keeta,“ ütles Hans.

Toas oli küll söögitegemine keelatud, kuid poisid otsustasid keeldu eirata. Pliiti neil toas polnud, aga keeduspiraaliga sai päris hästi hakkama. Pärast seda tuli keeduspiraali küll tükk aega harjaga nühkida, et hommikul teel või kohvil kahtlast maitset küljes poleks. Hans oli need nipid varakult selgeks saanud. Mõni spetsialist kasutas selleks ka kahte žiletti, kuid neid tuli pidevalt vahetada ning oht oli ka korralikult särakat saada. Lambijuhe oli lahti ühendatud ning žileti otste külge kinnitatud. Asetasid selle instrumendi vette ja torkasid stepslisse, žiletid läksid kuumaks ja ajasid vee keema. See oli ülimalt eluohtlik ning nemad sellist tapariista ei julgenud kasutada. Ühisköögis oli juba ammu järjekord tekkinud, pealegi käisid vanemate kursuste õpilased seal juba esimesel päeval noorematelt manti võtmas. Tulid kambaga ja viisid algaja kutseõppuri söögi koos panni või potiga minema. Hea, kui poti pärast tagasi said, eelmisel päeval oli neid aknast välja loobitud või vedelesid need prügikastis. Oli alles teine päev.

Kaevata ei olnud julgust kellelgi ja vastu polnud jaksu hakata, pealegi puudus esimese kursuse omadel kambavaim – omavahel oldi veel võõrad. Hans ladus vilet lüües lauale mõned kodunt kaasa võetud kartulid, paar sibulat ja juurvilja. Rasmus otsis seljakotist välja tüki hästi lõhnavat suitsuliha ning lõikas sealt robustseid viilakaid. Toppis omal suu täis ja tatsas valjult matsutades mööda tuba ringi. „Viskaks makarone ka sisse, mis sa arvad?“ küsis ta ja röhatas. „Sa tundud selles valdkonnas päris osav olema,“ ütles ta ja lükkas lihatükid Hansu nina alla. „Kui midagi veel vaja on, siis küsi, ma heidan natukeseks pikali,“ jätkas Rasmus seletamist ja viskas selili voodisse. Hetke pärast kostis sealt juba norskamist.

Kartulid olid keema läinud, Hans viskas tükeldatud juurviljad ja sibula potti. Mõtles viivu ja lisas ka peotäie makarone. Tükeldas suitsuliha kuubikuteks ja pani ka selle keevasse vette. Kui supp oli valmis saanud, äratas ta Rasmuse. Nohisedes söödi kausid tühjaks ja hakati järgmiseks päevaks kooliasju valmis. Kuraas oli kadunud ja jututuju polnud kummalgi. Pikal lõhkus pea ja rääkimine olevat liig.

Teine päev ühikas oli läbi saanud. Poisid riietusid vaikselt lahti ja pugesid kumbki oma voodisse teki alla.

„Tea, kas komandant tuleb jälle ringkäigule?“ sai Rasmus vaevalt küsimuse esitada, kui juba kostiski koridorist naisterahva kile hääl.

„Öörahu, möla maha, tuled surnuks!“

Poisid itsitasid vaikselt ja jäid omi mõtteid mõlgutama.

Järgmistel päevadel ei toimunud koolis mingeid erilisi sündmusi ja reede õhtul sättisid kõik ennast kodu poole. Hansule meeldis koolis, muitte õppimise, vaid olemise pärast. Kuigi koolipäeva lõpuni oli mitu tundi aega, oli mõni juba minema hiilinud, nende hulgas tema toanaaber.

Hans istus mõtlikult voodiserval ja juurdles, mis edasi saab. Tal ei olnud tahtmist koju minna, kuid siia ei saanud ilma komandandi loata jääda, pealegi oli järgmiseks nädalaks raha tarvis. Hansul oli kodukandi sovhoosist suunamine, mis tähendas seda, et talle maksti stipendiumi ja ta oli kohustatud pärast kooli lõpetamist sinna tööle minema. Stipendium läks ema kätte ja seepärast pidi ta nii või naa koju minema.

Buss väljus alles paari tunni pärast ja seetõttu tal kiiret polnud. Enamik õpilastest oli nüüd ühikast lahkunud. Majas valitses hauavaikus. Poiss pakkis vaikides kotti ja luges alles oleva raha üle. Bussisõit maksis kokku kuuskümmend üheksa kopikat, selle pani ta eraldi taskusse. Mõni rubla jäi ka üle, sellest otsustas poiss koduste ees vaikida – läheb ju nädalavahetuselgi raha tarvis. Hans vinnas seljakoti selga, ja libistas kiire pilgu üle toa, lukustas ukse ja asus aeglaselt bussijaama poole teele. Bussijaama jõudes vaatas poiss kella, bussi väljumiseni oli veel pool tundi. Ta jäi puust pingil istudes igavlevalt inimesi vaatama ja oma mõtteid mõlgutama. Soe sügispäike paitas pead. Järsku tonksas teda keegi käega vastu õlga.

„Anna kakskümmend kopsi, raisk, või saad pasunasse.“

Hans ehmatas ja tõstis pilgu, et vaadata, kes teda niimoodi ähvardab. Tema ees seisis umbes paarikümneaastane lõngus.

„Käi persse,“ pressis ta hammaste vahelt ja tõusis püsti.

„No, no, ära ülbitse siin,“ ütles pommija ja astus paar sammu eemale. „Küll me sulle veel näitame!“ hüüdis lõngus rusikat viibutades ja kadus nurga taha.

Õnneks tuli buss ja Hans astus rahutu olemisega sisse. Tunni pärast oli poiss juba kodus, helpis kapsasuppi ning rääkis lühidalt emale oma esimesest koolinädalast. Harva juhtus, kui nad kahekesi niimoodi omavahel rääkida said. Ta tegi ema palvel mõned kodused tööd ja kadus vaikselt minema.

Hans pidi sõpradega kohtuma. Noored kogunesid tavaliselt nädalalõppudel mahajäetud laohoonesse, mille nad omavoliliselt hõivanud olid ning kuhu enda tarbeks ühe ruumi sisustanud. Seal veedeti tavaliselt aega siis, kui kodus ei tahetud olla. Siia oli veetud kuskilt vana pinksilaud, mille jalgu tuli aegajalt sättida, et see päris kokku ei vajuks, ning mõned toolidlauad. Juhtus sedagi, et kellelgi oli taskus kodunt näpatud või poest ostetud alkoholipudel, mis käis ringiratast ja igaüks rüüpas lõuatäie.

Seejärel otsustasid vanemad kutid, kel oli rohkem raha, tavaliselt edasi kuhugi baari minna. Teised, nende hulgas ka Hans, jäid sinnasamasse konutama ja omavahel pinksi mängima.

Kesköö saabudes mindi laiali, ka Hans asutas ennast koduteele. Vaikselt hiilis ta trepist üles ja katsus ust. Lukus.

„Türa,“ vandus ta ja läks trepist alla tagasi õue. Väljas oli kottpime ja minna polnud kuhugi. Poiss mõtles paar minutit ja seadis sammud läbi aia, seal eemal õunapuude taga oli nendele kuuluv puukuur. Tema teadmist mööda pidid seal olema mingid vanad kaltsukotid ja ka paar tekki. Ta avas vaikselt nagu varas kuuriukse ning sisenes kottpimedasse rõskesse ja läppunud õhuga ruumi. Hans otsis taskust tuletikud ning rapsatas ühe põlema. Kuurinurgas olidki vanad kartulikotid, mis olid täidetud kaltsudega. Ta sättis need kiirelt ritta, tõmbas veel ühe tiku põlema ja leidis sealtsamast vana kopituse järele haiseva hobuseteki ning puges selle alla sooja.

Silmad hakkasid tasapisi pimedusega harjuma ja ta vaatas ringi. Kuur oli poolenisti täis lõhutud ja virna laotud küttepuid, teise seina ääres oli näha katkine jalgratas. Seintel rippusid tühjad korvid ja ämbrid. Kõdu ja hallituse lõhn tungis sõõrmetesse. Hans nuttis, sest ta oli siiski alles laps ega osanud selles olukorras rohkemat teha. Lõpuks uinus ta nördimusest ja väsimusest.

Hommikul ärkas poiss varakult. Külm oli kontidesse pugenud ja magada enam ei õnnestunud. Ta kloppis end puhtaks ja hiilis kuurist välja.

Poiss tundis ennast halvasti, kuna riided haisesid ja nahk sügeles. Väljas oli veel suhteliselt hämar ja tal polnud kellaajast aimugi, ta oli kella koolist tulles käelt võtnud ja raamaturiiulile unustanud. Nende köögiaknast paistis valgust. Poiss läks trepikotta ja katsus ettevaatlikult korteri ukselinki, uks oli lukust lahti keeratud.

Vaevalt sai ta ukse avada, kui algas ema karjumine:

„Kust nüüd siis tuldi? Ainult hulgutakse ringi ja tehakse lollusi.“

Hans püüdis selgeks teha, et keegi tarkpea oli ukse lukku pannud ja tema pidi seekord puukuuris magama. Teisest toast ilmus kisa peale välja ka kasuisa. See tüse kiilanevusele kalduv haisukott, kes tegi talle teatavaks, et öösel käibki uks lukus ja kui õigel ajal ei oska kodus olla, siis temasuguse poisiraisa koht ongi tänaval.

Nagu kokkulepitult jätkas ema: „Nendele jõlkumistele tuleb lõpp teha.“

Hans teadis juba, et kasuisa oligi see, kes ukse lukustas. Seda oli varemgi juhtunud. Ta oli ema peale vihane, et see õigustas mehe tegu. Poiss läks vaikides, kuid vihast pulbitsedes tuppa, mida teiste lastega jagas. Võttis temale kuuluvast sahtlist mõned tarvilikud esemed ja pani need seljakotti. Vahetas haisvad riided puhaste vastu ning otsis oma salajasest peiduurkast mõned rahatähed välja. Luges suvise teenistuse mõtlikult üle ja suskas taskusse. Ta otsustas pealinna sõita. Ehk võib vähemalt selle öö isa juures olla. Pühapäeval saab varakult ühikasse minna ja kuni reedeni pole muret, arutles ta oma mõtetes. Hans tõmbas jope selga ja astus sõnagi lausumata uksest välja. Tänavale jõudes kuulis ta, kuidas nende köögiaken avati ja sealt teda hõigati. Poiss ei teinud kuulmagi, vaid tõstis kraenurgad üles ja astus maanteele. Ta mõistis seda isegi, kui palju jõudu see temalt nõudis, aga ta jäi endale kindlaks.

Bussijaam oli siinsamas lähedal, kuid ta otsustas ikkagi järgmisse peatusse jalutada. Ta teadis, et tal tuleb veel mitu tundi bussi oodata. Neid liikus siit ainult kolm-neli korda päevas.

Ilm oli erakordselt vastik, sadas vihma ja lõikav tuul käis läbi nii ihust kui ka hingest. Poisil oli taskus kodunt vanemate tagant näpatud poolik Ekstra sigaretipakk ja ta koukis sealt omale ühe suitsu välja. Teda ei huvitanud enam, kas keegi näeb ja sellest vanematele räägib või mitte. Selleks ajaks kui buss tuli, oli ta vähemalt viis või kuus sigaretti ära pahvinud.

Hansul oli hea meel, kui kuulis kaugelt bussimootori urinat. Külm oli ja ka riided olid märjaks saanud. Kiirelt sisenes ta bussi ja ostis pileti. Prantsatas istmele ja jäi enda märgade jalge ette põrnitsema. Muremõtted tükkisid pähe. Mis siis, kui neid polegi kodus? Helistada ta kusagilt polnud jõudnud ja õigupoolest ei teadnud numbritki.

Jah, telefoniraamatust oleks ta selle vaevata leidnud, aga seda polnud tal ka kusagilt võtta. Saab mis saab, mõtles ta ja lasi silmad kinni. Palju kilomeetreid oli sõita. Mõnus soojus oli lõpuks ihusse tunginud ja tegi oma töö.

Hans avas silmad alles Tallinna bussijaamas. Ärevus ja teadmatus kripeldasid hinges. Poiss mäletas ainult umbkaudset teed isa korterini, bussijaamast oli sinna olnud vaid paarikümneminutine jalutuskäik. Tänu oma heale mälule oli talle teekond meelde jäänud, viimati oli isa teda bussile saatnud. Poiss jälgis pingsalt tänavasilte ja korrutas omaette aadressi. Jõudnud õigele tänavale, rõõmustas ta ja hakkas juba julgemalt õiget majanumbrit otsima. Minutitega oli õige maja leitud ja arglikult vajutas poiss uksekella. Tirrrrr-tirrrr kostis seestpoolt terav heli, kuid peale vaikuse polnud midagi rohkemat kuulda. Ta lasi lootusetult veel paar korda kella ja astus trepist alla. Tuul lõikas nagu noaga näkku ning ta eemaldus kiire sammuga majast. Äkki läksid kuhugi külla, mõtles poiss ja otsustas hiljem tagasi tulla. Kere oli nii hele, et soolikad lausa kräunusid sees.

Hans kõmpis tagasi bussijaama, seal oli vähemalt soe ja söögikoht. Väljas pimenes silmanähtavalt ja poiss kiirendas sammu, võõras linn sisendas talle hirmu. Bussijaamas valitses vaikus, kell käis üheksandat õhtutundi ja väljumas oli veel mõni üksik liinibuss. Hans astus trepist alla ja sisenes inimtühja puhvetisse, kus müüja üksi puusi hööritades ja kõvahäälselt vene keeles lauldes laudu pesi. Ta ei teinud Hansust välja, kuigi see oli juba mitu minutit leti ees seisnud.

Suurem osa toitudest oli vitriinist juba ära korjatud. Järel olid mõned kuivanud võileivad ja kahtlase välimusega salat, milles tundus elu käivat.

Hans köhatas julgust kokku võttes ja küsis, kas midagi süüa saab. Müüja vaatas teda kõõritades ja pahuralt, viskas lapi lauale ning tuli pobisedes käsi põlle sisse kuivatades leti taha.

„Võileibu saab, muud ei ole enam, mõned kapsapirukad võin ka tuua. Sulgemisaeg on kohe käes,“ lisas ta justkui vabanduseks.

Poiss otsustas pirukate ja limonaadi kasuks ning palus need endale kaasa pakkida. Maksis nõutud summa ja lahkus puhvetist. Istus ukse taha trepile ja sõi sealsamas külmad kahtlase maitsega pirukad kiirelt ära. Loputas limonaadiga suud ning astus bussijaamast välja.

Väljas oli kottpime ja ilm muutunud veel hullemaks. Vihm peksis teravalt vastu nägu, külm sügistuul keerutas hooti mööda tühje tänavaid üksikuid puulehti, mis ta puult lahti oli suutnud rebida. Morni näoga Hans vaatas kella ja otsustas korra veel isa ukse taha minna. Joostes ületas ta tänava ja kiirel sammul kõndis juba selgeks saanud teed pidi tuttava majani. Lasi kiirelt kella ja jäi ootama. Kuulda oli ainult tema enda valjult pekslevat südant. Vajutas kannatamatult veel korra ja kuulatas. Endiselt jäi kõik vaikseks ja ühtki tuld koridoris ei süttinud. Hans oli nõutu. Isa ei olnud kodus.

Ta vaatas kella ja otsustas Balti jaama minna – ehk läheb sealt veel mõni rong ja ta saab vähemalt paar tundi soojas olla. Aeg-ajalt inimestelt teed küsides jõudis poiss raudteejaama. Tema õnnetuseks ei olnud sealt enam ühtegi rongi väljumas. Viimane Viljandi suunduv rong oli lahkunud juba paarkümmend minutit tagasi. Tänaval polnud liikvel peaaegu mitte ühtegi hinge, nii vaikne ja inimtühi oli ka jaamas. Ta jäi sinnasamasse tühjale pingile istuma.

Ühtäkki nägi ta enda nina ees läikivaid saapaid ja kellegi varju.

„Kodanik, mida te siin teete?“ kõnetati teda äkitselt.

Noormees tõstis pea ja nägi mundris ametimeest enda ees seismas. Hansul ei torganud suures pabinas muud pähe kui öelda:

„Ma, ma ... jäin rongist maha ega oska kuhugi minna.“

Miilits vaatas teda uuriva pilguga, tahtis teada, kust pärit, kus käis ja kas dokumente on. Õnneks oli. Miilits uuris seda pingsalt ja ütles:

„Tule kaasa, ma näitan, kus saad öö mööda saata. Siin on pidevalt teisigi sinusuguseid.“ Samas hoones oli miilitsajaoskond, mis oli ühendatud vaksali ootesaaliga. Poisile näidati koridoris pink kätte ja lubati seal istuda.