Читать книгу Tiivutud inglid - Argo Järve - Страница 5

Hans otsis ikka veel oma kohta maamunal, pidevalt nagu orav rattal, liikus mees ringi ja proovis kätt erinevatel aladel. Oma tõelist kutsumust mees siiani leidnud ei olnud. Ta oli aru saanud tõsiasjast, et kui sa tahad siinses maailmas läbi lüüa, siis tuleb sellele kusta ja seda tuleb teha kõrge kaarega. Mitte paha pärast, vaid selleks, et elus läbi lüüa. Hundiseadus kehtis sellesinases maailmas igal pool. Nõrgad lihtsalt söödi ära ja tallati jalge alla. Hans oli õppinud oma õiguste eest võitlema ja ei soostunud iga pakutud sendi ja kehvade töötingimuste pärast töötama. Teatavasti just kõik tööandjad ei olnud valmis pakkuma elamisväärset palka ja tingimusi, vahel tundus talle, et mõningad tööandjad tundsid ennast maapealse jumalana ja töötaja pidi ennast tundma madalama kui muruna ning olema õnnelik, et tal on võimalus töötada. Hansu mässumeelne hing sellega ei nõustunud ja ennast ahistatuna tundes võttis mees tavaliselt lõpparve ning kergitas kaabut. Õlinäpu ehk mehaaniku ameti oli ta ammu maha pannud ja valinud omale tubasema elukutse. Temast oli saanud baarmen. Viimase talve ja enamuse kevadest oli Hans veetnud pisikeses lumme mattunud Rootsi külakeses, kus ta ühes maailma igavamas kunstikohvikus-ateljees pintslikummardajatele ja asjaarmastajatest klientidele enamusjaolt kohvi ja pirukaid serveeris.

Omanik oli vana peer, kunstnik kes nüüd suure raha eest aegajalt ateljees uutele kunstijüngritele koolitusi korraldas. Need samad jüngrid olid ka suures osas kohviku väljakujunenud klientuuriks. Seal, vähemalt kaks korda nädalas, arutasid nad valjuhäälselt moe uuemaid, kaasaegseid ja vanemaid kunstisuundasid, üks targem kui teine. Uue aja Picasso-d, da Vinci-d ja Michelangelo-d. Omanik võttis verivärskete kunstnike soperdusi ka oma ateljeesse müügile, seda muidugi väikese lisaraha eest. Ja nii need seal rippusid, läbi aastate tolmu kogudes, oodates aega, kuni keegi nad avastab.

Selles suhtes oli kohviku omanik nupuga mees, ta kooris oma õpilastelt kahekordselt raha ja praktiliselt ei millegi eest. Muidu oli külas igav ja karjuvalt üksluine. Hansu ainuke meelelahutus selles hajutatud paigas oli kalapüük. Piirkonnas oli kolm suuremat järve. Iga aasta korraldatakse ka ümber nii-öelda keskmise järve jalgrattaralli, mis kohalikele suurt lõbu pakub. Seda järve ümbritses hingematvalt ilus loodus ja see oli ka turistide hulgas väga populaarne. Igal aastal toimus siin ka suur turg, kus müüdi kõike. Traktoritest kuulsate puukingadeni, rääkimata aiasaadustest ja Surströmmingust, mida oli saadaval nii tehasest väljutatud konservkarpides, kui ka koduseid variante klaaspurkides. Hans oli siiani sellest hapendatud räime konservist ainult kuulnud. Suu sisse ta polnud söendanud seda veel võtta. Ainuüksi hais oli tema arvates nii kuradi räme, et see ajas oksele. Valmistamisviis pidi olema üldiselt ühesugune. Räimeid hapendatakse kuu või kaks koos erinevate vürtsidega puidust vaatides. Peale seda räimed pannakse üldjuhul metallkarpidesse, kus nad seisavad enne tarvitamist veel mitu kuud. Kunstnikuhärra elas maakonna edelapoolseimas osas ja tema maadele jäi pea veerand ühest järvest, tal oli ka oma paat mida Hans hakkas kasutama kohe kui jää oli sulanud. Talvel käis ta aegajalt taliõngega jääaugu ääres istumas. Kuigi selles regioonis elas metsade ja niitude vahel umbes kaks tuhat inimest, naaber naabriga eriti ei suhelnud ja võõrastega ammugi mitte. Enesesse tõmbunud ja kartlik külarahvas kellel igaühel kodus vähemalt kolm paari puukingasid pereliikme kohta. Aeg oli külm ja pime. Talvel päikest päevas peaaegu ei olnudki ja see tegi silmnähtavalt ka inimesed õelateks ning pahurateks. Kliente vähemalt sellel talveperioodil liikus väga vähe. Jutu järgi olevat siinsel kohvikul olnud ka paremaid aegu aga midagi otseselt sellele ei viidanud. Ihnuskoist omanik püüdis Hansul igal võimalusel ja erinevatel põhjustel ikka ja jälle nahka üle kõrvade tõmmata. Palgamaksed hilinesid ja alati oli seda vähem kui kokkulepitud. Siia oli ta tulnud nii-öelda mustalt, ametlikku töölepingut tal ei olnud ja kaevata polnud kuhugi. Muidugi kaevata oleks saanud alati aga sellega oleks ta ka endale korraliku käru keeranud ja ilmselt oleks ta saanud järgmiseks viieks aastaks sissesõidu keelu, lisaks trahvi maksmata maksude ja ebaseadusliku töötamise pärast. Seepärast otsustas mees peale kolmekuulist töötamist teele asuda ja mujal oma õnne otsida. Olles kohviku peremeest oma otsusest teavitanud ja palunud nädalalõpuks teenitud palga välja maksta, läks ta vilet lüües tööle tagasi. Ta oli oma otsuse teinud. Siia ta enam ei jää. Lubatud tingimused ei olnud härra kunstniku poolt täidetud ja nii see enam edasi ei võinud minna. Elama oli ta pandud tööandja maja keldrisse, kuhu oli toodud mõni mööbliese ja voodi, ukse ette oli löödud robustsete naeltega vana kaltsuvaip. Seda selleks, et külm otseselt pragude vahelt sisse ei puhuks.Televiisor koos sat-televisiooniga oli justkui lohutuseks. Sooja sai selles rõskes ruumis ainult siis, kui üleval pliidi alla tuli lõõmas. Hommikuks oli tuba jääkülm ja riietumiseks jäi tal kindlasti vähem aega kui pesal mune hauduval kanal.

Pesemiseks pidi ta minema üle tee kohvikusse, seal oli alumisel korrusel pesemisruum, aga sooja vee saamiseks pidi ta muidugi eelnevalt paar tundi kohviku kaminat kütma, mis soojendas omakorda boilerit.

Kevade saabudes läks olukord nii palju paremaks, et külmade ööde aeg oli läbi aga nüüd muutus elamine veel rõskemaks ja hakkas haisema kopituse ning niiskuse järele. Hans tundis ennast tõeliselt rõhutuna. Svensson üritas palgast teha kõikvõimalikke kärpeid ja viivitada maksetega võimalikult kaua, justkui lootes, et mees unustab saamata jäänud palgaosa ja rügab tema heaks niisama. Kätte oli jõudnud reede ja see oli tähtaeg millest ta oli tööandjat teavitanud, kui oma lahkumise päevast. Hommikul läks ta reipalt kööki ja sättis ennast mugavalt laua taha ohtra piimaga kohvi jooma. Piima läks palju seepärast, et peremees ei osanud kohvi keeta ja pani suure tõenäosusega liitri vee kohta pool kilo kohvipuru. See tõrvajook võttis hambad suus logisema ja oleks hoidnud terve talve vabalt üleval ka muidu talveund magava karu. Kümme minutit hiljem astus kööki härra ise ja vaatas Hansule otsa sellise pilguga, et kuhu sa mees nüüd ometi minemas oled, töö tahab tegemist. Teretas mokaotsast ja küsis kas Hans on oma otsuses kindel. Saanud jaatava vastuse läks ta mühatades tuppa mida kasutas nii-öelda kontorina.

Mõne minuti pärast naastes lükkas ta mehe ette õhukese rahapaki ja kõndis sõnagi lausumata uuesti toast välja. Hans luges kiiresti sedelid üle ja vangutas pead, siin oli vähem kui kokkulepitud. Ta hõikas kõva ja pahase häälega ülemisele korrusele läinud peremeest ning jäi kohvi luristades ootama.

Minutid möödusid, kuid kõik jäi vaikseks. Hans kirus valjult ja läks vaatama kuhu mees kadunud on. Härra istus oma magamistoas avatud akna all tugitoolis, tossutas sigarit ja põrnitses altkulmu Hansu.

„Mis vaja? “küsis ta pahuralt.

„Raha on vähem kui lubatud,“ütles Hans ja jäi ootama.

„Kõik on täpne ja nii nagu peab,“mühatas teine vastu ja keeras selja. Hans vandus kurja ja lubas teavitada vastavaid ametiasutusi, kui ta ei saa kohe puuduvat rahasummat ja ka kokkulepitud sõiduhüvitist.

Mees jõllitas teda läbi suurte okulaaride ja ilmselt oli valmis Hansu alla neelama, kui see oleks võimalik olnud. Vana peer tõusis ja läks kummuti juurde, võttis sahtlist rahakoti, soris seal natukene aega ja viskas tema ette kaks viiesaja kroonist rahatähte. „Rohkem ei ole sul midagi saada ja ole sellegi üle õnnelik,“sisises rootslane ja käskis Hansul kaduda tema majast kus kurat. Hans vandus valjuhäälselt ja lubas vanamehele selle eest kätte maksta. Lõi ukse kõva pauguga kinni ning läks alumisele korrusele, tagasi kööki. Istus laua taha, süütas sigareti ja jäi mõtlema millist vingerpussi vanamehele enne äraminekut mängida. Näinud kapinurgal seisvaid munareste, tärkas tema peas idee.

Mees võttis mõned kanamunad ja uuristas ettevaatlikult kardinast leitud nööpnõelaga munasse imepisikese augu. Seina ja radiaatori vahel oli piisavalt ruumi, et kanamuna sinna vahele toppida. Hans sättis õelalt naeratades köögi ja alumise korruse tubade radiaatorite vahele kokku kaheksa augustatud kanamuna.Varsti haiseb kogu elamine mädamuna järgi. Hõõrus käsi ja läks üle tee asuvasse kohvikusse. Seal, alumisel korrusel ühes ruumis asetses mitu sügavkülma mis olid enamjaolt täis liha ja jäätist.Hans tõmbas kõikidel külmikutel juhtmed vooluvõrgust välja ja väljus kiiresti.

„See läheb sul kalliks maksma kuradi siga,“pobises ta omaette, vinnas raske spordikoti selga ja astus kergel sammul, tagasi vaatamata väravast välja. Linna oli oma paarkümmend kilomeetrit aga ta ei vaevanud sellepärast oma pead, küla asetses suure läbisõiduga maantee ääres ja hääletades jõuab sinna nähtavasti kiiremini, kui bussi oodates.

Mehel polnud mingeid plaane ega ajakava edasiseks, ta lasi ajal voolata ja lihtsalt läks nagu muretu lind oksal vilet lüües.

Tegelikult polnud ju kellelgi aimu kas see linnuke seal oksal nii muretult ikka vilistab aga kõnekäänd oli selline.

Järgmisel hommikupoolikul istus mees juba Stockholmis ühes restoranis kus ta pettunud ilmega hiina restoranis parti järas, see oli üleküpsetatud ja maitsetu.

Selle kuivanud linnu, kausitäie riisi ja väikese õlle eest pidi ta maksma kokku sada viiskümmend rootsi krooni mis ümberarvestatult tegi ligi kakssada kakskümmendviis eesti raha. Selleks oleks ta Eestis pidanud töötama mitu päeva ja see ajas teda marru. Hea meelega oleks ta tahtnud selle pardi kööki tagasi saata, aga ta ei viitsinud vaidlema hakata ja suurema nälja peletamiseks kugistas osa sellest jõledusest siiski alla.

Jootraha ta ei jätnud, söök oli vilets ja teenindus allapoole igasugust arvestust, ettekandja ei viitsinud suuremat vaeva näha ning loivas nagu erootilist unenägu näinud porikärbes saalis ringi. Hans tõusis ja astus tänavale. Päike oli pilve tagant välja tulnud ning see tegi meele natukenegi paremaks.

Mees suundus sadamasse, laeva väljumiseni oli veel mitu tundi aga ta tahtis oma raske spordikoti kuhugi ära panna, mööda linna seda endaga kaasas vedada oli mõttetu ja tülikas. Stockholmi kevadised tänavad olid täis kiirustavaid inimesi, mõned rõõmsad, teised ükskõiksed. Nägude paraad. Tänavanurkadesse olid ennast sättinud esimesed laulikud, ka nemad ilmusid fookusesse justkui kevadekuulutajad ja kadusid jälle vaatepildist koos viimaste rändlindudega.

Raske kott hõõrus õlga ja ei lasknud mehel pikemalt tänavatel keevat elu jälgida, keeleots suunurgast väljas rühkis ta vapralt bussipeatusse. Mees oli omal ajal palju Rootsi vahet sõitnud ja teadis täpselt milliste transpordivahenditega otse sadamasse sai. Taksole ta raha kulutada ei raatsinud, liiga kulukas ja selle raha eest teadis ta laeval korraliku õhtusöögi saavat. Mees viskas koti õlalt ja sirutas käed pikalt välja, peatuses teisi inimesi hetkel ei olnud ja nii ta sai peale mõningaid kehalisi harjutusi jälle vere korralikult ringlema.

Eemalt lähenes suurte kohvritega kaks vanemat mutikest ja oma üllatuseks kuulis ta uhkelt riietatud prouasid eesti keelt kõnelevat. Tunda oli korraliku aktsenti. Hans piidles silmanurgast tädikesi ja hoidis omaette, ta ei olnud selline inimene kes oma rahvuskeelt võõral maal kuuldes kohe hõiskama kukkus. Buss peatus ja Hans lasi tädikestel enda ees siseneda. Ühel proual tekkis probleem kohvri tõstmisega ja Hans aitas selle ilusti bussi. Mutike tänas viisakalt ja Hans vastas talle eesti keeles. Naisel jäi korraks suu lahti aga ta ei öelnud siiski midagi. Hans sättis ennast vabale istmele mugavalt istuma ja jäi aknast välja vaatama. Prouad olid istet võtnud kõrvalreas ning temast natukene eemale ja sosistasid nüüd omavahel. Niipalju kostus siiski mehele kõrvu, et üks mutikestest arvas teda eestlasest pätiks olema kes käis Rootsis vargil või vähemalt midagi halba korda saatmas. Hans muigas ja muutuks nukraks. Miks inimesed kahtlustavad neile täiesti võõraid isikuid kuritegudes mida nad pole sooritanud? Kas mutid arvavad, et nemad on nüüd paremad inimesed kuna elavad ja vegeteerivad nüüd heaolu riigis kuhu nad kunagi sõja eest põgenesid?

Hans ärkas mõtetest alles siis, kui buss oli juba terminali juures pidurite kriuksumise saatel peatunud. Ta kargas istmelt kui nõelata saanud ja hakkas väljapääsu poole liikuma. Üks tädikestest köhatas ja küsis kas noormees oleks nii viisakas ja aitaks nende kohvreid välja tõsta. Selle peale vastas mees, et ta on ju pätt ja kaugelt kahtlane isik, las tädid veavad ikka ise oma sumadane. Mine tea, äkki läheb veel midagi kaduma. Proua nägu värvus tumepunaseks ja ta pööras pea ära. Valge õlgkübar veripunase näo taustal tegi selle vaatepildi rohkem kui koomiliseks. Teine mammi võttis sõna ja nimetas Hansu häbematuks ning kombetuks matsiks. Hans vastas sellele, et tädid vaadaku enne peeglisse kui kedagi solvama ja pätiks nimetama tulevad, kergitas olematut kaabut ja astus bussist välja. Tuju oli vaatamata väikesele intsidendile lõbus.

Terminaalis paigutas mees oma koti tasulisse kappi ja väljus uuesti tänavale suitsetama. Kell oli täpselt kaksteist. Mehel oli laeva väljumiseni aega mitu tundi ja ta otsustas veel korra linna lonkima minna. Sihitult ringi kõndides ja väikseid suveniire omale ostes oli aeg jõudnud niikaugele, et tuli tagasi sadamasse minna. Ees ootas pikk laevasõit. Hans oli erinevates kohvikutes napsutanud ja õhetas näost. Ta esitas oma pileti ja astus laeva, asetas reisikoti tasulisse hoiukappi ja hakkas laevas ringi jalutama, rahvast oli suhteliselt vähe ja seepärast oli mõnus ringi patseerida. Mees ostis endale õlut ja kõndis sellega välistekile. Soe tuul paitas põski. Suvi oli alles algamas ja kõik teed valla. Suvel oli alati lihtsam tööd leida, sest turiste liikus isegi väiksemates kohtades ja abikäsi vajasid paljud. Talvel oli jälle vastupidi. Tugevamad jäid, nõrgemad töötajad koondati, vallandati või viidi niikaugele, et see ise lõpparve võttis, muidugi olidki paljud töötajad ainult suveperioodiks palgatud. Tema kui igipõline Nipernaadi, valis siiski ise oma lahkumise aja. Seni ei olnud keegi teda veel vallandanud või siis vallandada jõudnud. Ta oli alati sammukese ees, töökohad ammendasid ennast kiiresti ja kui mees nägi, et kaugemale ja kõrgemale positsioonile selles töökohas ei ole võimalik jõuda või oli midagi muud vastumeelt, võttis ta oma seitse asja ja asus jälle teele. Nagu praegugi. Suhteliselt muretult ja mõtlemata edasisele saatusele, istus ta suures, laineid murdvas reisilaevas õlleklaas nina ees ja nautis olevat hetke. Nii oli kõige muretum ja lihtsam elada, mõtlemata pidevalt järgnevatele sammudele. Hans lasi elul enesest läbi voolata ja oli enamjaolt sellega rahul. Vahest kui elumere lained olid mitmeks päevaks üle pea löönud, siis oli nädalaks masendust aga see möödus ja ta oli oma eluga jälle sina peal. Joodud alkoholikogus tõusis järjest rohkem pähe ning Hans muutus edasise käekäigu vastu aina ükskõiksemaks. Viinakurat istus peas ja nõudis lisa. Kokteil kokteili järgi ja sigaret sigareti järel nüristasid meeli ja lülitasid aju järjest rohkem välja. Mees oli jõudnud tutvuda paari kaasmaalasest ehitaja ning mitme neiuga. Mõnega käis tantsu vihtumas, särgihõlm pükstest väljas ja tukk higist nõretamas. Mida lähemale südaööle, seda rohkem mees joobus alkoholist, elust, naistest ja piiramatust vabadusest. Nii kuradi hea oli olemas olla. Rahakotti kogunenud teenistus kahanes silmnähtavalt aga sellest polnud tal sooja ega külma. Raha oli tema jaoks vahend millega sai nautida kogu seda kompotti, mida elu praegu pakkus ja seda polnudki nii vähe.

Hommik leidis Hansu valutava pea ja punetavate silmadega laeva koridorist. Pidutsemise lõpp oli ähmane ja ta oli jäänud lõpuks koridori pingile tukkuma. Mees tõusis aeglaselt püsti ja vedas ennast vaevaliselt tualetti. Pistis pea külma kraani alla ja lasi veel joosta.

Pilt läks natukene selgemaks, mees proovis eilset õhtut meenutada, aga mosaiigitükikesed ei tahtnud kuidagi sobituda. Rahakotti ta igaks juhuks ei vaadanud, seal oli toimunud ilmselt suurpuhastus ja ennast sellega masendama hakata tal polnud plaanis. Püksitaskust leidis ta paar kortsus sajalist ja peenraha.

„Kuradi Gustav raisk,“kirus mees, justkui oleks ta Rootsi kuninga endaga rüüpamas käinud, hüpitades münte oma peopesal.

„Sina raisk oledki eilses süüdi,“pomises ta uuesti ja surus raha taskusse tagasi. Silus märja käega juukseid ja patsutas pohmellist ja kõrgest vererõhust punetavaid põski ning väljus tualetist. Enamus reisijatest magas alles, kell näitas viiendat hommikutundi. Laevas valitses vaikus. Justkui kummituste laev, mõtles mees ja jalutas mööda inimtühje laevakoridore. Ainuke koht kus toimus mingi liikumine oli laeva infopunkt. Hans köhatas hääle puhtaks ja palus endale paar purki õlut. Saanud vedelaks leivaks kutsutud märjukese kätte, läks ta paar sammu eemale ning avas värisevate kätega külma ja jahutava joogi. Esimene purgitäis kadus loetud sekunditega põletavalt kuiva kurku. Hans avas ka teise purgi Falcon-it ja ahnelt neelates jõi ta ka selle tilgatumaks. Kiire joomise tulemusena oli tunda kuidas see kergelt pähe hakkas, kuid muutis olemise märgatavalt paremaks. Ta läks ja ostis omale veel kolm purki õlut ning jalutas nendega tuulisele välistekile. Mees koukis kortsunud suitsupakist viimase pooltühja sigaretti ja ahnete mahvidega seda tõmmates soris ta samal ajal uuesti oma mälusopis. Ikka veel oli eilne udune, mõned üksikud kaadrid jooksid juba silme eest läbi, kuid see oli ka kõik. Ahh pohhui, mõtles mees. Midagi hullu peale arutu raharaiskamise ei olnud nagunii toimunud. Omajagu raha oli ta toppinud ka mänguautomaatidesse ja sellest oli tal hetkel kahju. Kaine peaga hoidis ta end nendest raharöövlitest eemale. Aeg-ajalt ilmus tekile uusi, varajase ärkamisega reisijaid, kes tuule eest varju otsides suitsunälga kustutama tulid. Alkohol oli pähe hakanud, kuid pohmell polnud otseselt kadunud. Hans vaatas kella ja otsustas rootsi lauda sööma minna. Heitis tühjad purgid prügikasti ja kergelt taarudes kadus ta laeva päratusse sisemusse. Kodumaale pidi ta jõudma ca kolme tunni pärast. Selle ajaga jõuab nii mõndagi,süüa, juua ja isegi tukastada. Mees seisis suure valikuga toidulaua ääres ja pikemalt mõtlemata hakkas taldrikule heeringa ja lõhetükke laduma, rasvane kala pidi kuuldavasti hästi pohmelli leevendama ja ta lootis kohe tõele jälile jõuda.

Mees vaatas punetavate silmadega saalis ringi, ta lootis leida mõnda teenindajat kellelt vaatamata varajasele hommikutunnile pitsi või kaks viina tellida. Saanud lõpuks oma tahtmise, räntsatas ta laua taha toolile ja kahvliga taldrikus kalahunnikus sorides tõstis ta aegajalt palasid suhu. Sedasi aega surnuks lüües hakkasid lõpuks läbi akende paistma ka Tallinna kirikutornid. Sadam lähenes kiiresti. Mees tühjendas kiirustamata taldriku, kummutas viinaklaasi tühjaks ja läks aeglasete ja ebakindlate sammudega oma reisikoti järgi. Ta oli tagasi Eestimaal. Keegi tema tulekust ei teadnud ja nii oligi parem. Hansul oli plaan end kõigepealt välja magada ja siis juba edasi tegutseda ning vaadata mis temast saab. Esimese asjana tuli leida mingi peaalune ja seejärel juba töökoht. Mees väljus laevast viimaste hulgas, kissitas päikse käes silmi, heitis koti õlale ja kõndis taksopeatusesse. Istus esimesse autosse ja tagaistmele nõjatudes palus end normaalse hinnaga hotelli viia. Taksojuht uuris vigases eesti keeles, mida ta normaalse hinna all mõtleb ja käivitas mootori. Vaatas peeglisse ja kummide vilinal eemaldus peatusest. Sõit viis Mustamäele, mingisse odavasse hosteli aga Hansul oli ükskõik, ta tahtis lihtsalt ennast välja magada. Maksis taksojuhile nõutud summa ja sisenes räämas hoonesse. Ümbrus oli täiesti võõras ja mees ei saanud aru kuhu teda täpselt oli toodud. Maksis toa eest ja kõndis teisele korrusele. Kogu maja nii seest kui väljas oli kulunud ja väsinud. Mees avas ukse ja viskas ennast lahti riietumata voodisse. Kui ta uuesti ärkas, oli väljas võimust võtnud pimedus. Ta oli maganud peaaegu kaksteist tundi. Kõht korises häälekalt. Hans vaatas kella ja läks administraatorilt uurima, kust ta süüa veel saaks. Vanemapoolne tädike lubas pojakesele pitsa tellida, sest köök oli ammu kinni ja lähiümbruses asuvad söögikohad olevat juba suletud.

Kell tiksus juba kaheteistkümnendat õhtutundi ja mehel polnud mingit tahtmist taksoga linnas tiirutama hakata.

Hans tellis omale kaks topeltjuustu ja salaamiga pitsat ning ostis tädikeselt veel paar õlut pitsade alla loputamiseks. Paarkümmend minutit hiljem koputati toauksele ja mees sai oma tellitud söögikraami. Kannatamatult rebis mees karbist veel aurava pitsa pooleks ja hakkas ahnelt ning ettevaatamatult isuäratavat pitsat kugistama, tulemuseks oli põletatud keel, mis mehe aplust veidikene pidurdas.

Hans lülitas sisse vana, väsinud ja hüpleva pildiga värviteleri ning jäi pitsat süües sealt vana vesterni vaatama. Mehel polnud hetkel aimugi mida ta homme teeb ja kuhu läheb. Pea oli mõtetest tühi, kuid väikene hirm tuleviku ees oli naha vahele pugenud. Ta teadis, et saab hakkama aga ikkagi oli kuidagi hirmutav olukord. Söönud, riietus ta ohates lahti ja puges õhukese teki alla ning uinus peaaegu silmapilkselt.