Читать книгу Vaik - Ariel Kane - Страница 1

Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis. Mina olin seal. Carl samuti, aga teda nad ei avastanudki. Oli jõululaupäeva hommik ja sadas õige pisut lund, aga korralikke valgeid jõule sel aastal ei tulnudki.

Kõik oli tollal teisiti. See oli enne seda, kui mu isa asjad hakkasid nii palju ruumi võtma, et me enam elutuppa ei pääsenudki. Ja enne kui mu ema läks nii suureks, et enam magamistoast välja ei pääsenud. Aga pärast seda, kui nad mu surnuks kuulutasid, nii et ma ei pidanud kooli minema.

Või oli see enne? Ma ei oska eriti hästi järge pidada, aeg sulab minu jaoks kokku. Inimese elu esimesed aastad tunduvad nii lõputud. Nüüd saan ma selle naise käest teada, et nii on seepärast, et kõike kogetakse esimest korda – see loob muljeid, ja muljed võtavad palju ruumi, ütleb ta.

Kindla peale oli palju seda, mis minu elu toona täitis, ja palju seda, mida sain tunda esimest korda. Nagu näiteks näha, kuidas vanaema ära tapetakse.

Nojah, aga jõulupuu rippus laes. Selles ei olnud midagi uut, sest mu isale meeldis ikka asju lae alla hiivata, et ära kasutada kogu ruumi, mis elutoas oli. Kingid kuhjas ta siis tüve alla, ja sedaviisi lootsime me alati, et ta toob koju pisikese kuuse.

Sel aastal oli puu vist õige pisike, sest selle all oli ruumi vägagi suurtele kingitustele. Üks neist oli meeletult uhke suur puust kastiauto, mille mu isa oli töötoas valmis ehitanud ja millele ema oli õmmelnud punased istmepadjad. Mu ema ja isa tegid kingid alati ise. Sellal ei teadnud ma üldse, et teiste inimeste lapsed said ostetud kingitusi. Ma teadsin vaevalt sedagi, et teised inimesed said lapsi, kes said kingitusi. Selliseid asju meie nii väga tähele ei pannud. Carl ja mina lihtsalt rõõmustasime selle üle, mis me saime, ja eriti meie isa-ema pärast. Hästi, Carl oli mõnikord nende peale natuke pahane, aga ta ei osanud päriselt öelda, mispärast.

Uus asi nende jõulude ajal oli niisiis see, et mu vanaema oli äsja surnud. Seda ei olnud me varem kogenud, ja ilmselgelt ei olnud seda kogenud ka vanaema ise. Igal juhul nägi ta üsna jahmunud välja, kui ta istus seal rohelises tugitoolis ja vahtis silmagi pilgutamata üles puu poole. Ma arvan, et ta vaatas südant, mille mina olin pruunist paberist pununud. Vanaema oligi mind punuma õpetanud, enne kui ütles mu isale kõiki neid asju, mida ta ei oleks pidanud ütlema.

Me arvasime, et ta peaks meiega õhtul puu juures olema, enne kui me ta edasi saadame, ja ta pidi ju ka oma kingituse saama. Hästi, seda arvasime isa ja mina. Peamiselt mina. Minu ema oli asjaga päri ainult sellepärast, et mina aina peale käisin.

Mu vanaema jalad toetusid järile, mäletan ma. Eks vist põhiliselt sellepärast, et mina istusin põrandal otse tema ees. Tema lillad nailonsukad olid nii läbipaistvad, et ma nägin läbi nende tema aluspükse, ja pruunid nöörkingad lõhnasid ikka veel veidi imalalt millegi järele, mis pidi neid vihma eest kaitsma. Kingad oli täitsa uued ja ostetud ühest poekesest mandril, oli ta mulle rääkinud. Peale selle oli tal seljas hall seelik ja punane pluus ja valgete kajakatega rätik; kõik need riided, mis ma olin leidnud päris ta koti põhjast. Just mina olin nõudnud, et me ta jõuluõhtuks kenasti riidesse paneksime.

Oleks täitsa vale välja näinud, kui ta oleks seal istunud öösärgis.

Pärast seda õhtut ei istunud mitte keegi enam kunagi rohelises tugitoolis. Me ei suutnud.

Selles oli liiga palju asju.

Et mu vanaema ei saanud ise oma kingitust ajalehtede seest lahti pakkida, lasti seda teha minul. Esimesel silmapilgul arvasin ma, et mu isa on ka temale ehitanud puust mänguauto, sest jälle oli pakis pikk ratastega puukast. Aga ta oli teinud hoopis kirstu.

Ilma rooli ja punaste istmepatjadeta. Ja ilma kaaneta. Kaant ei ole tingimata vaja, ütles isa. Kasti sees ei olnud muud kui padi, millega ta hommikul lämmatatud oli.

Kui me olime vanaema sinna sisse ja tema pea padjale pannud – seekord padja peale –, veeretas mu isa ta tagauksest välja, ümber majaotsa, puuriidast mööda ja lauda taha põllule. Carl ja mina läksime mänguautoga järele, ja loomulikult lükkasin mina teda, sest muidu ei oleks me karvavõrdki edasi liikunud. Mu ema tuli siis kõige lõpus. Mu emal võttis kõik alati natuke aega.

Oli pilkaselt pime, aga seal oma elupaigas olime me harjunud pimedas liikuma. Taevas pidi olema sel jõuluõhtul paksus pilves, sest ei olnud näha ühtegi tähte, ja metsa, mis maja ja põlde piiras, võis vaevu aimata. Hommikul oli olnud veidi tuult, aga nüüd ei liikunud ainsatki iili ja lumi oli jälle läinud. Jõulud olid ilmselt otsustanud olla vaiksed ja pimedad.

Siis panime vanaemale tule otsa süütekuubikute ja ajalehepaberitega ja eriti pikkade kaminatikkudega, millega me muidu mängida ei tohtinud (kuigi Carl ikkagi mängis). Me olime loomulikult tal enne kingad jalast ära võtnud, need olid ju täitsa uued ja vihmakindlaks tehtud.

Ei läinud kaua, kui me pidime kuumuse pärast veidi eemale tõmbuma. Varsti lõid leegid nii kõrgele, et aia tagant pimedusest ilmus nähtavale veeküna ja metsaserval võis aimata võpsikut. Kui ma ringi vaatasin, jäi mulle silma minu enese vari, mis tantsiskles valgustatud laudaseinal minu taga, ja ma nägin tulekumas isa ja ema täiesti selgelt. Nad hoidsid käest kinni.

Ma vahtisin jälle vanaema, kes seal oma valgete juustega lebas ja põles, ja äkitselt oli mul kõhus õõnes tunne.

„Kas tal tõesti valus ei ole?“ küsisin ma.

„Ei, ära üldse muretse,“ ütles mu isa. „Ta ei tunne midagi. Ta ei ole enam siin.“

Et ma olin astunud kastiauto otsa ja nägin ikka veel vanaema selles tema kastis lebamas, tundus see vastus mulle veidi pentsik.

Teisest küljest uskusin ma kaljukindlalt seda, mis mu isa ütles. Ta teadis kõike. Tema oli mulle rääkinud, et pimeduses ei saa päriselt valu tunda. Merepõhjas näiteks ei tundnud kalad üldse, kui nad meie konksu otsa hakkasid, ja öösel ei tundnud küülikud mitte midagi, kui nad meie lõksudesse sattusid. „Pimedus võtab valu ära,“ ütles mu isa alati. „Ja meie võtame ainult need küülikud, mida meil vaja on.“ Sellepärast käisid meiesugused head inimesed jahil ainult öösiti.

Pealekauba aitas tõestuseks küllap sellestki, et mu vanaema ei teinud põledes ainsatki häält. Tavaliselt tõstis ta küll kisa, kui miski talle haiget tegi või vastumeelt oli. Ma ei ole kunagi kuulnud kedagi kisamas nii kõvasti kui sel hommikupoolikul, kui talle terve kastitäis tuunikalakonserve pähe kukkus. Tema võis väga vihaseks saada.

Ta hõõgus ikka veel veidi, kui me järgmisel hommikul teda vaatama läksime. Või tema jäänused, peaksin ma vist ütlema, sest palju järel ei olnud. Mul oli sellest omamoodi kahju, et ta läinud oli, sest mõnikord oli tore, et ta meie juures elas. Tema pannkoogid olid suurepärased.

Kui ma päeva peale uuesti vaatasin, ei olnud näha muud kui musta mulda ja veidi kõrbenud rohtu. Mu isa ütles, et ta oli koristanud ja jäänused maha matnud. Ta ei öelnudki mulle, kuhu.

Hiljem olen ma palju mõelnud, kas mu isa tegi ikka tõesti õigesti, kui ta vanaema selle padjaga ära lämmatas. Aga ta väitis, et tegi.

Muidu oleks kõik palju hullemaks läinud.

Mu vanaema ei öelnud ka siis midagi, kui see juhtus. Ta ainult siples natuke kummaliselt voodis, kuni ta oli päris surnud – veidi samamoodi kui kalad, kui nad õhu käes lämbuvad ja paadipõhjas lebavad. Siis me virutasime neile vastu pead, et nad ei kannataks.

Me ju ei tahtnud, et keegi kannataks.

Õnneks oli sel jõululaupäeva hommikul mu vanaema toas päris pime. Tal ei saanud kuidagi valus olla, kui ta sellises pimedus ära tapeti; nii ma igal juhul tookord mõtlesin. Muidu läks see kiiresti, sest mu isa surus kõvasti. Jõulupuude raiumine ja plankude tassimine ja asjade lohistamine ja mööbli ehitamine teeb tugevaks. Võibolla oleksin ka mina suutnud seda teha, sest isa ütles alati, et ma olen uskumatult tugev oma vanuse kohta, seda enam, et ma olen tüdruk.

Õieti ei mõelnud ma kunagi, mis ma olen. Ma arvan, et ma olin see, keda nad nägid. Ja mõnikord nägin ma midagi, mida nemad ei näinud.

*

Me elasime Peal, mis oli selline väga väike saar teise suurema kohal.

Seal elasime ainult meie, ja me saime ise hakkama.

Pead ühendas peasaarega kitsas maariba, mida kutsuti Kaelaks. Minul ju ajast suurt arusaamist ei olnud, aga mu isa ütles ikka, et reipal kõnnil kulub oma pool tundi, et jõuda meie majast läbi Kaela järgmise majakobarani, ja veel veerand, kui minna saare kõige suuremasse linna. Minu meelest oli Korsted hiigelsuur, aga mu vanaema rääkis, et see on väga pisike linn võrreldes selle linnaga, mis on mandril. Mõte nii paljudest inimestest hirmutas mind. Mina pelgasin teisi inimesi. Neid ei või iial teada, ütles mu isa. Ei tohi lasta ennast nende naeratustest petta.

Hea asi teiste inimeste juures seal peasaarel oli see, et neil oli kõike seda, mida meil vaja, nii et omamoodi ei oleks me ilma nendeta hakkama saanud.

Kui minu isa enam nii väga ei tahtnud Pealt öösiti ära käia, siis olin see ennekõike mina, kes käis meile igasugu asju toomas, aga selleks ajaks oli isa mulle juba ammugi kätte õpetanud, kuidas seda teha.

Alguses läksime sinna üheskoos kaubikuga. Tavaliselt keset ööd, kui inimesed kõige raskemalt magasid. Me leidsime alati mõne koha, kuhu auto peita, ja siis me hiilisime ringi ja leidsime asju küünidest ja kuuridest ja mõnikord ka tubadest ja köökidest ja nii. Ükskord käisime isegi ühe naise magamistoas, kui ta oli nii purupurjus, et me julgesime isegi ta teki kaasa võtta. Pärast juurdlesin ma kõvasti, mida ta võis küll mõelda, kui üles ärkas ja tekk oli kadunud. Mu isa rääkis, et oli seda naist järgmisel päeval Korstedis tänava peal näinud. Ta oli natuke segaduses, aga mis seal imestada. See oli haneudusulgedest, see tekk, sest ta oli selle päranduseks saanud, ütles isa. Võibolla ta arvas, et see oli iseenesest ära lennanud?

Hanesulgedest teki sai endale minu ema, ja mina võtsin siis endale tema vana teki, selle oli minu isa saanud vahetuskaubaks väga hea vorstipressi vastu aasta alguse poole. See tekk oli pardisulgedest. Mõni kuu hiljem tõime vorstipressi habemeajaja juurest jälle ära, sest ega me ju nii ei kavatsenud, et ta selle endale jätab.

Habemeajaja ja tema naine magasid kolmandal korrusel ja köök koos vorstipressiga oli esimesel. Nad ei pannud isegi köögi välisust lukku, nii et lihtsamini poleks minna saanudki. Sellel ajal oli mul ka selline ettekujutus, et tegelikult teab habemeajaja väga hästi, et me tuleme oma asjadele järele – või tema asjadele või kelle asjad need siis olidki. Tema naine lehkas alati nii vastikult, tema lehka oli tunda isegi kööki välja! Mina habemeajaja asemel oleksin küll parema meelega tahtnud, et keegi tuleks ja vorstipressi asemel tema naise ära viiks. Mu isa ütles, et see on parfüüm.

Kaua aega lehkas mu ema pardisuletekk habemeajaja naise järele, aga kui mina selle endale võtsin, siis lõhnas see õnneks suuremalt jaolt mu ema järele, ainult õige vähe parfüümi ja üldse mitte pardi järele. Seevastu lehkas ema uus hanesuletekk kõvasti alkoholi järele.

Ema ise ei joonud kunagi midagi kangemat kui koorega kohvi, ja lõpuks jõi ta ainult pumbakaevu vett, aga kõige selleni ma veel jõuan.

Minu isa suutis väga osavasti uksi ja aknaid lahti urgitseda. Seda oli ta omaenda isalt õppinud, ütles ta. Mina ei olnud oma vanaisa kunagi näinud, aga ma tean, et tema nimi oli Silas. Mu isa õpetas siis mulle ka, kuidas seda tehakse, ja ma harjutasin nagu segane töökojas mõne ukse ja akna peal, mis me leidnud olime. Selliseid oli lõunasaare prügimäel väga palju, ja me võtsime kaasa nii palju, kui auto peale mahtus. Mina ei saa aru, miks inimesed selliseid asju ära viskavad. Neid saab ju parandada – ja lahti teha ja kinni panna ja nendega mängida.

Neid maju, kuhu oli ette pandud uued uksed, me tavaliselt vältisime, sest neisse oli raske sisse pääseda, kui inimesed olid otsustanud need lukku keerata. Õnneks ei teinud seda saare peal kuigi paljud. Aga kui me majja ei pääsenud, siis oli neil tavaliselt mõni kuur või sara ja siis me leidsime ikkagi midagi, mida kaasa võtta. Ükskord tõime kaasa sea. Meil siga ei olnud ja sellel talumehel oli neid hirmus palju ja ta ei oleks kuidagi suutnud neid kõiki ise ära süüa. Tookord ma imestasin, et siga ei teinud üldse häält, isegi korraks ei vingatanud hirmust, kui mu isa ta üles tõstis.

Aga võibolla oli see sellepärast, et mu isa oli loomade vastu nii hea. Kõigi loomade vastu. Ta oskas ka neid väga hästi ära tappa, nii et nad ei tundnud mitte midagi. See on lihtsalt veel üks viis loomade vastu hea olla, ütles ta.

Kui siis asi jõudis sinnamaani, et ma pidin minema üksi, ei tundnud ma algul ennast päris julgelt. Eriti sellepärast, et viimasel isaga tehtud retkel oleks peaaegu halvasti läinud. Me olime leidnud teeveerest pikad roostetanud raudtalad ja saanud need autokasti upitatud, aga kui me nurga taha keerasime, läks üks neist vastu seina ja tegi ilmatumat lärmi. Paaris majas pandi tuled põlema, aga mu isa jõudis viimasel silmapilgul kruusateele keerata ja pääses heki varju, nii et keegi ei näinud meid. Järgmisel päeval lohistasime raudtalad teisele korrale, kus need võisid siis lihtsalt koridori jääda. Muidugi pidi ette vaatama, et paljajalu neile otsa ei komistaks.

Oli veel üks teine kord, kui meid peaaegu et paljastati, aga see oli minu süü. Ma astusin kogemata plekksepa garaažis ilukilbile.

Pärast seda peitsin end nurka ja hoidsin hinge kinni, sest ma kuulsin, kuidas plekksepp garaažiukse lahti tegi. Kui seal poleks olnud tema kassi, kes talle otsekohe vastu hüppas, siis oleks ta kindlasti tule põlema pannud ja mind näinud. Selle asemel turtsatas ta kassile: „Mida põrgut, sina teed siin lärmi? Tule tuppa!“

Kui ma garaažist välja tulin, oli mu isa näost väga imelik. Ta oli seisnud väljas maja taga ja kõike pealt kuulnud, ja ta ei aimanudki, et seal oli olnud veel üks kass.

Aga varsti hakkkasin ma tegelikult aru saama, et sellest võib kasu olla, kui ma ilma isata lähen. Mina olin väiksem ja kärmem ja ma olin õppinud liikuma hiirvaikselt. Ma kõndisin või jooksin, sest ma ei olnud küllalt suur, et autot juhtida, ja jalgrattaga sõita mulle ei meeldinud. Ma nägin pealegi pimedas isast palju paremini.

„Sa pead olema nagu öökull,“ ütles isa tihti, ja ma olingi, kuigi ma ei osanud lennata ega pead kuklasse keerata. Ma küll harjutasin nii seda kui ka teist, kuni ma mõistsin, et seda asja ma kunagi küll korralikult selgeks ei saa. Carl mõistis seda loomulikult samuti.

Temal läks veidi paremini.

Minu ema ei rääkinud kuigi palju. Ma tegelikult arvan, et talle oli vastumeelt, et me öösiti ära käisime, aga talle meeldis kõik see, millega me tagasi tulime. Eriti need asjad kõrtsi köögist.

*

Üks esimesi asju, mis ma oma elust Peal mäletan, on värske vaigu lõhn. Iseäralik kõdin ninas, kleepuv tunne peopesas ja isa mõnus hääl, mis jutustab mulle mahlast, mis puutüve sees voolab.

See on imepärane mahl, ütles ta, sest see võib niihästi rünnaku vastu kaitsta kui ka haavu ravida ja väikseid surnuid loomakesi igavesest ajast igavesti alles hoida. Ja siis ma mäletan veel, kuidas nägin väikest elavat sipelgat, kes mööda puukoort üles ronis, läks ringiga ümber kleepjate kuldsete tilkade ja kadus prakku, et hetk hiljem veidi kõrgemal nähtavale ilmuda. Üles, üles, üles.

Hiljem sosistasin ma paljudele veritsevatele puudele, et nende haavad saavad kindlasti terveks, sest vaik on nende tervendaja ja kaitsja. Puud olid minu sõbrad.

Ja sipelgad olid meie ühised tuttavad. Nad olid seal alati nagu väiksed tahtekindlad olevused, kes ikka mõne tee leidsid. Puust üles, puust alla, läbi rohu, üle õue, läbi köögi üles kappi, alla meesse, läbi toa, koju pessa. Tavaliselt lohistades toitu või midagi muud, mis näis kasutuskõlbmatu – ja vahel surnud pereliiget.

Ma ei tea tegelikult, kas teised nimetaksid puid meie maja taga päris metsaks, sest kui palju puid peab olema, et see oleks mets? Aga Carli ja minu jaoks oli see mets, hiigelsuur mets. Ei, see oli enamatki. See oli piiritu maailm täis lõhnu ja hääli ja elu, mis kusagil kaugel hajus maastikuks täis lõokeselaulu ja kanarbikku ja vareskaera, mis liugus liiva, mis liugus vette, mis läks edasi lõputusse merre.

Aga läks tükk aega, enne kui ma kanarbikust ja merest teada sain. Alguses oli ainult puu. See üks veritsev puu ja see tark sipelgas, kes hoidus eemale kleepjast kullast, mis oleks võinud ta ära lämmatada.

Hiljem hakkasid mulle silma teisedki puud: kuused, mis kummardasid oma lehvikud maa ligi, nagu tahaksid kuulata, mida see neile sosistab. Need tundusid alati nii kurvad, need kuusepuud, ja ehkki mõned neist olid kasvanud uskumatult kõrgeks, tundus ikka, nagu nad üha sirutuksid igatsevalt selle koha poole, kust nad on tärganud. Mändidega oli hoopis teine lugu. Nemad olid tihedad ja tugevad, seisid oma turris okaste ja pruntis käbidega, ja mul oli tihti tunne, et neil on maapinnast puhta ükskõik. Ma olen kindel, et nad vaatasid taeva poole, ja võibolla oleksid nad rõõmuga õhku tõusnud, kui nad oleksid suutnud end kuidagi metsapõhjast üles kergitada. Praegu olen ma otsustanud uskuda, et nad oleksid tagasi tulnud. Nad kuulusid ju kõigest hoolimata Peale, just nagu minagi.

Ma arvan, et mulle meeldisid kuused rohkem, ehkki minulegi meeldis mõte lendamisest.

Ja siis olid veel krabinapuud. Need peitsid end okaspuude vahele oma saledate hallikate tüvedega, mille otsas olid roheliste lehtede vanikud – väikesed sakilised südamed, mis kõlisesid nagu muusika, kui tuuleiil neist haaras. Ma armastasin seda häält nii väga, et mõnikord võisin istuda krabinapuu alla tuult ootama. Ma mäletan selgesti, kui hirmunud ma olin, kui lehed ühel päeval äkitselt pärast sügise esimest ohet maha langesid ja laotusid maapinnale minu ümber. Seal ma siis istusin, kadunud südamete meres. Ma püüdsin neid uuesti okste külge panna (kõige madalamate okste külge, sest ma ei olnud kuigi suur), aga minu värisevate käte pingutusest lasksid vaid veel mõned lehed oksast lahti. Ma ei saanud millestki aru. Mitte igatahes enne, kui ma isa kutsusin, ja tema rääkis mulle kõik ära.

Pärastpoole oli mets kõige kindlam koht kogu maailmas. Ma mõistsin, et kõik tuleb tagasi. Et värvid vahetavad üksteist välja: helerohelisest tumeroheliseks, tulipunaseks, kuldpruuniks, mustjasmustaks. Mullaks. Et maa pidi midagi süüa saama, et uut elu valguse kätte tõugata. Et pimedus vahetas välja valguse, mis vahetas välja pimeduse. Et südamed kasvasid uuesti.

Nüüd ma arvan, et mu isa oli kõige õnnelikum just seal. Keset loodust. Seal sai ta hingata. Meil ei ole kunagi olnud nii palju õhku ja nii palju päevavalgust, kui oli siis, ja ma olen kindel, et isal oli päikesepaiste kõhus, just nagu minulgi, kui me lamasime selili metsa all ja vaatasime linde puulatvades. Ma tundsin kõigi lindude hääli, sest mu ema oli mulle õpetanud tähestikulaulu. Ja kuigi ta oli selle mulle selgeks õpetanud, nõudsin ma, et lõpus peab olema öö.

Mina tahan, et kõige lõpuks oleks öö, ütlesin ma. Mitte mingi üü.

Mõnikord mõtlen ma, kas kõik see õhk oligi see, mis mu isa hiljem elus hoidis. Ja kõik see valgus. Võibolla võib seda enda sees hilisemaks tarvituseks alles hoida, nii nagu saab alles hoida mälestusi pea sees – ja kuivikute ja küpsiste kuhjasid sahvris, ja vihmavarje ja ilukilpe ja vanu grammofone köögis, ja konkse ja kalavõrke ja toidupurke magamistoas, ja kangarulle ja raudlatte ja väetist ja bensiinikanistrit ja ajalehti ja vaipu koridoris, ja masinaosi ja vedrumadratseid ja jalgrattaid ja nukuteatreid ja viiuleid ja kanasööta elutoas, ja käterätte ja akvaariume ja õmblusmasinaid ja küünlaid ja raamatuhunnikuid ja kooke magamistoas ja põdrapeatopist ukse kõrval, ja kassetilinte ja tekke ja käsnasid ja fooliumkarpe ja soolakotte ja värvipotte ja palisid ja mängukarusid ja lapsi vanas konteineris?

Olgu, ma kuulen küll, et see kõlab üsna imelikult, kui ma sellest niimoodi räägin, aga niimoodi see oli. Me ei olnud päris sellised nagu teised, seda sain ma ajapikku teada. Minu ema teadis seda niisamuti. Nüüd loen ma parajasti neid kirju, mis ta minu jaoks õhukesse rohelisse mappi tallele pani. „Livile,“ on sellele kirjutatud.

See on minu nimi. Liv.

Ma ei taha neid kõiki ühekorraga lugeda. Mulle ei meeldi mõelda, et nad otsa saavad, sellepärast loen ma ainult ühe korraga.

Mul on kõvasti aega.

Minu isa ei olnud üldse selline nagu teised.

Tema nimi oli Jens.

Jens Haarder.

Kallis Liv

Ma panen selle lehe mapis kõige peale. Olgu see sissejuhatus. Teisi kirju võid lugeda selles järjekorras, nagu tahad. Järjekorda vist ei olegi.

Mul ei ole kunagi jagunud julgust rääkida sulle kõike seda, mida oleksin tahtnud, ja kui mu hääl vähehaaval ära kadus, jäin ma sellest võimalusest ilma. Aga ma võin kirjutada ja sina võid lugeda – selle eest olen ma hoolt kandnud – ja ühel päeval loed sa võibolla siit minu mõtteid. Võibolla. Ma ei tea, kas ma peak sin seda lootma. Aga ma loodan, et sa oled piisavalt suur, kui seda teed.

Ma olen sulle juba kirjutanud paar pikemat kirja, aga siin on ka mõned lühemad kirjad, mis on tegelikult lihtsalt põgusad märkmed, äkilised mõtteuiud. Ma ei tea, kui palju kirju siin lõpuks on. Või mis kõige lõpus üldse on.

Ma peidan mapi su isa eest ära, see on küllap kõige parem. Kui ma torkan mapi voodiääre ja madratsi vahele ja tõmban teki peale, siis ei ole seda näha, ja niiviisi on see alati minu ligidal, kui mul on sulle midagi rääkida.

Ikkagi on mul üha raskem selleni ulatuda. Ma olen ju nii raske ja ma peaaegu ei suuda enam end keerata. Mul on nüüd ka igalt poolt valus.

Anna mulle andeks, kui minu kirjade sisu tundub kaootiline. Aga sina ju oskad kaoses ringi liikuda, nii et võibolla saad sa kõigest aru. Võibolla saad sa ka oma isast aru.

Sa pead teadma, et ma armastan teda. Sa pead ka teadma, et võibolla võtab ta ühel päeval minult elu. Ma saan sellest aru, Liv. Aga kas sina saad?

Armastusega sinu ema

PS. Ma ei tea, kas peaksin meie elu nimetama muinaslooks või õudusjutuks. Võibolla on see veidike mõlemat? Ma loodan, et sina näed selles muinasjuttu.