Читать книгу Vaik - Ariel Kane - Страница 2

Kunagi nimetati Jens Haarderit saare kõige nägusamaks meheks, aga aastatega oli läinud raskeks selle põhjust näha. Osalt seetõttu, et tema juuksed ja habe kasvasid metsikult ja inetult, ja osalt seetõttu, et mingil ajal oli juba raske teda ülepea näha – mitte ainult habeme tagant, vaid kõigi nende asjade tagant, mis tema ümber kuhjusid. Keegi ei oleks osanud arvata, et Jensiga lõpuks nii hirmus hullusti läheb.

Teda oli saarel alati tuntud. See tähendab, et teati, kes ta on. Teda märgati, kui ta oma igivana kaubaautoga läbi Korstedi sõitis. Teatud aastakäigu inimesed, ja see tähendab enamikku sellel saarel, teadsid väga hästi, et see on seesama auto, millega tema isa oli kunagi ringi sõitnud ja kuhu tavaliselt oli peale laaditud restaureeritud puumööbel või ehtevalmis jõulupuud. Ja Jens.

See väga nägus jõmpsikas oli istunud kõige selle keskel ja õnnelikult rappunud, ilma et habemest või hullusest vähimatki märki oleks olnud.

*

Kõik algas nii hästi. Ta oli armastatud laps, niisama armastatud kui tema vend Mogens, ja need kaks jõmpsikat elasid mitmelgi viisil privilegeeritud elu ema ja isa juures Peal. Nad olid teineteise parimad sõbrad, Pea oli nende mängumaa, ja sedamööda, kui isa neid oma töökojas abiliseks õpetas, sai sellest ka nende töömaa.

Nende isa Silas oskas paljusid asju, aga ennekõike oli ta osav tisler. Ta pidas auasjaks anda endast parimat, ja puu olid tema silmis midagi väärtuslikku, looduse ime, mida ta käsitles suure aupaklikkusega sellest silmapilgust peale, kui see mullast tärkas, ükskõik kas see pidi oma elu lõpetama küttepuuna, planguna, mööbli või erruläinud jõulupuuna. Või temast endast kauem elama. Eriliselt valitud puud said kaunilt ehitud kirstudeks ja võisid niimoodi naasta sellesse mulda, kust nad aegade hämaruses tärganud olid.

Mõlemad pojad pärisid isa käsitööande, aga sellega poiste sarnasused ka lõppesid.

Jens oli noorem poeg. Kõige noorem, kõige tõmmum ja kõige ilusam, mõtles ta ema ikka, kui poisid õue peal mängisid ja tema neid köögiaknast silmitses. Seevastu oli Mogensil õlgadel igatpidi heledam pea, ja see rahustas ema, sest siis oli äril lootust, kui poisid selle ükskord üle võtavad. Else Haarder uskus nii väga oma vanema poja ärivaistu, et ta oli sisimas veendunud, et Mogens ajab asju palju paremini kui isa.

Sest Silas oli küll tunnustatud tisler, aga mis puutus majanduslikesse küsimustesse, siis olid tema võimed tagasihoidlikud. Raha tuli sisse küll, aga see näis kuluvat enamasti asjadele, mida vaja ei olnud, mitte kõige hädavajaliku ostmiseks, mis ometi oleks pidanud olema tema tegevuse tõeline eesmärk. Ta oli sage külaline peasaare kahes vanakraamikaupluses, ja pealekauba oli tal haruldane võime leida üles just need sarad, kus leidus midagi, mida ta endale võtta tahtis. Ja nii tuli Silas alati koju millegagi, mille leidmise üle ta rõõmus oli.

Naise juures leidis see harva head vastuvõttu, aga Silas ei suutnud loobuda. Ta oli pealegi täiesti veendunud, et ühel heal päeval leiab ta kõigele sellele kasutust. On vaja vaid avarat pilku, ütles ta. Tuleb võimalusi näha! Isegi kõige närusemates asjades võisid peituda tohutud väärtused. Kas ta ei olnud siis teinud kaheteistkümnest vanast hobuserauast kõige uhkema lühtri? Selles pidi Else talle õiguse andma. See oli harukordselt ilus ja eriline. Hiljem oli Silasel õnnestunud müüa neid paar tükki suvitajatele lõuna poole ja sel moel hankida raha veel mõne vana hobuseraua jaoks.

Silase puuanne ei piirdunud ainult tisleritöö ja klopsimise ja treimisega; ta mõistis puu eest hoolt kanda veel enne, kui see höövli alla jõudis. Tegelikult hoolitses ta kõigi puude eest Peal, nagu oleks ta nende bioloogiline isa. Mis aga puutub ta tõelistesse poegadesse, siis oli ta õnnekombel saanud oma armastust ja oskust ka neile jagada: Jens armastas metsa südamega, Mogens mõistusega. Teisisõnu: Jensil oli klomp kurgus, kui ta nägi puud kirve all, samas kui Mogens arvutas innukalt, kui palju puu rahas väärt on.

Silas Haarder armastas mõistagi oma mõlemat poega ühtmoodi. Aga vahest ehk Jensi enam.

Idee laiendada olemasolevat segametsatükki väikse jõulupuusaluga oli kõige visioonikam idee, mis Silasele kunagi tulnud oli, ja igal juhul kõige tulutoovam. Nüüd sai sealt võtta jõulupuid ja pärjaoksi saare püsielanikele ja neile vähestele külalistele, kes jõulud suvilas veetsid, ja seega saada raha, et perekond Haarderi jõululauale veidi rohkem mõnusaid asju hankida. Küll vaid siis, kui Else Haarder jõudis raha sisse kasseerida, enne kui see ära kasutati kõikvõimaliku kasutuskõlbmatu peale.

Ruumi oli kuuskedele küllaga, kuna perekond sai kogu Pead endale pidada. Kellelgi teisel ei olnud ilmsesti huvi elada nii äralõigatult, isegi mitte sel ajal, kui puud ja põõsad ei olnud veel hakanud kontrollimatult levima ja lämmatama neid avamaasid, kus loomad rohtu sõid. Seevastu tuldi hea meelega Peale käima, et midagi parandada lasta, või ehk lihtsalt keelepeksuks veidi ainet saada, ehkki see nõudis pikemat jala- või autoretke piki kitsast maasiilu. Silas oli teiste saareelanike seas heas kirjas. Tema käsitööd peeti hinnas ja samal ajal visati nalja ta väikeste veidruste üle. Oli näiteks teada lugu, et ta rääkis oma puudega, ja kui ta jõulupuud nii populaarseks said, siis kahtlemata sellegi pärast, et inimestele oli meelt mööda kuulata, kuidas ta puuga pominal hüvasti jätab, enne kui selle kundele ulatab. Seejärel hõõrus ta detsembrikülmas käsi ja nägi veidi nukker välja, kui tema naine tasu vastu võttis.

Päris tavaline mees Silas kindlasti ei olnud, aga tema headuses ei kahelnud keegi, ja tema tehtud kirstud olid nii ilusad, et neis maetud saada tundus lausa omamoodi privileeg.

Peale Silas Haarderi enda ja ta noorema poja ei teadnud mitte keegi, et kirste prooviti järele, enne kui asjassepuutuvale isikule üle anti. Ööl pärast seda, kui kirst valmis sai, hiilisid nad kahekesi töötuppa, sellal kui Else Haarder ja Mogens raskelt magasid. Siis heitsid nad kirstu pikali, Silas alla, Jens tema kõhule, ümberringi pimedus ja värske puulõhn.

See oli kõige mõnusam ja turvalisem asi, mida Jens üldse kujutleda oskas. Ja isegi paljude aastate järel, kui kirstuviivud hajusid ähmasteks lapsepõlvemälestuseks, oli see tunne temas ikka veel sees. Pimedus oli ustav sõber. Hell embus.

Nad puhusid alati veidi juttu jalgrattakaupmehest või pagarist, või kes iganes parajasti surnud oli ja peagi kirstu pidi heitma. Silas tundis suuremat osa peasaare inimesi, või siis tundis ta kedagi, kes neid tundis. Ega ta ei peksnud keelt. Ta rääkis surnutest alati ainult kenasid asju. Need võisid olla midagi sellist, et pagar oli alati oma rottide eest kenasti hoolt kandnud, või et postiülemal oli jätkunud oma naise vastu nii palju armastust, et oli pidanud jagama oma andumust tervelt kolme teise naisega lõunasaarel.

Silas usaldas nooremale pojale ka seda, et Korstedi linnapea oli palju aastaid peitnud oma talus mitmele poole asju, mida võib vabalt võtma minna, aga ainult siis, kui olla hiirvaikne ja nähtamatu, ja pärast ei tohtinud kellelegi midagi öelda, isegi mitte linnapeale endale. See oli väike hubane mäng, mida linnapea mõne pühendatuga mängis. Pärast tema surma oli saarel teisigi, kes mängu edasi viisid, aga see kõik oli väga salajane ja Jens ei tohtinud seda isegi mitte nimetada ei Mogensile ega kellelegi teisele. Ja hoopiski mitte emale, kellele seesugused mängud ei meeldinud.

Mis kirstus oli öeldud, see jäi kirstu. Selline oli kokkulepe.

Seevastu ei jäänud kirstu sugugi mitte kõik, mis sinna pandi. Sel ööl, kui nad pidid valmis panema kirstu pagari jaoks, tuli Jensile äkki üks mõttevälgatus, just enne kui ta oma isa juurde ronis. Ta keeras jalapealt ringi ja asus tuhnima kastis treipingi taga.

„Mis sa teed, Jens?“ kostis kirstupõhjast.

„Ma võtsin ta tainarulli kaasa,“ sosistas Jens uhkelt, kui tagasi tuli. „Kas sinu meelest ei oleks pagaril hea meel see kirstu kaasa saada, kuigi käepidemel on kild küljest ära?“

Kostis väike kõlksatus, kui tainarulli ots põhja puutus. Kulus veidi aega, enne kui Silas vastas.

„Nooooh, ma päriselt ei tea. Ja see on nüüd mul olnud juba mõnda aega, Jens. Ma olen sellesse tainarulli juba kiindunud – miks ta muidu mul sinu meelest on? Ei ole mingit mõtet maha matta suurepärast asja, mida ikka veel tarvitada saab. Ja pealegi tuletab ta meile ju natukene vana pagarit meelde. Ei, parem, kui see meie juurde jääb. Pagaril ei lähe seda niikuinii vaja, seal, kuhu ta nüüd läheb.“

„Sa mõtled kirstus?“ sosistas Jens.

„Ma mõtlen rohkem nagu pärast seda.“

„Pärast seda? Kuhu ta siis pärast läheb?“

„Nooh, see oleneb veidikene sellest, kui hea ta oli.“

„Kui hea küpsetaja?“

„Ei, mitte just päris seda. Rohkem seda, et kui korralik ja hea teiste inimeste vastu oli ta oma eluajal.“

„Ta viskas mind ükskord tainapritsi otsaga.“

„Viskas või?“

„Jah, sest ma jäin seisma ja puudutasin pagarikoja uksepiita. See oli see uksepiit, mis sa talle kevadel tegid.“

„Kas sa võtsid pritsiotsa siis kaasa?“

„Jah.“

„Väga hea.“

„Kuhu ta siis läheb? Kui ta mind pritsiotsaga viskas?“

„Seda ei tea öelda, seda otsustab loodus. Aga kui ta keha seal kirstus laguneb, siis läheb hing sellest välja ja saab millekski muuks.

Selleks, mille ta on ära teeninud.“

„Mis see siis võib olla? Liblikas? Rohukõrs? Hobusevanker?“ küsis Jens. „Nuumsiga?“ Pagarit võis nuumseana ette kujutada küll.

„Tjah, kes teab.“

„Kas temast võib jälle pagar saada?“

„Seda ma küll ei loodaks.“

„Aga ta jääb saarele?“

„Seda ei oska öelda.“

Jens mõtles palju selle üle, mida kirstus sel ööl räägiti. Tema arust oli lohutav teada, et pärast surma ei ole kõigel lihtsalt lõpp. Teisest küljest ei meeldinud talle, et tal ei ole aimugi, mis temast pärast saab. Siis oleks ta ju tegelikult parema meelega iseendana edasi elanud. Näiteks ei meeldinud talle üldse ette kujutada, et temast saab sääsk. Siis parem juba sipelgas, kes vähemasti ei lenda ringi ega torgi inimesi; või puu, millest võib saada ilus kirst, kus keegi võib ühel päeval lamada ja juttu puhuda.

Surmast veeretas ta palju mõtteid, aga ühe asja kohta soovis ta küll väga, et see ei oleks kunagi ta mõttesse kerkinud: et mitte ainult tema ei pidanud ju surema. Ema ja Mogens pidid ju samuti millalgi surema. Ja isa. Ja ükskõik, milleks nad hiljem saaksid, nad ei oleks enam ta ema ja Mogens ja ta isa. Tal oli sellest mõttes mitu päeva kõhus valus ja siis hakkas ta arutama, kas ei oleks siis parem surra enne neid, nii et ei peaks neid siis taga igatsema? Aga kas siis ei käiks hoopis nemad igatsedes ringi ja oleks kurvad? Ja kui nüüd pärast surma oled saanud puuks või hobuseks või hernehirmutiseks, kas nad siis üldse avastavad selle? Kas on veel midagi hullemat, kui olla hernehirmutis, keda ei tunta ära ja kes lihtsalt peab rippuma ja linde hirmutama? Ja kas võib äkki isegi tainarulliks saada? Ja mis siis, kui siis katki lähed?

Mõtted keerlesid peas ringi ja ta nägi koletuid unenägusid, kuidas teda viiakse prügimäele. Ta oli ükskord koos vanaisaga käinud lõunasaare prügimäel koos hunniku asjadega, mida ta ema enam näha ei tahtnud, sest need olid katki läinud. Kui nad koju jõudsid, oli Silas metsast tagasi tulnud. Esimest korda nägid poisid oma isa vihasena! Ta oli näost täiesti punane, sest nad olid asjadega minema sõitnud ilma tema loata. Emal kulus suur osa pärastlõunast, et oma mees jälle normaalseks saada. Aga pärast istusid nad käsikäes pingil, sellal kui poisid mängisid palli ja tundsid kergendust.

Mõni aeg pärast seda suri nende vanaisa. Mogens ja Jens arvasid algul, et peaksid selle pärast kurvad olema, aga nad said teada, et see ei olnud väga kurb, sest nende vanaisa oli vana mees, kes oli iseenesest vanaisaks olemisega ühel pool ja suri hea meelega.

Nad ei tundnud teda eriti hästi, sest ta elas kaugel, Sønderbys, ja käis harva Peal külas ja ütles vaevalt sõnagi, kui seal oli. Nii et ega temast tõeliselt puudust ei tuntud. Aga ikkagi pidi Jens mõtlema, milleks lootis tema vanaisa saada. Ja kas ta siis ka sai.

Sel ööl, kui vanaisa kirst valmis sai, sai Jens lõpuks ometi oma mõtted välja öelda. Ta lamas mõnusasti oma isa pehmel kõhul, isa suured pehmed käed ta rinnal. Samal ajal tundis ta Silase habet oma otsmikul, ja ehkki see natuke kratsis, oli see tore tunne. Nad hingasid üheskoos.

„Mis sa arvad, milleks vanaisa saab?“

„Ta oli tore mees. Ma arvan, et temast saab midagi head.“

„Siis mitte sääsk?“

„Ei, seda ma küll ette ei kujuta.“

„Puu?“

„Jah, pigemini siis puu. Suur uhke mänd.“

„Me peame siis ette vaatama, et me teda maha ei raiu!“

Jens tundis habemest, et isa muigab.

„Puu võib maha raiuda küll, kui kalliks pidada seda elu, mis ta on elanud. Ja mis su vanaisasse puutub, siis ei teinud tema ehk alati õigeid otsuseid, aga ta oli hea ja lahke inimene, kes ei teinud kassilegi liiga. See on meil temast alati meeles.“

Jens oli paar korda vanaisal Sønderbys külas käinud. Tal ei olnud aimugi, et vanaisal olid kassid. Ta teadis ainult, et vanaisal oli väike koer, kes tal igal pool järele käis ja oskas käsu peale surnut mängida. See läks väga kenasti, kuni koer ühel päeval enam üles ei tõusnudki. Sestpeale hüüti teda saare kõige sõnakuulelikumaks koeraks ja Jensi vanaisa ei öelnud enam mitte midagi. Ja siis suri ka tema.

„Ta ei teinud ju ka oma koerale liiga? Meelega?“ küsis Jens murelikult.

„Sina oled ka hea inimene, Jens. Ei, sinu vanaisa ei teinud kellelegi liiga. Ja sina said ju nüüd tema mütsi endale. Seda võid sa nüüd pruukida, ehkki see on sulle natuke liiga suur. See on ju väga kena viis teda meeles pidada, eks?“

Jens noogutas pimeduses.

„Kas minust saab ka ühel päeva isa?“ küsis ta äkki.

„Jah, ma arvan küll.“

„Kui ma saan poja, siis saab tema nimeks Carl.“

„Carl? Miks just Carl?“

„See luuletaja, kellega ma prügimäel rääkisin, ütles, et tema nimi on Carl ja et ta on üle saja aasta vana. Ta loodab saada kahesajaseks.“

„Kas ta just nimelt niimoodi ütles?“ köhis Silas.

„Jah, ja kui tema näos aastarõngad ära lugeda, siis peaks see klappima. Igal juhul on neid palju.“

„Nojah, siis ma järgmine kord proovin, kui ma teda näen. Kui aega on.“

„Ja kui ma saan tütre, siis saab tema nimeks Liv, just nagu sellel väikesel vastsündinul, keda me eile nägime.“

„See on ilus nimi,“ naeratas Silas.

„Jah.“

Nad lamasid veidi aega ja kuulasid metsakohinat, mis aknapraost sisse tungis. Häälega koos tuli männi ja märja sambla lõhn, mis segunes kirstupuu lõhnaga. Õige pea pidi sellesse segunema kuslapuud.

Siis liigatas Silas Haarder veidi.

„Noh, kas ütleme siis, et kirst on nüüd vanaisa jaoks valmis? Läheme siis voodisse. Vaata ette, et sa venda üles ei ärata, kui tuppa lähed.“

„Ma ei ole mitte kunagi teda äratanud.“

„Jaaa, sul on õigus. Mogens magab ju alati raskelt nagu kivi.“

Sel ööl ei tulnud Jensil und. Ta mõtles. Võibolla olid kivid tegelikult magavad inimesed, kes olid liiga väsinud, et millekski muuks saada?

Matused läksid suurepäraselt, rääkis Else Haarder, kui Korstedi kirikust tagasi tuli. Mogens ja Jens olid jäänud koos isaga koju Peale. Silas armastas kirste väga, aga matused talle ei meeldinud, ja talle ei meeldinud ka see, kui poisid ära pidid minema. Aitas sellestki, et nad mõnikord pidid koolis käima, selle asemel et töötoas ja metsas ja loomade juures abiks olla. Neile kahele oli tegemist küllaga. Pealegi ei olnud Silasel suurt usku kõigesse sellesse koolitarkusesse. Mõnikord ei taibanud ta mitte õhkagi sellest, mida Mogens rääkis. Ruutjuured?

Seevastu oli ta õige uhke, nähes, kuidas mõlemad pojad tisleriametis suuri andeid ilmutasid. Mogens ehk enam.

Aga Jensil oli see eriline omadus, mida Silas ei osanud sõnadesse panna ja mida ta ometi nii väga hindas. Esimene kirstupühitsus oli tulnud peaaegu et juhuse läbi. Ta oli lihtsalt tahtnud lasta jõmpsikal tunda rõõmu sellest, kui ümberringi on puu ja see käsitöö, mida tema ise ühel päeval täiuslikult valdab. Lasta tal tunda jooni, proportsioone, säsi lõhna. Ja rääkida, kuidas puu ikka veel elab ja töötab surnu ümber. Selle vastu kooliõpetaja juba huvi ei tunne!