Читать книгу Rändava kassi kroonikad - Arikawa Hiro - Страница 6

„Pole ammu kuulnud.”

Nii algas e-kiri. Saatjaks Miyawaki Satoru, Kōsuke lapsepõlvesõber, kes algkooli ajal ära kolis. Satoru oli pärast sedagi veel mitu korda elukohta vahetanud, ometigi ei olnud suhtlus temaga katkenud ning isegi nüüd, kui mõlemad olid üle kolmekümne, lävisid nad endiselt. Nad olid sellised sõbrad, kes ka üle aastate kokku saades rääkisid, nagu poleks päevagi möödunud.

„Vabandust, et sedasi ootamatult, aga ega sa mu kassi endale võtta ei taha?” kirjutas Satoru.

Lisas siis, et kass on talle äärmiselt kallis, kuid vältimatud asjaolud ei luba tal teda enam pidada, seepärast otsib ta kedagi, kes loomakese enda hoole alla võtaks.

„Vältimatute asjaolude” kohta Satoru midagi täpsemalt ei kirjutanud. Teatas lihtsalt, et kui Kōsuke nõus oleks, siis tuleks ta läbi ja tooks kassi kaasa.

Kirjale oli lisatud ka kaks pilti. Kassist, kelle näos joonistus triipudest kirjamärk „kaheksa”, hachi.

„Hee…,” imestas Kōsuke tahtmatult. „See on ju Hachi mis Hachi.” Hachi oli kass, kelle ta kunagi koos Satoruga oli leidnud.

Kui ta teise pildi peale keris, paistis sealt lähivõte kassi sabast. See oli must saba, mille kõverusest moodustus number 7.

Kas keegi mitte ei öelnud, et kõvera sabaga kass toob õnne? Kes nii ütles? püüdis ta meenutada. Kōsuke ohkas, kui taipas, et selleks oli tema enda naine, kes oli mõni aeg tagasi vanematekoju läinud. Kas naine sealt ka naaseb, ta ei teadnud. Igal juhul harjutas ta end mõttega, et naine jääbki sinna.

Huvitav, kui neil oleks selline kõvera sabaga kass, kas siis oleksid asjad teisiti, käis tobe mõte ta peast läbi. Kui kodus jookseks ringi konksus sabaga kass, kes korjaks kõik õnnetükid kokku, elaksid nad ehk märksa muretumat elu. Isegi ilma lasteta.

Võiks ju võtta selle kassi…, mõtles ta. Kass pildil oli kenake, konksus sabaga ja puha. Ja Satorut pole samuti ammu näinud.

Kui Kōsuke kirjutas naisele ja küsis, mida too mõtleks, kui ta sõbra kassi majja võtab, tuli vastuseks „Tee, nagu heaks arvad.” Kui südametu! Kuna aga seni ei olnud naine ühelegi tema kirjale vastanud, rõõmustas ta sellegi üle.

Kui ta kassi võtaks, kas naine tuleks koju kõutsi vaatama? Meelitades võiks naine, kellele kassid meeletult meeldivad, ehk isegi õnge minna. Kui pisarsilmi öelda, et võtsin küll kassi, kuid ei tea, kuidas tema eest hoolitseda, tuleb naine ehk tagasi, kasvõi sümpaatiast kassi vastu, olgu peremehega kuidas on.

Ei. Isa vihkab kasse… Tahtmatult hakkas ta, nagu ikka, muretsema, mida isa sellest mõelda võiks.

Just seepärast katkes ka naise kannatus. Nüüd oli ju tema stuudio omanik ning tegelikult ei peaks isa arvamus talle üldse korda minema.

Niisiis, osaliselt vastuhakuks isale, lisas tema, Sawada Kōsuke, oma nime lapsepõlvesõbra kassi soovijate nimekirja.

Miyawaki Satoru ilmus juba järgmisel nädalal. Hõbedasel universaalil, lõpmata armas kass kaasas.

Kui ta stuudiost masina mürinat kuulis ja välja tõttas, oli Satoru just oma masinat parkimas.

„Kōsuke! Pole ammu näinud!”

Satoru võttis käe roolilt ja lehvitas hoogsalt juhipoolsest lahtisest aknast.

„Tee nüüd kähku ja pargi auto ära!” innustas Kōsuke oma sõpra naeratades. Viimasest kohtumisest oli kolm aastat möödas, seega oli ta ülimalt kärsitu. Ses suhtes polnud midagi muutunud.

„Oleksid võinud tahapoole parkida. Oleks lihtsam olnud.”

Räästa all oli klientidele kolm parkimiskohta, kuid Satoru oli parkinud kõige lähemale sissepääsu juurde. Kuna sissepääsu kõrval oli väike hoidla igasugu asjadega, siis parkisid kliendid oma autod tavaliselt kaugemasse nurka. Tema enda auto oli sillutamata tagahoovis.

„Aga kui kunded tulevad?”

„Täna on ju stuudio kinni. Oled unustanud?”

Fotostuudio, mida Kōsuke oma isa järglasena vedas, oli kolmapäeviti suletud. Firmas töötav Satoru, kel tavaliselt oli vaid nädalavahetus vaba, ei tahtnud tulla oma kassiga siis, kui Kōsukel oli kiire, vaid võttis vaba päeva, sobitades selle sõbra omaga.

„Õige küll,” ütles Satoru kukalt kratsides, hüppas siis autost välja, tegi tagaukse lahti ja haaras kassipuuri näpu otsa.

„See ongi Nana?”

„Ma ju saatsin sulle pildi. Saba kõver nagu number 7. Hea nimi, kas pole?”

„No ma ei tea, kas just hea… Sa oled ikka veidraid nimesid pannud. Eelmine oli ju Hachi.”

Triibud näol moodustasid kirjamärgi kaheksa, seepärast siis ka Hachi.

Kōsuke juhatas Satoru koos kassiga elutuppa, et ta saaks Nana nägu paremini näha, kuid kass ainult kräunus ega kavatsenudki puurist välja tulla. Puuri piiludes nägi ta kõigest musta kõverat saba.

„No mis? Mis juhtus? Nana? Nana!” Satoru püüdis mõnda aega Nanat välja meelitada, kuid andis viimaks alla. „Vabandust, ilmselt on ta veidi närvis uue tundmatu ümbruse pärast. Usun, et ta rahuneb varsti maha.”

Nad otsustasid puuriukse lahti jätta ja esmalt veidi vanu suhteid üles soojendada.

„Sa oled autoga, nii et saket ei saa sulle vist pakkuda. Aga kohvi? Teed?”

„Kohvi ehk.”

Kōsuke tegi kaks tassi kohvi. Satoru võttis tassi kätte ja küsis muretult: „Kus su kaasa siis täna on?”

Ta tahtis seda küll varjata, kuid vabanduse välja mõtlemine tekitas ebaloomuliku vaikuse ja ta andis viimaks alla.

„Läks mõneks ajaks vanemate juurde.”

„Aa…” Satoru vaatas teda veidi arusaamatul, vabandust-et-õrna-kohta-tabasin ilmel. „Nojah. Aga see kassi asi. Kas sa saad sedasi omapäi otsustada? Ega sellest tüli tõuse, kui naine koju tuleb?”

„Oh ei, talle meeldivad kassid. Tegelikult on kassi võtmine teatavas mõttes hoopis sööt selleks, et ta tagasi tuleks.”

„Nojaa, aga ka kassi suhtes on igal inimesel oma maitse.”

„Saatsin talle sinu saadetud pildid Nanast edasi ja küsisin, mis ta arvab. Ta ütles, et võin teha oma äranägemise järgi.”

„Hmm… See ei tähenda just nõustumist.”

„Aga see oli ainus kord, kui ta üldse midagi vastas.” Sööt selleks, et ta tagasi tuleks… oli Kōsuke justkui naljatledes öelnud, kuid tegelikult ta tõesti lootis sellele. „Kui ta tagasi tuleb, siis ta kassi välja ei viska. No ja kui ei tule, siis pean kassi üksi. Kumbki pole probleem.”

„Või nii,” tõmbus Satoru tagasi.

Nüüd oli Kōsuke kord küsimusi esitada.

„Aga sina? Miks siis sina enam kassi pidada ei saa?”

„Ah, see…” Satoru naeratas ebalevalt ja sügas pead. „Juhtus lihtsalt nii, et me ei saa enam koos elada.”

Mingi tuluke lõi Kōsuke peas vilkuma. Selles, et kontoris töötav Satoru oli võtnud keset nädalat vaba päeva, et käiku tema puhkepäevaga sobitada, midagi ei klappinud.

„Koondamine?”

„Mitte just seda. Igal juhul ei saa me enam koos elada.”

Rohkem Kōsuke Satorut, kelle jutt oli kuidagi ähmane, survestama ei hakanud. Ilmselt polnud sõbral tahtmist sellest rääkida.

„Igatahes pean ma Nanale uue kodu leidma. Nii ma siis olen palunud paari lähimat inimest.”

„Või nii. See ei ole ilmselt lihtne.”

Nüüd tahtis ta veelgi enam kassi endale. Tahtis kogu hingest inimest aidata. Pealegi oli abipalujaks Satoru.

„Aga kuidas on sinu endaga? Plaanid tulevikuks ja muu selline?”

„Tänan küsimast. Kui vaid Nana paika saaks, siis on minuga kõik hästi.”

Talle tundus, et sügavamale ei tohiks kaevata. Ei tahtnud isegi öelda, et „Kui saan kuidagi aidata…”

„Muide, mul jäi Nana pilti vaadates suu lahti. Ta on Hachiga nagu kaks tilka vett.”

„Päriselus sarnanevad nad veelgi rohkem.” Satoru vaatas selja taha puuri poole, kuid Nanal ei olnud endiselt tahtmist oma nägu näidata. „Ka mina olin üllatunud, kui teda esimest korda nägin. Hetkeks mõtlesin koguni, et see ongi Hachi.”

Muidugi oli see võimatu. Kōsuke naeratas kibedalt.

„Mis Hachist üldse sai?”

„Ta suri, kui olin keskkoolis. Omanik helistas ja ütles, et ta jäi auto alla.”

Ilmselt oli Satorul veel praegugi sellest raske rääkida. Kus Satoru parajasti oli, kui seda kuulis?

„Samas kena temast, et ta teatas.”

Nad mõlemad teadsid seda kassi, seepärast oleks olnud muidugi tore, kui nad oleksid saanud koos kassi leinata. Küllap nuttis Satoru üksi teda taga.

„Vabandust, olen vist nagu hunnik õnnetust.”

„Pole siin midagi vabandada, sa rumaluke!”

Kui ta sõpra kergelt müksas, lükkas Satoru ta sõbralikult eemale.

„Aeg kaob nii kiiresti. Tundub, et see oli justkui eile, kui me Hachi leidsime. Mäletad?”

„Mäletan? Kuidas saakski sellist asja unustada,” ütles Kōsuke naeratades. Ka Satoru muheles häbelikult.

Sawada fotostuudiost veidi eemal, kerge nõlvaku harjal, laius elamukvartal. Kolmkümmend aastat tagasi oli see paljulubav tulevikupiirkond, kuhu oli justkui näidiseksemplaridena ridamisi eramuid ja uhkeldavaid kortermaju püsti pandud.

Ühes sealses mugavas kortermajas elas ka Satoru oma vanematega.

Algkooli teisel aastal hakkasid nad koos ühes ja samas ujumiskoolis käima.

Kōsukel oli juba väiksest peale kalduvus atoopilisele nahapõletikule, seepärast pani ema ta ujumistrenni, uskudes, et see teeb naha tugevaks. Satorul oli oma põhjus. Tema oli ujumises sedavõrd kiire, et öeldi koguni, et tal on sõrmede vahel ujulestad, seepärast soovitasid õpetajad tal süvendatult ujumistunde võtta.

Koolis vaba tunni ajal laskus veiderdav Satoru basseinipõhja ning hakkas seal salamandrina ringi paterdama või ehmatas teisi õpilasi äkitselt vee alt välja karates. Seepeale pahandas kooliõpetaja alati ja karjus: „Kes sa õige oled? Mingi kappa või?”, mispeale jäigi talle külge hüüdnimi Kappa. Vahel kutsus õpetaja teda ka Ujulestaks.

Nii juhtuski, et kui ujumiskursus algas, pandi Satoru edasijõudnute hulka, kus olid vaid kiirelt ujuvad lapsed, Kōsuke aga tavarühma, kus oli palju neid, kes atoopia all kannatasid.

Olgu ta siis Kappa või Ujulest, aga ujudes näis vett laiali pritsiv Satoru siiski väga äge välja. Nad olid head sõbrad, kuid sellistel hetkedel tekkis Kōsuke hinge vimm. Tahaksin ka Satoru moodi olla, mõtles ta. Kui ta aga nägi, kuidas Satoru vees veiderdades otsaesisega vastu basseinipõhja tagus, kadus tema kadedus.

Tookord, suve algul, kui nad olid juba kaks aastat ujumiskoolis käinud, tuli vimm taas tagasi.

Tol päeval jõudis Kōsuke varem nende kohtumispaika, mis asus elamukvartali serval, nõlvaku all, ja märkas karpi esimesena.

Pappkarbist, mis oli jäetud elurajooni sildi alla, kostis näugumist. Veidi kõhklevalt avas ta kergelt suletud karbi kaane. Selles oli kaks valget karvakera. Mõlemal siin-seal paar vööti. Ta imetles neid vaikselt. Millised abitud ja pehmed olendid! Nõnda väikesed, et ei raatsi neid puudutagi, mõtles ta.

„Vau! Kassid!” kostus tema pea kohalt Satoru hääl. „Mis nendega…?”

Satoru kükitas Kōsuke kõrvale.

„Keegi on nad siia jätnud.”

„Haa! Kui armsad!”

Veidi aega paitasid nad sõrmeotstega õrnalt sulgpehmet karva, viimaks ütles Satoru: „Võta sülle.”

Sul on atoopia, nii et ära üldse unista loomade katsumisest ― trummeldasid ema karmid sõnad Kōsuke peas, kuid ta teadis, et kui Satoru kassipoja kätte võtab, siis ei pane temagi kiusatusele vastu. Ja üldse – tema ju leidis nad.

Ta tõstis ühe neist kastist välja ja pani oma peo peale. Kui kerge!

Ta oleks teda paitama jäänudki, kui nad poleks pidanud ujumiskooli kiirustama. Tuleb minna! Peab minema! Vaja minna… vasardas mõlemal kuklas ja nad tõusid püsti.

Leppinud kokku, et tulevad tagasiteel siit läbi, nad lausa veeresid kallakust alla ujumiskooli.

Nad jäid veidi hiljaks ja said mõlemad treenerilt kõrvakiilu. Pärast tundi jooksid nad elurajooni piiriks oleva nõlvani. Kast sildi juures oli endiselt alles, kuid kassipoegi oli selles vaid üks. Ilmselt oli teise keegi omale võtnud.

Tundus, et kasti jäänud pisikese saatus oli nende kätes. See oli väike kassipoeg, kellel kolmevärvilised triibud otsa ees moodustasid kirjamärgi kaheksa ning kelle must saba oli konksus.

Nad istusid kasti juurde ja vaatasid, kuidas kerra tõmbunud kassipoeg mõnusalt magas. Iga laps tahaks sellise pehme ja tillukese karvakera endale koju viia. Nii üks kui teine lasi kiirelt peast läbi olukorra, mis võiks juhtuda, kui ta selle koju kaasa võtaks. Reageering oli täpselt teada.

Ema on atoopilise nahapõletiku tõttu vastu, isale ka eriti loomad ei meeldi…

Vastupidiselt kõvasti kahtlevale Kōsukele oli Satoru oma otsuses kiire. „Ma küsin ema käest.”

„Nii pole aus!”

Sellisele kiirele süüdistusele tõukas teda mõne päeva tagune sündmus ujulas. Tüdruk, kellest Kōsuke oli sisse võetud, vaatas edasijõudnute rajal ujuvat Satorut ja sosistas: „Ta on kenake!” (Tegelikult vist küll: „Nojah, kappa küll, aga ujudes on ta kenake.” Kōsuke polnud kindel, kas ta oleks pidanud nende sõnade peale kiivas olema või mitte).

Satoru ujub kiiresti, tal ei ole atoopiat, tema ema ja isa on lahked ja võivad vabalt lubada tal kassi pidada… Seega mitte ainult seik, et tüdruk, kes talle meeldis, Satorut imetles, vaid ka võimalus, et sõber saab niisama lihtsalt sellise sulgpehme olevuse endale – kas see polnud siis ebaõiglane?

Nördinud Satoru oleks sõbra sõnade peale justkui vastu vahtimist saanud. Nähes Satoru pettunud ilmet, hakkas Kōsukel piinlik. Ta ise teadis suurepäraselt, et tahtis lihtsalt viha välja valada.

„Mina ju leidsin ta,” pahvatas ta, mille peale Satoru siiralt vabandas.

„Muidugi, Kō-chan. Sina leidsid ta. Ta on sinu kass.”

Kōsukel oli küll piinlik, et ta end sõbra peale välja elas, kuid pahasena ei suutnud ta muud kui noogutada. Veidi rööpast välja viiduna läks igaüks oma koju. Temal kast kassiga süles.

Üllatuslikult ei olnudki ema vastu.

„Ma ei tea, kas see on tänu ujumisele, igal juhul nahapõletikku ei ole sul enam ilmnenud. Kui sa suudad tema järel koristada, siis miks mitte. Vanaisa juures sul ju ka kassiallergia välja ei löönud…”

Viimasel ajal ei olnud ema tõepoolest atoopia osas enam midagi eriti öelnud. Arsti juures käis ta ka harva.

Suurim takistus oli seega isa.

„Mis? Kass? Mitte mingil juhul!” Ta oli alati nii arvanud ja muuta tema arvamust oli võimatu. „Kui too toas küüsi teritama hakkab, mis sa siis teed? Ja muide – kassi kasvatamine ei ole tasuta lõbu. Ma ei pea fotostuudiot selleks, et mingile kassile süüa anda!”

Ema püüdis isa ümber veenda, kuid see tegi asja veel hullemaks. Isa muutus üha põikpäisemaks ning käskis kassi juba enne õhtusööki viia tagasi sinna, kust ta selle leidis.

Nuuksudes lonkis Kōsuke, kassipoeg karbiga süles, elamukvartali piiriks oleva nõlvani, kuid kasti sinna sildi alla jätta ei suutnud. Veidi vastumeelselt seadis ta sammud Satoru juurde.

„Isa ei lubanud kassi…,” suutis ta viimaks uksele tulnud Satorule nutuga pooleks öelda.

„Selge,” noogutas Satoru. „Las ma ise. Küll ma midagi välja mõtlen,” ütles ta ja tormas tuppa.

Kōsuke jäi ootama, arvates, et sõber läks ema käest luba küsima, kuid mõne hetke pärast tuli Satoru välja, õlal spordikott, millega ta tavaliselt ujumistrennis käis.

„Satoru, kuhu sa selle kotiga minna kavatsed? Kui isa koju tuleb, on kohe õhtusöögi aeg!”

„Teie hakake sööma,” hüüdis Satoru esikus tenniseid jalga tõmmates. „Me Kō-chaniga laseme mõneks ajaks kodunt jalga.”

„Ah?” Satoru ema oli alati lahke ja elegantne, nii karmi häält kuulis Kōsuke esimest korda. „Satoru! Mida sa ajad? Kuhu nüüd?”

Ema praadis vist parajasti tempura’t, igal juhul oli ta segaduses ega saanud esikusse tõtata, vaid pistis lihtsalt pea köögiukse vahelt välja.