Читать книгу Pagejad - Armin Kõomägi - Страница 6

Ma ei tea, miks ma teile kirjutan. Mulle tundub, et ma olen eluaeg selline kahtleja olnud, kuigi nii mõnigi imetleb millegipärast minu enesekindlust. Aga olgu. Et teil minust parem ettekujutus tekiks, siis ütlen, et olen 26-aastane, kolisin hiljuti pealinna elama koos oma… no ütleme, et oma naisega. Varem elasin sünnist saati ühes väikelinnas, mille nimi ei ole tähtis. Ainus oluline inf selle linna kohta ongi see, et see linn on väike. Väike selle kõige halvemas tähenduses. Mitte, et mulle kõik suur niiväga mokkamööda oleks (kas ma räägin teie arust ka vahel nagu vanainimene?), aga suures linnas, paljude silmade all jääb kõik see märkamata, mida väikelinna väheste pilkude eest kuidagi peita ei õnnestu. Haige paradoks – selleks, et väike inimene ennast hästi tunneks, peab ta minema suurde linna. Absurd, aga reaalsus.

Mingist ajast alates on mul tunne, et evin haiglast soovi teha kõike teisiti, kui seda minu eakaaslased teeksid. Kui teised kogusid marke, siis minule meeldis neid küünlaleegis põletada. Kui õpetaja kiitis mu joonistamisannet, siis hakkasin meelega inetult sodima ja niisama mõttetusi kritseldama. Kui kõik klassi poisid kasvatasid endale moekad tukad, siis mina ajasin ennast kiilakaks. Kui keskkooli ajal pugesid kutid nahast välja, et süütuse kaotamises mitte häbiväärsele viimasele kohale jääda, siis minul oli sellest täiesti savi. Kuigi mäletan selgesti milliseid füüsilisi piinu ma oma trotsliku iseloomu tõttu seepärast kannatama pidin. Aga see on juba liiga intiimne jutt. Või peaks just sellest teiega rääkima?

Olgu pealegi, doktor, te olete mulle võõras ja see on mulle tegelikult üsna suureks kergenduseks. Täpselt nagu see suurlinna värk. Ühesõnaga, täiesti ootamatult muutusin ma meie klassi kõige sekspommima tüdruku ihalusobjektiks. Kujutate seda kadedust ette? Kõik imestasid, mina veel kõige rohkem. Mõni tuli lausa uurima, et äkki peaks ka juuksed maha laskma. Vot selline lugu, mitu kuud jutti. Tundsin juba, et see vist ongi armastus. Siis, see oli hiliskevadel, ilmad olid juba üsna soojad, tulime öösel koolipeolt. Kahekesi tulime. Suudlesime ja … No mis siin ikka pikalt seletada, ühesõnaga, toimus vahekord. See oli mul esimene kord. Olin paras äpu, aga kuidagi sain ikkagi hakkama. Ühesõnaga, kaotasin sinna põõsastesse oma süütuse. Tema, nagu hiljem aru sain, ei kaotanud sinna suurt midagi. Kui, siis ainult püksikud, mis kiirustades maha unusid.

Teate doktor, ma mäletan selgelt, mida ma tundsin. Ma mõtlesin, et ma olen õigel teel. Et tulebki erinev olla. Tuleb julge olla. Siis saad. Saad kõik, mida elult üldse saada võib. Ka seda, mida endale tunnistada ei julge. Saad klassi kõige vingema plika. See tundus nii uskumatu! Ma tundsin ennast kui maratonijooksja, kes vaatamata sellele, et ta selg ees otsustas joosta, esimesena finišisse on jõudnud.

Aga teate, mis juhtus? Te ei aimagi. Alates järgmisest päevast ei suhelnud ta minuga enam kordagi. Ainult itsitas koos teiste pliksidega, näitas näpuga minu peale ja sosistas midagi, mille üle kõik naerma purskasid. See oli nii ootamatu, nii alandav, et mul hakkas lausa paha. Tükk aega ei suutnud ma üldse kooli minnagi. Ainus asi, mis mind tagantjärgi muigama paneb, on üks paralleelklassi poiss, kes oma väljavaateid tõsta kavatsedes samuti end kiilaks lasi ajada. No teda naerdi ikka ka, nii et pisarad silmis. Ta hakkas mind selle eest isegi vihkama, kuigi ma ei saanud aru, milles mina süüdi olin.

Sealtpeale olen ma üsna tõsine olnud. Ja eraklik. Mu maailm sulgus ja ma jäin pikaks ajaks omaette iseendaga.

Ma elan nüüd linnas oma… oma naisega. Ta on 56-aastane. Või midagi sinnakanti. Tegelikult vist isegi rohkem. Me ei tähista sünnipäevi. Nii on talle kergem. Mulle see ka sobib. Tõtt kõneldes (jälle see vanurite släng!) ei ole ma veel midagi leidnud, ei oma elus ega oma maailmas, mida tähistada. Ei tea, kas tahakski…

Ma lõpetan kevadel ülikooli disaini erialal. Kaugõppes õppisin. See oli mulle päris sobiv, sain teiste mõjualast kaugemale. Mulle tundus, täiesti siiralt muide, et see on üks üllas eriala. Et ma aitan muuta maailma kaunimaks. Ning mitte ainult neid maailma osi, mis kõigile pidevalt näha, vaid ka neid, mida esmapilgul ei märkagi. Ma taotlesin mõtestatud stiili ning head maitset kõikjal. Igal pool. Nii inimeste poolt loodus kui inimestes endis. Kuni… Imelik küll, aga viimasel ajal ma ei tea enam… Äkki on disain kurjast? Milleks muuta midagi selliseks, milliseks ta loodud pole? Leidsin linnast kord hõlmikpuu lehe. See oli tõesti nii eriline ja väga kaunis. Aga ta ongi selline. Ükski disainer pole teda selliseks teinud. Ta lihtsalt on. Iseenesest. Ja kui ta kollakaks muutub ja kortsu tõmbub, on ta ikkagi ilus. Nii ilus…

Minus kihab selline segadus ja pettumus, et ei teagi kohe, mida peale hakata. Vaatan, mis naine teeb ja siis kuulan, mida ta räägib ja tundub, et… et see, mida tuleks nimetada eluteeks, et see võib kogemata kusagile tupikusse viia. Aga ma olen veel nii noor, ma ei taha tupikusse. Isegi siis mitte, kui see on stiilseks disainitud ning igati kaasaegne ja moekas.

Ma tahaks midagi, mis on päris. Ja ehe. Aga mis on ehe? Kui inimene ehib end ehtega, kas on ta siis enam ehe? Peavalu.

Hiljuti avastasin, et mind on lõpp alati rohkem huvitanud kui algus või keskpaik. Kui võtan kätte uue raamatu, siis loen kõigepealt viimast peatükki. Kui lähen kinno, siis uurin alati filmi pikkust. Jälgin pidevalt kella, et end seansi lõpuks ette valmistada. Mulle meeldivad kõned, mida peetakse matustel. Isegi, kui nad näitavad kadunukest paremas valguses kui too väärinuks. Mõelge ise, mida ongi öelda vastsündinu kohta? Ainult pime usk ja seletamatu lootus, et kõik läheb elus hästi.

Ühel päeval vaatasin oma naist. Vaatasin teda just sellise pilguga. Nagu viimast peatükki, viimast stseeni, millele järgnevad vaid tüütud lõputiitrid, mis kedagi ei huvita ja mida kunagi lõpuni lugemata publik saalist välja voolab. Vaatasin teda. Ta on mulle alati huvitav olnud. Ta on must ju niipalju ees… Aga seekord taipasin, et ei seedinud enam seda, mida nägin. Mul hakkas temast kahju. Palju ei puudunud, et oleksin hakanud ennast süüdistama. Lootused, mis teda meie kooselu ajal toitsid, kas olid need ka minu omad? Kardan, et mitte. Kas ma olen teda ära kasutanud? Võtnud teda kui mind huvitavat viimast peatükki? Kes ma siis olen? Sadistist pervert, kes kallima lillepeenral öösiti salaja tallamas käib?

Viimasel ajal tunnen, et ma ei kuulu kusagile, et pole teisi minusarnaseid, kellega end samastada. Aga iga inimene tahab ju kuhugi kuuluda. Isegi mina. Vahel on tunne, et kuulun vist nende hulka, kes kuhugi ei kuulu. On ikka lohutus! Ükspäev mõtlesin, et jätaks kogu selle veiderdamise kus seda ja teist ja katsuks elada normaalselt. Kuuluks keskklassi hulka ja… ja nii olekski. Kuid mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem paha mul hakkas.