Читать книгу Minu Mustamäe - Armin Kõomägi - Страница 5

Tänane päev sobis rattasõiduks suurepäraselt. Päike paistis, kuid õues oli meeldivalt jahe. Neliteist kraadi, tuule käes vähemgi, juuni kohta ikka mõnusalt kasinalt. Millegipärast hakatakse just sellise ilma peale karjuma, et ei no jälle see Eesti suvi, et kui saaks, istuks kohe Egiptuse lennukisse. Isegi viieteisttunnise ootamisega lennujaamas ollakse päri, peaasi et minema saab. Las nad siis istuda seal oma roosades miniseelikutes, mina sõidan täna Mustamäele. Nõmmelt.

Olen nüüd Nõmmel elanud juba üks-kaks-kolm… üksteist aastat. Enne seda neli aastat Lasnas. Enne seda kogu elu Mustamäel, kui paar aastat kroonuaega maha arvata. No ja esimesed kaks kuud Moldovat (siis oli see Moldaavia) tuli ka Mustamäelt eemal viibida. Seal nad mu sünnitasid. Aga sellest ei viitsi praegu pikemalt rääkida.

Mul tuli juba paar kuud tagasi selline tuhin peale, et läheks ikka vaataks, kuidas Mustamäel asjad edenevad. Nii pikalt on eemal oldud. Viimased paarkümmend ja rohkemgi aastat olen seda linnaosa peamiselt autoaknast seiranud. Pikapeale muutub ju aju häguseks. Kui talle aeg-ajalt asju ette ei näita, üle ei korda, kaob kõik nagu mutiauku. Kes teab, äkki ongi juba muist materjali jäädavalt hukas. Nagu valgust saanud filmilint, mida kohe mitte kuidagi tagasi ei too. Oleks piinlik küll.

Nõmmelt Mustamäele on rattaga sõita väga lihtne. Asub ju Nõmme kõrgel ja Mustamäe madalal. Tõmbasin Vabakast kohe vasakule ja siksakitasin mööda kitsaid, isegi päevavalguses puudevarjudest hämaraks surutud tänavaid Rahumäele. Seal on vanast kitsarööpmelisest raudteetammist igati kvaliteetne jalutustee ehitatud. „Jalutustee“ kõlab veidi imelikult. Aga ma ei oska kuidagi paremini nimetada teed, mille kõrval sinisel liiklusmärgil jalutavad teineteisel käest kinni hoides ema ja väike laps. Naise kontuur on stiliseeritud, viiekümnendatest pärit kitsapihaline pereema etalon, seljas romantiline alt laienev seelik. Jalutusteel, ah kurat, mis ma siin ikka jaman, kõnniteel ühtegi sellist ema polnud. Üks suure tagumikuga tütarlaps, madala teksaperse vahel paistmas kannikaid lahutav vagu, käes siidripurk, pea küljes tolknemas mingid juhtmed. Ja mina oma rattaga. Miks nad selliseid, tõele vastavaid liiklusmärke ei tee. Eluvõõraks hakkab see märgimajandus meil jääma. Elu on üldse imelik, kui mõtlema hakata. Peaministrit usutakse samapalju kui reklaame, liiklusmärkidel jalutavad eelajaloolised isikud. Tundub, et kõik see ongi kellelegi teistele mõeldud. Mitte meile.

Sõitsin edasi, hea sile asfalttee jõudis tunnelisse, sõidutee alt läbi ja teiselt poolt jälle välja. Sisse ja välja – hea ja turvaline. Kõnnitee kõrvale tekkis autotee, sellele mõned autod. Ega nad must palju kiiremini ei kihutanud. 30-märk avaldas oma ettenähtud mõju. Huvitav, kui asendada see märk 31-ga, kas keegi söandaks gaasi juurde vajutada. Vaevalt. Aga 32? 33? Kust läheb piir? Äkki peaks liikluskultuuri huvides üldse šnitti võtma kaubandusest. Asulas 49! Maanteel 89. Kiirustage kõik, ainult sellel suvel, ainult meie teelõigul lubatud 109.90!

Tegelikult on liiklus inimlikumaks läinud küll. Ühel väikesel tänavaristil jäid kaks eri teedelt tulnud autot korraga seisma ning keeldusid enne edasi sõitmast, kui mina oma rattaga üle olin saanud. Oleks mul kaabu, oleksin kindlasti seda tänutäheks kergitanud. Piboga ei viitsinud jamama hakata, päikeseprillide sangad olid ka kuidagi pea ja mütsi vahele kinni kiilunud. Tark inimene saab isegi aru, kui on heateo sooritanud.

Enne Nõmme turgu keerasin metsa. Tundsin ära männituka, kus kooliajal tuhandet meetrit tuli aja peale joosta. Praegu tundus see puudevaheline jooksurada üsna lüheldane. Tol ajal oli aga tükk pusimist, et alla nelja minuti joosta. Kuigi mõned kütsid ka alla kolme, ma mäletan.

Edasi tulid trepid, nende kõrval lohistasin ratta alla. Algul katsetasin mööda kaldteed pidurdada, aga see osutus liiga järsuks. Ei tahtnud tasakaalu ega väärikust kaotada. Selja taga jalutasid kolm puberteedieas tüdrukut. Nende silme all ninali lennata, tänan, ei. Pealegi mu päikeseprillid maksid kolm ja pool tonni, sama palju kui ratas.

All jäin korraks seisma. Mustamäe mets. Uskumatu, kui sama kõik oli. Kõik need kumeraks sõidetud valged killustikteed. Korraga mäletasin neist iga kurvi, iga käänakut. Selle põõsa taga peab olema suur kivi. Oligi! Milline rõõm, mu mälu oli alles. Tasapisi hakkas sealt kõiksugu pildikesi välja tilkuma. Keerasin valgelt teelt maha, juurikatest krobelisele metsavaherajale. Nii, kus see mänd oli, siinsamas. Jäin seisma ja naeratasin omaette. Lasteaiakaaslane Paul lõikas siin kahest puuoksast kombineeritud kääridega lasteaiakaaslase Eero junni pooleks. Eerol oli kange kakahäda tulnud ja ta oli kohe siinsamas maha kükitanud, meie Pauliga valvasime. Mõneks tegevuseks lihtsalt on rahu ja privaatsust vaja. Junn aga muudkui venis ning venis, pikk ja peenike, ega tahtnud kuidagi katkeda, kuigi juurde ka nagu enam ei kasvanud. Seisis kindlalt nagu mõni stalaktiit. Siis Paul päästva plaaniga lagedale tuligi. Legend. Paul oli üldse silmatorkav isiksus. Joonistamistunnis midagi ei joonistanud, aga pärast jõi vetsus teiste pintsliloputusklaasid tühjaks. Kahjuks pole ma temast peale lasteaeda midagi kuulnud. Usun, et ta jõudis kaugele.

Sõitsin ja sõitsin mööda valgeid teid. Männimets polnud muutunud. Kõik need liivalohud, kus oma esimesed õlled sai sisse loputatud, valendasid kutsuvalt. Tulge, heitke külili meie pehmele pinnasele ja avage oma Kuldne Oder teise pudeliga, nii et kork lendab kõrgele-kõrgele, varjutades korraks päikese. Jah, olid ajad. Õlut meile ei müüdud, noored olime. Viskasime kulli ja kirja, kes parmu läheb ära rääkima. Õnneks oli neid alati võtta. Mõned neist spetsialiseerusidki poisikestele, kratsisid oma suurt punast või sinist nina ning tingisid meiega seni, kuni ühe pudeli endale said.

Must möödus kirevates dressides jooksja, nii umbes minuvanune, higistas, kontrollis kellalt pulssi. Õlut ei joonud siin enam keegi. Veidi eemal ühel pingil küll istusid kaks vene noormeest, suitsud ees ja kaheliitrised kesvamärjukesed jalge vahel, aga see ei läinud mu mälupildikestega kuidagi kokku.

Sõitsin metsast välja majade vahele. Üllatus-üllatus, jälle lasid kaks autot mind täiesti vabatahtlikult üle tee, üks neist isegi bemar. Varsti hakkab see juba närvidele käima. Mõtle ise. Istud sugulastega pika süldilaua taga. Poliitika on just äsja maatasa tehtud. Nüüd kiruvad kõik liiklust. Sina vaikid. Peagi märgatakse su kahtlast osavõtmatust. Kõigi pilgud pöörduvad sinule. „Noh?“ nõuab keegi, pits närviliselt näppude vahel. Sa ei tea, kuhu oma silmi peita, kirud, et miks just sinuga nii pidi juhtuma, oled peaaegu juba valmis valetama, aga ei, ka seda ei suuda sa teha nagu õige mees, ning pisaratega võideldes pahvatad lõpuks välja: mind lastakse kogu aeg üle tee! Sigineb kurjakuulutav vaikus. Lõpuks pitsiga sugulane tõuseb, silmad vihast punased, kummutab oma viina põhjani ja lahkub sõnagi lausumata lauast. Mitukümmend pettunud pilku loobivad su pihta suuri valusaid kive. Reetur! Hullem, kui tunnistada üles oma homoseksuaalsus!

Aga majade vahelt ilmus lagedale lasteaed. Minu lasteaed, saja kaheteistkümnes lastepäevakodu. Nüüd on suurelt seinale kirjutatud „Vesiroos“. Vesiroos? Kas see, mille lehelt konn endale Pöial-Liisi varastas? No mis iganes, mu mälu hakkab jälle vanu pildikesi eritama. Nagu süljenäärmed töötab ta. Näita ainult kotletti ja kohe pritsib.

Mägi, millelt pikki kelgusõite tegime, osutub umbes meetrikõrguseks kõrgendikuks. Mets sellel koosneb neljast jändrikust männist. Jah, keegi on selle asjanduse siin ikka eriti tillukeseks suutnud kokku pakkida. Meenub, kuidas isa mind külgkorviga mootorrattas aeda sõidutas. See oli enne, kui me sapaka saime, mis hiljem Lõuna-Eestis põlema süttis, nii et lambakere tagaistmel ära kärssas. Mul oli isegi oma kollane kiiver. Kuigi unenägudes olin alati üleni riietatud liibuvasse nahka ning peas sätendas kiiskavmust kiiver tumendatud klaasiga. Tol ajal olid sellised ainult Soome TV-s. Ja minu unenägudes. Nüüd ei käi keegi enam tsikliga lapse järel. Värava taga seisavad reas odavad Jaapani autod. Ülekaaluline dressides nooruk lohistab määrdunud kleidikeses titte värava poole, teises käes suitsev sigarett. Konn ja tema Pöial-Liisi.

Aga siin, selle kivi juurest maast, leidis Toomas roosa nätsu, mida me kogu rühmaga kaks päeva nätsutasime, enne kui keegi kobakäpp (kobahuul? kobasuu?) selle üldiseks kurvastuseks ära oskas kaotada. Esimesed nätsutajad uhkustasid järgmiste ees, et nemad said veel vaarikamaitset tunda. Teistel oli muidugi kade meel. Aga roosa värv oli nätsul õnneks alles. See oli lohutuseks. Lääne kraam, selge see. Seal olid need toiduvärvimise nõksud juba ammu selged. Nüüd on meil ka selle asjaga hästi. Hiljuti vaatasin Selveri pudingi sildilt. E160 ja E140. Tõenäoliselt sama mis Pinotexis.

Lasteaed jäi selja taha, siirdusin järgmisesse mikrokvartalisse. Mikro küll, aga kui järele hakata mõtlema, siis toimub seal vaat et rohkemgi kui makros. Möödusin pikast üheksakordsest majast. Selle ette, kunagisele ilmatu suurele tühjale muruväljale, on kasvanud kaubanduskeskus. Nii kirev ja värviline, et vanadel hallidel viie- ja üheksakordsetel ei jää muud üle kui häbelikult pealt vaadata. Mõnel viielisel on küll õnnestunud endale kusagilt Rannila plekist müts pähe saada, aga ega see tuju palju paranda. Selliste wannabe’de üle irvitab kaubanduskeskus eriti jõhkralt.

Peatusin ühe trepikoja ees, otsisin silmadega kuuendat korrust. Kusagil seal leidis aset minu elu esimene suudlus. Juba tüdrukule kojusaatmist pakkudes oli mul mõttes vaid see üks akt, mida nii kaunilt suudluseks nimetatakse. Tegelikkuses nägi kõik muidugi hoopis teisiti välja, kui olin ette kujutanud. Ta rapsis vastu nagu kinnipüütud lind, aga minule lisas selline veits abitu siplemine vaid julgust. Surusin oma suu tema suule ja me ei osanud tükil ajal midagi peale hakata. Ila tilkus, meie mõlema segunenud ila, keeled kohkusid teineteist puudutades nagu teod, kes on millegi ootamatuga kokku puutunud. Kusagil kolises lift, prügišahtist immitses võigast haisu. Koju tagasi kõmpides ei tahtnud kuidagi uskuda, et selline see täiskasvanu elu siis ongi. Midagi oli justkui puudu. Või siis üle.

Eelmisel aastal kohtasin seda tüdrukut juhuslikult linnas. Ma polnud teda kaheksandast klassist peale näinud. Aga nüüd, kui ta oma kallist džiibist väljus, tundsin ta kõhklematult ära. Mulle tundus, et ta märkas mindki. Võibolla isegi mäletas. Aga pilk ja olek oli tal selline, et teretama ei tahtnud kuidagi minna. Kes teab, mis seal kuuendal korrusel ikkagi juhtus. Minu esimene suudlus või tema esimese vägistamine.

Pedaalisin edasi. Kool hakkas paistma ja tara kooli ümber. See tegi nõutuks, milleks tara. Kas kardeti äkkrünnakut haridusasutusele või üritati ära hoida õpilaste laiali jooksmist. Lasteaiast ma saan aru, aga milleks koolile aed. Kas ülikoolidel on ka aiad. Ei meenu nagu. Aga äkki nüüd on. Ehk peaks kontorihoonetele ja asutustele samuti aiad ümber tõmbama. Kes siis ikka nii väga tööd tahab rügada. See on sama nõme kui vanamoodsate õppejõudude kasutut iba pähe tuupida. Jah, nüüd saan aru küll. Aed ümber, taba ette. Muidu jooksevad minema, tagasi metsa, eemale tsivilisatsioonist. Aed peab olema. Olgu uhkete kaunistuste või okastraadi ja elektriga. Kogu elu, surnuaiani välja. Ja need, kes taevasse usuvad, neid ootab sealpool ees Peetrus jälle selles samas tuttavas aiaväravas. Milline rahustav kindlus ja turvatunne.

See on tegelikult üks vana ja järeleproovitud nipp. Keskajal pandi ju terve linn müüri taha kinni.

Tiik kooli kõrval oli kolm korda väiksemaks kuivanud. Selle kaldaid oli kivisillutisega toestatud ja ehitud pinkidega. Ülbemad võiksid seda lausa pargiks nimetada, kuigi ma ise niikaugele ei läheks. Pensionärid istusid paarikaupa pinkidel ja jälgisid, kuidas kaks isast sinikaelparti ühe Säästumarketi kilekoti pärast kaklevad. Möödusin seenioridest aeglasel vabakäigul, minust nad välja ei teinud. Hea, et mu tähelepanuvajadus aastatega nii madalaks on kulunud, muidu roni ka veel sinna muda sisse kilekotti tirima. Teistmoodi siin aplausi kuidagi välja ei teeni.

Kooli eest algas laskumine, ratas võttis suure hoo sisse. Nõlva all seisis betoonpost. Minu jaoks nii kurikuulus, et otsaesine hakkas kihelema. Lamasin seal, tõukeratas kõrval maas, viiene vist, nägu verine, liikumatult, ja täiesti juhuslikult ilmus vastasmaja teisel korrusel oma köögiaknale sellesamuse Eero, kelle väljaheidet kunagi lasteaias opereerisime, ema – minu päästeingel. Hiljem, kui mu päästmise operatsioon edukalt lõpule oli viidud, istusin tema köögis, pea kinni seotud, näol uuestisündinu lollakas naeratus. Eero ema pakkus mulle porgandimahla (kõige ilgemat jooki, mida ma tean) ning ma ei osanud muud kui noogutada. Peale igat klaasi küsis ta viisaka inimesena, kas veel. Mina aina noogutasin. Ja nii kümme korda järjest. Hävitasin kogu nende mahlatagavara. Tema päästis minu, mina päästsin nende pere, nüüd olime tasa. Aitäh, Eero ema.

Keerasin mäest üles, vasakule jäi vutiplats. Kõik nii nagu vanasti, ainult et aed ümber. No mul ei olnud enam sõnu. Sees kõksis mitukümmend noort loiult palli. On tänapäeval ikka karistused. Mäe otsas möödusin oma kunagise pinginaabri Priidu majast. Ei tea tast midagi. Korraks tekkis kiusatus minna tema uksele koputama, ent see läks õnneks ruttu üle. Ühest trepikojast väljus kiirustades nooruk, kõvad värskekapsasupi lõhnad küljes, ja rebis lahti viisteist aastat vana bemari ukse. Märkasin tahavaatepeeglil rippumas tervet kilo lõhnakuuski. Halba aimates lisasin hoogu, aga see ei päästnud. Kutt tegi kannaka ja hetkel, mil ta must möödus, tabas mind lahtisest aknast lõhnakuuskedega vürtsitatud Dima Bilan. Olin nördinud.

Kui lähenesin oma majale, noh selles mõttes, et mina ja mu pere elasime kunagi seal (ilma seda muidugi omamata), hakkas süda vaikselt tuure üles võtma. Vana partisanina lähenesin tagant. Kaks poissi turnisid veneaegsetel roostes redelitel, üks neist komistas ja lõi ülahuule ära. Hakkas nutma ja jooksis eemale. Teine ronis edasi. Peatasin ratta ja otsisin oma akent. Nad olid aknaraamid ära vahetanud, kulus tükk aega, enne kui enda oma üles leidsin. Minu aken ja selle taga minu tuba. Kolmas korrus. Noh, kui päris aus olla, minu ja mu õe tuba. Ema ja isa pidasid läbikäidava kahetoalise esimest tuba rohkem nagu enda omaks. See etendas ühtlasi ka elutoa, külalistetoa ja vanemate magamistoa rolli. Selline mitmefunktsionaalne elamine oli tol ajal.

Vaatasin akent ja katsusin midagi meenutada. Kaks seika ilmus. Esiteks see, kuidas ma sealt vanemate vermutipudeleid sõpradele alla viskasin. Ükski ei läinud katki. Ja teiseks see, kuidas ma süütuse kaotasin. See on mul hästi meeles. Tüdruk oli Viljandist, kuusteist vist, minust aasta vanem. Pidi mulle päeval külla tulema, siis kui kodus õhk puhas. Ootasin teda, olin üksjagu närvis. Tegin voodi lahti, panin linad, padjad, tekid, kõik nii nagu peab. Padja alla poetasin kaks Koh-i-noori, lauale asetasin pooliku vermutipudeli (imelik see mu vanemate maitse, kas pole) ja kaks klaasi. Ühesõnaga, kõik ettevalmistused süütusest lahkumiseks olid tehtud. Kell oli üksteist hommikul. Lõpuks ta tuli ja… Enne kui ma millestki jälle aru saama hakkasin, hüüdis ta juba vannitoast: „Sa lasid sisse, ma jään nüüd rasedaks!“ Vaatasin vermutipudelit, klaase, viskasin padja eemale – kondoomid seisid puutumatult, vaatasin ennast – püksid pooles sääres… Jeesus, kas nii see käibki.

Uhke tunne oli. Veel kuu aega hiljem, kui trolliga linna sõites pakkus sõber, et läheks lööks seal ühtedele naiskadele külge, vastasin mina, nagu vana don Juan, et ei viitsi, ma olen just piisavalt saanud.

Aga selles rasedusekartuses oleks minust peaaegu usklik tulnud. Eostamist õnneks siiski ei toimunud ning ei läinud palju aega mööda, kui hakkasin kirikutesse taas rahumeelse ning napi arhitektuurilise huviga suhtuma.

Sõitsin rattaga maja ette. Nad olid kõikidele rõdudele uued katteplekid pannud. Sellised punased. Vanasti olid need eterniidist, mis sisaldas väidetavalt üht mürgiseimat materjali – asbesti (niisiis terve Mustamäe oli mürgitatud, tase!). Oma rõdu tundsin siis juba kaugelt ära. Olin kunagi mäluaugus selle jalahoobiga lõhkunud, nii et pool meetrit rõdust jäi katmata.

See oli üks hull juhtum. Talv. Ilmusin koju koolivenna juurest, kus laenasime tolle vanematelt kaheks tunniks elutuba. Meid oli kuus, jagunesime kahte mansasse ja hakkasime võistlema. Kolmekesi tuli ära juua kast õlut ja pudel viina. Aja peale, oksendajad diskvali-fitseeriti. Meie võitsime. Aga kodus tähendas see põhjalikku riidu vanematega, katkist rõdu, minu kukkumist kolmanda korruse rõdult teise korruse naabrite rõdule ja sealt edasi lumehange, edasi äkilist kainenemist ja raskesse unne vajumist.

Miks mulle meenuvad ainult sellised asjad?

Seisin oma trepikoja ees ja tundsin korraga kanget tahtmist üles, enda juurde joosta. Kujutasin juba ette, kuidas naeratan võõrale näole, kes üllatunult mu kunagise koduukse avab. Kuidas küsin talt süüdimatult, kas Armin on kodus. Ja kui ta arusaamatuses pead raputab, siis palun paberit ja pliiatsit, et Arminile väike kiri kirjutada, juhuks kui ta peaks ükspäev läbi astuma.

Aga trepikoja uks oli lukus. Vajutasin fonolukul oma korterinumbrit. Midagi ei toimunud. Postkast kubises reklaamidest. Akendel puudusid kardinad. Köögilaes rippus traadi otsas paljas pirn. Arminit ei olnud kodus. Selge see.

Ületasin jälle teed. Selle nimi oli Tammsaare tee. Mis oli, siiamaani on. See kant siin kubiseb kirjanikest – Tammsaare, Vilde, Sütiste. Eks ta mõjub inspireerivalt tõesti. Nüüd on see Tammsaare tee nii suure liiklusega magistraal, et selle ületamiseks autojuhtide viisakusest enam ei piisa. Siin on foorid, mille rohelist tuld tuleb kannatlikult oodata ja kui see lõpuks süttib, pead kiiresti üle tee tõttama, enne kui vilkuv tuli ja mõni kärsitu gaasipedaal su enda omaks teevad. Selline on elu A. H. Tammsaare teel. Tee tööd, siis tuleb ka armastus. Eemal passisid kaks teetöölist, noored, lihaselised, tülpinud nägudega, kõrval silt: „Teetööd“. Üks sõna ja kokku kirjutatud millegipärast. Tööd nad ei teinud, niisama passisid. Miks peaks siis Tammsaare sellistele armuline olema. Ei saa nad mingit armastust. Unustagu ära ja olgu õnnelikud, et CO² saavad hingata.

Üle tee on lepavõsa. Minu jaoks on see alati seal olnud, aga vanematel on alles mustvalgeid pilte, kus võsa asemel haljendab aas ning sellel päevitavad inimesed, noored õnnelikud mustamäelased, nagu Pirita rannas. Praegu tuleb siin ketsi anda, et sääsed verest päris tühjaks ei tõmbaks.

Võsa tagant paistis parditiik. Isegi silt oli juures. Parditiik. Õige kah, muidu veel mõni romantik tuleb ja hakkab siin asjatult flamingosid ootama. Keset tiiki pritsis purskkaev. Üsna agressiivselt, pardid hoidsid igatahes eemale ja ega inimesedki seda üle kümne sekundi imetleda ei viitsinud. Hallide betoonmajade vahel on ikka aeg-ajalt vett pursanud. Lõhkikülmunud toru või algeline fontään, suurt vahet ju pole.

Eemalt hakkas pood paistma, endine ABC 3, väga oluline kaubandusasutus minu elus, aga enne seda möödusin ühest majast, kus ma oleks äärepealt saanud. Siis möödusin ühest, kus ma ka tõepoolest sain. Kui õigesti mäletan, siis vist isegi mitu korda. Ning siis veel ühest, mis läheb jällegi kategooria alla „peaaegu sain“. Jajah, need on need noorukiaastad Mustamäel. Igale teisele trepikojale võiks asetada pronksplaadi „Sain“, „Peaaegu sain“, „Ei saanud“ või siis „Saamisest oli asi ikka väga kaugel“.

Aga ABC 3-st oli vahepeal saanud Maxima. Kahju, väga kahju. Polnud mingit tahtmist sisse minna. Žiguli, Kuldne Oder, Porter nääriajal („kolmandasse tuli porterit!“ – selle hüüde peale jooksis meil pool tehnikumi tühjaks), raskemal päeval Lauaõlu ja kummiliim… Need ajad on jäädavalt kadunud.

Keerasin ümber nurga. Kunagise taarapunkti taga istus puukastidel kogenud alkohoolikute seltskond. „Naahui, naahui…“ röökis üks tädi. Venelased, mõtlesin. Tädi röökis edasi: „Naahui, minge te kõik naahui!“ Ei, eestlased. Muigasin enda üle, aga pahaks ei pannud.

Jälle üle tee. Foori abil. Jälle majad, majad, majad. Sõber Ivari maja. Ükskord sain ja mitu korda peaaegu sain. Tuhanded liitrid õlut. ABC 7, see tähendab kunagine. Maasikaliköör ja pudel Starkat siinsamas kase all. See jälk maitse ilmus jälle suhu. Lisasin kiirust. Edasi, edasi, kas tuleb ka midagi helget? Möödusin Säästumarketist, mille me kunagi sõpradega ehitasime (mitte et me midagi ehitada oskaksime, aga nii lihtsalt kukkus välja). Autod ees, koerad kenasti posti külge seotud. Ostavad, kus nad pääsevad. Säästukas sobib siia hästi. On madal ja tagasihoidlik ning ei mõnita kedagi.

Garaažide vahele, sealt taas üle tee. Isa maja, kus ta oma kolmanda naisega ja tolle tütrega elas. Kus mind peale sõjaväge niimoodi vastu võeti, et hakkasin mingit kosjatehingut kahtlustama. Õnneks oli mul sõber Spiid kaasas. Kallasime rosoljekausid kurku, haarasime viinad ja kergitasime kaabut. Jälle mingid majad, kõik ühesugused, sain, ei saanud, tuhanded tillukesed aknad, nendel tuhanded tillukesed lillepotid, kardinate tagant paistavad tuhanded kastekannuga käed. Kellele nad neid lilli kasvatavad? Kellele on tarvis neid lootusrikkaid õisi? Armastab, ei armasta… Sain, ei saanud, sain, ei saanud, sain, ei saanud, peaaegu sain, üldse ei saanud, veits jäi puudu, no nii napilt jäi puudu, siit sain, räigelt sain… palju ei jäänud tripperistki puudu.

Huvitav, mitte ükski mu sõber ei ela enam Mustamäel. Kõik on kolinud eeslinnadesse. Kõigil on eramajad. Kellel suurem, kellel väiksem, aga ikkagi majad. Enda omad. Viis aastat tagasi kohtasin juhuslikult üht Mustamäe koolivenda. Juua täis, nägi välja viiekümnene, ma ei imestaks, kui ta tänaseks surnud on. Tema jäi Mustamäele. Pihtas – põhjas.

Nende mõtetega jõudsin hoonetekompleksini, mille kuulsus ulatus omal ajal Mustamäe piiridest kaugemalegi. Kännu Kukk. Selvepood, Restoran, Kulinaaria, Juuksurisalong, Taarapunkt, Kohvik, Tööstuskaubad, Komisjonipood (välismaa asjad!). Raisk, nii kõva koht oli. Mustamäe pärl. Kui ainult saaks sinna restosse šveitseriks, siis oleks omadega mäel. Mustamäel, Mount Everesti tipus, dalše nekuda… Sissepääs – kahekümneviiekas. Mitte pilet, vaid otse šveitseri taskusse, ilma vahendajateta. Selline mees. Mis mõtet on presidendiks või peaministriks saada. Siin, Kännu Kuke kõrtsus, on unistuste amet.

Olid ajad.

Aga nüüd. Maxima. Kulinaaria on maha põletatud, suitseb alles. Restorani ruumides on ennast sisse seadnud komisjonipood, kuid nüüd tähendab see vanu ja kulunud asju. Kuigi, tõele au andes, endiselt välismaa omi. Naiste kingad – viiskümmend krooni. Isegi mina saan aru, et see on kahtlaselt odav. Keda nad siin lollitavad. Kas mustamäelane ei väärigi enam parimat?

Veidi mossitades kimasin edasi. Ületasin Sõpruse puiestee. Mõned sõbrad mul selle puiestee ääres tõesti elasid, nii et aus nimi, kuigi kõlab lollakalt, silmakirjalikult. Otse ees kaks kasiinot. Ühel silt „City Casino“, teisel „Olympic Casino“ ning lisaks väiksem silt – „Tsirkus“. Olümpiamängud 24h. Kui need asutused peavad mustamäelasi õnnelikuks tegema, siis ma ei mõista mulle vastutulijate nägusid. Miks ei näe ma seal õnne, joovastust, võidurõõmu? Miks vaatavad must mööda surmtõsised, löödud, lootusetud näod? Hei! Ahoi! Mis teil viga on, inimesed? Mu nimekaim Armin Karu on teile siia tsirkuse lausa õue peale ehitanud (vanasti müüdi siin mingeid mõttetuid kangaid ja nööpe), aga teie, tuimad tükid, ei oska heast meelelahutusest lugu pidada. Kuulge, võtke ometi mõistus pähe, astuge sisse, baar on ka kogu aeg avatud ja üldse, lõppude lõpuks siin võib isegi rikkaks saada.

Karu sai.

Ah, ma ei jaksa enam neid maju vahtida. Üksluisus. Kaua sa ikka väntad. Üks ja seesama. Ega ma orav ei ole. Möödusin majast, kus elas sõber Hurt. Mis meenus? Kas ka midagi ilusat? No kuidas siis muidu. Hurt jõi ennast minu juures keldris mälukasse. Lohistasime ta kelgul koju. Kukkus jalamatile kokku nagu sõjasangar. Ema kiljatus jäi tal kuulmata. Meie kuulsime küll. Kaks korrust allpool. Pärast jõime minu pool keldris edasi. Keegi ei seganud, soe, mis niimoodi viga. Õpetasime ühele lihtsameelsele, kuidas saab ise porterit teha. Tuleb pepsikoolat aasta otsa keldris hoida, siis ongi valmis. Uskuma jäi, see tolvan uskus üldse kõike. Et Def Leppardi soojendusbänd on Def Lupard. On ikka lolle. Kuigi aasta pärast tegin ise ka salamahti ühe pepsi prooviks lahti. Sittagi ei olnud. Teistele ma sellest muidugi ei rääkinud. Kõike ka ei saa rääkida, naeravad välja.

Pärast Hurdi maja lonkis mulle madala männiku vahel noormees vastu. Seljas eestiaegne hall pintsak, naljakad kitsad teksad, pika ninaga vanad kingad, sassis soeng. Suits ees, ühes käes pilsner, teises longus õis.

Nägu õhetas. Pilk mõõdukalt purjus, aga väga selge seejuures. Ilma ühegi küsimuseta. Milleks küsimused? Vastuste jaoks, ütlete. Aga mida nende vastustega peale hakata? Vahet pole, on nad õiged või valed. Nad on ju kellegi teise vastused. Ei ole sinu omad. Pole neid vaja. Ei ole üldse midagi vaja. Ainult seda taaruvat kõnnakut, mõnda korterit, mille uksele õrnalt koputada, ja ongi kõik. Küll hiljem selgub, kas sai või ei saanud. Ja võibolla saab mitu korda. Ja võibolla saab midagi veel. Saab sooja ja armsa kallistuse. Oma väikese akna lillepotiga ja tüdruku koos kastekannuga. See ongi see. Kõrvuti aknal vaatavad, kuidas city tuled vilguvad, kuidas tsirkusekaru kutsuvalt tantsu lööb. Kuidas viiekümbised kingad kolmekümne peale ümber hinnatakse. Ja nii ongi.

Hästi on.

Vaatasin noormehele järele, täpselt nagu mina, ainult et mul olid valged, kahe värvilise triibuga sokid, tal tumedad. Hoidsin talle mõttes pöialt. Et ikka saaks.

Mul on endal kolm Saabi olnud. See on aidanud positiivseks jääda.

Edasi läks aina ülesmäge. Mustamäe lõppes. Imelik, kui tavaline mägi otsa saab, siis peaks ju olema võimalik mõnusalt ja kergelt allamäge liikuda. Aga selle pagana Mustamäega on risti vastupidi. Ta saab läbi ja sa pead hullult vaeva nägema, aeglaseimat käiku kasutades rängalt ülesmäkke pedaalima. Tee Nõmmele on raske, nii raske ja väsitav. Igaüks seda ette ei võtagi. Paljud keeravad poole pealt tagasi.

Lõpuks jõudsin siiski mäele. Tulin mäelt ja jõudsin mäele. Keeruline. Möödusin turust. Üks lühikestes pükstes mees kummardus kartulikasti tõstma. Püksid nii lühikesed (vanamoodsad järelikult), et munad korraks paistsid. Päris korrektsed munad olid. Ei rippunud. Naistele sellised meeldivad.

Üle tee, otse turu vastas, seisis uus kortermaja suurte akendega. Teise korruse aknast paistis velotrenažööril väntav naine. Tahtejõulise näoga, palja ülakehaga. Vaatas nii enesekindlal pilgul aknasse, et mul tekkis kahtlus, kas mitte ehitusmehed polnud peegelduvaid klaase kogemata tagurpidi ette pannud. Tema vahtis seal kõrgel ennast ja meie siin all teda. Või polnud see kogemata, äkki pidigi nii olema. Selle peale pole ma varem tulnud.

Huvitav, kuhu tema sõitis?