Читать книгу Veider armastuslugu - Arp Rullingo - Страница 2

Saarde ärkas hommikul varakult. Ilm oli veel pime, kuid ähmane valgus taevarannal ennustas peatset valgenemist. Ta riietus ja läks lähimasse söögimajja, kus pikk, loogana kõver, vene aktsendiga rääkiv omanik teda teenistusvalmilt vastu võttis. See omanik oskas inimesi kohelda, ta tundis end otse kohustatud olevat oma jutuvadaga külalisi lõbustada. Ja nüüd ta hakkas sellele võõrale innukalt seletama muutlikest ilmadest. See ei olnudki harilik jutt, kaugeltki mitte, sest ilmad olid otse ebaharilikud. Kuid omanik rääkis veel Loopre alevist, tungis nii-öelda alevi saladusisse.

Mida tegi aga võõras, too juhm mees? Ta sõi võõrastavalt kaua ega näinud tähelegi panevat omaniku juttu. Ta pilk eksles tujutult ringi, nagu otsides paika, kuhu peatuma jääda. Ja kui ta vastas, olid vastused lakooniliselt lühikesed, päris hammustavad. Märgates, et peremees võib haavuda tema vaikimisest ning lugeda seda kõrkuseks, hakkas võõras nõustuvalt rääkima, et ilm on jõulueelse aja kohta tõesti imelik, päris sügisene ja soe.

„Aga ma ei rääkinud ju ilmast, vaid proua Nolensist,” tähendas omanik.

„Ah nii, siis vabandage mind,” ütles võõras, „ma nähtavasti ei pannud tähele. Mõnikord ma ei suuda jälgida lihtsaimatki seletust, ent pärast tuleb mulle räägitud asi ikkagi meelde. Teie ärge laske end sellest segada, vaid rääkige rahulikult edasi. Jah soo, proua Nolens, jah muidugi, ta on võluv daam, nagu tähendasite. Aga see on mulle uudis, et ta on nii noor, pidasin teda vanemaks.”

Võõras oli tõesti jälginud omaniku juttu, kuid miks ta siis hetke eest oli asjatult kerinud ja rabelnud. Sealsamas ütles ta ilma sissejuhatuseta:

„Aga nüüd on ilm valge – mul on aeg minna.”

Ilm oli tõesti valge, aga kuhu oli tal aeg minna? Ta hulkus sihitult ringi. Miks ta siis lobises, et tal on aeg minna.

Alevi elanikud olid uudishimulikud, nad silmitsesid võõrast vargsi, ent teravalt. Võib-olla pöördus mõni isegi ümber, et võõrast jalutajat kauem näha. Seda võis aga kindlasti ütelda, et paljude akende kardinad liikusid uudishimutsejate näppude vahel.

Võõras jalutas alevi vahel, tehes nii-öelda tutvumiskäiku, et koduneda uue elukoha ümbrusega. Seal, kus asusid viimased alevi majad, algas suurepärane mets, kuhu siirduski Saarde.

Imelik! Alles paari päeva eest oli ta valmis tühisemastki inimeste vihjest vihastuma, kuid nüüd kõndis ta nagu vana tuttav sügiseses metsas. Ning see teadmine täitiski teda rõõmuga, tähendab – temaga polnud asi veel nii hull, nagu talle püüti sugereerida. Mis tähendas see, et ta linnas oli muutunud pisut hellaks. Teda häiris ehk rohkem, kui oleks tohtinud häirida, autode tuututamine. Ta sattus raevu, kui tast sõitis mööda kolisev rauakoorem. Igasugused raginad vihastasid teda ülimal määral. Et tema silma haavasid arhitektoonilised veidrused, linnaservadele ehitatud puumajade ebaesteetilisus, see oli mööduv nähtus, kindlasti.

Tõsi küll, teda ehmatas mõnikord seegi, kui tema kübarale juhtus kukkuma räästast veetilk, ta võis sel juhul kangestunult seisma jääda, jah, vahel koguni arusaamatusest hirmuda, aga mis sellest. Mõnikord võis ta see-eest koguni surmale silma vaadata, jääda meelekindlaks olukorras, kus kaaskodanikud kaotasid kabuhirmus enesevalitsuse.

Mõnes suhtes oli temas tõesti palju vastuolulist. Kõige rohkem vihastus ta näiteks, nähes söömas inimest, kes hakkis kurki või porgandit nagu hobune krõmpsutades. Ta võis tühisest asjast muutuda pahuraks, sõnatuks, vihaseks, kuid sealsamas olla eekujulikult tähelepanelik mõne kerjuse või mandunud inimese vastu.

Selles alevis näis kõik sootuks parem olevat kui mujal. Ja siin ta nüüd kõndis nagu laps, kes rõõmutses uute mänguasjade üle.

Metsavaikus kajas sammude all. Looklevad teed mängisid salapärast peitemängu, kadudes puude rägastikku. Milline rahu. Pea kohal aga heljus hall tohutu suur taevalagi.

Need metsarajad, need saladuslikud metsarajad! Kes võis ütelda, milline üllatus peitub iga uue sammu taga. Ei teadnud Saarde seda, ega tahtnudki teada. Iga üllatus on vaid siis üllatus, kui ta tuleb teadmata nagu varas, tasa, hiilides ja parajat momenti varitsedes ning siis tabades kõige vähem oodatud hetkel. Või mis üllatus see enam on, kui juba ette on teada, et ta tuleb. Siis kaotab üllatus pinge ja rabavuse. Ei, üllatus ei käratse nagu joobnu, ta ilmub, ning sa ole mees, et jõuad taluda nii häid kui ka halbu hoope.

Kui Saarde ühelt teekäänakult teisele pöördus, kohtas ta blondi neidu, kes möödudes heitis talle sügava pilgu. Mida tegi see daam üksi metsas? See oli üllatus. Üllatus? Jah, muidugi, sest see kõik sündis nii ootamatult, et Saarde oli tõeliselt rabatud. Oleks ta olnud hajameelsem, siis oleks ta pidanud möödujat murueidetütreks või muuks selliseks ning silmi pilgutamata mööda läinud, aga nüüd tundis ta, kuidas soojus südame umber tuikas ja laienes. Suur õnnelaine voogas temasse, kui mööduja heitis talle pika küsiva pilgu. See daam võis olla ka üks alevi elanikke, ja kindlasti ta oligi.

Seda daami nähes muutus Saarde rõõmsaks, ta sammus edasi ja tundis end üpris hästi. Hetke seisatas ta, pöördus aeglaselt ümber ning vaatas tagasi. Kas ei vaadanud ka neiu tagasi? Kindlasti ei võinud seda ütelda, veel vähem vanduda, kuid nii tundus, jah, nagu oleks neiu seisatanud ja talle järele vaadanud. Mida kaugemale ta läks, seda enam veendus Saarde, et neiu oli tagasi vaadanud. Miks ei võinudki see blond daam seda teha?

Jah, muidugi oleks võinud Saarde tagasi minna ja daami tervitada, kuid milleks rikkuda terviklikku õnne. Unistused võivad puruneda, kui reaaleluga kokku minna. Juba esimesed sõnad võivad hajutada mulje möödujast ning tutvudes võib ehk koguni pettuda. Siis näeks, et daam, kes vastu tuli, on hoopis teine kui see, kellega ta rääkis. Õnn, mida hoovas sellest kohtumisest, ainsast vaatest, pilgust, haihtuks nagu hiline udu päikese käes. Ei, see oli mööduv õnn, mis kadus ruttu. Ja ometi oli see õnn, hetkeline suur õnn.

Saarde muutus leebeks kõige vastu: ümbritseva looduse, metsasalu, nelja järve vastu, mis paistsid mäelt vaadates, metsapuude, tuhmi taevalae ja eemal kurjalt haukuva koera vastu. Õnn ainsast hetkest, sellest oli talle küllalt, rohkem ta ei vajanudki. Nii oli kõige parem. Imelik, kuidas võisid ta meeleolud nii kiiresti vahelduda. Nüüd rõõmutses ta nagu laps mingist tühisest kinnipüütud pilgust. Kas ta ei olnud mõnel viivul isegi sentimentaalne? Võib-olla hakkaks ta pisaraidki valama, kui kuuleks kandlel mõnd lapsepõlve viisi?

See meeleolu ei hajunud, vaid aina süvenes. Ta jõudis välja teispoole metsa. Uus senitundmatu maailm paelus silmi. Poolkumeral mäel lömitasid üksikud talumajad ja taamal lõppes silmapiir uue metsatukaga. Kollakasrohelised vöödilised põllulapid ristusid mustadega, lame mäekülg oli nagu malelaud. Maantee lookles laisalt, kuid selles laiskuseski oli võlu, kutsuvat võlu.

Nad sammusid kahekesi – Saarde ühes õnnega. Ta elas juba lossis ning maitses armastust tundmatu möödujaga. Oh ei! Ta rändas varjatud teedel, kus õhtupäike pani punetama kase haralised oksad ja kaamed tüved; ta hõljus pilvedel ning sõudis hõbepaadil vaiksel järvel, eemalt aga kuuldus tasaseid voogavaid helisid. Helide tõus ja mõõn meenutas ammuunustatud meloodiat. See viis, mis oli painanud teda nagu lummutis, meenus iseenesest ja just nüüd, kus ta seda kõige vähem oli oodanud. Kuidas oli ta vaeva näinud selle ammuununenud viisi meeldetuletamisega, vahel oli ta mõtelnud, et hullub, sest iga katse meelde tuletada oli lõppenud kõmiseva tühjusega, halvemal juhul aga segava võõra viisiga.

Ta muutus üha rõõmsamaks, leelutades nagu väike laps mingit vähekõlavat laulujoru. Ta arvas, et kui ta seda viisi endamisi ei korda, siis ununeb see jällegi ning tal tuleb asjatult vaeva näha uuesti meeldetuletamisega.

Kuidas oli temas äkki ärganud see vana lapsepõlvest tuttav viis? Just nüüd, kus ta oli kohanud seda neidu! Oli see möödunud daam kuidagi seotud tema lapsepõlvega? See ei võinud nõnda olla. Või siiski? Kas see ei olnud üks neist paljudest unistuslikest kujudest, mida ta oma lapsepeas oli fantaseerinud? Nüüd kohtas ta seda kuju ka ilmsi, kümneid aastaid hiljem. Ta oli jäänud endiseks hapraks kujuks, blondiks daamiks, keda võis ainult vaadelda. Aga kui see daam elutseb siinses alevis, kas ei või siis juhtuda, et ta edaspidi veel kohtab teda. Ta võib ise otsida juhust lähenemiseks.

Aga kas ta ei mõtelnud praegu otse rumalusi?

Arstid leidsid, et ta on närvihaige, ning soovitasid talle rahulikku elu kuskil vaikses asulas või sanatooriumis. Ta oli hüljanud arstide nõuande. Ent ajast, mil teda hakkasid painama mingid hullud nägemused ja otse kehaliselt vastikud närvihaigushood, pages ta ühel heal päeval, lihtsalt kadus sõprade ringist, ütlemata, kuhu ta läheb. Õigupoolest ei teadnud ta isegi, kuhu minna. Ta oli istunud rongi, lunastanud kaugeima jaama pileti ja tahtnud siis täiesti juhuslikult ükskõik kus meeldivas paigas maha minna. Kuuldes rongis ühe kõrvaga kõnelust Loopre alevist kui kaunist suvituskohast, nüüd sügisel vaiksest alevist, otsustas Saarde Loopre alevi oma asupaigaks valida.