Читать книгу Henge palango - Arthur Adson - Страница 3

Ei eäl ole ma nii rõõmus olnu,

Kui tet sai edimäne Sulle laul –

„Ei eäl“.. om sis mäletüse koolnu?

Kas Taawet ma, wai unetaja Saul?

Ei sukugi, ma mäletä ja wäega

Noid aigo, kuna hõiskamise seo

Sull’ wasta kanni, wõise ainolt käega

Wiil kõnelda, ja teno andse peo.

Kolm aastat joba johup mulle sakest

Seosama hõiskamine keelele –

Kumb põhjus tulisemp, kumb kangemb kangest?:

Kõik Sino latse, weli wellele.

Nüüd awalda ma oma armojano

Sull’ laulden, laulda wõi ma omast käest, –

Sa olet minno laulma armastano –

Ma tennä, tennä Sinno kõigest wäest!