Читать книгу Habakuk Jephsoni ülestunnistus - Arthur Conan Doyle - Страница 4

Habakuk Jephsoni ülestunnistus

Detsembrikuus aastal 1873 tüüris Inglise laev „Dei Gratia” Gibraltari väina, vedades trossiga enda järel brigantiini „Marie Celeste”, mis oli kaasa võetud laiuskraadilt 38 ja 40', pikkuskraadilt 17 ja 15' läänepikkust.

Selle hüljatud laeva seisukord ja välimus tekitasid sel ajal märkimisväärseid arutelusid ja äratasid uudishimu, mida pole iial rahuldatud. Mis need asjaolud olid, on väga hästi kokku võetud teravmeelses artiklis, mis ilmus Gibraltar Gazette`is. Uudishimulikud võivad leida selle päevakorras olevat 4. jaanuaril 1874, kui mu mälu mind ei peta. Nende heaks aga, kes ei saa pöörduda eelpool mainitud artikli juurde, lisan mõned katked, mis käsitlevad selle juhtumi tähtsamaid iseärasusi.

“Me ise olime,” ütleb anonüümne kirjutaja Gazette`is, “hüljatud „Marie Celeste`i” pardal ja küsitlesime teraselt „Dei Gratia” ohvitsere igast aspektist, mis võiks sellele loole valgust heita. Nemad on arvamusel, et see oli maha jäetud mitmeid päevi, võib-olla isegi nädalaid enne seda, kui ta leiti. Ametlik sissekanne logiraamatusse, mis leiti kajutist, väidab, et laev sõitis Bostonist Lissaboni, asudes teele 16. oktoobril. See on aga väga puudulikult üles märgitud ja annab väga vähe informatsiooni. Puudub viide karmile ilmale ja tõesti, laeva värv ja taglastus välistavad kujutluse sellest, et ta oli maha jäetud ühelgi sellisel põhjusel. Ta on täiesti vettpidav. Ühtegi märki võitlusest ega vägivallast pole avastatud ja pole midagi, mis seletaks meeskonna kadumist.

Mitmed asjad viitavad sellele, et pardal oli naisterahvas - kajutist leitud õmblusmasin ja mõned naisterõivad. Need kuulusid arvatavasti kapteni naisele, keda mainiti logiraamatus kui abikaasa saatjat. Ilusat ilma kinnitab ka tõsiasi, et üks siidirull leiti lebamas õmblusmasina peal, kuigi väikseimgi laeva õõtsumine oleks selle põrandale heitnud. Paadid olid puutumata ja rippusid taavetite kohal; ja küünlarasvast ning ameerika kelladest koosnev last oli puutumata.

Üks vanamoeline veidra töötlusega mõõk avastati tornehitisest laeva ninas, vanakraami hulgast, räägitakse, et pikisuunalised triibud teral näitavad, nagu oleks seda just puhastatud. See anti politsei kätte ja esitatid dr. Monaghanile, analüütikule, lähemaks vaatlemiseks. Tema läbivaatuse tulemusi pole veel avaldatud. Kokkuvõtteks võime ära märkida, et „Dei Gratia” kapten Dalton, esmajärguline ja intelligentne meremees, arvab, et „Marie Celeste” võis olla hüljatud märkimisväärselt kaugemal kohast, kust ta kaasa võeti, sest Aafrika rannikult saab sellel laiuskraadil alguse võimas hoovus.

Ent ta tunnistab oma suutmatust esitada mingitki hüpoteesi, mis sobiks juhtumi kõigi faktidega. Juhtlõngade ja tõendusmaterjali puudumisel võib karta, et „Marie Celeste`i” meeskonna saatuse võib lisada nende loendamatute meresaladuste hulka, mida kunagi ei lahendata kuni selle õilsa päevani, mil meri annab välja kõik oma surnud. Kui on korda saadetud kuritegu, nagu ka arvatakse, on väga vähe lootust, et selle kordasaatjad kohtu alla antakse.”

Ma täiendan seda katkendit Gibraltar Gazette`ist, tsiteerides ühte telegrammi Bostonist, mis ringles inglise lehtedes ja kujutas endast kogu informatsiooni, mis „Marie Celeste`i” kohta oli kogutud. “See laev oli 170-tonnise kandejõuga brigantiin ja kuulus selle linna veiniimportijale „White, Russel & White”. Kapten J. W. Tibbs oli firma vana teenistuja ning tuntud oskustega ja järeleproovitult ausameelne mees. Temaga olid kaasas tema naine, 31-aastane, ja nende noorim laps, viieaastane. Meeskond koosnes seitsmest liikmest, nende hulgas kaks mustanahalist meremeest ja üks laevapoiss. Seal oli kolm reisijat, kellest üks oli tuntud Brooklyni tiisikuse spetsialist, dr. Habakuk Jephson, kes oli abolitsiooni silmapaistev toetaja liikumise algusaegadel ja kelle pamflett “Kus on sinu vend?” avaldas enne sõda tugevat mõju avalikule arvamusele. Ülejäänud reisijateks olid Mr. J. Harton, kirjutaja firma teenistuses, ja Septimus Goring, härrasmees New Orleansist. Kõik juurdlused, et heita valgust nende neljateistkümne inimese saatusele, on luhtunud. Dr. Jephsoni kaotus on tuntav nii poliitilistes kui ka teadusringkondades.”

Ma olen siin avalikkuse huvides esitanud lühendatult kõik, mida seni teatakse „Marie Celeste`i” ja selle meeskonna kohta, kuigi ei suudeta mingil moel kaasa aidata viimase kümne aasta jooksul müsteeriumi lahendamisele.

Nüüd võtsin kätte sule kavatsusega rääkida kõik, mida ma tean sellest õnnetust reisist. Arvan, et see on kohustus, mida ma võlgnen ühiskonnale, sest haigustunnused, mida olen teistelgi näinud, panevad mind uskuma, et mõne kuu pärast võivad mu keel ja mu käsi olla sarnaselt võimetud jutustust edasi andma. Lubage mul mainida sissejuhatuseks, et mina olen Joseph Habakuk Jephson, Harvardi Ülikooli meditsiinidoktor ja Brooklyni Samaaria haigla endine nõuandev arst.

Paljud tahavad kindlasti teada, miks ma pole varem endast teatanud ja miks ma olen lubanud nii paljudel oletustel ja kahtlustustel mööda minna neile vastu vaidlemata. Kui minu valduses olevate faktide paljastamine oleks kuidagi mõjutanud õigluse teid, oleksin seda kahtlemata teinud. Ent mulle paistis, et polnud mingit võimalust selliseks tulemuseks, ja kui ma üritasin hiljem juhtumist inglise ametnikule teatada, oldi mu vastu nii solvavalt umbusklikud, et otsustasin end enam mitte kunagi seada niisuguse vääritu käitumise märklauaks.

Aga ma võin andestada Liverpooli võimukandjate ebaviisakuse, kui mõtlen viisile, kuidas kohtlesid mind mu sugulased, kes teadsid ju mu laitmatut iseloomu, kuid kuulasid mu tunnistust, leebe naeratus näol, justkui maniaki pettekujutlust rahuldades. See halb arvamus mu aususest viis tülini minu ja mu naisevenna John Vanburgeri vahel ja kinnitas mu otsust jätta see asi unarusse - veendumus, mida ma olen muutnud ainult oma poja tungival palvel. Et muuta mu jutustus arusaadavaks, pean kergelt puudutama ka ühte või kahte vahejuhtumit oma eelnevast elust, mis heidavad valgust järgnevatele sündmustele.

Minu isa William K. Jephson oli Plymouth Brethreni sekti jutlustaja ja oli üks austatumaid Lowelli kodanikke. Nagu enamik Uus-Inglismaa puritaane, oli ka tema kindlameelne orjuse vastane ja tema huultelt võtsin ma vastu need õppetunnid, mis lisasid oma värvi igale teole mu elus. Kui ma õppisin Harvardi Ülikoolis arstiteadust, olin juba silmapaistev abolitsionist, ja kui ma pärast ülikooli lõpetamist ostsin Brooklyni Dr. Willise praksise kolmanda osaku, õnnestus mul, vaatamata oma kutsealastele kohustustele, pühendada märkimisväärselt aega asjale, mis oli mu südames - mu suurt tähelepanu köitnud pamfletile „Kus on sinu vend?”(Swarburg, Lister & Co, 1859).

Kui puhkes sõda, lahkusin Brooklynist ja läksin 113. New Yorgi rügemendiga sõjakäigule. Võtsin osa teisest Bull`s Runi lahingust ja Gettysburgi lahingust. Lõpuks sain tõsiselt haavata Antietamis ja oleksin arvatavasti hukkunud lahinguväljal, kui poleks olnud ühe Murray-nimelise härrasmehe headust, kes tassis mind oma majja ja hoolitses mu mugavuste eest. Tänu tema heldusele ja tema mustade majateenijate põetamisele suutsin varsti istanduses kepi abil ringi liikuda. Sellel tervenemisajal toimus üks vahejuhtum, mis on tihedalt seotud minu looga.

Nende väsimatult hoolsate neegritaride seas, kes mu haiguse ajal mind valvasid, oli üks vanaeit, kes näis teiste üle märkimisväärselt autoriteeti omavat. Ta oli minu suhtes äärmiselt hoolitsev ja ma järeldasin neist vähestest sõnadest, mis me vahetasime, et ta oli minust kuulnud ja mulle tänulik tema rõhutud rassi õiguste eest võitlemise pärast.

Ühel päeval istusin üksinda verandal päikese käes peesitades ja arutledes, kas peaksin taas ühinema Granti sõjaväega, kui üllatusin, nähes seda vana olendit minu poole lonkamas. Pärast seda, kui ta oli ettevaatlikult ringi vaadanud, kas oleme üksi, kobas ta oma kleidi esiosas ja võttis välja väikese seemisnahast koti, mis oli valge paelaga talle kaela riputatud.

„Isand,” ütles ta kummardades ja mu kõrva sõnu krooksudes, „mina varsti surema. Mina väga vana naine. Mitte kauaks jääma isand Murray istandusse.”

„Sa võid siiski veel kaua elada, Martha,” vastasin ma. „Sa tead, et olen arst. Kui tunned end haiglaselt, ütle mulle ja ma üritan sind ravida.”

„Ei taha elada - tahan surra. Lähen taevase isa juurde.”

Siinkohal langes ta tagasi ühte neist poolpaganlikest rapsoodiatest, mida neegrid endale lubavad. „Aga isand, mul üks asi, mis pean maha jätma, enne kui lähen. Ei saa seda kaasa võtma üle Jordani. See asi väga kallis, kallim ja püham kui kõik muud asjad maailmas. Mina, vana vaene must naine, hoian seda oma rahva pärast, suurepärase rahva; ma arvan, et nad olid seda vanal maal.

Aga teie ei saa sellest nii aru, nagu must rahvas saab. Mu isa andis selle mulle ja tema isa andis selle talle, aga kellele peaksin selle nüüd andma? Vaesel Marthal pole kedagi, ei last, ei sugulasi, mitte kedagi. Ümberringi näen vaid musti mehi, väga halbu mehi. Must naine väga rumal naine. Mitte keegi seda kivi väärima. Ja nii ma ütlen, siin on isand Jephson, kes kirjutama raamatuid ja võitlema musta rahva eest - tema peab hea mees olema ja tema saab selle, kuigi ta on valge mees ja kunagi ei mõista, mida see tähendab ja kust see pärit on.” Siinkohal kobas see vana naine seemisnahast kotis ja võttis välja lameda musta kivi, mille keskel oli auk. „Nii, võtke see,” ütles ta, „võtke see. Millestki heast ei tule kunagi kahju. Hoidke seda kindlas kohas - mitte kunagi seda kaotama!” Ja hoiatava viipega lonkas see vanaeit minema, sama ettevaatlikult kui ta oli tulnud, vaadates ühele poole ja teisele poole, kas meid ei nähtud.

Vana naise tõsidus ajas mind pigem naerma, kui avaldas sügavat muljet, ja ma hoidsin tema kõne ajal naeru tagasi vaid hirmust, et haavan ta tundeid. Kui ta oli läinud, vaatasin lähemalt kivi, mille ta mulle andnud oli. See oli pigimust, äärmiselt kõva ja kujult ovaalne - just selline kivi, mille korjaks keegi mererannalt, kui tahaks seda kaugele visata. See oli umbes kolm tolli pikk ja keskelt poolteist tolli lai, aga äärtest muutus ümaraks. Kõige huvitavamad selle juures olid hästi silmatorkavad kõrgendikud, mis jooksid poolringidena üle selle pinna ning andsid sellele inimese kõrva väljanägemise. Üldiselt olin oma uuest omandist väga huvitatud ja kindlalt nõuks võtnud viia see lähimal võimalusel geoloogilise eksemplarina oma sõbrale, New Yorgi Instituudi professor Shroederile. Vahepeal pistsin selle taskusse ja alustasin toolilt tõustes jalutuskäiku põõsasistandikus, heites selle vahejuhtumi peast.

Et mu haav oli selleks ajaks peaaegu paranenud, lahkusin Mr. Murray juurest veidi pärast seda. Liitlasväed olid igal pool võidukad ja koondusid Richmondi, nii et mu abi ei tundunud vajalik olevat ja ma läksin tagasi Brooklyni. Seal avasin taas oma praksise ja abiellusin tuntud puugraveerija Josiah Vanburgeri teise tütrega. Mõne aasta jooksul kogusin häid tutvusi ja sain märkimisväärselt kuulsaks kopsuhaiguste ravimises. Vana musta kivi hoidsin ma ikka veel oma taskus ja rääkisin sageli dramaatilisest viisist, kuidas ma olin selle omanikuks saanud. Pidasin kinni ka oma lubadusest näidata seda professor Shroederile, kes oli väga huvitatud nii loost kui ka eksemplarist. Ta väitis selle olevat meteoorse kivi ja juhtis mu tähelepanu sellele, et sarnasus inimkõrvale polnud mitte juhuslik, vaid et see oli väga hoolikalt sellekujuliseks vormitud. Tosin väikest anatoomilist punkti näitasid, et selle tegija oli olnud täpne ja samas ka väga vilunud. „Ma üldse ei imestaks,” ütles professor, „kui see oleks murtud mõne suurema kuju küljest, kuigi ma ei suuda mõista, kuidas saab nii kõva materjali nii täiuslikult töödelda. Kui see kuulub mingi kuju juurde, sooviksin ma seda näha!” Nii arvasin ka mina sel ajal, kuid praegu ma enam nii ei mõtle.