Читать книгу Minu sõber mõrvar - Arthur Conan Doyle - Страница 4
Minu sõber mõrvar
Оглавление“Number 43 ei ole paranenud, doktor,” ütles peavalvur kergelt süüdistaval toonil, vaadates sisse minu ukse nurga tagant.
“Põrgusse 43!” vastasin ma Australian Sketcher’i lehtede tagant.
“Ning 61 ütleb, et tema sooled teevad talle valu. Kas te ei saaks tema heaks midagi teha?”
“Ta on kõndiv apteek,” ütlesin ma. “Tal on sees kogu Briti ravimiteatmik. Ma usun, et tema sooled on sama korras kui sinu omad.”
“Ning 7 ja 108, nemad on kroonilised,” jätkas valvur, vaadates sinist paberilipakat, „ja 28 tuli eile töölt ära - ütles, et asjade tõstmisest hakkas tal küljes pistma. Palun, kui teile sobib, et te ta üle vaataksite, doktor. Ning siis on veel 31 - tema, kes tappis John Adamsoni Korintose priki pardal - ta veetis kohutava öö; ta kriiskab ja karjub ega lase end maha rahustada.”
“Hea küll, ma vaatan ta pärastpoole üle,” ütlesin, visates ajalehe hoolimatult kõrvale ja valades endale tassi kohvi. “Ma eeldan, et see on kõik, valvur?”
Ametnik pistis oma pea veidi rohkem tuppa sisse. “Andestust, doktor,” ütles ta enesekindlal toonil, “aga kuna 82 on veidi külmetunud, oleks see teile heaks vabanduseks teda külastada ning ehk veidi vestelda.”
Kohvitass peatus poolel teel minu huultele, kui ma hämmastusega mehe tõsist nägu vaatasin.
“Vabanduseks?” ütlesin ma. “Vabanduseks? Millest paganast sa räägid, McPherson? Sa näed mind päev otsa töökohal ringi rühkimas, kui ma parasjagu vangide järele ei valva, ja igal õhtul surmani väsinuna tagasi tulemas, ning sa räägid vabanduse leidmisest, et veel rohkem tööd teha.”
“See meeldiks teile, doktor,” ütles valvur McPherson, manööverdades ühe oma õlgadest ruumi. “Selle mehe jutt on kuulamist väärt, kui saada teda rääkima, ehkki ta ei kõnele just palju. Ehk te ei teagi, kes on 82?”
“Ei, ei tea, ega hooli ka,” ütlesin ma kindlas usus, et kohe hakatakse mõnda kohalikku löömavenda mulle kuulsusena kaela määrima.”
“Ta on Maloney”, ütles valvur, “see, kes andis kuningannale tõendusmaterjale Blue-Mansdyke’i mõrvade asjus.”
“Ära sa räägi,” purskasin ma, pannes oma tassi üllatunult käest ära. Ma olin kuulnud sellest jubedast mõrvadeseeriast, ja lugenud ühest Londoni ajakirjast nende kohta tunnistusi ammu enne jala kolooniasse tõstmist. Ma mäletasin, et tehtud jõledused olid Burke’i ja Hare’i kuritööd täiesti varju jätnud, ning et üks kamba kõige nurjatumaid oli kaaslasi reetes oma naha päästnud. “Oled sa kindel?” küsisin ma.
„Oojaa, see on kahtlemata tema. Pange ta lihtsalt rääkima, ja ta hämmastab teid. Ta on tutvumist väärt, see Maloney, tagasihoidlikult öeldes.” Ning ülem irvitas, noogutas ja kadus, jättes mind hommikusööki lõpetama ning kuuldu üle mõtisklema.
Kirurgiamet Austraalia vanglas ei ole kadestamisväärt. See võis olla veel talutav Melbourne’is ja Sydneys, aga väikese Perthi linna soovitamiseks oli vähe põhjust, ja seegi vähene oli ammu end ammendanud. Kliima oli vastik ning ühiskond kaugel meelepärasest. Lambad ja veised olid kogukonna põhitoiduseks, ning nende hinnad, aretamine ja haigused olid peamisteks vestlusteemadeks. Mina kui võõras neid teemasid ei tundnud ning jäin külmaks ka difteeria, mädaniku ja teiste sarnaste haiguste arutamise suhtes. Leidsin end vaimsest isolatsioonist ning olin valmis tervitama kõike, mis leevendaks mu eksistentsi monotoonsust. Mõrvar Maloney iseloomul oli vähemalt erilisust ja individuaalsust ja see võinuks toniseerida mu eksistentsi labasustest haiget mõistust. Seega, kui ma läksin oma tavalisele varahommikusele ringile, keerasin lukust lahti ukse, mis kandis selle kinnipeetava numbrit, ning jalutasin kongi.
Minu sisenedes lamas mees kerratõmbunult oma rohmakal asemel, kuid sirutas oma pikki jäsemeid, vaatas üles ja jõllitas mind, näol põlglikult tülinoriv pilk, mis ennustas meie vestlusele halba. Tal oli kahvatu, tardunud nägu, ta oli liivakarva juuste ja terassiniste silmadega, kuidagi kaslasliku ilmega. Tema keha oli pikk ja lihaseline, ehkki ta õlad olid kummaliselt paindunud, mis küündis peaaegu moonutuseni. Tavaline vaatleja, kohates teda tänaval, oleks teda pidanud hästi arenenud, küllaltki ilusaks ning heade kommetega meheks - isegi kõige hullema kinnipidamisasutuse jõledas vormiriides jättis tema hoiak mulje teatavast rafineeritusest, eristades teda ümberkaudsetest alaväärsematest kaakidest.
“Ma pole haigete nimekirjas,” ütles ta pahuralt. Selles kõvas krigisevas hääles oli miski, mis hajutas kõik illusioonid ja pani mind mõistma, et ma olin näost näkku Lena Valley ja Bluemansdyke’i mehega, kõige verisema võsaränduriga, kes iial mõnd talu röövinud või selle asukate kõrisid lõiganud.
“Ma tean, et te pole,” vastasin ma. “Ent valvur McPherson ütles mulle, et teil on külmetus, ja ma mõtlesin, et tulen ja vaatan teid üle.”
“Olgu valvur McPherson neetud ja teie ka!” karjus kinnipeetav raevuhoos. “Ah, õige,” ütles ta vaiksemalt, “rutake minema, teatage minust kubernerile! Hankige mulle veel kuus kuud või nii - seda te tahaksite.”
“Ma ei kavatse teist teatada,” ütlesin ma.
“Kaheksa ruutjalga maad,” jätkas ta, märkamata minu protesti ning ilmselt ennast taas üles küttes. “Kaheksa ruutjalga, ja sealgi tullakse minuga rääkima ja mind vahtima ja - oh, olge te kõik neetud!” ning ta tõstis oma kaks kokkupigistatud kätt pea kohale ja vehkis nendega kirglikult.
“Te ei mõista meie külalislahkust,” märkisin ma, olles kindlalt otsustanud mitte ärrituda ega öelda välja esimest asja, mis keelele tuleb.
Minu üllatuseks oli neil sõnadel temale erakordne mõju. Ta näis olevat täiesti vapustatud, et ma ei vaielnud vastu väitele, mida ta nii raevukalt kaitses - nimelt sellele, et ruum, milles ta seisis, oli tema territoorium.
“Ma vabandan,” ütles ta. “Ma ei kavatsenud olla ebaviisakas. Võtke istet,” ning ta osutas rohmakale pukile, mis oli tema aseme päiseks.
Ma istusin, olles üsna üllatunud äkilisest muutusest. Ma polnud kindel et Maloney mulle sellest uuest aspektist rohkem meeldis. Mõrvar oli, tõsi küll, hetkel kadunud, ent ta silutud toonis ning alandlikes kommetes oli midagi, mis viitas tugevalt kuninganna tunnistajale, kes oli püsti tõusnud ning oma kaaskurjategijad ära andnud.
“Kuidas teil rinnus on?” küsisin ma, lülitades sisse professionaalse aura.
“Jätke nüüd, doktor - jätke!” vastas ta, näidates valgete hammaste rivi, oma voodipoolel uuesti istet võttes. “See polnud mure minu tervise pärast, mis teid siia tõi; see jutt ei lähe läbi. Te olete tulnud, et näha Wolf Tone Maloney’d, võltsijat, mõrtsukat, hulkurit ning valitsuse pealekaebajat. Umbes selline on minu ettekujutus, kas pole nii? Nii see on, selge nagu seebivesi, kuid ma pole õel inimene.”
Ta katkestas, oodates justkui, et ma midagi ütleksin; ent kuna ma vaikisin, kordas ta üks või kaks korda veel: “Ma pole õel inimene.”
“Ja miks polekski ma pidanud?” karjus ta järsult, silmad lõõmamas ning kogu ta saatanlik loomus end kogumas. “Me olime võllasse määratud, meie kõik, ja see ei teinud nende olukorda põrmugi halvemaks, kui ma päästsin ennast nende vastu tunnistades. Iga mees enda eest, ütlen ma, ja kurat valigu kõige õnnelikum. Ega teil ei juhtu tubakapunti olema, doktor?”
Ta rebis raevukalt kui metsloom tükikest “Barrett’si”, mille ma talle ulatasin. Sel paistis olevat närve rahustav mõju, sest ta jäi oma voodil paigale, võttes endise hukkamõistva ilme.
“Teile endale see ei meeldiks, doktor, kas teate,” sõnas ta. “Sellest piisab, et ükskõik kelle mõistust natuke veidraks teha. Praegu olen ma kallaletungi eest kuueks kuuks kinni, ning ma võin teile öelda, et mul on väga kahju, et pean kord jälle välja minema. Minu vaim on siin vaba, ent kui ma olen väljas, kus on valitsus ja Hawkesbury Tätoveeritud Tom, ei anna keegi mulle rahu.”
“Kes see on?” küsisin ma.
“Ta on John Grimthorpe’i vend, tollesama, kes mõisteti surma minu tõendusmaterjalide alusel, ning ta on alles ehtne põrguline! Saatana sigidikud mõlemad! See tätoveeritu on üks mõrvarlik pätt ning vandus pärast toda kohut, et valab mu verd. Seitse aastat on möödas ja ikka jälitab ta mind; ma tean seda, kuigi ta hoidub madalale ja varju. Ta leidis mu 75. aastal Ballaratis; te võite mu käeseljal näha, kust kuul mind riivas. Ta proovis 76. aastal Port Philipis uuesti, aga mina jõudsin ette ja haavasin teda raskelt. Ent 79. aastal pussitas ta mind ühes Adelaide’i kõrtsis ja see tegi meie arved peaaegu tasa. Nüüd logeleb ta taas ringi, ja teeb mind auklikuks - kui mitte - kui mitte mõne erakordse juhuse läbi keegi temaga sedasama ei tee.” Ning Maloney naeratas mulle inetult.
“Ma ei kaeba tema üle kuigi palju,” jätkas ta. “Tema vaatepunktist on see kahtlemata sellist sorti perekondlik asi, mida ei saa eirata. Hoopis valitsus on see, mis mind ärritab. Kui ma mõtlen, mida ma selle maa heaks teinud olen, ning mida see maa mulle teinud on, teeb see mind üsna metsikuks - ajab puhtalt hulluks. Enam pole mingit tänu ega sündsustunnet, doktor!”
Ta juurdles ebaõigluse üle veel mõned minutid ja asus siis neid mulle detailselt kirjeldama.
“On üheksa meest,” ütles ta, “nad on mõrvanud ja tapnud kolm aastat ja üks elu nädalas polekski ehk nende jaoks midagi erilist. Valitsus mõistab nende üle kohut, aga neid ei saa süüdi mõista, ja miks? - sest kõigil tunnistajatel on kõrid läbi lõigatud ja kogu töö on väga puhtalt tehtud. Mis siis saab? Tuleb üks kodanik nimega Wolf Tone Maloney ja ta ütleb: “See maa vajab mind ja siin ma olen.” Niisiis annab ta tõestusmaterjalid, mõistab kogu kamba süüdi ja laseb kohtunikel nad üles puua. Just nõnda ma tegin. Ma pole õel inimene. Ja mida teeb maa vastutasuks? Käib mul sabas, härra, luurab minu taga, jälgib mind ööl ja päeval, pöörab sellesama mehe vastu, kes tema heaks nõnda kõvasti töötas. Vaat see on igatahes õel. Ma ei lootnudki, et nad mu rüütliks löövad või koloniaalsekretäriks teevad, aga neetud! Ma lootsin et nad mu rahule jätavad!”
“Noh,” vaidlesin ma vastu, “kui te otsustasite seadust rikkuda ja inimesi rünnata, siis ei saa te loota, et sellest endiste teenete eest mööda vaadatakse.”
“Ma ei viidanud oma praegusele vangistusele, härra,” ütles Maloney väärikalt. “See on elu, mida ma olen elanud alates tollest neetud istungist, mis minu hinge tahab välja rebida. Teie istuge seal pukil ja ma räägin teile sellest kõik; ja siis vaadake mulle näkku ja öelge, et politsei on mind ausalt kohelnud.”
Ma püüan vangi kogemust tema enda sõnadega üles kirjutada, nii palju kui need mul meeles on, säilitades tema kummalisi väärastusi hea ja kurja teemal. Ma võin vastutada tema sõnade tõesuse eest, mis iganes järeldusi ta ka ei teeks. Kuud hiljem näitas inspektor H. W. Hann, Dunedini vangla endine kuberner, mulle sissekandeid tema kaustas, mis kinnitasid iga väidet. Maloney vuristas oma juttu tuimal, monotoonsel häälel, pea rinnale vajunud ning käed põlvede vahel. Tema maosilmade sära oli ainus märk emotsioonidest, mis said tema loo sündmusi meenutades üles ärritatud.
Te olete lugenud Bluemansdyke’s kohta (alustas ta mõningase uhkusega hääles). Me lasime edasi, kuni saime, aga lõpuks jooksid nad meid maha ning üks salapolitseinik nimega Braxton koos ühe neetud jänkiga võtsid meid kinni. See juhtus muidugi Uus-Meremaal ja meid toodi Dunedini, ning seal mõisteti nad süüdi ja poodi üles. Ükshaaval tõstsid nad dokis oma käed üles ja needsid mind, kuni teie veri oleks neid kuuldes külmaks tõmmanud. See oli alatu kohtlemine, sest me olime kõik koos sõbrad olnud, aga nad olid kaabakad ja mõtlesid ainult iseenestele. See on hea, ma arvan, et nad poodud said.
Mind viidi tagasi Dunedini vanglasse ja suruti tollesse vanasse kongi, ainsa vahega, et ma ei pidanud töötama ja sain hästi süüa. Ma kannatasin seda nädala või kaks, kuni ühel päeval tegi kuberner oma tiiru ja ma esitasin talle oma loo.
“Kuidas nii saab?” küsisin ma. “Minu tingimuseks oli armuandmine ja teie hoiate mind siin seadusevastaselt.”
Ta naeratas kummaliselt. “Kas tahaksite väga välja pääseda?” küsis ta.
“Nii väga,” ütlesin ma, “et kui te seda ust ei ava, esitan ma teie vastu süüdistuse illegaalses kinnipidamises.”
Ta näis minu otsekohesusest veidi üllatunud olevat.
“Te kibelete väga oma surmaga kohtuma,” sõnas ta.
“Mida te sellega mõtlete?” küsisin ma.
“Tulge siia ja te saate aru, mida ma mõtlen,” vastas ta. Ning ta juhtis mu käiku mööda edasi akna juurde, mis avanes vanglaukse poole. “Vaadake seda!” ütles ta.
Ma vaatasingi välja ja seal oli tänaval seismas umbes tosinajagu karmi välimusega selli, mõned suitsetamas, mõned sillutisel kaarte mängimas. Mind nähes hüüatasid nad ja kogunesid ukse ümber, viibutades rusikaid ning lõuates.
“Nad ootavad teid, aina vaatavad ja vaatavad ringi,” ütles kuberner. “Nad on vabatahtlike korravalvekomitee juhatajad. Ent kuna teie olete otsustanud minna, ei saa mina teid peatada.”
“Kas seda kutsute te tsiviliseeritud maaks,” hüüdsin ma, “ja lasete päise päeva ajal inimese külmavereliselt ära mõrvata?”
Kui ma seda ütlesin, hakkasid kuberner ja valvur ja kõik teised juuresolevad lollpead irvitama, justkui oleks inimese elu olnud haruldaselt hea nali.
“Teie poolel on seadus,” lausus kuberner, “niisiis ei hoia me teid kauem kinni. Juhatage ta välja, valvur.”
Ta oleks seda ka teinud, va musta südamega kaabakas, kui ma poleks anunud ja palunud ja lubanud oma kosti ning majutuse eest maksta, mida on rohkem, kui ükski vang enne mind teinud on. Ta lubas mul nendel tingimustel jääda, ning kolm kuud olin ma puuris kinni, samal ajal kui iga linna huligaan teisel pool seina käratses. Oli see vast ilus kohtlemine mehele, kes oli oma maad teeninud!
Viimaks tuli kuberner ühel hommikul jälle.
“Noh, Maloney”, ütles ta, “kui kaua kavatsete te meid oma seltskonnaga austada?”
Ma oleksin võinud noa tema neetud kehasse lüüa ning oleks seda ka teinud, olnuks me üksinda võsas; ent ma pidin naeratama, teda pehmendama ja meelitama, sest ma kartsin et ta võib mind välja saata.
“Te olete üks põrgulik lurjus,” ütles ta; need olid tema sõnad mehele, kes oli teda nii palju aidanud. “Ent ma ei taha siin mingit karmi õiglusemõistmist ning ma arvan, et näen viisi teid Dunedinist välja saada.”
“Ma ei unusta teid iial, kuberner,” ütlesin ma, ning Jumala nimel, tõesti mitte kunagi!
“Ma ei soovi ei teie tänu ega meelespidamist,” vastas ta, “mitte teie pärast ei tee ma seda, vaid lihtsalt linnas korra hoidmiseks. Üks aurik sõidab homme West Quayst Melbourne’i, ning me saame teid sinna peale. Väljumine on kuulutatud kella viieks hommikul, niisiis pange end valmis.”
Ma pakkisin oma vähesed asjad kokku ning mind smugeldati just enne päevatõusu tagauksest välja. Ma kiirustasin kohale, võtsin pileti Isaac Smithi nimele ja sain ohutult Melbourne’i laevale. Ma mäletan end kuulmas, kuidas laevakruvi vett jahvatas, kui trossid lahti lasti, ning vaatamas tagasi Dunedini tulede poole, nõjatudes reelingule meeldiva mõttega, et ma olin neid igaveseks selja taha jätmas. Mulle tundus, et mind oli ootamas uus maailm, ja kõik mu mured olid minema heidetud. Ma läksin alla ja jõin veidi kohvi ja tulin tagasi üles, tundes end paremini kui iial varem pärast toda hommikut, mil ma ärgates avastasin tolle neetud iirlase, kes mind kinni võttis, kuuelasulisega minu kohal seismas.
Selleks ajaks oli päev koitnud ning me sõitsime piki rannikut, Dunedin silmapiirilt väljas. Ma logelesin paar tundi, ning kui päike kõrgele jõudis, tulid mõned teised reisijad tekile ja ühinesid minuga. Üks neist, väike reibast sorti sell, vaatas mind kaua ning tuli siis minu juurde ja hakkas rääkima.
“Kaevandamine, ma pakun,” ütleb ta.
“Jah,” vastan mina.
“Saite papi kokku?” küsib ta.
“Üsna korraliku,” vastan.
“Tegelesin isegi sellega,” lausub ta, “töötasin Nelsoni väljadel kolm kuud ning kulutasin kõik teenitu, ostes üleskruvitud hinnaga kinnisvarafirma, mis teisel päeval pankrotti läks. Ent ma alustasin uuesti ja tabasin naelapea pihta, kuid kui kullavanker asulasse veeremas oli, röövisid selle ära nood neetud vargad, jätmata punast krossigi alles.”