Sasassa oru mõistatus

Оглавление

Arthur Conan Doyle. Sasassa oru mõistatus

Sasassa oru mõistatus

Jackmani mäekuru pastor

„Põhjanaela” kapten

Kirurgi lugu

Отрывок из книги

Kas ma tean, miks Tom Donahued hüütakse "Õnnelikuks Tomiks"? Jah, ma tean; ning tean rohkem, kui paljud hüüdnime tarvitajaist öelda võivad. Olen aja jooksul piisavalt ringi uidanud ning imelikke asju näinud, kuid ükski pole olnud kummalisem kui see, mil moel Tom teenis ära selle hüüdnime ning oma varanduse koos sellega. Sest mina olin tol ajal temaga koos. Kas räägin? Oh, muidugi, kuid see on pikavõitu ja väga veider lugu, seepärast täida oma klaas uuesti ja süüta veel üks sigar, kuni ma püüan jutulõnga lahti kerida. Jah, see on kummalisem kui mõned haldjajutud, mida ma kuulnud olen, kuid see on tõsi, sir, iga sõna sellest. Koloonia neemel elab praegu mehi, kes seda mäletavad ja võivad mu sõnu kinnitada. Seda lugu on palju kordi buuride hüttides tule ümber räägitud, alates Orange'i osariigist kuni Griqualandini välja, jah, ja võsastikus ning teemandiväljadel ka.

Praegu olen tahumatuvõitu, sir, kuid kunagi võeti mind vastu Middle Temple'isse ja ma õppisin seal advokaadiametit. Tom - halb õnn! - oli üks mu õpingukaaslastest, ja meil olid alles pöörased ajad, kuni meil lõpuks raha napiks jäi ning olime sunnitud oma niinimetatud õpingutest loobuma ja otsima mõnd paika maailmas, kus kaks noort tugevate käte ja sitke kehaehitusega selli võiksid endast jälje jätta. Noil päevil oli väljarännulaine Aafrika suunas alles alanud ja nii me mõtlesime, et meil oleksid parimad võimalused lõunas Koloonia neemel. Niisiis - et pikka juttu lühemaks teha - asusime laevaga teele ja meid pandi Kaplinnas maha, vähem kui viis naela taskutes, ning seal läksime lahku. Me proovisime kätt paljude asjade kallal ning meil olid oma tõusud ja mõõnad, kuid kui kolme aasta möödudes juhus meid põhja poole viis ja me taas kohtusime, olime, pean kahjuks ütlema, peaaegu sama täbaras olukorras kui alustadeski.

.....

"Noh, ma laskusin kobamisi alla orgu, otsides seda Madisoni lehma, ja ma olin, arvan, umbes poolele teele jõudnud, seal, kus paremal pool must rünklik kalju eendub oru poole, kui ma seisatasin, et oma plaskust üks sõõm võtta. Sel ajal peatus mu pilk etteulatuval kaljul, mida ma just nimetasin, ning ma ei märganud selles midagi ebatavalist. Siis panin plasku ära ning astusin sammu või kaks edasi, kui äkki lahvatas, ilmselt kaljurahnu jalamilt, umbes kaheksa jala kõrgusel maapinnast ning sada jardi minust eemal, kummaline süngelt lõõmav valgus, võbisev ja vankuv, tasapisi lakates ning siis jälle välja ilmudes. Ei, ei, ma olen näinud paljusid jaaniusse ja jaanimardikaid - ei midagi selletaolist. Seal see tasakesi põledes oli, ja ma arvan, et jõllitasin seda üle kere värisedes oma kümme minutit. Siis astusin sammu edasi, kui see äkitselt haihtus, haihtus nagu küünal, mis on ära puhutud. Astusin uuesti tagasi, kuid võttis veidi aega, kuni suutsin leida täpselt sama koha ja asendi, kust see nähtav oli. Viimaks, seal ta oli, veider punakas valgus, võbisev nagu ennegi. Siis võtsin oma julguse kokku ja suundusin rahnu poole, kuid maapind oli nii ebatasane, et oli võimatu otse tüürida, ning kuigi ma kõndisin ümber terve rahnu, ei näinud ma midagi. Siis lahkusin ma kodu suunas, ning ma võin teile öelda, poisid, et kuni teie seda nimetasite, ei olnud mul aimugi, et vihma sajab, terve tee jooksul. Kuid mis Tomiga lahti on?"

"Ainult ühte."

.....