Читать книгу Suur Keinplatzi eksperiment - Arthur Conan Doyle - Страница 4

Kõigist inimeses salapära tekitavatest teadustest ei huvitanud ükski õpetatud professor von Baumgartenit nii väga kui need, mis tegelevad psühholoogiaga ja teadvuse ning mateeria väheuuritud suhetega. Olles juba väljapaistev keemik ja üks Euroopa tähtsaimatest füsioloogidest, oli talle kergenduseks mõneks ajaks neist tähtsaist teadustest loobuda ning pühenduda inimhinge ja vaimu salapärase sideme uurimisele.

Kui ta oli noore mehena hakanud tegelema hüpnotiseerimise saladustega, paistis ta mõistus ekslevat kaoses ja pimeduses, välja arvatud siis, kui tema ette kerkis aeg-ajalt mõni tähtis selgitamatu ja seosetu fakt. Kui aastad möödusid ja väljapaistva professori teadmistepagas suurenes, sest teadmised tekitavad teadmisi, kui raha saadab huvi, siis hakkasid paljud asjad, mis alguses paistsid kummalised ja seletamatud, tema silmis teist kuju võtma. Uued mõtlemissuunad hakkasid talle tuttavaks muutuma ja ta märkas siduvaid lülisid seal, kus alguses paistis kõik olevat arusaamatu ja hämmastav.

Katsete abil, mis kestsid üle kahekümne aasta, saavutas ta faktilise aluspõhja, millele ta soovis ehitada uue täppisteaduse, mis hõlmaks hüpnotiseerimist, spiritualismi ja kõiki nende sugulasteadusi. Selles aitasid teda ta täpsemad teadmised loomapsühholoogia keerulisematest nüanssidest, mis tegelevad närviuuringute ja ajuga, sest Alexis von Baumgarten oli kuninglik arstiteaduste professor Keinplatzi ülikoolis ja tal olid kõik laboratoorsed võimalused oma väljapaistvate uurimuste läbiviimiseks.

Professor von Baumgarten oli pikk ja kõhn, kullitaolise näo ja terashallide silmadega, mis olid erakordselt säravad ja läbitungivad. Sügavad mõtted olid kurrutanud ta laupa ja kokku kiskunud ta rasked kulmud, nii et ta paistis pidevalt kulmu kortsutavat, mis jättis sageli inimestele temast eksliku mulje, sest kuigi range, oli ta heasüdamlik. Ta oli populaarne oma tudengite seas, kes kogunesid tema ümber pärast loenguid ja kuulasid innukalt ta kummalisi teooriaid. Sageli kutsus ta nende hulgast vabatahtlikke, et mõnda eksperimenti läbi viia, nii et viimaks oli kursusel vaevalt noormeest, keda ta professor poleks mingil ajal hüpnotiseerinud.

Kõigist noortest teadusejüngritest polnud ühtegi, kelle entusiasm olnuks sama suur kui Fritz von Hartmannil. Ta kaaslastele oli sageli tundunud imelik, et see metsik, hoolimatu Fritz, nii tormakas noormees, nagu iganes kunagi Reinimaalt tulnud, võiks pühendada oma aega ja vaeva, lugedes raskesti mõistetavaid töid ja aidates professorit tema kummalistes katsetes. Asi oli tegelikult selles, et Fritz oli taibukas ja ettenägelik noormees. Juba palju kuid tagasi oli ta armunud nooresse Elisesse, professori sinisilmsesse heledajuukselisse tütresse. Kuigi noormees sai tüdruku huultelt teada, et too pole tema vastu ükskõikne, polnud Fritz kunagi julgenud tema peresse ilmuda neiu kosilasena. Tal oleks raske olnud seda noort daami kohata, kui ta poleks püüdnud end professorile kasulikuks teha. Seepärast kutsuti teda sageli vanamehe majja külla, kus ta laskis endaga teha igasuguseid katseid niikaua, kuni tal oli võimalus saada üht säravat pilku Elise silmist või tema väikese käe üht puudutust.

Noor Fritz von Hartmann oli kena noormees. Ja pärast tema isa surma pidi tema omaks saama ka märkimisväärselt suur maatükk. Paljude jaoks oleks ta paistnud kõlvulise kosilasena, kuid proua ei tahtnud, et ta majas viibiks, ja pidas professorile aeg-ajalt loenguid, et too lubab niisugusel hundil nende lambukese läheduses hulkuda. Tõtt-öelda oli Fritz Keinplatzis kurikuulus. Kunagi ei toimunud mingit tüli või duelli või mingit muud üleannetust, kust noor reinimaalane osa ei võtnud. Keegi ei kasutanud keelt vabamalt ega ägedamalt, ei joonud rohkem ega mänginud kaarte sagedamini, keegi polnud ka laisem, kui välja arvata selles ühes asjas.

Seepärast polnud ime, et hea Frau Professorin hoidis oma Fräulein’i oma tiiva all ega kiitnud heaks selle võrukaela lähenemiskatseid. Mis puutub heasse loengupidajasse, siis oli ta liiga hõivatud oma kummalistest uurimustest, et selles asjas üht või teist seisukohta võtta.

Juba palju aastaid oli tema pead vaevanud üks küsimus. Kõik ta katsed ja teooriad keerlesid üheainsa punkti ümber. Sada korda päevas küsis professor iseendalt, kas inimhingel on võimalik mõnda aega kehast lahus eksisteerida ja siis sellesse tagasi tulla. Kui see võimalus talle esmakordselt pähe turgatas, hakkas tema teaduslik mõistus mässama. See olid liiga ägedalt vastuolus ta varasematel teadmistel põhinevate arvamuste ja eelarvamustega. Siiski jätkas ta pikkamööda oma uurimisteed, tasapisi vabanes ta mõistus vanadest köidikutest ja valmistus vastamisi seisma iga järeldusega, mis tugineks faktidele. Paljud asjad panid ta uskuma, et mõistus võib eksisteerida mateeriast lahus. Viimaks tuli talle mõte, et julge ja originaalse katse abil võis seda ka otsustavalt tõestada.

“On ilmne,” märkis ta oma kuulsas artiklis nähtamatuist olemisvormidest, mis ilmus Keinplatzi nädalakirjas umbes sel ajal ja üllatas kogu teadusmaailma, “on ilmne, et teatud tingimustes eraldub hing või mõistus kehast. Hüpnotiseeritud isiku puhul on keha katalepsias, vaim on sellest lahkunud. Ehk vastate, et hing on kehas, kuid puhkavas olekus. Vastan teile, et see pole nii, sest kuidas saaks muidu selgitada selgeltnägemist, mis on teatud närukaelte pettuste tõttu põlu alla langenud, kuid mida saab kergesti tõestada kindlate faktide abil. Suudan ise hea hüpnotiseeritava abil saada täielikku kirjeldust sellest, mis toimub teises toas või teises majas. Kuidas saab niisuguseid teadmisi omandada mingil muul viisil kui sel, et isiku hing on kehast lahkunud ja ruumis ringi rändab? Hetkeks kutsub operaatori hääl teda tagasi, ta räägib, mis on näinud, ja lendab jälle oma teed. Kuna vaim on oma olemuselt nähtamatu, ei saa me jälgida selle tulekuid ega minekuid, kuid me võime näha selle mõju kehale, mis on kord jäik ja liikumatu, kord aga püüab edasi anda muljeid, mis ei saanuks kunagi temani jõuda loomulike vahendite kaudu. Minu arust on ainult üks võimalus, kuidas seda fakti saaks tõestada. Kuigi me oma kehas olles ei suuda neid vaime näha, siiski võiks meie vaim, kui me suudaksime seda kehast eraldada, tunnetada teiste kohalolekut. Kavatsen seepärast hüpnotiseerida üht minu õpilastest. Siis hüpnotiseerin ka iseenda viisil, mida ma hästi oskan. Kui mu teooria paika peab, pole mu vaimul raske kohtuda ja vestelda mu õpilase vaimuga, kui mõlemad on kehast eraldatud. Loodan jagada selle huvitava katse eeldatavaid tulemusi Keinplatzi ajalehe peatselt ilmuvas numbris.”

Kui hea professor viimaks täitis oma lubaduse ja avaldas nimetatud artikli, oli lugu nii ebatavaline, et seda võeti vastu täieliku uskumatusega. Mõnede ajalehtede toon juhtunut kommenteerides oli nii solvav, et vihane õpetlane teatas, et ta ei paota enam kunagi oma suud juhtunu suhtes – lubadus, mida ta on siiani ustavalt pidanud. Kuid see lugu põhineb siiski kõige autentsematel allikatel ja kirjeldatud sündmusi võib pidada olemuslikult korrektseteks.

Juhtus nii, et peatselt pärast seda, mil professor von Baumgarten oli teatanud mõttest korraldada ülalnimetatud katse, kõndis ta mõtlikult kodu poole pärast pikka päeva laboratooriumis ja kohtas teel hulka käratsevaid tudengeid, kes olid just kõrtsist välja tuikunud. Nende eesotsas, poolpurjus ja väga lärmakas, oli noor Fritz von Hartmann. Professor oleks neist möödunud, kuid ta õpilane kiirustas tema juurde ja peatas ta.

“Hei, mu väärt isand,” hüüdis ta, haarates vanal mehel varrukast ja juhtides teda veidi maad eemale. “Ma pean teile midagi ütlema ja mul on kergem seda teha praegu, kui hea õlu mu peas kumiseb.” “Mis siis lahti on, Fritz?” küsis füsioloog, vaadates teda kerge hämmeldusega.

“Ma kuulen, mein herr, et te soovite teha mingit oma imepärast eksperimenti, mille abil te loodate inimhinge tema kehast välja võtta ja siis jälle tagasi panna. On see nii?”

“See on tõsi, Fritz.”

“Ja kas olete kaalunud, mu armas sir, et teil võib olla pisut raske leida kedagi, kelle peal seda järgi proovida? Potztausend! Oletagem, et hing läheb välja, kuid ei tule enam tagasi. See oleks halb asi. Kes julgeks riskida?”

“Kuid Fritz,” hüüdis professor, väga ehmunud niisugusest vaatepunktist, “ma arvestasin sinu abiga selles katses. Kindlasti ei jäta sa mind maha. Mõtle aule ja kuulsusele.”

“Mõelda lollustele!” hüüdis tudeng vihaselt. “Mis kasu mina sellest saan? Kas ma ei seisnud kaks tundi klaasisolaatoril, kui teie saatsite elektrivooge läbi minu keha? Kas te pole stimuleerinud mu vahelihasenärve, olles rikkunud mu seedimise galvaanilise vooga minu kõhu ümber? Te olete mind hüpnotiseerinud kolmkümmend neli korda ja mis kasu minul sellest kõigest oli? Mitte midagi. Ja nüüd soovite minult hinge välja võtta, nagu võtaksite välja kellamehhanismi. See on rohkem, kui üks inimene taluda suudab.” “Taevake!” hüüatas professor suures mures. “See on väga õige, Fritz. Ma pole sellele kunagi varem mõelnud. Kui sa mulle soovitaksid, kuidas saaksin sulle tasuda, siis leiaksid mind väga valmisolevana.”