Читать книгу Jänese aasta - Arto Paasilinna - Страница 4

Varahommikul ärkas Vatanen linnulaulu peale hästi lõhnavas heinaküünis. Jänes lamas ta kaisus, näis, nagu jälgiks ta pääsukesi, kes sööstsid küüni katuseharja all olevasse pesasse, nad vist alles ehitasid pesa või olid neil juba pojad, miks nad muidu lendasid nii virgalt küüni ja jälle tagasi, küünist välja.

Päike paistis küüni vanade palkide vahelistest pragudest, mullused heinad andsid sooja. Vatanen lamas mõttessevajunult heintel vist peaaegu tunni, enne kui üles tõusis ja välja läks, jänes süles.

Õitsva ülekasvanud heinamaa taga vulises väike oja. Vatanen pani jänese ojakaldale maha, võttis riidest lahti ja suples külmas vees. Tihe parv väikesi kalu ujus ülesvoolu, nad ehmusid kõige

väiksemastki liigutusest, kuid unustasid alati hetke pärast oma kartuse.

Vatanen mõtles oma naise peale Helsingis. Tuju läks pahaks.

Vatanen ei armastanud oma naist. Naine oli omaoodi õel inimene, ta oli olnud õel või õigemini egoistlik kogu abielu ajal. Naisel oli kombeks osta koledaid riideid, koledaid ja ebapraktilisi, ja ta kandis neid vaid lühikest aega, kuna kauem ei meeldinud need ka talle endale. Ka Vatase oleks naine kindlasti välja vahetanud, kui oleks saanud seda teha niisama lihtsalt, kui ta riideid vahetas.

Abielu algul oli naine sihikindlalt asunud neile ühist korterit, pesa korraldama. Kodust oli saanud kummaline segu naiste­ajakirjade sisustusnõuannetest, see oli pealiskaudne ja maitsetu; seda kodu valitses kunstlik radikalism oma suurte plakatitega ning tülikate istepukkidega tubades oli raske elada, ilma et oleks end millegi vastu ära löönud, kõik korteri osad olid üksteisega vastuolus. Kodu meenutas väga Vatase abielu.

Ühel kevadel oli naine jäänud rasedaks, kuid tegi kiiresti abordi. Lapsevoodi oleks rikkunud sisustuse terviklikkuse, oli naine öelnud, kuid tõelise põhjuse sai Vatanen teada pärast aborti: loode ei olnud Vatase oma.

„Kas sa oled surnud loote peale armukade, loll sihuke,“ oli naine öelnud, kui Vatanen oli asjast juttu teinud.

Vatanen pani jänesepoja ojakaldale, nii et see ulatus jooma. Väike lõhkismokk asus värsket vett limpsima, jänesel oli väikese looma kohta suur janu. Janu kustutanud, hakkas ta tarmukalt kaldarohtu sööma. Tagajalg tegi talle veel kõvasti haiget.

Peaks vist tagasi Helsingisse minema, mõtles Vatanen. Mida küll töökohas tema kadumisest arvatakse?

Mis töökohtki see oli! Ajakiri, mis arvustas näilisi puudusi, kuid vaikis hoolega kõikidest ühiskonna põhihädadest. Ajakirja kaanel oli iga nädal tühikargajate nägusid, misse ja mannekeene, moosekantide uusi beebisid. Nooremana oli Vatanen suure ajakirja reporteri tööga rahul olnud, eriti siis, kui sai võimaluse usutleda mõnda valesti mõistetud isikut, parimal juhul riigivõimu poolt tagakiusatut. Siis tundus talle, et ta teeb head tööd, vähemalt mõnigi puudus sai avalikustatud. Kuid nüüd, aastate möödudes, tundus talle, et ta polnud suutnud midagi head korda saata, nüüd tegi ta ära vaid selle, mida temalt tingimata nõuti, rahuldus sellega, et ei lisanud omalt poolt ebavõrdsust juurde. Töökaaslased olid samasugused: oma ülesannetes pettunud, küünilised inimesed. Ka kõige tühisem reklaamiagent võis säärastele toimetajatele ütelda, missuguseid lugusid kirjastaja ootab, ja neid siis tehtigi. Ajakirjal oli menu, ehkki informatsioonist ei hoolitud, seda lahjendati, peideti, muudeti see pealiskaudseks ajaviiteks. Oli see alles amet.

Vatasele maksti küll üsna head palka, kuid ometi oli ta pidevas rahapuuduses. Üüri peale kulus kuus ligi tuhat marka, elamine oli Helsingis kallis. Oma korterit ei saaks Vatanen üüri tõttu kunagi. Ta oli küll ostnud paadi, kuid sellegi eest oli veel vekslivõlg maksmata. Peale paadisõidu ei olnud Vatasel muid harrastusi. Naine tegi vahel ettepaneku teatrisse minna, aga Vatanen ei tahtnud koos naisega väljas liikuda, tal oli isegi tema häälest villand.

Vatanen ohkas.

Suvine hommik muutus üha kirkamaks, kuid rasked mõtted olid kogu rõõmu võtnud. Alles siis, kui jänes oli kõhu täis söönud ja Vatanen oli ta taskusse pannud, lahkusid kurvad mõtted peast. Ta hakkas sihikindlalt minema läände, samasse suunda nagu eile maanteelgi. Mets kohises rõõmsalt, Vatanen ümises laulu kahest matkasellist. Jänese kõrvad vilkusid kuuetaskust.

Paari tunni pärast jäi Vatase teele küla. Ta astus piki külateed ja saabus punase kioski juurde. Õnnelik juhus. Kioski juures askeldas noor tüdruk. Paistis sedamoodi, et ta hakkas just oma poekest avama.

Vatanen läks kioski juurde, tervitas, istus verandale. Tüdruk avas aknaluugid ja läks sisse, lükkas klaasplaadi kõrvale ja ütles:

„Kiosk on avatud. Mida sa soovid?“

Vatanen ostis suitsu ja pudeli limonaadi. Tüdruk vaatas tähelepanelikult Vatast ja lausus siis:

„Kas sa oled kriminaal?“

„Ei... kas sa kardad või?“

„Ei, ega ma sellepärast küsinud. Mõtlesin lihtsalt, et kuna sa metsast tulid.“

Vatanen võttis jänese taskust välja, pani ta kioskipingile kükitama.

„Oi, sul on ju küülik,“ rõõmustas tüdruk.

„See ei ole küülik, see on jänes. Ma leidsin ta.“

„Oi vaesekest, tal on ju jalg haige, ma otsin talle porgandeid.“

Tüdruk jättis kioski sinnapaika, jooksis lähedal asuvasse majja ja viibis seal hetke. Peagi tuli ta tagasi, kaasas kimp mullaseid mullu­suviseid porgandeid. Ta loputas neid limonaadiga ja pakkus innukalt jänesele, aga jänes ei söönud. Tüdruk oli natuke pettunud.

„Ei kõlba vist talle.“

„Ta on natuke haige. Kas siin külas on loomaarsti?“

„Jah, Mattila on, aga tema pole mitte meie loomaarst, ta on ainult suviti Helsingist siin, talveks läheb ta ära. Tema suvila on seal järve kaldal. Kui sa kioski katusele ronid, siis ma näitan sulle, kus see maja on.“

Vatanen ronis katusele. Tüdruk seletas kioski õuelt, kuhupoole peab vaatama ja mis värvi maja on. Vatanen vaatas sinna, kuhu juhatati, ja sai loomaarsti suvila asukoha selgeks. Siis ronis ta katuselt maha, tüdruk toetas teda tagumikust.

Loomaarst Mattila tegi jänesele väikese süsti, sidus tagumise käpa hoolega kinni.

„Tal on olnud šokk. Aga käpp paraneb ära. Kui te ta linna viite,

siis hankige talle värsket salatit, seda ta sööb. Salat tuleb hoolega puhtaks loputada, et tal kõht lahti ei läheks. Joogiks ainult värsket vett.“

Kui Vatanen kioski juurde tagasi tuli, istusid seal mõned mehed jõude. Tüdruk tutvustas Vatast:

„Siin see jänesemees ongi.“

Mehed jõid pilsnerit. Jänes pakkus neile suurt huvi, nad pärisid tema kohta. Üheskoos mõistatati, kui vana ta võiks olla. Üks meestest rääkis, et alati enne heinategu käib ta mööda niitu ja karjub nii kõvasti, et rohus peidus olevad jänesed pakku jooksevad.

„Muidu jäävad nad niidumasina tera ette, ühel suvel jäi koguni kolm jänesepoega, ühel lõikas kõrvad läbi, teisel tagajalad ja kolmanda keskelt pooleks. Aga neil suvedel, kui ma olen nad algul ära ajanud, ei ole ühtki tera ette jäänud.“

Küla tundus nii mõnus, et Vatanen elas seal mitu päeva, oli ühe maja lakas.