Читать книгу Sild tulevikku - Arvi Tapver - Страница 2

Kord nägid kolm noort Tulevikku.

Keset lumist tühermaad, vaatega kummituslinnale, kus kunagi oli elanud sadatuhat liinitöölist, autokaupmeest, kõrtsmikku ja kindlustusagenti. Nad nägid Tulevikku, teadmata veel, et see on nende ühine tee.

Pea silmapiiri lähedal terendasid ahervaremetes tellistest tehasehooned, mille vahele olid end surunud ajutised pilpalobudikud – tõrvapapist ja puidulippidest, otstarve ammu unustusse vajunud. Siin-seal roostelaigulised plekkangaarid. Seda kõike puudutas ühtlase osavõtmatusega külm talvepäike.

Kolm parkades veriahnet noort maaklerit trotsimas tuisku, tampimas külmakohmetunud jalgu ja samal ajal elavalt vaieldes - nägid kõike ühteviisi, kuid hindasid mõneti erinevalt objekte, mis paistsid välja veelgi lootusetumad kui linnaplaanil, mille järgi nad pidid välja noppima need, mis võiksid huvi pakkuda kunagi, kui munitsipaliteet tolle laga buldoosrilintide alla laseb kaduda. Loomulikult polnud teada, mil volikogu linnaosa planeeringu kinnitab.

Neid lahutas pehast, kõdust ja räpasusest kuristiku mõõtu karjäär, kust linn oli omal ajal ammutanud kivimi, et ehitada uut Lootust - teed industraalajastusse.

Kahte meest ja ühte naist lahutas tollest möödunu väljaheitest seesama kanal, millest üle viis veel nüüdki tolle mastaapsuse kõrval vaid purdena mõjuv murenevast betoonist sillake - Tuleviku Sild.

Tulevikust enesest lahutas neid kakskümmend aastat ja tulevik omakorda pidi lahutama neid kolme.

Praegu oli nende ülesanne pildistada läätsele kõik vähegi potentsiaalsed rajatised ning märkida need kaardil. Läätsed võimaldasid jäädvustada korraga terveid asumeid ja mahtu jäi veel ülegi, et lisada eskiise, kommentaare ja isegi konverentskõnesid juhtkonnaga - hääleõiguslike osanikega, kes istusid soojas büroos.

Maaklerid sumpasid lumes järjest kaugemale firmaautost, millega nad olid kohale sõitnud. Järjest lähemale jõudsid nad agulile, mis näitas oma pärani lõugu teisel pool suurt kraavi. Nende omavaheline vaidlus oli sõjakas, ent seda mahendas kirg nende janustes silmades. Kahlates kohati puusadeni lumes, millest turritas välja vaid üksikuid kuivanud kõrretutte, läksid kaks meest ja üks naine vastu oma saatusele. Praegu piisas neile teadmisest, et nad on oma ala parimad ja kord kuulub neile sama palju, kui neile aktsionäridele, kes nad siia väljale saatnud olid.

Kommunikatsioone järgides pidigi neile varem või hiljem silma jääma just toosama lagunema kippuv, praeguseks tähtsusetu sild, mille mõlemas otsas paiknesid kaks veelgi armetumat ehitist, ent lähema kümne kilomeetri raadiuses oli see ka ainus ühendustee teisel pool kanalit asuvaga. Üldse oli sildu jäänud kolm, mis veel enam-vähem insenertehnilises mõttes seda nime võinuks kanda. Saati siis mõnda veokit kanda.

Tuleviku Sillast suuremad, ent toimivast infrast kaugel asusid Lootuse Sild ja Õitsengu Sild. Võis vaid vaimusilmas ette kujutada rahvamassi nonde piduliku avamispäeval nagu valgusaastate tagant.

Tuleviku Sild hoidis kahte linnaosa koos ja samas lahus. See oli justkui ühendus teispoolsusega, sest see sild ühendas kahte ajastut, lahutas lootust ja hukatust, salvestas unustatu ning meelitas oma võrku värsket ahnust.

Tolle linnaosa lugu sai alguse kolmkümmend aastat varem, kui tõusulootuses linn ootas kullasadu ja otsustas üle oma kallaste valguda. Terved hordid odavtööjõudu ning sajad suurrahastajad kõikjalt piiri tagant tõotasid tervet rõuku raha. Kerkiv linnaosa paesel pinnal, millele tuhandeid aastaid varem olid esimesed kütid- korilased oma bioloogilise jälje jätnud, sai nimeks Tuleviku Tee ehk kõnekeeles lihtsamalt Tulevik. Tulevik vohas kasvajana. Sinna kerkisid tööstushooned ja bürood, mille juurde omakorda laod ja magistraalid, mille juurde tuli ehitada loomulikult supermarketeid, pubisid ning nende ümber teadagi – elamukvartaleid. Pärast kümmet aastat edulugu hakkasid rahavood kokku kuivama ja samad hordid rändasid nüüd tirtsuparvedena edasi järgmise Klondike´i, naftamaardla või Silicon Valley poole. Ainus, mis jäi ajast puutumata, oli inimtühjaks jooksnud asumi nimi – Tulevik.

Nüüd plaaniski omavalitsus Tuleviku lammutamist. Selleks, et rajada Uut Tulevikku, kiiskavate ostukeskuste ning tuledesäras hotellidega.

Ametlikult oli Tulevik küll kummituslinn, kuid päris tõsi see siiski polnud. Seal elasid inimesed, kelle maksudest kahjuks linnakassa ei kosunud ja seetõttu polnud neid ka linna jaoks olemas. Nad ei maksnudki makse, sest polnud millegi eest maksta. See oli surnud ring, kus linn ei osutanud teenust, mille eest tarbijad ei tasunud. Kogu Tulevik kujutas endast hõreasuala, mille viimaseid elanikke juhtis iseregulatsioon, justkui uuema aja korilasi samal kaljupangal. Pole ime, et õitsvamal kaldal tundus seda parem mida kiiremini too asum ajaloo prügikasti kaoks. Samas pakkus toosama eraldatus Tuleviku elanikele võimalust oma tahtmist mööda oleleda. Seal hoidsid end elus mõned kõige visamatest.

Neil oli säilinud mõned poed, oma elukeskused ja isegi elektri- ning veevarustus, mida ametlikult ei eksisteerinud.

Linnaisad olid sest siiski teadlikud, sest aeg-ajalt saatsid nad arhitekte ja linnakujundajaid avastusretkile, kust nood siis naassid justkui raportiga kadunud kontinendilt.

Vaatlejad kandsid ette, kuidas areneb elu teisel pool head ja kurja – seal, kus lõppeb heaolu ja sotsiaalhoolekanne. Linnal polnd isegi täit ülevaadet Tuleviku täpsest rahvastusest. Lumpenist, kes kõik in corpore linnajao likvideerimise järel maksumaksja rahakotile end puhkama heidab.

Samuti esitasid eksperdid igakordselt oma ettepanekud, kuidas linn peaks kõige valutumalt oma slummiga toimetama s.o. neist lahti saama. Linn tahtis unustada oma tormilise ajaloo ühe seiga tummad tunnistajad ja rajada uue Tuleviku.

Tuleviku elanikud omakorda nägid arhitekte tuubil täis mikrobusse, mis aeg-ajalt nende lagunevatel teedel ringi sõitsid, filmimiseks siin-seal peatusid, et siis edasi sõita. Mõnikord olid peatused piisavalt pikad, et mõni nobedam põliselanik jõudis rattakilbid või midagi muud kasulikku hõlma alla haarata.

Seejärel läksid nad tagasi oma kodadesse, et vahetada möödunud päeva elamusi või rattakilbid millegi muu elulise vastu. Nii nagu vulkaanikraatrites, ookeani pimedustes või arktilistel jääväljadel leidub baktereid, nii käis ka siin oma elu ekstreemsete tingimuste kiuste.

Näiteks sama silla ühes otsas asus lahkusuliste vaestemaja ning teises otsas konkureeriva koguduse veidi suurem palvela. Kuigi seal enam ammu keegi teenistusi ei pidanud, käisid vabaliikmed inertsist ikka veel koos.

Kuskil just nende hoonete all olevais koopais olid arheoloogid leidnud mõnekümne aasta eest kuue millenniumi – ehk kuue tuhande aasta vanuseid jälgi eelajaloolise algelise inimese tegevusest – lõkkeasemeid, järatud konte, mõned nooleotsad ja tahumiskirved ning loomulikult seinamaalinguid. Kõige kuulsaim jälg neist oli tollal leidnud tee suisa rahvusvahelisse teadusajakirja “History & Science”. See kujutas endast lihtsat käejälge sulanud ja seejärel taas tahkunud kivimis. Mingite geodeetiliste kokkusattumiste tõttu hakkas paas tuhandete aastate eest ootamatult sulama ja õnnetu inimahv oli kas uudishimust või kogemata vajutanud oma käe põletavasse vedelasse lupja. Fotot silmitsedes võis elavalt ette kujutada karvase loomanahkades eluka kaikuvat karjet koobastes. Justkui lootusetu igatsuse ja meeleheite hääl aegade tagant.

Sild seisis ühenduslülina. Kui tee Tulevikku saab heakskiidu, siis see sild oligi tee tulevikku. Ainus, mida mööda võiks buldooser, kopp või teerull kohale veereda.

...

Kaugusest kostsid hääled linnast, mis veel ei teadnud midagi plaanidest, aga mis peamine – ei tahtnudki midagi teada Tulevikust. Endast lugupidav linnakodanik ei võtnud seltskonnas jutuks slummi, mille nimi sattus saatuse pilkena olema Tulevik. Kui, siis vaid põlastuse väljendmiseks, et pöörata jutt taas millelegi meeldivamale. Lihtsam rahvas lõbustas end sententsiga, et “kui ka pole enam tööd ega raha, on Tulevik alati meie päralt”.

See oligi pikalt lasknud slummil oma elu elada.

Nii kerge oleks peita üks objekt linna silme eest, kui ta seda näha ei taha, mõtles ablas maakler. See on vaid väike tähelepandamatu osa linnajaost, mis ootas arendajate rabamist. Kui algavad lammutus- ja hiljem ehitustööd, võib servituudi taasavastada ja väärtuse kümne- või isegi sajakordseks muuta, said aru ka teised usinad maaklerid.

Kahel pool silda asuvate hoonete näol oli juba praegu, enne renoveerimist ja juurdeehitusi vähemalt paartuhat ruutmeetrit pinda. Sinna saaks kolm-neli korrust peale ehitada, vanu kommunikatsioone ära kasutada… Silda tuleks muidugi laiendada, ent seejärel oleks võimalik sellest kasvõi magistraali üle viia. Otse uute õitsengusse. Praegu muidugi teenib sild oma tähtsusetuses eesmärke. Mida kauem ta märkamatuks jääb, seda paremgi. Ahnet linna huvitab vaid suur mastaap – uus asum kui selline ja vanast ihkab ta lahti saada kui tüütust vallaslapsest koos kõigi tolle parasiitidega. Üksikobjekt pole selle juures tähtis. Kannete järgi kinnisturaamatus ei tundu silla otstes seisvad hooned juriidiliselt enam kellelegi kuuluvat.

“Elu Tõde” kogudus, kellele kuulus vaestemaja, oli kirjade järgi viimati paari aasta eest endast märku andnud – seoses maksmata elektriarvega. Seejärel kogudus ja selle seek lakkasid eksisteerimast ja kirjadele enam ei vastanud. Selle olid hõivanud kodutud, kelle koht muidu pidanukski seal olema, ent kellel teisalt jällegi polnud hoonele õigust.

Palvemajaga teisel kaldal oli veidi keerulisemad lood: pärast pereheitmist algselt “Leegitseva Iskarioti Tee” nime kandnud kirikus oli tekkinud kaks konkureerivat rühmitust, millest mõlemad pretendeerisid nii nimele kui ka veel enam emakoguduse varale. Neist üks, “Kolgata vendade” rühmitus oli oma endised usukaaslased, kes endid “Kaanani Lasteks” kutsus, isegi kohtusse kaevanud, ent seejärel ise laiali jooksnud. Linnavalitsuses on end registreerinud samale aadressile “Eesav ja pojad” nimeline sekt, kuid väga kahtlane, kas tollel ka kinnisvarale õigusi oli.

Kaks kogudust olid pidanud omavahel tulist võitlust inimhingede päästmise nimel, ent kaotanud mõlemad ajale.

Seega õiguslikke asukaid polnud, linn aga oli ignorantselt pime ja kurt.

Oli jäänud veel Büroo – vanemmaaklerid koos vandeadvokaatidest konsiiliumiga, kes ootasid kannatamatult tulemusi, ent ise teadmata seejuures, millised need täpselt olla võiksid. Maaklerid ei jaga reeglina kuigi hästi õigussuhete peensusi, kuigi haistavad tulu. Ei jäänud üle muud kui usaldada juriste. Advokaadid taas lahendaksid meeleldi iga väiksemagi vastuolu, mis võiks takistada magusamate palade kokkuostu, kuid neil puudus tavaliselt kogupilt. Nad ekseldaksid peeneks pulbriks kõik, kui vaid keegi ette söödaks. Nii on see ilmselt seegi kord. Samahästi võiks mõne objekti kaotada ka Büroo silmist.

Büroo tahtis olla konkurentidest kiirem, tavaliselt ta ka oli seda - vähemalt selles linnas oli Büroo varjamatult edukaim uusarendaja, aga tema enese kõhus võis olla keegi, kes ta üle mängis.

Tühermaal ulus tuul…

“Karen, vaata ette, et mõni blokk sealt ülalt su puusaõõtsutamise peale alla ei saja. Kui sillapiirded vastu ei pea, oleme kõik kanali põhjas!”

Hüüdjaks oli kolmest veidi kogenum, nii 27 tüveringi juures olev tahtejõuline alfa-isane Raimond. Juba praegu oli aimata ta kehaehitusest, et aktiivne eluviis jääb alla meelatele naudingutele, mida mees eelistas. Aastate pärast jääb lihasmassist alles vaid lodev kogum sültjat mateeriat, kui ta aegsasti selle vastu midagi ette ei võta.

Kaks meest olid oma läpparid sillaotsal laiale betoonist käetoele asetanud ja uurisid 3D generaalplaani. Karen, ehk kolmest maaklerist too naine, oli eemaldunud oma kaaslastest paarikümne meetri kaugusele, palvemaja esiukseni, millel oli inimmõõtmetes ristikujuline räämas aken. Pea läbipaistmatuks määrdunud klaas, mille teisel pool paistsid aastate tagused loetamatuks muutunud teated.

Naine tegeles parasjagu salvestamisega läätsele, mis võimaldas jäädvustada samaaegselt nii objekti visuaali kui ka kaadritaguseid helisid ehk praegusel juhul kaasmaakleri möla, mida juhtkond ei peaks mitte kuulda saama. Niigi teadsid kõik firmas, et Raimond noolib igat uut naistöötajat ja Karen teadis, et ta ei jää ka viimaseks.

Pooleliolev salvestus tuli seksistliku tögamise tõttu kustutada ja uuesti võtta. Enne seda aga leidis ta veel aega end graatsiliselt ümber pöörata ja meela naeratuse saatel aeglaselt üle parema õla keskmist sõrme näidata.

“Raimond, sinu tugipiilar on see, mis meid kõiki kuristiku ajab, kui üldse miski,” vastas naine. “Sinu keharaskusega ma sellele sillale ei toetaks.”

Kolmas maakleritest, Reneé turtsatas kergelt ja tõstis pilgu kaardilt naise suunas. Raimondki muigas - selles naises oli midagi. Ta oli tegelikult oma torke lendu lasknud just poolenisti Reneéd silmas pidades, kuigi teadis, et ilma mõjuva põhjuseta. See oli talle justkui oma kleimingu kinnituseks: see naine on minu reviiris. Samas teadis ta, et Reneést pole talle ohtu. Nii lits kui Raimond ka olla suutis, suutis teine mees teda selles ületada. Häda oligi Reneé võimekuses sellel alal. Ta oli omaenese edu ohver. Ta oli libedik, keda ajudega naised vältisid. Vähemalt Karen ja temasugused. Siiski pidi Raimond näitama oma positsiooni selliste märkustega. Vahet polnud, kas tõestuseks enesele või teistele, aga ikka sama signaali kordamiseks. Tegelikult vajas ta võistlusmomenti, seda sädet!

Karen alustas uuesti võtet, kaugenedes selleks palvemaja uksest taas selg ees sillapiirdeni. Ta pühkis jääkülmalt betoonpinnalt parka käisega lund ja puhus seda mängeldes teisel pool piiret haigutava kuristiku kohal keerutavasse tuuleiili.

Mis puutub temasse, siis tegelikult ei jätnud Raimondi meela varjundiga või kohati lausa robustsed seksist nõretavad torked päris külmaks. Ta oli kaine mõistusega pragmaatiline naine. Selline oli lihtsalt elu ja sellised olid mehed, teadis ta ning leppis sellega. Lihtsalt tal olid suuremad plaanid. Seetõttu võttis Karen meelitusi stoiliselt. Nagu sedagi, et kumbagi meestest ei saanud ta lõpuni usaldada nagu ka nemad teda ennast mitte. Nad polnud sõbrad, aga nad olid kuratlikult hea team ja seda juba rohkem kui kolm aastat.

Praegu keskendus ta peremeheta palvemajale enda ees.

“Kuidas sa kavatsed seda teha? Sa loodad silla koos kahe hoonega nähtamatuks muuta ja nii, et isegi büroos keegi seda ei märkaks? Ega sa juhuslikult silmamoondajaks pole õppinud,” küsis Reneé. Küsimus oli aus, ometi kostis selles kaaslaste jaoks liigagi tuttavat argust. Ta oli nii ettevaatlik, et enne tehingut poleks ta isegi vales kohas teed ületanud. Selline verevaene käitumine oli muidu hagija reputatsiooniga maaklerite seas üldiseks pilaks Reneé aadressil. Ometi oli just see toonud ta kadestamisväärsele järjele noorte tegijamate maaklerite seas ja kadestajaid jätkus. Seetõttu ei pannud Reneé lõõpi enda kulul, millest ta ise hästi teadlik oli, millekski.

“Büroo teab seda, mida meie talle räägime. Meie oleme nende kõrv ja silm, “ vastas Raimond.

“… Ja nina,” ei saand Reneé jätta torkamata viidates teiselt poolt kraavi tulvavatele lehkadele.

Raimond jätkas.

”Kümne aasta jooksul pole keegi neile plaanidele pilku peale visanud. Piisab vaid sellest, kui linnavalitsuse arhiivist üks lääts selles kvadraadis kaob. Üks leht,” selgitas Raimond kavalalt häält madaldades nagu lisaks mahe tämber argumentidele veenvust. Ta oligi silmamoondaja, omal moel. Vestluskaaslasele sügavalt silma vaadates jätkas ta pilkaval muigel: ”See ei saa olema kerge ja läheb meile üht-teist maksma, aga oletame, et kui linnaplaneerimisvalitsuses oleks keegi tuttav, kes haldab andmepanka ja see keegi soovib rannaäärset karpi vaatega saarestikule, aga sahtlihinnaga, siis mina isiklikult oleks valmis selle nimel vahe omast taskust katma ja kahjumisse kirjutama. See oleks seda valu väärt.”

Kui Raimond rääkis kellestki hüpoteetilisest, kes teab kedagi, kes on kellegi sõber jne, siis oli tegemist isikuga, kellel oli tegelikkuses ka reaalne nimi ja isikukood ning tal endal oli teada vähemalt tolle isiku pangakonto number. Seda teadsid mõlemad tema kaaslased hästi. Raimondil oli selliseid sidemeid varnast võtta ja nüüd rääkis ta juba kindlaks kujunenud plaanist. Kui ka vahel tundus, et ta heidab mõne kondi lausa hüppelt, siis spontaansest teost oli see kaugel – ta ei tulnud kunagi pooliku plaaniga välja. Ta ei teinud midagi mõtlematult. Ta lihtsalt püüdis lennult ja heitis lennult. Just see oli ühtlasi Kareni silmis Raimondi võlu, mille tõttu ta mehe kohati mannetuid komplimendinääpse talus – tema tööalane efektiivsus ja analüüsi kiirus kompenseeris selle kõige.

Meestele lähenedes sekkus ta taas vestlusse.

“Olgu, Raimond, me teame, et sul on igas lauasahtlis mõni usin päkapikk valmis sulle teeneid osutama, aga oled sa arvestanud, et seda peitust tuleb ehk aastaid mängida, kuni linn lõpuks ehitama hakkab? Sa muidugi oled teadlik, mis saab meist, kui pettus büroos ilmsiks tuleb? Loomulikult oled sa juba riski hinnanud, aga sa ei saa otsustada ka meie eest,” lausus naine, kes nüüd oli mängulisusest kaugel.

“Mina jõuan oodata ja jõuate ka teie,” nentis Raimond kuivalt. “See siin ei kao ka aastate pärast kuhugi. On tarvis vaid kinnistud riiulile osta, kust tagant meie kõrvad välja ei paista. See on tee õnnele – Prosperitas.”

Hetke vaikuse järel tõdes Reneé talle omasel moel nukral toonil: “Loomulikult. Kui ma ei eksi, siis too nimi tähendab seda, et sa oled selle riiuli juba hankinud.”

Raimond muigas kuivalt kaval läige silmades, ent ei lausunud midagi. Jah, tal on see varifirma juba taskus, said nüüd mõlemad sellest aru. Muidu poleks ta seda kõlavat nime välja heitnud.

Lõpuks sõnas ta vaid: “Teil tarvitseb vaid alla kirjutada ja osalus võtta.”

“Mis seejärel,” küsis Karen.

“Seejärel ootame,” ütles Raimond.

Pärast vaikust, mida saatis vaid vihisev tuul kolme maakleri ümber, jätkas taas Karen.

“Selle välja arendamiseks on vaja rohkem raha kui pelgalt väljaostmiseks. Tervet suurt hulka raha,” tõi naine välja kõige teravama kitsaskoha plaanis, mida ka Reneé oma peas vaagis. See oli nõelateravik.

“Raha pole ilmast kadunud,” pareeris Raimond.

“Hea küll. Oletame, et see plaan õnnestukski, aga seegis, teisel pool silda, elavad siiani inimesed, kes ei kipu kuhugi minema,” lisas Karen, kes polnud oma küsimusele vastust saanud, ent püüdis uue küsimusega näidata, kui habras too avantüür on.

Põikpäise loomuga Raimondi jaoks, kes hindas pigem järjekindlust, näitas see vaid vestluskaaslase kalduvust olla äraräägitav kaasajooksja. Tema jaoks oli naine sel viisil võtnud leplikult napi fraasi kui ammendava vastuse oma küsimusele. Meeste maailm, nende otsused.

“Jätke see minu hoolde,” vastas Raimond. “Kodututel pole kinnisvara, neile ei kuulu servituute.”

Sellega oleks justkui kõik, mis ripakil, jutuks ammendunud. Ta ei olnud mees, kes liigseid selgitusi jagaks.

“Hakkab viluks minema, päike kadus ära. Äkki oleks targem meilgi kaduda,” võttis Reneé arutelu kokku ja sellega too jutt koos oligi. Noored hakkasid tagasi auto poole sumpama, jättes silla koos palvemaja ja kaugemal asuva seegiga lumekeerise üksindusse.

Nädal pärast tolle karge talvepäeva sündmusi ilmus tõepoolest äriregistrisse märge tundmatu firma Prosperitase kohta, mis oli omandanud paar tähtsusetut krunti Tuleviku piirimail. Samal nädalal jõudis lehtedesse paarirealine uudis selle kohta, et koalitsioonisiseste tülide tõttu, mis lõppes paari abilinnapea tagasi astumisega ning ähvardas kogu linnavalitsust lõhestada, lükkus kogu päevakord, sealhulgas Tuleviku tuleviku arutelu, teadmatusse tulevikku.

Sellest peale jõudis aastate jooksul vaid mõni tähtsusetu uudis ajalehtedesse, mis oleks Tulevikku puudutanud: paaril korral fotod kokkuvarisenud sillast - algul Õitsengu sillast ja mõni aasta hiljem ka Lootuse sillast, ühel korral ka põlengust vanas varjupaigas, kust tuletõrje viimasel hetkel mõned parmud laipade keskelt päästa suutis. Lootuse sillaga oleks nagu linnaosa lootuski sümboolselt kokku kukkunud.