Читать книгу Jälg samblal - Arvo Möldri - Страница 4

Selli oli ennast mõtlikuna tundnud juba mõnda aega. Päevad kadusid kuhugi ebamäärasusse ja vahest oli tal mingi pisukene rahutusttegev tundevirve. See oli õhkõrn. Kümmekond aastat sai juba tulemisest siia, sügava metsa keskele, eemale kõigist asulatest. Need aastad olid täis elu, mida võis tõega õnnelikuks pidada. Kaks ohjeldamatut poissi mõninga aastakese pärast sama vanad. Ja tema armas teine pool. Tumeda peaga kolmekümnendates Olivia oli ennast kõigil metsamooriks lasknud nimetada ja seda ta ka oli. Ilma temata poleks ta tervik. See mõte tuli ja jäi ja polnud muutunud. Algusaastate metsloomade melu- elu on taandunud järve taha. Nüüdseks on siia, lisaks nende majale ja muldonnist pisikesele saunale, ehitatud kolm muldonni naabrite poolt. Naabripere- Elli sai olla veel neljakümnendates, kahkja sasise juuksega pisemat kasvu naine, kes aastaid tagasi oma mehe kaotanud oli ja nüüd ükspäev endale uue mehe armastuse leidis. Elli tumedapäised poisid Renni ja Tasso ehitavad suurt palkmaja, nende peredes kasvavatel lastel ei kõlbaks muldonnis elada. Kummaski peres oli nelja aastased igat asja pärivad tüdrukud, sääsepunnide kraapimisest kriimude nägudega ja alati veidi sassis juustega. Renni ja tema heledapäine naine Seta ning Tasso punapäine päikseke Arya võtsid selle üksmeeles kuskilt ilmunud idee ja nüüd panustasid nende mehed iga hetke selle teostusele. Neil oli unistus, mis tahtis teoks tegemist ja kõik mõtted olid sellega hõivatud. Seevastu Selli siinne elu on olnud rahulik ja talle üdini rahuldust pakkuv. Olivia nautis metsamooriks olemist, taimede ja sõnaga ravimist, nautis metsa ja Sellit koos vänge piibutossu ja mõningate suisa imelike mõtetega, mida tema peast leida võis.

Kogemata kombel paistis naabri Elli Sellisse ikka veel armunud olevat. Nüüdseks on Ellil mees ja Olivia hinges rahulolu. Selli ei hoomanudki naabrinaise suuri kannatusi, tema mõtted olid maisetes asjades kinni. Mõnikord tundus talle ka, et igatseb neid vanu aegu tagasi, mil metsamooriga kahekesi vaikida sai. Piibutades lävepakul saginas, mida selle paiga suured sekeldajad endast kujutasid, tundis ta endas mõnikord sunnismõtet, et ta on jäänud selle kõige jaoks vanaks. Ka üksindust tahtvaks. Seda tunnistada ei olnud tal küll uudne. Oliviat, kes tema olekut seirates mõnusalt naeratades toimetas ja vahel ka kõrvale istus, polnud mõtet selle jutuga tülitada. Tema armastav pool teadis seda ütlematagi. Tuli, istus ja nõjatus. Pani oma õrna pisikese käe mehe ümber, lausumata miskit. Mees oli nii mõtetelt kui tegudelt temale olev, ehkki küll ilusate sõnade ütlemise poolt kitsi. Ikka veel käisid nad alati saunaõhtutel kahekesi oma saunakeses, nende tegevus polnud seal siinoldud aastatega muutunud. Paljalt ja õhetavalt on nad vahel suviti hämaras ka julenud veel tuppa lipata, lootuses, et naabrid kilkama ei küüni. Nende päevadesse sündis hulganisti tegemisi, kuigi noored olid need, kellel oli rohkem tahtmisi ja ka rügamisi. ,,Küll on neil alles jõudu jahmerdada," olid nad endamisi valjult mõelnud. Isegi nende omapead võsukesed elasid neilt nõu küsimata, rõõmsalt ja suht muretult nagu noorus ikka. Kari ja Ale polnud nagu hoopiski nende endi lapsed. Oma mõtlemata tegude üle naerdi, kui nad kehvasti välja kukkusid, siiski ei soovinud keegi ,,vanade" tarkust kasutada. Nii siis vaatasidki Olivia ja Selli mõningase muigega seda elukihku, mis nende võsukesi pillutas.

Järv sillerdas endiselt ja Kaljusaar kõrgus uhkes rahus tema keskel oma kivide peitu pugenud lopsaka aiaga. See pidev taimede poputamine lõi metsamoori perele püsiva kindluse, et talvel näljaga metsataimede juurikaid lume alt kraapima ei pea. Järve kaldad olid nüüd samblast puhtaks käidud, kalaisu oli vahetevahel igaühe liikvele ajanud. Naabrite Elli oli eriti vaikne, seevastu nende poisid lasid kirvestel varmalt käia. Mahalangenud puid ju metsas jagus. Vahest juhtus, et kuumavõitu suvepäeval lasus ka naabrite poole peal vaikus ja metsa hääled ulatusid siia. Selli ja Olivia olid siis varmad lävepakul metsa kuulajad. Seda hetke ei saanud niisama käest lasta. Niikuinii on hulka asju teistmoodi, sellega sai juba ka harjutud. Olgu siis mingi pisikene asigi, mis vanu aegu meelde tuletab. Sealtmaalt on head aastad meeles hoida. Olivia on nüüd kõige paremas eas, Selli tunneb ennast mõnikord tema kõrval vanana. Metsamoor naerab nende mõtete peale laginal, sasib mehe koltunud tukka. Pehmus nii mõtetes kui välimuses laseb tunda naise tarkust ja ka sarmi. Aastad on talle vaid naiselikkust lisanud, mis Sellile kangesti meeltmööda on. Kaks poissi on nende aastatega metsas kondamise meistriteks kasvanud. ,,Kellesse nad on läinud?" küsib Selli Oliviaga, senini vastust leidmata. ,,Meie moodi nad küll ei ole," arvas metsamoor just viimati, kui kuurialusest üleöö poiste kodu sai ja põrandasse suur koobas kaevati. ,, Las aga mässavad, olin nooruses samasugune," lausus kord Selli. ,,Sinu kasvatus kannab vilja," oli Olivia naerdes lausunud ja vahest poistele suure töö vahele pisut ka kehakinnitust poetanud. ,,Las mässavad," oli suuresti metsamoorgi oma teispoolega päri. ,,Küll nendest ka kunagi mehed kasvavad."

...

Mõtleks, Elli sai ükspäev endale kauase ootamise kingituseks mehe. Ta oli seda leidmist oodanud ikka juba mitmeid aastaid. Tükk aega muldonnis mehega veetnud, naasis ta tagasi oma tavalise tegevuse juurde. Samaks jäi vahestine künkal istumine. Juba Elli metsasolemise algusest peale oli see paik teda suuresti võlunud. Siit oli näha igaühe tegevus, kes muldonnist või tarest välja suvatses astuda. Tundus, et siiatulekust oli möödas terve igavik. ,,Siin algasid minu igatsused, siin ka lõpevad," oli Elli ikka sagedamini mõelnud. Oma tillukesi lapselapsi Elli armastas. Kõik nad olid tarkade silmade ja uudistava pilguga. Muidugi olid nad vahest tüütud, seda mõeldes naeratas naine vahest märkamatut naeratust. Ta oli kosinud mehe, kellest keegi suurt midagi ei teadnud. Just nimelt kosinud. Endise mehe ootamatust surmast oli tema ajamerre voolanud kenake hulk vett. Siiakanti sattunud erksa jahimehe pilku ei lasknud meheta naine endal kaua viibida. No oli niisugune pisut käega katsumist vääriv kehakuju ka. ,,Tahan teda," mõtles Elli juba teab kui mitmendat korda metsamoori arstimise vahel seal kaugemal, kõrvalt vaatajana. ,,Tule, las metsamoor arstib," oli ta mehele lausunud, nagu segaks mees seda arstimise protsessi. Kutsus mehe oma muldonni ukse juurde, pöördus siis mehele silma vaatama. Pilk, mis mehe relvituks tegi, oli mõnus segadik kihku õrna armastuse järele, suur igatsuste ööde pain, mis naise köidikuid unustama pani. Omaenda esialgu, mees oli kõhklev. ,,Kui tahad, leiad siit muldonnist natuke taevast ja põrgut," oli naine mehele lausunud. Esialgu oli Messu naise tormakusest veidi jahmatanud, siis kindlameelse raksuga naise järel muldonni ukse kinni tõmmanud. Pimeduses olid pehmed käed ja naise kuumus. Seda jätkus kõikjale. Neid ei seganud keegi, niikuinii polnud täna mõtteski tõbiseid kodukülla juhatada. Kiskus õhtule. Uks sai toikaga suletud vastu hommikut... kui arulagedalt ära nälginud sõid koos eilehommikust vähest sööki. Peerg praksus ja värelev valgus veikles nende paljastel kehadel. Naine jälgis ja näksis, mees sõi. Ellile meeldis vaadata, kuidas mees sõi. Äkiline selgus ajas naise sosistama: ,,Jää minu juurde päriseks." Messu oli tõesti valmis seda lubama, tema nägi omapärase kehakujuga naist pirrutule hubisevas valguses ja soe laine oli teda juba tükil ajal endas hoidnud. See, mida ta öösel oli teinud, seda tahtis ta korrata veel. Külma naisega siiamaani elatud aeg tundus nüüd jätkumiseks võimatu.

Hommik tuli mehele kähku. Seda kummagi hubast teineteise kehaga tutvumise aega jäi mõlemile pisut napiks. ,,Saadan nad külani ja tulen tagasi," oli mees hommikuvalges lausunud. Hetk hiljem oli ta kadunud, jättes maha mõtliku naise, kelle peas valitses selline segadus, millist ta veel tundnud polnud.

Ellile meeldis muldonnis elada, siin oli harjunult vaikne, kui mees ära oli. Siia sai pugeda, kui maailma kära liiga närvidele käima hakkas. Pimedust täis muldonni noored ei trüginud. Neil olid ehitatud paari palgi jagu maapinnast kõrgemad muldonnid, milles olid pisikesed aknaavad ja valgust tunduvalt enam. Nelikümmend aastat suure liiaga oli naise tarkusele tublisti lisanud, suuri unistusi nüsinud ja mõningaid tahtmisi kaotanud. Nüüd uskus ta oma kannatustele lõpu tulevat. Kui see jahimees tema meheks tuleb, kaotab see ehk ühe tobeda igatsuse. Igatsuse Selli vastu, mis oli temasse nagu pikselöögi pinge jätnud. Sellest ta lahti polnud saanudki ja vahest tundis, et seda jätkub surmani. Mis see oli, mille kaotamiseks oli naine niipalju teinud, ometi ei olnud see kuhugi veel kadunud. Elli endine mees paistis olevat naise armastuses kindel ega näinud aimavat, et vahest üsna mõtlik kaasa ei mõtle temast, vaid just nooremast naabrimehest. Kas see häiris Ellit? Vist ei. Omamoodi oli ta armastanud oma endist, tema juures oli olnud hea, poisid Renni ja Tassogi temast. Naine ei tulnud kunagi selle peale, et mees poleks teda ehk toetanud raskel ajal. Oma armastuses oli ta kindel, ent ometi oli naabrimehe käe puudutus rohkemat toov, kui oma mehega voodis hullamine. Oliviaga kohtumist ta ehk pigem vältis Selli pärast. See polnud otseselt näiline ja polnud teistele nähtav. Igatsuse piirjooned olid küllalt ähmased, et metsamoorile nähtavad olla, aga mine tea. Selli pilku oli ta vältinud, see lõi ikka veel nähtamatu lainena. Noored kõike seda ei märganud. Nendel olid oma armastused ja tundmused. Vahel ka kõhklused. Noor ja kirev elu ei jätnud suurt mõtlemisruumi, ka nende lapsed nõudsid oma aja.

Ellil oli noorte minijatega vedanud. Kumbki oli küll mitteelliliku mõtlemislaadiga, ehk natuke tuulepead ka. Seta oli käskija, tema ümber siblis maailm tema moodi siblimist ja kõik oli kontrolli all. Ta võis mehe keset kibedat tööaega metsa meelitada, seal hulka aega hullata. Heledapäist pisikest lapselast vaatas siis Elli ja ta teadis täpselt, miks neil metsa asja oli. Tasso seevastu piirdus Arya igakülgse ingliks pidamisega. Seda Arya ka oli nii ilu kui käitumise poolest. Vähese jutuga, headuse ja tarkusega ta ise kiidelda ei osanud. Ometi mahtus temasse kõik see ära ja küllap palju muudki. Mõningad ,,niisama" stiilis ütlemised said mõne aja möödudes tõeks. Päris ime kohe. Elli jälgis Arya ütlemisi alati, pannes kõrva taha iga tema sõna. Endalegi ehmatuseks leidis Elli kunagi enda peast mõtte, et Arya on mitmekordselt targem temast endast. Poisid olid Elli jaoks peaaegu kadunud, oma pered nõudsid noort ja armastavat meest. Mõlemad olid majaehitamisel tegevad ja kolmas, kõige noorem, tema oli omaette peatükk Elli kasvatuse ja mõtete raamatus. Metsa armastas Oodi rohkem kui oma ema. Pere pesamuna oleks pidanud vanuse poolest veel Ellist kinni hoidma, ent Oodi polnud selline. Mets oli poisile kõik... kodu, perekond ja ka murede kuulaja. Nüüd, kus Ellil oma meheraasu polnud, tundis ta suurt puudust poiste kantseldamisest, mis oli kogu aeg tema elu täitnud ja äkitsi kadunud. Alul tundis Elli suurt vabanemistunnet. Võimalus pühenduda endale tõi naisele üsna kiiresti üksindustunde, tema poegade ellu tükkimine tegi poisid Elli vastu vaikivalt ükskõikseks. Seda aega elas Elli läbi aeglase valulikkusega. Äkki taibates, et poisid eelistavad omatahtsi teha, jättis Elli nad oma näilisse ükskõiksusesse, millest poisid siis meeldivalt rõõmsamaks ja heatahtlikumaks muutusid. Näiline rahulikkus ja reserveeritus meeldis poistele sedavõrd, et nad soovisid vahest isegi nõu küsida. Elli seletas siis vaoshoitud tähtsusega oma suht kummalisi mõtteid ja arusaamu, mis poiste meelest kangesti ka kahtlased olid ja muigama panid. Elli ütlemistest leiti alati kont, mida rõõmsalt närida sai. Enamasti lõppes see suure naerupahvakuga, unustati kiiresti ja tehti oma asjaajamisi ikkagi enda mõistuse kohaselt.

...

Metsamoor elas alles kolmanda aastakümne jagu ja kantseldas kahte marakratti, kes alalõpmata kuhugi ära kadusid. Nende otsimiseks kaasati vahest ka teisi, seiklushimu poolest polnud neile võrdseid. Midagi kartmata tallati jalgradasid sinnagi, kuhu kellelgi pähe ei tulnud minna. Enamasti olid nad lahutamatud. Selli nurinad kuulati ära ja teades tema heasüdamlikkust, toimetati omatahtsi edasi. Ema oli see, kes kriime tohterdas ja paistetusi silus. Olivia ravivõimele sai vaikiv ükskõiksus ja krattide tohterdaja oli kindel, et neist tema järgijaid ei saa. Mõnikord poetas Olivia vargsi pisaragi. Nagu teiselt planeedilt olid nüüd tema maidad, ikkagi kõigele vaatamata armsad ka. Enda järeltulijaks aimas ta Aryat. Tema neelas ahnelt kõike, alustades metsa tundmaõppimisest kuni tuleviku aimdusteni. Tema pisike punapäine tüdrukunääps ei lasknud tal veel täielikult sellesse süüvida, siiski oli temal kõik, et saada Oliviaga samaväärseks, ehk vist enamgi. Läheb mõni aeg, kus tundmuste koondamine taju fokusseerib ja tuleviku või mineviku varjatud vaevuaimatavad pildid temale tunnetatavaks teabeks muutuvad. Olivia oli talle tajumist õpetada suutnud, ka pisut ehk võimendanud ja Arya oli sellest suuresti lummatud. Õppida oli tal veel muidugi palju. Kõiki metsataimi ei teadnud ta veel ja söödavaid marju ja seeni kõiki süüa ei usaldanud.

Praegu täitsid naabriperede päevi ehitamine ja vaaritamine, seda vahel kisa ja käraga, millest Olivia ruttu väsis ja Sellit jalutama kutsus. Piip suus ja osa mõtted hajevil, lonkis Selli metsamoori kannul ümber järve, mõnikord ka kaugemale. Moori naeratus äratas vahest mehe mõtteist, mõnikord süttis sellest iha, nii suur, et kuhugi ei mahtunud ja seda Oliviaga jagama pidi. Naine tundis ennast pärast seda magushapult ärevil olevat. ,,Mis siis, kui keegi nende hullamisele oleks peale sattunud," mõtles metsamoor juba kordi, ent ei lausunud mehele sellest kriipsugi. Mees toppis oma piibu korralikult täis ja kissitas mõnusast olekust äraoleku õndsust. Olivia võitles naeruga, nii armas oli ikka see mehelike lõhnadega puutüvel istuja. Nende kodu oli jäänud kitsaks teineteisega vabalt tunnete vallapäästmise pärast. Pisikesse palkmajja pidi ka ära mahtuma kaks nügivat paharetti ja viimanegi suurem vajaminev privaatsus oli kadunud. Hommikuvalges kiirustati värske õhu kätte. Soojade ilmade saabudes kobisid poisid lakka magama, ehitasid sinna salajast tuba ja ajasid metsamoori teeheinu ikka kitsamatesse oludesse. All sai siis natuke vabamaks, kumbki sai teekruusi juures natuke aega vaikida, ilma et mõnda vingerpussi poleks korraldatud. Vaikust polnud isegi söömise ajal. Olivia habras igatsus üksinduse järele narmendas igast küljest. Selli kõmisevad korraldused taltsutasid võsukesi minutiks, kui sedagi. Jajah, nende pisikestest olid kasvanud mitte mingitesse raamidesse surutavad poisslapsed. ,,Mõnikord näib maailm üsnagi värvitu olevat," kurtis metsamoor hajevil mõtetega ükskord. Selli oli teda siis kaissu võtnud ja poisid vaatasid nõutult emale otsa. Nende arust oli see elu rohkem kui lill. Kuskil ei paistnud ühtegi murepilve. See unustati ruttu ja elu lõngakerasid harutati ja sassiti edasi neile omasel viisil. Igasugune ilm paistis nende poistele sobivat ja rahulikku olekut ei meenutanud miski. Luurati teineteise järgi, tassiti midagi, ehitati endale salapaiku ja peeti sõdu. Olgu kõigevägevam tänatud, et naabrite lapsed veel nendega sammu ei jõudnud pidada. ,, Liiga noored veel," oli poiste ühine arvamus, kui mõõdeti nende valmidust metsas tunde möllata.

...

Seta oli rahul. Tema enda silmarõõmud olid, tänu taevale terved. Renni oli kõvasti õppinud nii naist kui tütart hellitama, niipalju kui nad vajasid. Muidugi oli mees varavalgest pimedani maja juures kõpitsemas. Maja tundus tulevat uhke, lapsele tuba ja neile endile. Ühine köök pealekauba. Arya oli see teine kokk, kes pidi sellesse kööki mahtuma. Tema oli vaikne, isegi nii vaikne, et ei märganud teda toas olevat. Kui kõik sujub kenasti, saab järgmiseks talveks sisse kolitud. Nelja aastase linalakaga polnud suurt muret, muidugi kramplikult kleidisabast kinni hoides sai kõik kohad läbi käidud, aga kukkumised olid kisased ja lohutada tuli pikalt. Renni seevastu oli tema unistusi täitev ja ikka veel teda tahtev, kus nad ka ei olnuks. Seta ei olnud pettunud, ei mehes, ega elus. Kummaline on, kuidas elu ennast selliselt keerab, et teistmoodi poleks olnud mõeldavgi. Ka mehe ema oli mõistlik ega trüginud õpetama. Siiski, vahest sattus ta jutuhoogu, ega saanud pidama. Märganud, et ta tüütu on, kiirustas Elli minema, tehes näo nagu oleks tal suuri ja tähtsaid toimetusi. Kui tema mees elus veel oli, kuulas koju tulnud meheraas kannatlikult ära kõik viimati juhtunu ja kogetu. ,, Ma sain oma rahulolu anuma ääreni," oli Elli kunagi siis naljatades lausunud ja nii see ka oli. Muidugi oli tal igal vabal hetkel tikkimist, kudumist. Mees varustas teda tasapisi lõngade ja riidetükkidega. Pisut kauem äraolnuna naasis ta pisikese kingitusega naisele. Kus ta käis ja kuidas need kingitused temale kättesaadavaks said, sellest pomises mees saladusliku naeratuse ja mittemidagi ütleva jutuga oma tuttavatest kaupmeestest. Seda teistelegi, vaiksetel talveõhtutel liikusid nii mõnegi naise näpud midagi ilusat tehes. Siin olles kasvasid päevadest välja tähtsamad päevad, kus igaüks oma meistritöö ka ära näidata sai. Imestati, katsuti, pomiseti ja kiideti. Seltskond kaua koos ei püsinud, igaüht ootasid toimetused ja eluspüsimise sund. See sund näis vahel taagana, enamasti ta sügisel seda oligi, teetaimi, seeni, marju, juurikaid, pähkleid ja metsmesilaste mett tuli varuda, muidu vaatasid kadedalt rahulolevaid naabreid, kes südatalve külmas raatsisid ka loomadele ja lindudele miskit panna. Elli oli seda omal nahal tunda saanud. Esialgne metsaelu naabrite abiga oli üürike üks talv, teisteks talvedeks tuli ise ennast varustada. Pisike aialapp sisaldas palju naereid ja muud pisemat, Seta tulekuga lisandus ehk natuke rohkem muret, Arya ilmumise ajaks mõistis igaüks oma panust ja ka panuse puudumise tähtsust. Mets õpetas elama kokkuhoidlikult, kui mitte öelda kasinalt. Arya ei muretsenud midagi, looduslapseke nagu ta oli, nõjatus oma meheraasule ja pühendus suures osas pisikesele. Tema elas teises maailmas, mis oli täis kummalisi olemisi, kus vahest metsamoori arvamist arusaamiseks tarvis läks. Mõtted kogutavate metsaandide vajalikkusest olid kindlasti mõistetavad, ka see, et mets alati helde polnud. Kas see oli suuresti metsavaimude süü...sellest polnud ta päriselt aru saanud. Eks ta püüdis vahel ka nendelt seenerikast kohta pärida. Enamasti juhatati kätte just nende seente asukohad, mis süüa ei kõlvanud ja neid oli kohe terve välutäis. Metsavaimud mängisid temaga õrritavalt, kuid mitte pahatahtlikult. Suure käimise tulemusena sai ta viimaks oma pajuvitstest korvikese ääreni, olles koju minnes tänanud metsa oma kingi ja helduse eest. Enamasti mindi metsa mitmekesi, üksi minemine oli naistele keelatud. Luusida võis maja ümber silmside kaugusel. Tasso oli oma naise tubliduse üle sisimas uhke, välja aga seda näidata ei hoolinud, seda Arya tunnetas. Ta oli mehele otsa vaatamata mehe olemuse sees nagu omas kodus. Rääkida sellest ta polnud veel julenud, mine tea kuidas mees sellesse suhtub. Igaüks ei suuda sellest aru saada, et sinu kõrval olija igat su mõtet tajub. Aryale oli see kerge, mehe mõtted olid puhtad ja vahest oli ta ennast lõdvaks lasknud ja elanud oma mehe mõtete sees, viitsimata omi mõtteid mõelda. Tundmused ihast kuni ükskõiksuse pisikese varjundiga saatsid naist igal sammul. Siis ta nagu ärkas, vaatas maailma ehmunud pilguga ja tõdes, et tema mõtted enamuses mehe omadest ei erine. Kui mees mõtles töiseid asju, jagus temalegi neid, ööd tõid teistsuguseid mõtteid, samasuguseid, nagu mehe peas keerlesid. Teineteise tahtmine ajas segaseks ja arutu paljaste kehade meelas hullus muutus magusaks heaks roidumiseks unenägudesse sisenemisel. Jututati ja unistati. Kaisus jäädi magama, jalad ja käed segamini, uni ripsmetel. Juhtus, et hommikuvalgus tuli enne kui sõba silmale sai. Siis sai ennast noomitud tormakuse pärast ja päev läbi haigutusi maha surutud, mis alati kangesti vennale ja vennanaisele nalja tegi. Nemad teadsid, ise olid samasugused. Setal polnud mehest veel küllalt saanud. Renni asjatas oma ehitamisi, nägemata vahest enda ümber midagi. ,,Kas ta täitsa pime on..." mõtles Seta mõnikord täitsa kuuldavaltki. See esimene rasedus ja lapsesaamine polnud teda heidutanud. Iha mehe järele oli jäänud ja sellest ainult kasvanud. ,, Mul on mõningane soov," oli ta endaga võitlemise järel mehele tööde vahele lausunud. Laps magas enamasti vaikselt, naise mõtted liikusid oma radu, jõudes ikka sinnamaani, et tundis mehest vahel füüsiliselt puudust. Mees aga vist häbenes keskpäeval naisega hullata. Seta polnud selle kohta pärinud, siiski mehe loidus päevase hellusejagamise järele oli talle ühtteist seletanud. Seevastu keset ööd ärgates oli mees kõik päevase naise iha maha tallanud kuni järgmise keskpäevani. Et ta vanemate soovil külamehe naiseks oleks saanud ja neid mittemeeldivaid mehi enda voodis kujutlenud... see tõi naisele tunde, et tal on vedanud. Las ta siis olla öine mees ja mis siis kui talle võpsikus hullamised ajapikku meeldima polnud hakanud. Seta keskendus oma lapsele ja mõnikord ka ilutegemisele. Sund hästi välja näha oli hooajaline. Millest need tahtmised sõltusid, ei osanud ta isegi mõelda ega öelda. Mees pidas esmalt tema hoolitsetud välimust metsas imelikuks, harjus aga sellega ruttu, nähes, et tema naine enamasti säetuna välja nägi. ,, Sa oled ikka ilus küll," tõdes Renni talle suhteliselt tihti. Metsamoor vaatas tema ehtimist vaikselt endamisi arutades, siis aga lõi kampa.

Elli oli meheta aastaid. Äkki jahimehe leidnuna, ei lasknud teda enam ära. Noored vaatasid kummaliselt arulagedat Ellit, leidsid siis aga üksmeelselt, et ei kõlbagi üksi elada. Jahimees salajase minevikuga pidi saama nende pere liikmeks ja saigi. Esialgu piinati teda küsimustega. ,,Miks nii, miks naa, kus oled käinud ja mida näinud. Kas sugulasi tuttavaid palju? Kustkandist tuled?" Mõningase reserveeritusega teatas Messu, et see paik, kus ta enne elas, on kaugel ja sinna teda miski tagasi ei tõmba. ,,Ma ei võtnud kaasa midagi peale püssi... tuli välja, et kõik muu oli mu jaoks väärtusetu" oli ta seejärel vaikselt lausunud ja rohkem temalt välja pigistada ei õnnestunud. Mis muid saladusi varjas tema hing, ei teadnud keegi. Metsamoor vaatas kaua Elli valitut, ei lausunud aga sõnakestki. ,,Kui mees on valmis rääkimiseks, küll ta siis ka räägib," arvas ta. Elli kavatsused Olivialt midagigi välja pigistada ei kandnud vilja. ,,Ka sinul on oma minevik. Usaldus tuleb tegudega. Me ei ole kohtumõistjad, jäta see Jumalale ja ära murra selle üle pead."

...

Suve tulekuga hakkasid liikuma kuuldused suurest sõjapidamisest. Et väed liiguvad ja sõdurid küladest suurema osa toidupoolisest sõjapidamise tarviduseks omastanud. Tõbised, kes vaheti ikka nende juurde radu tallasid, olid suuresti mures oma käekäigu pärast. Kallaletunge oli olnud ennegi, aga sõda kahe suure riigi vahel... Ärevusega vaadati üle oma püssirohu tagavara. Metsamoori aimu tahtis igaüks kontrollida. ,,Mingeid tulijaid ma ei näe," kinnitas Olivia kõigile. ,,Ärevad ajad on tulekul ja mina suudan ette näha ainult siiatulijaid, kes on poole päevatee kaugusel. Arya suudab näha, küsige tema käest!" lausus metsamoor ühel mitte millestki sündinud kogunemisel. Oodi saadeti Arya järele, kes lapsega rahulikult jalutades nurga tagant ise ilmus. Kõik vaatasid küsivalt tema suunas. Arya, imestuses tähelepanust, jäi küsivalt oma mehele vaatama. ,,Sina teadvat, mis on siin tulemas," proovis Tasso seletada. ,,Olivia ütles." Arya vaatas hämmeldunult küsijate hulka. ,,Te teete nalja, mis teadja mina olen," proovis ta vaiksel häälel seletada. ,,Meil tuleb varsti mõneks ajaks siit ära minna Koopamäele," ütles ta endalegi ootamatult. Pikk vaikus võttis olla kõikide vahel. Uskumatu! Ootavalt vaatas Aryale otsa viimane kui üks metsasolija. ,,Ma ei tea midagi," halises tasa segadusse viidud naine. ,,Kust sa seda võtsid?" küsis seepeale Tasso. ,,Ma ei tea midagi, keegi pani selle mulle keelele. Nüüd saan aru, kui tobe see on..." oli naine meeleheitel. ,,See jutt vastab nähtavasti tõele, ka minul oli mõningaid nägemusi ja meil on vaja kõik läbi arutada," sõnas metsamoor. ,,Nüüd ja kohe."