Читать книгу Olla keegi teine - Arvo Möldri - Страница 6

Olivia vaatas üksisilmi aknast paistvat metsaalust, kuhu Endu oli kadunud. See polnud esimene kord, kus mees ära minema pidi. Ebamääraseid tundeid ja mõtteid ei õnnestunud maha suruda ja polnud selge, mis temas neid tekitas. Ta oli vaistuga elanud, võttes omaks imelikud mõtted, mis teda valdasid mehe kõrval olles ja tema ära olles. Tema kõrval oli hea. Tundus, nagu teaks ta mehe mõtteid ja räägiks temaga lihtsalt teda vaadates. Piisas mehe peale vaatamisest, et teada mida too asjast arvas. Sõnad enam midagi ei muutnud, mõnda sõna mehe suust ihkas ta sellegipoolest kuulda, ehkki nendest suuremat tulu ei tõusnud. Mehe madal hääl oli rahustav, nii ka täna kui ta minekut mehele kergemaks püüdis teha. „Käin ja vaatan oma jahionnid üle, midagi on tavaliselt ikka vaja lappida. Siis on jahipidamine turvalisem,“ oli Endu napisõnaline. Tavaline kraam, mida kaasa tuli võtta, oli juba eelmistel päevadel kokku pakitud ja tänasel hommikul polnud suuremat kui korraks vaikides maha istuda ja teineteisele silma vaadata. Vaikides oli mees viimaks tõusnud ja tagasi vaatamata õue astunud. Tagasi polnud mees kunagi vaadanud. Naine seda ei oodanud, küll aga ihkas. Võib olla liigagi tugevalt ihkas, sest mees keeras õues end äkitselt ja seiras sõnatult pisikesse aknasse vaatava naise nägu. See mehe silmade ebamäärane pilk jäi naist kummitama. Oleks tahtnud teda tagasi hüüda ja tema najal vaikida. See oleks parim, mis naine soovinud oleks. Ülejäänu võiks olemata olla.

Päeva hääled trügisid tuppa ja nõudsid oma. Et üksindust kergemaks muuta, tuli teha lihtsaid ja tavalisi toiminguid. See aitas mitte küll kohe, aga mõne aja möödudes lahtus üksindus vaikseks igatsuseks. Naine otsis tegevust pisiasjade korraldamises, et täita tühimikku, mille mehe lahkumine tekitas. Pilguheitmine aknasse oli pigem sissejuurdunud tava üksinda majas olles. Sellest ei paistnud peale metsaaluse miskit. Side maailmaga oli olematu, mehe harvad käigud viisid teda naisele tundmatusse asulasse. Kauge metsa piiril olevast külast pärit ja mehega sõnatult kaasa tulnud tüdruk ei ihaldanud inimeste seltsi. Ta oli külas põlatud robustsete näojoonte pärast ja temale ennustas igaüks vanatüdrukupõlve. Tüdruk ei lootnud endale meest leida ja ei valmistunudki selleks. Küla poissmehed ei vaadanud tema poolegi ja tegid tema välimuse kulul nalja. Külla ilmunud võõras mees, kes äkitselt tema vanematelt teda endale naiseks palus, ei olnud ilus, ei olnud ka inetu. Mees rääkis vähe ja pisukese teistsuguse sõnavaraga. Kummalise moega ja soojade silmadega küti moodi mees ootas Olivia „ jah“ sõna, mille ta ka sai. Seda vist pehme silmavaate pärast. Sõnatult ja pisikese kompsuga, läks Olivia ilma pikemalt mõtlemata temaga kaasa, väike ärevus hinges. Peale päevast rändamist mehe seltsis oli selge, et karta pole vaja üldsegi. Mehe juuresolek oli hoopis rahulik ja kindel, ka polnud tulnud küsimuski keelele, kuhu nad lähevad. Kas see oli tähtis? Olivia oli selle küsimuse üle juurelnud, astudes vaikides mehe kannul. Ka selle üle, mismoodi nii äkki tema ellu muutus oli tulnud. Mingi tunne paitas Olivia mõtteid päiksepaistega. Võõras oli ennast Enduks nimetanud, muust aga vaikis. Mees oli temaga suhtlemisel aus ja otsekohene, tüdruk vastas samaga. Veidral kombel aimas tüdruk mehe näoilmest suurema osa välja lugevat ja see oli kummaline, kuna kogemused külarahvaga olid hoopis iseäralikud. Külarahvale pelgas ta silma vaadata ja nendest midagi teada ei püüdnudki. Ümberkaudsed patrasid oma uudiseid, mees oli sõnaaher ja paistis, et ta on rääkimise suhtes ükskõikne. Mis saladusi ta endas peidab? Meest ei väsitanud üldsegi pikk teekond puistu ja metsaga segunend alas. Ilmse rahulikkusega rühkis ta ikka edasi, mööda olematut rada ja Olivia märkas ainult metsloomade tallatud teid. Vahel pöördus mees ja naeratas tüdrukule, siis muutusid ta silmad eriti pehmeteks ja soojadeks. Juba mitmes päev, olles teel olnud ja lõkkel mehel kaasas olnud kuivatatud pardiliha keetnud, jõudsid nad viimaks järve äärde. Metsajärveke madala pisukese saarega oli õhtupäikese kumas ja vaikne. Kohatise uduga samblane järveserv paistis pehmevõitu, ent kandis inimest kenasti. Järve kaldal oli jalgrada, mis oksarisust puhas ja tüdruk köhatas eessammujale. Endu oli nagu seda oodanud, noogutas ja naeratas. Tüdruk aimas, et ta oli saabunud oma uude koju. Varsti hakkaski paistma jämedapalgiline madal maja mändide varjus. Maja näis tähelepanematu ja metsa sulanduv. Katus oli imelik, tahutud sirgetest roodjatest. Paistis, et maja oli puhtalt kirvega tahutud. Peale maja oli pisike kuur või varjualune või mõlemad korraga. See koosnes püstpalkidest ja ka uks nendest samadest, kirvega lapikuks tahutud peenetest männipalkidest. Madal koopauks viis varjatud hoonesse mäekaldas. Kuskil ei paistnud hingelistki. Pisikese krooksuga avanes massiivne uks ja naine vaatas sõnatult tuba. Maja oli üksainus tuba. Miskit tuttavat oli selles toas, seda ära aimata tüdruk ei suutnud, mees osutas viipega kõigele, mis tuba sisaldas. Oma pisikest kompsukest ikka veel käes hoides seisis Olivia hetke sõnatult ukse kõrval, astus siis mõned arglikud sammud ja toetas ennast akna all oleva laua juurde toolile. See mugav istease oli meisterdatud nagu tema järgi, kõverast jämedast kadakast tahutud ja seljatoega tool oli parim, kus ta eales istunud oli. Endu vaatas teda ja muheles. Temale sai nüüd toolilistuja ja seltsipakkuja, Endu silmades säras rahulolu ja midagi veel, millest Olivia aru ei saanud. Päris ime kohe, see meeldis talle, mis see ka ei olnud. Sellel oli varjatud helk. Olivia vaatas huviga kitsukest elamist ja nentis: ,,Millegipärast tunnen ma, et olen seda kõike näinud.“ Endu vaikis esiti, siis valgus ta nägu naeru täis. ,,Oled siis unenägudes mul külas käinud. Mis sulle sellest veel meenub?“ Olivia jäi mõttesse, pilk jälgimas Endu tegemisi. ,,Midagi praegu ei meenugi,“ lausus ta tasakesi, vaadates vahelduseks pisukesse üheruudulisse aknasse - sealt paistis aeglaselt pimedusse mattuv metsaalune.

Hämarduv taevas akna taga sundis Endut läitma petrooleumilambi, mille tahmasevõitu klaasi mees enne sillerduseni puhtaks nühkis. Olivia vaatas heledalt põlevat lampi, märgates, kui tähelepanelikult Endu teda jälgis. Selles mehe silmavaates oli meeldiv segu uudishimust, ka millestki tundmatult erutavast ja Olivia igatses, et see vaatamine ei lõpekski. Mitte kunagi polnud teda nii vaadatud. Olivia tundis, et mehel on mingi küsimus, ta oleks sellele vastanud, küsimust aga ei tulnud. See ootus võis kesta, selles oli salapära, jah, ainult mõni päev tuttav oldud... Mees oli Oliviast ära pöördunud ja läitis koldes tule. Õhtuse taimetee lõhn täitis vähehaaval maja ja segunes männihalgude põlemise roiutava lõhnaga. Tule praksumist jälgides, kruus lõhnavat teed käes, leidis Olivia oma peast kummalise mõtte, et ta on jõudnud oma tõelisesse koju, mujal oli ta lihtsalt elanud ja ennast võõrana tundnud. See mõte oli nii uudne ja imelik, tüdruku suu kiskus selle peale naerule. Niimoodi istuti tükk aega, kuni viimsedki halud hõõguvateks süteks muutusid. Ju siis oli Olivia silmades unisust, sest mees astus voodi juurde ja kohendas viltuvajunud padja kitsukese voodi seinapoolsele küljele. Kitsuke voodi polnud näitsiku majjatoomist oodanud, mahub ehk kuidagimoodi. Pooleldi riides, tundis Olivia pisut kartust eesseisva öö suhtes, aga kõik oli asjatu. Mees poetas ennast ettevaatlikult voodiservale, võttes Olivia kaissu ja kattis tüdruku, ka enda kareda tekiga, mille kunagisest värvist oli vaid vähe säilinud. Niimoodi, mehe süle mõnusas soojuses Olivia uinuski, olles oma mõtetega sinnani jõudnud, et midagi paremat poleks temaga juhtuda võimalik olnudki.

Hommikul ei pidanud Olivia vastu ja tõusis enne meest. Tare oli kaotanud osa oma hämarusest, tüdruk osa tagasihoidlikkusest. Hindavalt silmitses ta kasinat majapidamist, milles oli vaieldamatult ainult hädavajalikud asjad. Kõik oli säetud käepäraselt ja Olivia võis ainult imestada, kui mugavalt Olivia, kui naise, mõtte järgi olid köögitarbed pandud. Kööginurk oli sissetulevast uksest vasakul, pisuke, aga kõige muu kõrvale mahtus sinna isegi trepp pööningule. Selle all riiulid, mille laiemal osal sai ka hädapärased lõikumised teha. Akna all pisuke laud tooliga, mis oli tüdrukut oodanud. Eraldi nurgas ikoon, teab kuipalju aegade voolus hulpinud, tõeliselt iidne, küünlajupiga selle eendil. Mehe pisukesed ütlemised sundisid tüdrukut arvama, et ta kuulus väikese rahvakillu juurde, kes ammust ajast naabruses olnud oli. Ta oli erinev kõigist meestest, keda Olivia oli kohanud varem. Mingi ürgne joon oli temas peidus ja meelitas tüdrukut avastamisele. See saladus vajas tüdruku meelest lahendust, selle lahendusest mõtlemine tekitas tüdrukus mingi sõnuseletamatult magusa tunde.

Pisut kasetohtu ja paar pirrukest maakividest ehitatud pliidi all süttisid söejäänustel kohe. Mees oli ärganud ja jälgis vargsi, mida tema noor naine ette võtab. Magaja teesklemist polnud ta harjutanud ja kelmikas muie ilmus aeg-ajalt tüdruku olekusse. Peatselt oli Olivial talle ulatada kruus lõhnava teega. Mehele mõeldud kruus käes, istus ta tasahiljukesi voodiservale, toksas näpuga mehe ninaotsa ja sõnas vaikselt: ,,Hommikutee ootab, unimüts!“ Mehe näkku ilmus teda nähes uskumatu, siis aga mõnusa muheluse ilme. Olivia tõusis ja võttis istet oma eileõhtuses mugavas toolis, kavatsemata seda mehele loovutada. Mees pidi leppima voodiservaga, tema ilmes oli midagi sellist, mis iga naise mõistatama paneb.

Nüüd oli siis see meheraas jälle pikal teekonnal ja tema üksi. Üksindus iseenesest polnud Oliviale mingi ületamatu asi. Ta võis vabalt unistada ja juurelda saabunud õnne üle. Unistused olid ennegi, aga mitte niisugused, nagu tal Enduga elus kujunes. See, mis Enduga, oli sajakordselt üle. Endu tulekuga tema ellu muutus kõik. Mees pakkus talle kõik oma tundepalangud ja Olivia vastas samaga, vahel mõeldes, kuis ta nii häbitu ikka olla võib. Tihtipeale unustas ta ennast uudsetesse mõtetesse ja tundmustesse öises vaikuses veel kaua pärast seda, kui mees tema kõrval juba ühtlaselt hingas, une ja Olivia kaisutustest rammestunud. Hommikuti oli Olivial tavaks ärgata enne Endut ja teda vaadata, ka pisut õrritada.

Kuni Endu tulemiseni tuli ärgata üksi. Hommikune tee nagu tavaliselt, mõtteliselt mees tema vastas uuel metsa järgi lõhnaval toolil.Varsti läheb ta järve äärde ja püüab mõne kala. Endu oli teda selles pisut harinud, et ta mehe äraolekul kenasti hakkama saaks. Soolaliha veel oligi, see oli näljaperioodiks. Järv oli rahulik, laisk laine loksus kaldale ja kiilid tegid oma tavalisi käike. Näkkamisega oli Endul parem tulemus, Olivia jäi alati alla, aga mitte kuivale. Ka tema õnge otsa sattus nii mõnigi ilus purakas, harvem muidugi. Täna pole palju vaja, paljukest üksi süüa jõuab, homme saab jälle püütud. Ka kuivatatud kala oli, nälga jääda poleks võimalik. Mõtted venisid loiult ja kala ei näkanud. Ehk näkkab mõni teine kord, mõtles Olivia ja seadis ennast kojuminekule. Kodused linnuhääled olid argised ja tavalised, miski ei viidanud, et kuskil olid kutsumatud külalised- vahest käis mesikäpp uudistamas ja metsseadki midagi tuhnimas. Metsas sai juba tükk aega elatud ja looduse hääli oli Endu suutnud temale lihtsakoeliselt seletada. Suures osas tundis ta metsa rahuliku keskkonna segamise ära. Tuli ainult tähele panna, mitte olla liiga mõttes. Paari tunni pärast peaks vihmaportsuke tulema, naine sättis puust anuma räästa alla valmis. Vihmaveega oli hea pesta, seda polnud vaja ka kaugelt järvest tassida. Praegu ei andnud sabin endast mingil moel märku, kummatigi oli üks lind nii tark, et ennustas oma siutsuga ja ei eksinud kunagi. Olivia sättis ennast jämedale tahutud ukseesisele pakule istuma. Kuna naise samm oli pisem, oli mees selle metsast koju tarinud ja trepiastmeks pannud, värskete kirvejälgede koorepoolsetes sälkudes vaigupisarad pärlendamas. Kõik, mis siin oli, meenutas meest. Igal asja sünnil oli oma lugu. Mõningaid oli mees jutustanud, mõningad jäid vaikuse osaliseks. Kui mees peab vajalikuks, eks siis räägib. Igal asjal oma aeg.

Mõni päev veel, siis peaks mehele miskit head ja rammusat keetma. Enamasti kojutulemise tuhinas unustab mees söömise, näksab käigu pealt kuivatatud kala, muidugi pole see miski söök. Olivia naudib juba ette vaatamist, kuidas mees isukalt tema mitmed toidud ette võtab ja mõnutundest ähib, näidates Oliviale välja kogu oma heameelepagasi. Peale pisukest lesimist ja uudiste rääkimist minnakse sauna. Väike muldonni moodi saun saab näha kahte paljast ja vallatut pritsijat, kes kuidagi tuppa ei kiirusta. Iga asja jaoks on aega, saunaskäigu jaoks eriti. Saunas on pisike keris, saungi pisike koopasaun, kahele kuidagi ruumi jätkub, üksteise puudutusi ja nühkimisi naudivad mõlemad. Naine, saanud õhetava keha, kallab mehele viimase suure toobritäie külma vett kaela, kargab kiiruga välja, et tembu tegijana kiirelt ära olla. Mehe aeglus on pigem teeseldud, stoilise rahuga järgneb ta naisele tuppa, jälgides, kuidas temake läheb paljana väärikalt nagu kuninganna. Meelega viivitades. Naine seisab keset tuba ja laseb ennast õhul kuivatada, ka kiikab, ega mees talle mingit vingerpussi ei kavanda. Mees kohmitseb oma kohmitsemisi, kuivab temagi. Pestud ja mingist heinast lõhnavad riided seisavad virnas laual ja nende võtmisega harilikult ei kiirustata. Mees astub hoopis Olivia juurde ning kaisub Olivia heameeleks kaua ja mõnuga. Paljaste kehade kokkupuude toob iha naisele nii lähedale, et jalad nõrgad. Enamasti viib mees ta seejärel voodisse. Riided saadakse selga sedavõrd venitamisega, kuivõrd toas sääski jagub. Seda teekeetmise ajaks, mis õhtul kätte jõuab. Siis on harilikult ka aeg õhtut trepil vastu võtta.

Lävepakul istudes vaatab naine järvele, mõningat vee sillerdust läbi metsa on näha just õhtupäikeses, teataval ajal. Veel ei kiirusta ta tuppa, oleks meheraasuke toas, siis küll. Ta on tihti istunud loojangut vaatama, mees tema kõrval vaikselt ja oma mõtetes, naine tema õlale najatudes. Tema mõtteid on kuulda, ehkki mees ei räägi, piisab Olivial vaid silmanurgast kiigata. Tihti ei ole vaja ka kiigata, Olivia tunneb, millest mees mõtleb. Mitte niivõrd mõtteid ta ei kuule, vaid tunneb samu tundmusi, kui mees, pruugib ainult naisel pisut endasse süüvida. Vahest tundub talle, et ta tunneb mehe tundeid ka siis, kui mees kaugel viibib. See on imelik ja naine vangutab kahtlevalt pead, et imelikest mõtetest tühjaks raputada. Vahest on ärev tunne mitte millestki, ime kohe. Naine otsib siis kiiret toimetust, et mõtted nii teravalt ei vasardaks, enamasti läheb see pikkamööda üle ja enesekindlus taastub. Selle üle on Olivia kaua juurelnud, saamata aru, millest see on tingitud. Vahetevahel vaatab ta ikooni poole, mis aukohal seisab, ehkki ta meest kunagi palvetamas märganud pole. Kummatigi tunneb mees austust Jumala vastu, seda on ta märganud. Tüdruk ise, näinud küla mõnda pahelist naist innukalt kirikus põlvili palvetamas, ei suutnud minna nende kampa, et koos Jumalat paluda. Ta pani küll vaikselt küünla kellegi mälestuseks ja luges ammu päheõpitud palve, sellega tema suhe Jumalaga piirduski. Tal polnud ka selliseid muresid, millega pidanuks Jumala poole pöörduma ja siin Enduga elades oli elu paradiisilik. Vahest ta, vaadates ikoonile, tänas lihtsalt Isa, et tema elu siin nii õnnelikuks kujunenud on.

Hommikused hääled tulid pikkamisi, Olivia oli veel voodis. Argisus ajas aegamisi unisuse, mõtted pöördusid uuesti mehe peale. Miskit oli pahasti, mõtete vahele tükkisid ärevusttekitavad viivud. Tunne, et mingi mure või raskus lasus mehel. Aitaks, kui teaks, kus ta asub. Seda, et mees ööbimiskohti parandama läks, oli teada, teadmata oli, kus need asusid. Öösel metsas viibival kütil oli vaja peatuspaiku. Olivia lootis, et vähehaaval muremõtteid tekitanud aisting varsti kaob, andes maad rahulikkusele, see oli ennegi nii olnud. Olivia tõusis ja tegi koldesse väikse tule. Koos aurava tassi teega algavad päevaste askelduste mõnusad viivud ja neid järjest tegema hakates ei tule hommikused kahtlused enamasti enam meeldegi. Hommikutee käes, kiikab Olivia õue. Uudishimulikud linnud märkavad perenaist ja vaatavad tähelepanelikult, kas naine midagi neile poetab. Perenaine võis niisama, heast peast, vallatu muie näol, midagi endakõrguse kivirahnu peale panna, mis alati maitsev oli. Pead ühele ja teisele poole kallutades jälgis kõik see metsapere Olivia astumist õues, kui seda õueks võis nimetada. Kohe maja kõrvalt algas inimese käest puutumatu ala, mis metsas elavaid loomakesi mingil moel ei tõrjunud. Loodust maja ümber oli muudetud äärmiselt vähe, hoonedki olid valmistatud selliselt, et sulandusid antud paigaga. Endu elamine siin oli osa loodusest.

Järvel asuval pisikesel saarel oli nende väike aiake, kuhu parvega alati võimalik minna oli. Endu oli arvanud, et selle all on kalju ja nimetanud ta endamisi Kaljusaareks. Pisukese saare keskel oli majasuurune õnarus, kuhu kantud rammus metsamuld kasvatas eluks vajaliku, segamata metsaelu ja meelitamata kohale kõikvõimalikke näksijaid. Sellele saarele oli tihti asja, nii tööks kui ka mõtlemiseks, iga kord toobriga viljakat mulda kaasa võttes. Mõtted olid saarel kerged ja õnnelikud, iga päev võis suuremaks kasvavat aiamaiust imetleda. Saarelviibija oli kaitstud üllatuste eest, kuna see parv oli ainus, millega sinna sõita sai. Taimedele meeldis seal kasvada ja põuasel suvel polnud kastmisemuret, vesi oli siitsamast võtta.

Kaugelt tulijaid ümberkaudsetest küladest ilmusid aeg-ajalt Endu tervendamist pruukima. Suurem osa neist olid heatahtlikud ja tema mees oli neile teada kui ravitseja metsmees, temalt tuldi hädaabi saama. Olivia oli siis kartlikult eemalt jälginud ja kui mees tema poole ei pöördunud, jäigi osavõtmatuks, kuniks võõrad olid läinud. Tihtipeale rääkisid võõrad keelt, mida Endugi kippus vahest rääkima. Olivial oli selle rääkimisega raskusi. Endu oskas veel ka harvem siiasattunute keelt, millest Olivia midagi ei taibanud. Mees tundus teadvat vastust kõigile küsimustele. Muidugi oskas mees ka temale kõike seletada. Taimedega arstimine oli Endu ravi lahutamatu osa. Olivia oli võõrastele nõu andvat meest pinevalt jälginud ja vähehaaval taipama hakanud, miks küll mees just niimoodi oli öelnud. Iga inimene oli omamoodi, käte liigutused ja näoilmed rääkisid selgemat keelt, mõtteid aimates oli võõraste olek rääkinud tahtmatult neist endist ikka rohkem. Mõnda inimest näinud, rahunes Olivia kohe, head mõtted paistavad kaugele ära. Kummatigi olid ka head langenud kannatuste ohvriks. Nende tundeid oli rääkimise ajal tunda eriliselt teravalt. Olivia hakkas tasapisi aimama inimeste haigusi, mõtteid, olekut. Ükskord oli tulnud tundmatut keelt rääkiv mees, kes mesimagusalt naeratas ja miskit mehelt küsis. Olivia ehmatas ennast kangeks. Ta oli tunnetanud, kuidas mees mõtles. Äkiline tundmus ei jätnud kahtlust, tema mehega ajas juttu väga halva mõtlemisega mees. Olivia oli hirmul, et see ettearvamatu külaline võib siin midagi hirmsat korda saata. Endu oli tema poole vaadanud ja mehe pilk rahustas, mees oli teadlik ohust ja valmis seda ennetama. Külaline oli kiiruga minema sättinud, pilgus hirm ja vaikuses embas Olivia meest, suutmata midagi öelda. Ta oli aimanud, et mees teadis, kuidas ohuga toime tulla.

Mets kohises koduselt ja mingit hirmu naine ei tundnud. Enne siiatulekut oli tal pisut kõhedust metsa ees, siin hakkas vähehaaval võitma tundmus, et inimesi tuleb rohkem karta. Metsaelanikud oskasid alati aupaklikus kauguses olla, nende tegemised olid varjul ja vaiksed. Vahest harva eksisid ilvese kikkkõrvad või karu jämehäälne mörin õue piirimaile, karuga vastamisi oli naine saanud ja mesikäpp oli soliidselt temast välja tegemata kõrvale tihnikusse pööranud. See kordus mõninga aja järel ja karu viskas nüüd vaid hooletu pilgu tema suunas ja astus oma astumisi edasi. Ilvesele meeldis luurata, tema uudishimu oli piiritu ja vahest jälgis ta naise tegemisi terve metsasolemise jagu. Temast polnud ohtu, mets pakkus talle kindlasti midagi paremat. Lindude häälitsushoiatused reetsid ka kõige vingemad luurajad ja Olivial tuli muhelus kellegi põõsastikus peitmise mõttest.

Tare ootas tulijat, Olivia tundis oma tooli istudes kogu maailma parimaid mõtteid. See tool, kuhu ta ennast tulemise esimesel päeval istuma sättis, oligi talle jäänud. Endul olid kuldsed käed, ei läinud kaua aega, kui ka Endu enda jaoks oli samasugune, ainult rohkem metsa järele lõhnav tool. Oma toolist oli naine mõelnud kui mingist võlujõudu omavast, seal istudes puhkas nii keha kui hing. Toolil istudes tulid huvitavad tundmused ja nägemused, temas oli kerge suigatada ja näha midagi imelist, mis päeva hoopis teistsuguseks muutis, avaramaks ja helgemaks. Mehe vahestisi toimetusi jälgides sai Olivia aimu nii mehe mõtete tulvast kui vaiksest olemusest, armastusest ja kiindumusest naise vastu.

Õhtupäikese helgis trepil teed juues adus Olivia, et keegi võõras ligines. Lindude hoiatavad hääled kostsid aina ligemalt. Olivia ootas kannatlikult, püüdes aimata siiatulijate mõtteid. Neid kas polnud, või ta ei osanud keskenduda. Viimaks hakkas paistma naine, koos poisikesega. Nende järel sammus Oliviale tuttav kütt, nähtavasti oli ta teejuhiks. Kütt ligines ja tundis huvi, kas tema mees on kodus. Saanud eitava vastuse jäi ta mõttesse ja läks siis eemal seisva naise ja poisi juurde. Nõutult seisev kütt ja naine vahetasid mõned sõnad ja tammusid jalalt jalale. Olivia mõistis naise muret, seda oli täis terve õu, nii vähemalt tundus. Poiss oli haige, viimaseid jõuvarusid oli ta siiatulekuks kasutanud. Olivia sõnas, et nad võivad siia öömajale jääda, tagasiminek sellises seisus ei tulnud kõne allagi. Naine püüdis seletada, miks nad tulid, Olivia ütles seda teadvat. Seni, kui võõrad varjualuses istet võtsid, läks Olivia lakka, kus koos mehega korjatud taimed kimpudena kuivasid. Leidnud taimed, mida ta otsis, tuli ta alla ja asus teed keetma. Millegipärast oli ta päris kindel, et see tee aitab poissi. Viis aurava tassi teed välja poisile ja käskis selle ära juua. Naisel käskis ta teha aseme peenikestest okstest hunnikul ja kütil teda aidata. Selleks puhuks oli varjualuses vanu metsloomanahku rippumas. Siis, toetas ta ennast lävepakule ja jäi niimoodi kauaks liikumatult istuma. Varjualuses valitses vaikus, väsinud teelised olid magama jäänud, nende nohin kiskus Olivia näo muhelusse. Uni ei tulnud. Olivia ei kartnud võõraid, millegipärast oli tal küsimusi endale, mis olid vastamata. Tal oli tundmus poisi valust. Miks ta oli nii kindlalt teadnud, mida poisiga ette võtta. Ta ei olnud päris kindel, mis poisil viga, küll aga teadis, millist teed poiss pidi jooma, et terveks saada. See oli mõistatus. Öö leidis naise oma voodis unetuna niisama lebamas. Seda juurdles ta veel ka hommikuteed keetes ja juues, kui hommikuvalgus aegamööda ümbruse valgemaks muutis ja linnud perenaist nii vara märgates nõutult jälgisid. Juba ärkas kütt ja seejärel ka teised. Olivia tõi toast kimbukese taimi ja tassikese teed poisile, soovitas naisel poisile kodus sellest kimbukesest teed keeta. Ta peaks terveks saama. Keegi teine seda teed juua ei tohi, hoiatas ta. Olivia seletas, et nad võivad veel tänase siin veeta, poiss oli juba tunduvalt kõbusam. Söönud oma märssidest hommikust, arvasid külalised end kojuminemiseks valmis olevat. Naise silmadesse ilmusid pisarad, tema pilk rääkis tänutundest rohkem kui sõnad, mida ta välja öelda suutis. Olivia saatis nad järveni ja vaatas seni, kuni nad metsa vahele kadusid. Järve sõbralik olek vaigistas viimasedki erutavad seigad külaliste tulekust ja tasakesi maja poole liikudes mõtles ta juba mehest, kes varsti pidi tulema. Mehe mõtted olid rahulikud ja temale suunatud. Vähemasti nii ta tunnetas.

Päev oli täis tegemist hommikust õhtuni. Tuba läikima, riided välja tuulduma ja sauna puud ja vesi. Naine tegi seda mõnuga, peatse mehe tuleku õhinas. Ta tundis, et mees ihkab teda samamoodi käte vahel hoida, nagu Oliviagi teda. Pisikesed üllatused mehele varuks, pisikesed vallatused salajaseks vembuviskamiseks erutasid meeli ja viisid rahulikud mõtted hoopis rappa, metsaelanikud vaatasid huviga seda saalimist ja sekeldamist, teadmata, mida sellest arvata. Kus seda enne nähtud, et käib selline jooks. Orav istus ikka veel oksal ja jälgis, millega see temale harjumatu lõpeb. Sebimine lõppes aga õhtuse teejoomisega lävepakul, naine oli ilmselgelt rahul nii enda kui maailmaga. Homse mehe tulekuga seotud ettevalmistused olid tehtud, nüüd võis nautida õhtut. Päikesehelk järvelt pani kissitama ja arvama, et imelisemat aega ei olegi. Ta tundis ainult suve, sügis ja talv võisid siin metsas üsna karmid olla. Sellise seljatagusega, nagu ta Endu, ei kardaks ta midagi. Kevade hakul siia tulnud, ei mõelnud Olivia edasisele. Tema kindlus tugevale seljatagusele oli meelirahustav, uskumus õnnelikku olemisse kindel. Madal paksudest palkidest maja sisendas turvalisust ka üksi olles. Unelevad mõtted valdasid teda ka siis, kui tare hämarus magajale laskus, meelitades unele. Uni tuli äkki, kustutades päevased killud mõtetest, mis laisalt jupikestena tema meeltes ringlesid.

Olivia hakkas ootama juba hommikuteed juues, mõtles teda juba ligiduses olevat. Maldamata teel jahtuda lasta, kiirustas ta välja, trepipakule istuma. Siit paistis kuigivõrd jalgrada, mida mööda mees pidi tulema. Tuttav jalgrada oli tühi, linnud ei teatanud kellegi tulekust. Metsaelu rütm oli tavaline. Hinge pisike ärevus ei jätnudki Oliviat. Eks aeg näitab, millest see tuleb, naine ei suutnud süvitsi tundesse minna. Seda, et mehega midagi väga halvasti oli, ta ei arvanud, ta oleks seda tunnetanud. Linnud uudistasid teda nagu ikka, orav samuti. Kõik, mis oli looduses, tundus tavaline ja argine. Siiski-siiski, taamal oli kuulda linnu hoiatust, ei midagi rohkemat. See oli kaugel ja võis olla millest iganes. Olivia rüüpas teed ja kuulatas teraselt, mida metsal talle pajatada on. Ta võis vahel tundide viisi kuulata metsast kostvaid häälitsusi, mets rääkis ja tema kuulas. Sisimas lootis ta mehe tulekut, lootis kuulda tuttavat pajatust, et mees ligineb. Metsalinnud tundsid Endut ja nende säuts mehe tulekul oli teistsugune. Säuts tuligi. Olivia pani poolelioleva kruusi teega kivile ja kiirustas joostes mehele vastu. Veel polnud meest näha, linnud aga teadsid paremini, nende eest ei saanud midagi peita. Jalgraja käänaku taga mees tuligi. Tema kõnnak näis väsinud ja vaevaline. Olivia jooksis sõnatult mehe juurde ja liibus tema vastu. Mees silitas teda hellalt ja oli silmnähtavalt õnnelik. Olivia tundis, et mees ei ole terve. Mis siis, küll ta tema terveks ravib, selles pole kahtlustki. Saunaleil ja ravitee panevad ka kõige hädisema ennast paremini tundma. Mees toetus pisut temale, õige pisut ja tundis, et tema tugi naise näol on kõige kindlam tugi selles maailmas. Temale võis toetuda, ta oli kõige sitkem, keda mees üldse tundis.

Saanud koju, istus mees väsinult oma tooli. Olivia pani talle ette oma hõrgutised, mida ta oli valmistanud. Mees muheles ja vaatas Oliviat hellusega, mida oli silmnähtavalt palju. Sõnadega oli ta kitsi. Näksides igast asjast natuke, asutas ta saunaminekut. ,,Peale sauna,“ sõnas ta naeratades oma tavalist naeratust. Saun sai kuum, niisugune just, nagu mees tahtis, abivalmis naine vett parajaks solistamas. Endu oli kindlasti ta kehakumerused mällu talletanud, naine ei teinud neid pilke nähes ennast araks. Tema oli täienisti mehe jaoks ja midagi ei peaks jääma ka mehe eest varjatuks. Kui Endu tahaks, võikski ta paljalt ringi patseerida. Mehe õrritamiseks nii tegigi, aga sääsed olid kadedad ja tulid külge. Nende pärast tuli lipata õuest tuppa, seal oli neid talutaval määral. Mehe nühkimisega toime tulnud, asus ta ennast pesema, Endu pilk temale naelutatud. Õhetavad ja rahulolevad, suundusid nad majakesse oma mõnusatele toolidele istuma. Olivia tegi pisikese tule ja keetis Endule teed, mida ta arvas tervendavaks. Mõlemad istusid teekruus käes ja Olivia oli valmis kuulama, millega mees oli äraoldud pikkade päevade jooksul tegelenud. Mees oli napisõnaline, ehituse oli sunnitud pooleli jätma, miskit on tervisega, mis tõbi vaevab, ei tea. ,,Hea on kodus olla. Siin saan terveks,“ oli ta lausunud. Olivia kuulas meest vaikides ja adus, et suurema ja tähtsama osa oli mees enese teada jätnud. Seadnud mehe pärast sööki pikutama, istus ta voodiäärele ja kavatses veel uudiseid pärida, kuni uni mehe unemaale tassib. Mees jäi silmapilkselt magama. Olivia istus vaikselt oma toolile ja vajus mõttesse. Hommikupoolik hakkas juba lõunasse tikkuma, Olivia istus ikka veel mõtetes. Viimaks otsusele jõudnud, hõivas ta seinapoolse padja ja mehe kaisus magas ta järgmise koiduni, ehk natuke kauemgi.