Читать книгу Üks päev Ivo Schenkenbergi elust - Arvo Valton - Страница 4

vo ärkas selle peale, et tundis õrna silitust oma habetunud põsel.

Ta ei teinud silmi lahti, tahtis kauem nautida hellitust. Tema, kõigi teada karm sõdalane.

Ivo teadis, kelle käsi see oli. Vaid Pääsu sai see olla. Ivo silme eest jooksid läbi sündmused, kuis ta oli pälvinud selle kauni talutütre armastuse.

Esimene kohtumine oli toimunud pisut enam kui aasta tagasi, tema retke ajal Läänemaale.

Siis tal ei olnud veel neljasada meest, vaid hoopis vähem. Raad oli küll neid juba pooleldi oma sõjasalgaks määranud ja pisut ka sõjavarustust andnud, kuid mitte palka või toiduaineid eraldanud.

Tallinn oli täis sinna põgenenud talurahvast, neid olid täis kõik sarad ja muud abihooned, nad pidid oma ninaesise eest ise hoolitsema. Aga tööd-teenistust leidus vähestele. Kraam, mis kellelgi oli õnnestunud kaasa võtta, oli kiiresti kahanenud. Paljudel aga polnud midagi võtta, sest põgeneti paljaks riisutud taludest või koguni ahervaremete juurest. Taluhoonete mahapõletamist ja karja äraajamist nägid metsa pagenud põliselanikud heal juhul vaid pealt.

Kuigi raad oli Ivo sõjasalga tunnistanud Tallinna kaitsjaks, ei eraldatud sellele, nagu öeldud, mingilgi määral toidumoona linna varudest, vaid nad pidid seda ise endale hankima.

Aga kust mujalt oli seda võtta kui veel rüüstamata taludest ja mõisatest või siis vaenlase vooridest, mis olid riisunud neidsamu talusid ja mõisaid. Ligi kakskümmend aastat kestnud pidev sõda oli tühjaks teinud nii talud kui mõisad ja ega venelastegi voorides olnud kodumaalt kaasa toodud varu.

Seega olid Ivo mehed sunnitud liikuma väiksemate salkadena mööda maad, mille olid selleks ajaks peaaegu täielikult hõivanud vene väed ja kus nende ametnikud istusid kindlustes ning jagasid laiali koormiste nõudeid kõigile, kes veel hinges püsis ja oma maad haris.

Niisiis juhtus pahatihti sedagi, et Ivo mehed riisusid oma rahvast, enda taolisi talupoegi, kellelt veel midagi võtta oli. Ivo ja ta mehed vaigistasid oma süümet ehk sellega, et nad ei võtnud viimast, vaid jätsid ka riisutavatele eluks vajaliku pisku. Veel õigustasid nad end sellega, et paljudele vallutatud alade talupoegadele olid vene võimud viimasel ajal jaganud turbekirju ja sellega tunnistanud neid täielikult oma alamateks. Vahest olid mõnedki nendest aru saanud, et kui talumehelt viimane ära võtta ja ta pere näljasurmale määrata, kui aina tappa ja põletada, siis jääb maa täiesti tühjaks ning ei vägede ega kirjutajate tarbeks ole kusagilt enam midagi võtta.

Niigi oli ligi kolmveerand Eestimaast ja Liivimaast inimtühi, talud inimesteta, mõisad võõrandatud, metsad täis jooksikuid ja röövleid.

Rootslaste valduses oli veel vaid Tallinn ning siia oli pagenud suur hulk rüüstatud alade rahvast, eriti Harjumaalt ja Läänemaalt, aga ka Virumaalt ja Järvamaalt, ja nende talud ning haritav maa olid maha jäetud. Nooremad mehed Tallinna kogunenud talumeestest tulid meelsasti Ivo salka. Aga tulid ka eakamad, kellel oli pere pidada ja kes sai nüüd seda teha vaid riisudes ja röövides ümberkaudseid alasid.

Nagu öeldud, õigustasid nad oma vägivaldset tegevust ka sellega, et paljud veel oma taludes püsivad maamehed olid nüüd venelaste alamad ning sellega rootslaste vaenlased, nemad aga olid Rootsi ja Tallinnas võimul olijate väesalk. Kuigi nad ju teadsid, et kui nad ise oleksid oma taludesse saanud paigale jääda, oleksid nad samasuguses olukorras, oleksid ellujäämise huvides vastu võtnud venelaste turbekirju ja maksnud makse, peaasi et neid pisutki rahule jäetaks. Parem oli risti suudelda ja koormisi kanda, kui nälga surra või üles poodud saada allumatuse pärast.

Ühel sellisel hankeretkel oligi Ivo kohanud Pääsut.

Nad olid kavatsenud väikese salgaga minna Vigalasse, sest selle vägev valitseja Üxküll oli pärast mitmeid manöövreid ja poolte vahetusi nüüd venelaste teenistuses – eks ikka selleks, et alles hoida oma mõisamaid, aga ka oma talupoegi, kellest tema heaolu ju sõltus. Seega oli arvata, et Vigala viljakaid maid harivatelt jõukamatelt talupoegadelt on midagi võtta .

Kuid Vigalasse Ivo salk ei jõudnud, sest Märjamaa kiriku lähistel astus neile vastu kohalike talumeeste salk ning oli valmis kaitsma oma külasid mitte üksi venelaste, poolakate ja rootslaste, vaid ka oma suguvendadest rüüstajate eest.

Sellest salgast astus nende ette vanem mees, kes tutvustas ennast Leemetina. Ta ütles, et on kuulnud Hannibali rahva tublidusest. Ta oli piisavalt nutikas, et mitte häbistada Schenkenbergi mehi riisumise pärast, vaid ütles end mõistvat nende olukorda ning vajadust omale elatist hankida, kuid soovitas kindla sõnaga selleks rünnata venelaste voore ja panipaiku, sest kõik sealt saada olev on ju kohalikult rahvalt kokku röövitud kas sõjariistadega ähvardades või suurte koormiste näol.

Ka teadis too Leemet oma valvurite kaudu juhatada, et parajasti on liikumas Haapsalu poolt Venemaa poole üks väiksem voor, mille saatesalgast peaksid Hannibali omad jagu saama.

Ivo kutsus Leemeti omi osalema varitsuses ning osa saama röövist, kuid Leemeti omad keeldusid põhjendusega, et nemad on sunnitud otsesest vaenutegevusest venelaste vastu kõrvale jääma, sest see saaks vallutajatele varem või hiljem teatavaks ja siis tuldaks nende vastu suure jõuga ning hävitataks ära mitte üksi nende kaitsesalk, vaid ka kõik nende külad. Õigem on taluda koormisi ning oodata paremaid aegu, sest kuuldavasti ründavat venelasi mitmed lõunapoolsed rahvad ning ka allutatud alad polevat olukorraga leppinud, vaid osutavad vastupanu. Nõnda siis oli oodata vene võimurite lõplikku nõrgenemist ning taandumist siinsetelt aladelt oma igas suunas sõdivale kodumaale. Ka küsis see tark talumees Ivolt, miks ei ühine rootslased ja poolakad venelaste vastu, vaid sõdivad alatasa omavahel.

Sellele ei osanud Ivo muidugi vastata, aga ta oli üllatunud talumehe asjatundlikust jutust. Lahkudes küsis Ivo, kas mõni mees Leemeti salgast ei tahaks tulla nende hulka.

Üks selline mees leiduski. Selle umbes kolmekümne viie aastase mehe nimi oli Toomas ja Leemet ei keelanud tal minna. Ta ütles, et Toomas on üksik, kõik ta omaksed on tapetud venelaste poolt ning oma viha tapjate vastu saab ta rahuldada paremini Ivo vaprate meeste hulgas kui siinses kaitsesalgas, mis ise tüli ei nori, kuid on mõnegi seadusetu riisumiskatse tagasi löönud.

Ivo läks oma salgaga ja nendega ühinenud Toomasega Märjamaa alt mitte Vigala poole, vaid Haapsalu teele vastu voorile ning asus varitsusse Rangu metsa vahel.

Varsti tuligi Kullamaa poolt mõne kuhjani täis vankriga voor, mida kaitses vaid kuus ratsanikku.

Ootamatu rünnakuga oli Ivo meestel hõlbus neist jagu saada ning pöörata voor otsaga Tallinna poole. Kuid selles vooris oli peale toidukraami täis vankrite veel viletsavõitu tõld, milles istusid vangidena neli noort naist. Nende tõlla pukis istunud valvur põgenes varitsejaid nähes kohe koos kahe pääsenud ratsamehega metsa. Neli ratsanikku jäid aga tapetutena maha sinnasamasse teele. Ka nende hobused said Ivo meeste saagiks.

Neljast neiust üks oli aadlipreili, kolm talutüdrukud, üks ilusam kui teine. Nende saatuseks oli veel hetk tagasi olnud saada mõne vene üliku orjatariks kusagil kaugel Venemaal.

Nüüd oli toimunud ootamatu pööre ning vabastatud neiud olid teel Tallinna poole. See linn oli hätta sattunud eestlastele ihaldatud pelgupaik, kus võis vedamise korral ka päris vabaks saada, aadlineiu aga leiab sealt kindlasti sugulasi, kaugemaid või lausa lähedasi.

Nelja kaunitari hulgast oli Ivole kohe silma jäänud mitte aadlipreili või sõstrasilmadega Viiu või too malbe kaunitar, kelle nime Ivo ei saanudki tookord teada, vaid kuldjuukseline Pääsu.

See meeldivus täienes veel kaastundega, kui neiud jutustasid talle oma saatusest ja orjatari seisusesse sattumise asjaoludest. Pääsu jutust selgus, et kõik ta omaksed olid tapetud ja tal pole kuhugi minna, kelleltki abi ega varju otsida. Ka pisarad ta sügavsinistes silmades pärlendasid kaunilt.

Ivol tekkis kohe mõte, et ta kutsub Pääsu enda juurde teenijannaks, kuid seda ta neiule veel ei öelnud. Ta abielunaisele selline otsus muidugi ei meeldi, arvas Ivo, kuid ta oli peremees oma majas, ehkki see oli tal saadud Henrik Hellwigi lesega abielludes. Igatahes ei kavatsenud ta naise arvamusest hoolida.

Õnnelikult Tallinna jõudes leidsid neiud mõnda omastest või tuttavatest. Pääsul aga polnud kedagi leida, Ivo kutsus ta omaenda majja.

Ja nüüd oli Pääsu juba aasta otsa olnud nende majas teiseks teenijannaks. Ja Ivole oli ta üsna kohe saanud tegelikuks naiseks ja seda hoopis enam, kui ta laulatatud abikaasa, temast hulga vanem ja enne teda kaks abielu läbi teinud naisterahvas, endine proua Hellwig.

Ivo ja Pääsu armastus oli vastastikune ja siiras, ehkki selle esimesteks ajenditeks olid meeldivuse, äratundmise ja tõmbe kõrval ka tänutunne ja imetlus ühelt poolt ja kaastunne ning imetlus teiselt poolt. Ivot võlus mitte üksi Pääsu ilu, puhtus ja pühendumus, vaid ka tema tarkus ning võime kõike mõista ja andestada.

Nüüdki sosistas Pääsu teda silitades:

„Tõuse, Ivo, sul on ees raske päev.“

Ivo polnud Pääsule rääkinud oma eelseisvast päevast, kuid Pääsu näis kõike tajuvat, mitte ehk teadvat, kuid aimavat, Ivo tundeid ja mõtteid lugevat.

Kas tõesti tegi armastus seda või oli Pääsu erakordselt tundlik ja läbinägev just selles, mis Ivot puudutas? Üldiselt on ju pisut ebamugav, kui teine inimene sind läbi näeb ja su mõtteid loeb, kuid Pääsu puhul Ivo seda ei tundnud. Vastupidi, see isegi lähendas teda neiule. Hetketi olid nad nagu üks ja sama inimene, kuigi nii väliselt kui tegevuselt erinesid täiesti. Aga lahutamatu paar olid nad igatahes, kuigi Ivo viibis pikad päevad oma sõjameeste seltsis või käis mingisugustel retkedel, Pääsu toimetas kodus ja tegeles lihtsate, igapäevaste asjadega. Lahutamatud olid nad oma mõtetes, mis aga ei tähendanud, et nad aina teineteisele mõtlesid. Pääsu muidugi mõtles ja ta süda värises sageli, kui tundis, et Ivo võib ohus olla, aga samas ta rahustas ennast ja uskus oma armastuse jõuga teda kaitsvat.

Niisugune paar nad olid - see kare ja kartmatu sõjamees, kelle mündivermija saatuse oli sõda katkestanud, ja see habras, kuid sitke taluneiu kusagilt Kullamaa kandist, kes oli kaotanud kodu ja omaksed ning kelle kogu maailm oli nüüd koondunud Ivosse.

Ivo ei olnud meelituste ütleja, pigem võis ta mõnikord olla pilkeline ning väepealikuna pidi ta pahatihti langetama karme otsuseid ning ütlema oma alluvatele ränki sõnu, kui nad olid tema meelest selle ära teeninud. Ta hoidis ja omamoodi armastas neid eesti soost talumehi, kellega koos oli läbi käinud mitmetest ohtudest, aga juhina pidi ta olema õiglane ja vali.

Aga Pääsule oli ta öelnud, et tüdruku kodupaik Kullamaa on oma nime saanud just Pääsu järgi. Sest kulda ei ole selle kihelkonna maapõues ega asukate voodis põhumadratsite all, aga sealt on pärit Pääsu ja see teeb kogu kandi kuldseks.

Niisuguses ütlemises polnud üksi armastuse uim, vaid just äratundmine, et Pääsu on ehe nagu kuld, laitmatu oma säras ja samas tagasihoidlik, lihtne, sitke ja vastupidav. Müntmeistri sellina teadis Ivo, et paari grammise kullatüki võib venitada verstapikkuseks traadiks, ilma et see katkeks. Eks seegi tõsiasi näidanud kulla ja Pääsu erilisust. Pääsut muidugi verstapikkuseks venitada polnud vaja, aga mingi sümbol selles võrdluses Ivo meelest oli.

Ivo tahtis Pääsu tõmmata asemele ja armatseda temaga hoolimata sellest, et hommik nõudis kiirustamist ja eelseisev päev kogu ihurammu. Kuid Pääsu sosistas:

„Praegu ei saa. Õhtul, kui tagasi tuled.“

„Võib-olla ma ei pääsegi tagasi,“ naeris Ivo.

„Pääsed, kui tead, et see, kes sind südamest armastab, ootab sind kogu oma tohutuma hingejõuga,“ naeris Pääsu vastu ja see naer oli ülimalt tõsine.

Ivo pidi taas nentima, et see Kullamaa neiu oli ka küllalt sõnaosav.

Siiski oli ta himu õrna silitaja vastu suur ning Ivo ei jätnud. Aga sitke talutüdruk toetas käed vastu asemeserva ning sosistas:

„Su naine on juba liikvel.“

„Mis meil temast,“ vaidles Ivo.

„Meil ehk mitte, aga temal meist küll,“ ütles neiu, kuigi vahel talle näis, nagu Ivo naine isegi soosiks nende vahekorda, peaasi, et teda ennast rahule jäetaks.

Nii see tegelikult oligi. Ja asi polnud üksnes selles, et Ivo polnud oma naist kunagi armastanud ega ka naine teda. See oli olnud jahe arvestusabielu, mida oli korraldanud peamiselt Ivo võõrasisa, müntmeister Paul Gulden.

Hellwigi lesk oli nüüd kolmandat korda abielus. Kas ta oma eelmisi mehi oli armastanud või mitte, seda Ivo ei teadnud ega tahtnudki teada. Lapsi tal igatahes polnud. Üks või kaks olid sündinud surnult, nähtavasti naise üsk ei hoidnud neid ega hoolinud lastest. Ta oli Ivost tublisti vanem, kuid eas, et võis veel sünnitada. Aga kas eelmiste sünnituste ebaõnnestumise pärast või ka muidu polnud ta rasedaks jäämisest sugugi huvitatud. Küllap samal põhjusel polnud ta huvitatud ka voodivahekorrast Ivoga. Meest oli talle tarvis nii väliseks sildiks kui ka selleks, et korras hoida maja Karja tänaval ning korraldada igapäevast majapidamist. Ivo oli sellega toime tulnud, kuid viimasel ajal oli sõda röövinud kogu tema aja. Isegi nende kariloomad olid nüüd enamjaolt viidud maale erinevate tuttavate majapidamisse ega olnud teada praeguses lausröövimise olukorras, kas nende lehmad-lambad on veel alles või on need langenud venelaste saagiks.

Ivo oli olnud kahekümne viie aastane, kui ta võõrasisa oli talle korraldanud abielu Hellwigi lesega. Ivo oli praktiliselt läbinud selliaastad ning Mustpeade vennaskonna tormilised aastad. Sinna vennaskonda võisid vallaliste kaupmeeste kõrval käsitöölistest kuuluda vähemalt ka kullaseppade ja müntmeistrite vallalised võsud. Abielu oli vajalik selleks, et iseseisvaks meistriks pühitsetud saada, see aga tähendas ka kohest lahkumist vennaskonnast.

Selle tehinguga oli Ivo saanud maja Karja tänaval, kuhu ta kolis oma Kullasepa tänava kodust, mis oli kuulunud juba tema pärisisale Christoffer Schenkenbergile ning mis pärast isa surma oli abielu kaudu läinud müntmeister Paul Guldenile.

Hellwigi lesk tõi peale maja ja varanduse kaasa ka meistriseisuse võimaluse. Ivo palju sellest ega teisest praegu ei hoolinud, aga nimetatud abielutehingut tuli võtta kui paratamatust.

Mõnigi neiu oli Mustpeade põlves Ivole meeldinud, kuid abielusid sõlmiti harva meeldivuse järgi. Tõeline armastus oli Ivo ellu tulnud alles Pääsuga tutvudes, ehkki see liit polnud seisusekohane ega ka tavaline. Lähedaste meelest see liit pidigi jääma salaliiduks. Päris ebatavalised sellised vahekorrad polnud ka Tallinna linnas, paljudel isandatel oli vahekord oma teenijannadega ja seda ei arvustatud. Ainult mõni lihtsameelne vaimulik ehk luges kantslist moraali. Samas oli teada, et ka vaimulikel endil oli salasuhteid ja seda oli olnud siin isegi varasematel, katoliikluse aegadel, kui nendele kehtis tsölibaat.

Siiski ei sobinud lausa naise silma all armastajatel vahekorras olla. Kui proua oleks uksele tulnud ja pealt näinud, oleks ta küllap midagi lausumata tagasi põrganud, kuid võõras silm oleks armastajapaarile mõjunud segavalt ja vahest isegi madaldavalt.

Ja äkki läbis Ivot valusööst, mis teda ka mõnikord varem oli vaevanud: mis saab Pääsust siis, kui teda, Ivot, enam ei ole? Sõjamehe elu turnis mõõgateravikul või teisiti öeldes rippus hapra niidi otsas. Ja see niit ei olnud kullast, mida võib katkematuna venitada versta pikkuseks. Surmaniit katkeb kohe ja pöördumatult.

Pääsul ei ole siis midagi. Kui Ivo teeks temale testamendi, vaidlustataks see otsekohe ning Pääsu jääks kõigest ilma.

Selle mõtte juurde oli Ivo ka varem mitmel korral tulnud.

Oma rüüsteretkedel olid Ivo mehed venelaste vooridelt võtnud peale ihaldatud proviandi ka mitmeid väärtesemeid, mis olid ilmselt mõisatest pärit. Olid võtnud kalleid ehteasju, millel oli väärtust vaid rahuaegadel, toretsemise, tühja uhkeldamise, edevuse pidude aegadel ja millel sõja ning surma palge ees oli väärtust üpris vähe.

Selliseid ehteasju, kalliskividega sõrmuseid, prosse, pärlikeesid oli ka Ivole kogunenud omajagu, aga kui ta neid rahuaegade väärtusi kingiks Pääsule, asetaks ta neiu sellega vahest pigem ohtu kui kindlustaks talle tulevikku.

Pääsul polnud ei omandit ega omakseid, ta kodutalu oli maha põletatud ja põllumaa Kullamaa kihelkonnas oli kas mõisniku või vallutajate valduses. Pääsu varanduseks oli vaid ta ilus näolapp ja sire keha, aga ka see varandus võis talle nagu teistelegi noortele naistele tuua püsiva õnne asemel veelgi püsivamat õnnetust, tekitada jahtijate himu ja vägivalda. Nagu seda oli näidanud ka nende küüditamine Venemaale, millest nad õnnekombel olid nüüd pääsenud.

Pääsul oli väike välja õmmeldud mustriga kotike, aga kui sellest leitaks mõni rubiiniga sõrmus või smaragdiga rinnaehe, võidaks teenijapiigat süüdistada varguses, mis asetaks ta edasise saatuse sootuks suuremasse ohtu kui olukord, et tal hinge taga midagi hinnalist ei ole.

Tallinnas kehtis see iseäralik seadus, et käsitöölise kõige olulisema varanduse, meistri töökoja, pärib tema tütar ja mitte poeg. Kullamaal ja kogu Eestimaal oli pärijaks vanim poeg, nooremad pojad aga langesid kas sulase seisusesse, asusid paremal juhul vabadiku kohtadele või läksid mujale teenima, sattudes mõnikord ka palgasõduriks. Tütred elasid oma elu ära mehe armust ja neile aina lapsi sünnitades.

Kui praegu vaatas Ivo naine oma mehe ja Pääsu vahekorrale läbi sõrmede, siis vaevalt tal jätkuks pärast Ivo surma suuremeelsust, et tüdrukut veel enda juures pidada teenijanna seisuses. Või kui selline asi juhtukski, siis vaevalt suuremeelsuse tõttu, pigem selleks, et tüdrukut võimukalt taga kiusata.

Ivo mõistis oma mehi, aga ka üldse tallinlasi vaadates, et sõdijate meeste esimeseks ajendiks pole mitte maid vallutada ja varandust krabada, tappa ja ennast proovile panna, vaid kaitsta oma naisi ja lapsi, kaitsta seda piskut, mida nad oma tööga olid kogunud.

Seda mõistes pidi ka Ivo tahtmatult mõtlema, kuidas saaks ta kaitsta Pääsut, keda armastas, kuidas kindlustada ta tänast elu ning tulevikku.

Kehtivad seadused aga olid rajatud küsitavale moraalile, kirikujutlustele ja vormitäitmisele, mitte armastusele ja südame seadustele.

Valusad mõtted käisid läbi Ivo pea, need olid teda varemgi kiusanud ja sinna settinud. Ivo surus Pääsu tugevasti enda vastu, nõnda et tüdrukul isegi valus hakkas.

„Kallis, sa pead tõusma,“ ütles Pääsu. „Juba üsna varsti kogunevad su mehed Raekoja platsile.“

Ka seda polnud Ivo Pääsule rääkinud ja ometi too teadis. Tõesti pidi Ivo tõusma ning end sõjamehena valmis seadma.

Teine teenijanna oli hommikusöögi lauale katnud ning Ivo naine juba troonis seal. Teenijad muidugi lauda ei istunud.

Pärast sööki riietas Ivo end sõjamehe rõivastesse, pani selga nahkse turvasärgi, sidus vööle mõõga. Pääsu üritas teda seejuures aidata, kuid seda polnud tarvis, see pigem segas. Ivo lasi sel siiski sündida, sest eks seegi olnud armastaja tähelepanuavaldus.

Lahkumisel tuli vaid Pääsu Ivot eeskotta saatma. Ta surus end vastu sõjamehe karmi mundrit ning lausus:

„Ma armastan sind, kuid see ei saa kogu vene väe vastu. Ole tark ja hoia end! Tean, et sa oled hulljulge, aga, kallis, ole üksnes julge, mitte hull!“

Ivo astus tänavale. Talv näitas väsimuse märke. Päeval sulatas päike lumme üksikuid laike, kuid öine külm kattis need laigud libeda jääga. Kohad, kuhu olid juba nädalaid tagasi langenud venelaste süütepommid, olid paljad ega kattunud miskipärast jääga. Selliseid laike oli ka Karja tänaval. Nendele laikudele oli kindel astuda – nõnda olid venelased abistanud tallinlaste liikumist tänavatel.

Ivo sammus Raekoja platsi poole, kuhu pidid Kullasepa tänava poolsesse otsa kogunema ta sõjamehed.

Oli üheksas märts Issanda aastal 1577 ja vene väed olid juba poolteist kuud piiranud Tallinna.

Ükski vaenuvägi polnud veel kordagi suutnud seda linna vallutada. Vaid sisemised jõud olid siin möllanud, kuid väliseid jõude oli see vähe aidanud.

Aadlike ja sõjapealikute Toompea ning kaupmeeste ja käsitööliste all-linn olid sageli olnud vaenujalal, kuid välise vaenlase vastu olid nad ikka leidnud endas tarkust, et oma jõud ühendada. Kui muidu olid Pika ja Lühikese Jala väravad kinni, siis praegu neid kinni ei pandud ning liiguti vabalt üles ja alla.

Vahetult enne seekordse piiramise algust olid Tallinnast venelaste poole üle jooksnud Tartu sepa poeg Diderick Munzard ja Põltsamaalt pärit Hans Rock, kes mõlemad tundsid hästi linna ning soovitasid piirajatel koondada oma põhilise löögijõu Tõnismäele, sest Harju väravate ja Kiek in de Köki vaheline ala olevat kõige haavatavam. Ja nende nõuande kohaselt venelased toimisidki. Nad rajasid just sinna lõiku oma peamised blokhausid. Ka oli Tõnismägi kõrgeim koht Tallinna müüride ümbruses ning sealt avanes mõningane vaade linnale.

Kui linna pommitati tavaliste kuulidega, siis need kuigi suurt kahju ei tekitanud. Vaid üks neist leidis tee Niguliste kiriku aknasse ja haavas seal üht palvelist. Hoopis ohtlikum oli järgnev tulekuulidega pommitamine.