Читать книгу Elon Musk: Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku - Ashlee Vance - Страница 2

„Kas sa arvad, et ma olen hull?”

Selle küsimuse esitas Elon Musk meie ühise pikaleveninud õhtusöögi lõpetuseks kallis mereannirestoranis Silicon Valleys. Mina olin esimesena restorani jõudnud ja tellinud endale džinni toonikuga, teades, et Musk hilineb nagu alati. Musk saabuski umbes veerand tunni pärast, jalas disainerteksad ja nahkkingad ning seljas tartaanmustriga triiksärk. Musk on ligi 185 cm pikk, aga küsige ükskõik kellelt tema tuttavatest ja nad kinnitavad teile, et ta näeb palju pikem välja. Ta on absurdselt laiade õlgadega tugev ja jässakas mees. Võiks arvata, et ta kasutab oma kogukat kehaehitust enda kasuks, et alfaisase kombel ruumi siseneda. Selle asemel on tema tulek pigem tagasihoidlik ja vagur. Ta hoiab kõndides pead kergelt ettepoole, lauani jõudes surub kiiresti tervituseks kätt ja võtab siis istet. Nüüd vajab Musk mõnd minutit aega, kuni ta end kogub ja vabalt tundma hakkab.

Musk kutsus mind õhtust sööma, et pidada läbirääkimisi. Poolteist aastat tagasi olin talle teada andnud oma plaanist temast raamatut kirjutada, ja tema oli mulle teada andnud, et tema mulle selles ettevõtmises abiks ei ole. Tema koostööst loobumine oli pettumus, aga tõi minus välja reporteri jonnaka olemuse. Kui ma pean selle raamatu kirjutama tema abita, mis siis ikka. Muski ettevõtetest Tesla Motors ja SpaceX on aja jooksul lahkunud terve hulk inimesi ning nemad on kindlasti valmis rääkima, pealegi tundsin juba paljusid tema sõpru. Mitme kuu jooksul olin jõudnud teha terve rea intervjuusid ning protsessis osales juba ligi 200 inimest, kui ma uuesti Muskist kuulsin. Ta helistas mulle koju ja teatas, et see lugu saab jätkuda kaht moodi: tema võib muuta mu elu kas äärmiselt keeruliseks või mind selles ettevõtmises kõigest hoolimata aidata. Ta teatas, et on valmis koostööd tegema, kui saab raamatu enne trükkiminekut läbi lugeda ja lisada kogu teksti ulatuses joonealuseid märkusi. Ta ei teeks minu kirjutatusse parandusi, ent tahaks, et temal võimaldataks avaldada arvamust neis kohtades, kus on faktide vastu eksitud. Ma mõistsin, mis selle soovi ajendiks oli. Musk tahtis saada oma eluloo üle vähemalt mingitki kontrolli. Kuna tal on teadlase maailmavaade, tunneb ta faktivigade ees lausa vaimset ängistust. Võib öelda, et iseäranis närib tema vaimu viga mustvalgel kirjapanduna. Kuigi ma mõistsin tema suhtumist, ei saanud ma lasta tal oma raamatut lugeda nii ametialastel, isiklikel kui ka praktilistel kaalutlustel. Muskil oli tõest oma nägemus ja see ei olnud alati tingimata see versioon, mida jagas kogu ülejäänud maailm. Ta kipub andma sõnaohtraid vastuseid ka kõige lihtsamatele küsimustele, seepärast tundus kartus 45leheküljelisest joonealuste märkuste lisast liigagi reaalne. Siiski nõustusin temaga õhtustama ja vestlema, et näha, kas me jõuame kompromissini.

Meie vestlus algas aruteluga suhtekorraldajate (PR) üle. Musk on kurikuulus selle poolest, et tema PR-töötajad kipuvad kiiresti läbi põlema, ja Tesla jahtis parasjagu uut kommunikatsioonipealikku. „Kes on maailma parim suhtekorraldaja?” küsis ta vägagi muskilikul moel. Seejärel rääkisime ühistest tuttavatest, Howard Hughesist ja Tesla tehasest. Kui ettekandja meie laua juurde tellimust võtma tuli, palus Musk temalt soovitusi, mis roog sobiks kokku tema vähese süsivesikusisaldusega dieediga. Ta otsustas kalmaarileemes serveeritud praetud hiidmerivähipalade kasuks. Läbirääkimised ei olnud veel alanudki, aga Musk jagas juba lahkelt enda kohta infot. Ta tunnistas, milline on tema suurim hirm, mis ei lase öösiti magada: nimelt see, et Google’i kaasasutaja ja tegevjuht Larry Page võib luua tehisintellektiga varustatud robotite armee, mis suudab hävitada kogu inimkonna. „Ma olen sellepärast tõsiselt mures,” tunnistas Musk. Muski enesetunnet ei parandanud teadmine, et tema ja Page on väga lähedased sõbrad ja et ta peab Page’i üldiselt heade kavatsustega inimeseks, mitte mõneks kurjuse kehastuseks. Tegelikult oligi Muski arvates probleem just selles, et Page’i üdini heasüdamlik loomus pani teda uskuma, et masinad teevad alati seda, mida meie neil teha palume. „Mina nii optimistlik ei ole,” väitis Musk. „Ta võib kogemata midagi kurja valmis ehitada.” Kui toit saabus, pistis Musk selle nahka. See tähendab, et ta mitte niivõrd ei söönud rooga, kui lihtsalt hävitas selle paari hiiglasliku ampsuga enda eest taldrikult. Kuna mina püüdsin kõigest väest säilitada Muski heatujulisust ja vestlushimu, ulatasin talle suure tüki oma lihakäntsakast. See plaan mõjus… tervelt pooleteiseks minutiks. Liha. Amps. Otsas.

Võttis aega, et viia Muski mõtted eemale süngetelt teemadelt ja võimalikust hukatusest tehisintellekti käe läbi ning jõuda minu jaoks põletava teemani. Kui triivisime vaikselt jutuga raamatu suunas, hakkas Musk mind küsitlema ja tundma õppima, uurides põhjalikult, miks ma tahan temast kirjutada, ja kaaludes minu kavatsusi. Kui tekkis sobiv hetk, võtsin jutujärje temalt üle ja hakkasin ise vestlust juhtima. Džinniga segunenud adrenaliinihulga mõju all valmistusin laskuma 45minutilisse jutlusse kõigist põhjustest, miks Musk peaks laskma mul sügavale oma ellu kaevuda, loobudes kogu kontrollist kirjutatu üle, mida ta vastutasuks oli tahtnud. Püüdsin rõhutada joonealuste märkuste sisemist piiratust, mille rohkus jätaks Muskist mulje kui kontrollihullust ning paneks põntsu minu ajakirjanduslikule kompetentsile. Minu suureks üllatuseks katkestas Musk mind juba paari minuti järel ja ütles lihtsalt: „Olgu.” Üks asi, mida Musk oskab väga kõrgelt hinnata, on otsusekindlus ja ta austab neid, kes jätkavad ka pärast seda, kui neile on korduvalt ära öeldud. Varem on kümned ajakirjanikud temalt elulooraamatu kirjutamisel abi palunud, ent mina olin olnud ainus tüütu sitavares, kes oli jätkanud Muski esialgsest keeldumisest hoolimata, ning see paistis talle meeldivat.

Õhtusöök jätkus meeldiva vestlusega, mille ajal unustas Musk oma dieedi. Ettekandja ilmus laua juurde tohutusuure kollase suhkruvatist skulptuuriga ja Musk süvenes sellesse, rebides mõnuga magusa suhkruvahu ribasid. Me olime jõudnud kokkuleppele. Musk võmaldab mulle ligipääsu oma ettevõtete juhtidele, samuti sõpradele ja perele. Ta kohtub minuga kord kuus toimuvatel õhtusöökidel, kuni raamatu valmimiseni. Esimest korda oli Musk nõustunud lubama ühel ajakirjanikul siseneda oma maailma ja tutvuda selle peensustega. Kaks ja pool tundi pärast seda, kui olime alustanud, pani Musk käed lauale, tegi liigutuse, nagu hakkaks tõusma, ent peatus siis, vaatas mulle sügavalt silma ja pahvatas välja selle uskumatu küsimuse: „Kas sa arvad, et ma olen hull?” Selle hetke kummalisus muutis mind alguses sõnatuks, samal ajal kui kõik minu närvilõpmed püüdsid taibata, kas see on mingit sorti mõistatus, ja kui on, kuidas peaks sellele kunstiliselt vastama. Alles siis, kui olin Muski seltsis juba küllalt aega veetnud, mõistsin, et see küsimus oli mõeldud rohkem temale endale kui minule. Oli üsna ükskõik, mida ma sellele vastan. Musk peatus veel viimast korda ja avaldas valjult kahtlust selle üle, kas mind võib ikka usaldada, ning vaatas mulle sügavalt silma, et otsusele jõuda. Sekundi murdosa pärast jätsime juba kättpidi hüvasti ja Musk sõitis minema punases Tesla Model S sedaanis.

•

Iga uurimus Elon Muskist peab algama SpaceXi peakorterist Californias, täpsemalt Hawthorne’is, Los Angelese eeslinnas, mis asub mõne miili kaugusel Los Angelese rahvusvahelisest lennujaamast. Just seal leiavad külastajad eest kaks hiiglaslikku Marsi plakatit, mis ripuvad kõrvuti seinal ja juhatavad teed Muski vaheseintega eraldatud kontoriboksini. Vasakpoolne plakat kujutab Marsi sellisena, nagu see on täna: külma ja viljatu punase hiiglasena. Ent parempoolne näitab Marsi üüratu rohelise maismaamassina, mida ümbritsevad ookeanid. Planeet on üles soojendatud ja muudetud inimasustusele sobivaks. Musk kavatseb seda kunagi ka tegelikult saavutada. Aidata inimestel saada kosmoseasukateks on tema selgelt välja öeldud elueesmärk. „Ma tahaksin surra teadmisega, et inimkonnal on helge ja kirgas tulevik,” sõnab ta. „Kui me suudame lahendada säästliku energia probleemi ja liikuda selles suunas, et saada mitut planeeti asustavaks multiplanetaarseks liigiks, millel on oma jätkusuutlik tsivilisatsioon teisel planeedil – et jääda püsima ka kõige hullema stsenaariumi teostumise ehk inimteadvuse väljasuremise korral…” ja siin teeb mees hetkelise pausi, „arvan, et see oleks väga hea saavutus.”

Kui mõned asjad, mida Musk ütleb ja teeb, tunduvad olevat absurdsed, tuleb see sellest, et mingil tasemel need seda kindlasti ongi. Näiteks samal hetkel, kui Muski sekretär on talle just ulatanud mõned küpsised ja šokolaadihelvestega üle puistatud jäätise, räägib mees puhtsüdamlikult maailma päästmisest, endal alahuul jäätisega koos.

Muski kindel valmisolek võtta ette uskumatuina näivaid ülesandeid, on teinud temast jumaluse Silicon Valleys, kus teised tegevjuhid nagu Page räägivad temast austava imetlusega, ja alles tärkavad ettevõtjad püüdlevad selle poole, et „olla nagu Elon”, samamoodi nagu aastaid tagasi püüeldi selle poole, et jäljendada Steve Jobsi. Kuid Silicon Valley on paik, kus elatakse justkui tegelikkuse moondunud versiooni järgi ning sellest jagatud fantaasiast väljaspool jätab Musk endast tunduvalt erilisema mulje. Tema on tüüp, kes tegeleb elektriautode, päikesepaneelide ja rakettidega, mis propageerivad asjatut lootust. Unustage Steve Jobs. Musk on teaduslik-fantastiline versioon P. T. Barnumist1, kes on saanud üüratult rikkaks inimeste hirmu ja enesevihkamist teenides. Osta Tesla. Unusta natukeseks ajaks kõik see halb, mis sa planeedile teinud oled.

Mina olen juba pikka aega olnud viimatinimetatud väite pooldaja. Musk on jätnud mulle endast heade kavatsustega unistaja mulje, kuuludes seetõttu täie õigusega Silicon Valley tehnilis-utoopilise klubi liikmete hulka. See rühmitus on nagu segu kirjanik Ayn Randi fännidest ja insenermõtlemise absolutistidest, kes arvavad, et nende hüperloogilises maailmanägemises leidub Vastus kõigile ja kõigele. Kui meie, ülejäänud, neil vaid teelt eest tuleksime, lahendaksid nemad kõik meie probleemid. Ühel päeval, mis saabub õige pea, suudame kindlasti ka oma aju arvutisse alla laadida, ise puhata ja lasta nende algoritmidel hoolitseda kõige ülejäänu eest. Suur osa nende tehniliste utopistide ambitsioonikatest kavatsustest on äärmiselt innustavad ja nende töös abiks. Ent samas muutuvad need utopistid väsitavaks oma banaalses suhtumises tehnikasse ja kalduvusega tundide viisi lobiseda, midagi olulist ütlemata. Veelgi häirivam on nende kõige selle taga peituv sõnum, et inimolendid on ekslikud ja inimkond ise on väsitav koorem, millega tuleb parajal ajal tegeleda. Kui tabasin Muski mõnelt Silicon Valley ürituselt, kõlas tema pretensioonikas ja pompöösne jutt, otsekui olnuks see väljavõte mõnest tehnilis-utoopilisest näidendiraamatust. Ja mis kõige häirivam, tema maailma päästmiseks loodud ettevõtetel ei läinud sugugi nii hästi.

Siiski olid minusugused küünikud 2012. aasta alguses sunnitud märkama, mida Musk oli tegelikult jõudnud korda saata. Tema kunagi palju kiusatud ja aasitud ettevõtted olid edukad pretsedenditutes asjades. SpaceX lennutas varustust kandva kapsli rahvusvahelisse kosmosejaama ja suutis selle turvaliselt Maale tagasi tuua. Tesla Motors sai valmis Model Si – kauni, ainult elektril töötava sedaani, mis võttis kogu autotööstuse hingetuks ja andis Detroidile kainestava kõrvakiilu. Need kaks saavutust kergitasid Muski kuskilt kahtlastest kõrgustest ärimaailma titaanide hulka. Ainult Steve Jobsil olid ette näidata sarnased saavutused kahes nii erinevas tööstusharus, kui sageli tulid samal aastal välja nii uhiuus Apple’i toode kui ka Pixari menufilm. Siiski ei piirdunud Musk üksnes sellega. Tema oli lisaks kõigele muule esimees ja suurim osanik ka SolarCitys, kiirelt kasvavas päikeseenergiat kasutavas ettevõttes, mis valmistus tollal börsil esmaseks avalikuks pakkumiseks. Mingi ime läbi suutis Musk jõuda suurimate saavutusteni, mida nii kosmose-, auto- kui ka energiatööstus olid aastakümnete jooksul kogeda saanud ning mis jätsid eemalt vaadates mulje, justkui oleks see saavutatud ühe sõrmenipsuga.

Just 2012. aastal otsustasin välja uurida, milline on Musk päriselt, ja kirjutada temast kaaneloo ajakirjale Bloomberg Businessweek. Tollal käis Muski elus kõik tema ustava assistendi ja lojaalse parema käe Mary Beth Browni kaudu. Tema oli see, kes kutsus mind külastama paika, mida ma olen hakanud nimetama Muskimaaks.

Iga inimest, kes esimest korda elus Muskimaale satub, tabab seesama kummastav kogemus. Sul palutakse parkida oma auto One Rocket Roadile Hawthorne’is, kus asub SpaceXi peakorter. Tundub võimatu, et keegi võiks pidada Hawthorne’i oma koduks. See on Los Angelese troostitu piirkond, kus lagunenud majad, kehvad poekesed ja viletsad söögikohad ümbritsevad tohutusuuri tööstuskomplekse, mis tunduvad olevat ehitatud mingi igava ristkülikunimelise arhitektuurilise liikumise laineharjal. Kas Elon Musk tõesti suutis luua oma ettevõtte kogu selle jubeduse keskele? Siis aga, korraga, hakkab kõik tunduma loogilisem, kui näed ligi viie hektari suurust ristkülikut, mis on maalitud suurejooneliselt valgeks, märkimaks „keha, hinge ja vaimu ühtsust”. See on SpaceXi peahoone.

Alles pärast seda, kui oled SpaceXi ustest sisse astunud, tuleb ilmsiks kogu hiilgus, mille see mees on saavutanud. Musk on ehitanud keset Los Angelest päris tõelise raketitehase. Ja selles tehases ei valmistata korraga vaid üht raketti. Ei – seal ehitatakse samal ajal mitut raketti –, kusjuures nullist peale. Tehas oli üksainus hiiglaslik tööala. Tagapool paistsid suured kaubalaadimisplatvormid, mis võimaldasid kohale tuua suuri metallikamakaid, mida transporditi otse kahekorruselise maja kõrguste keevitusmasinate juurde. Ühel pool töötasid valgetes kitlites tehnikud, kes valmistasid emaplaate, raadioid ja muud elektroonikat. Teised töötajad olid erilises, õhukindlas klaaskambris ning valmistasid kapsleid, mida raketid pidid kandma kosmosejaama. Räpirättides tätoveeritud mehed olid kõrvulukustavalt valjult pannud mängima Van Haleni ja kerisid traati raketimootorite ümber. Selles angaaris seisid mõned juba valmis raketikered üksteise kõrval reas ja ootasid veokitele laadimist. Hoone teises osas olid veel mõned raketid valge värvikihi ootel reas. Keeruline oli hoomata kõike tehases samal ajal toimuvat. Siin liikus kogu aeg sadu inimesi, kes keerlesid kõiksugu kummaliste imemasinate ümber.

See on Muskimaal alles esimene ehitis. SpaceX oli omandanud mitu hoonet, mis kunagi olid kuulunud Boeingule ja kus oli valmistatud Boeing 747 keresid. Üks neist ehitistest on kaarja katusega ja näeb välja nagu lennukiangaar. Selles asub Tesla uurimis-, arendus- ja disainistuudio. Just siin mõeldi välja Model S sedaani keremudel ja samuti selle järglase Model X sportmaasturi mudel. Stuudiost välja parkimisplatsile on Tesla rajanud ühe oma akulaadimiskeskuse, kus Los Angelese elektriautode omanikud saavad autosid tasuta laadida. Seda laadimiskeskust on kerge märgata, kuna Musk on siia rajanud Tesla logo kandva valge ja punasega obeliski, mis kõrgub keset lõpmatuna näivat äärteta basseini.

Kui tegin Muskiga disainistuudios oma esimest intervjuud, hakkasin mõistma, kuidas ta räägib ja tegutseb. Ta on enesekindel tüüp, kuid ei suuda seda alati välja näidata. Esimesel kohtumisel võib Musk jätta pigem häbeliku ja vahest isegi pisut kummalise inimese mulje. Tema Lõuna-Aafrika aktsent on säilinud, kuid kadumas, ning selle võlust ei piisa, et kompenseerida Muski ebakindlat kõnemaneeri. Nagu paljud teised insenerid või füüsikud, takerdub ka Musk kõneledes sageli, täpset sõnastust otsides ja satub vahel oma mõttekäikudega põhjatusse esoteerilisse ja teaduslikku urgu, millel puudub väljapääs, pakkumata sel teel mingitki abi või lihtsustatud varianti. Musk arvestab, et sa suudad temaga sammu pidada. Mitte miski tema jutus ei ole häiriv või ebameeldiv. Tegelikult heidab Musk tihtipeale nalja ning võib olla ka tõeliselt sarmikas. Asi on pigem selles, et igal vestlusel selle mehega ripub õhus teatud eesmärgitunne ja pinge. Musk ei jahvata niisama mingit jamajuttu. (Minul kulub umbes 30 tundi, et Musk minu seltskonnas päriselt lõõgastuks, ja laseks mul tundma õppida oma psüühika ja isiksuse teistsugust, sügavamat poolt.)

Enamikul laia haardega tegevjuhtidest on kõikjal ümberringi terve hulk asjaajajaid. Musk liigub tavaliselt Muskimaal ringi omaette. Ta ei ole tüüp, kes hiiliks vaikselt restorani. Tema on tüüp, kellele see restoran kuulub ning kes siseneb sinna autoriteediga ja võimukalt. Rääkisin Muskiga samal ajal, kui ta tegi ringkäiku disainistuudio peakorrusel, kontrollides prototüüpauto osi ja masinaid. Igas tööjaamas kiirustasid töötajad Muski juurde ja jagasid temaga infot. Tema kuulas neid pingsalt, töötles kuuldut ja noogutas, kui oli kuulduga rahul. Seejärel eemaldus töörühm Muski juurest, ja tema liikus edasi järgmise keskuse juurde. Ühes kohas tahtis Tesla disainer Franz von Holzhausen teada Muski arvamust mõnede uute Model Si rehvide ja velgede kohta, mis olid kohale jõudnud, ning Model Xi istmete paigutuse kohta. Mehed pidasid nõu ja läksid tagaruumi, kus kõrgetasemelise graafikaga arvuteid pakkuvad müügijuhid olid Muski jaoks esitluse ette valmistanud. Nad tahtsid demonstreerida uut 3D-viimistlustehnoloogiat – renderdust, mis lubaks Teslal kohendada virtuaalset Model Si ja näha põhjaliku täpsusega ning äärmise detailsusega, kuidas näiteks varjud ja tänavalaternad auto kerel mängivad. Tesla insenerid tahtsid väga seda arvutisüsteemi saada ja vajasid selleks Muski nõusolekut. Mehed andsid endast parima, et Muskile oma ideed müüa, samal ajal kui trellpuuride ja tohutute tööstuslike ventilaatorite müra mattis nende lihvitud esinemise enda alla. Musk, kes kandis nahkkingi, disainerteksaseid ja musta T-särki, mis ongi tema tavaline tööriietus, oli esitluse ajaks 3D-prillid ette pannud, kuid näis kogu esitluse suhtes ükskõikseks jäävat. Ta ütles, et mõtleb selle peale, ja liikus järgmisena kõige valjema müra suunas – tööjaama sügaval disainistuudio sisemuses, kus Tesla insenerid ehitasid tellinguid üheksameetriste dekoratiivsete tornide jaoks, mis pidi püstitatama laadimisjaamade juurde. „Need näevad välja nii tugevad, nagu peaksid vastu ka 5. kategooria keeristormile,” leidis Musk. „Teeks need pisut saledamad.” Hüppasin viimaks koos Muskiga tema autosse – musta Model Si – ning vurasime tagasi SpaceXi peahoone juurde. „Mina arvan, et tänapäeval läheb liiga palju noori ja tarku inimesi õppima internetiasjandust, rahandust ja õigusteadust,” ütles Musk mulle tee peal. „See on osaliselt põhjus, miks me ei ole näinud sama palju innovatsiooni.”

MUSKIMAA OLI MULLE ILMUTUS

Ma oli tulnud Silicon Valleysse 2000. aastal ja asunud elama San Francisco Tenderloini linnaossa. See on piirkond, mida kohalikud soovitavad vältida. Pikemalt otsimata võid sealkandis leida kellegi, kes ajab endal pargitud autode vahel püksid maha ja kakab sinnasamasse, või kohata kedagi, kes peksab bussipeatuses pead vastu ootepaviljoni seina. Kohalikes baarides stripiklubide kõrval löövad transvestiidid külge uudishimulikele ärimeestele ning joodikud jäävad diivanitele magama ja lasevad end täis, nagu oleks tegu mõnusalt laisa pühapäevase rituaaliga. See on San Francisco tõetruu, välkuvate nugade piirkond, mis osutus suurepäraseks kohaks, kust jälgida dot-com’i unistust kokku varisemas.

San Francisco on läinud ajalukku just ahnusega. Sellest sai linn kullapalaviku ajal ja isegi katastroofiline maavärin ei aeglustanud kauaks San Francisco majanduslikku himu. Ära lase end ära petta siinsetel tervisliku hommikusöögimüsli lõhnadel. Hoopis buumid ja pankrotid moodustavad selle koha rütmi. Ning aastal 2000 juhtus nii, et kogu San Francisco haaras enda lummusesse kõikide buumide ema ja ahnus õgis selle linna ära. See oli imeline aeg, kui kogu siinne elanikkond elas vaid ühe fantaasia nimel – kiiret rikkust tõotava internetihulluse nimel. Sellest jagatud väärkujutlusest tekkinud ühise hulluse energia tukslemine oli tuntav, tekitades pideva sumina, mis võnkus läbi terve linna. Ja siis olin siin mina, elades keset kõige pahelisemat San Francisco osa, ja vaatasin pealt, kui kõrgele või kui madalale olid inimesed valmis langema, kui neid hävitas liiasus.

Lood, mis räägivad nende aegade äritegevuse hullumeelsusest, on kõigile tuttavad. Sa ei pidanud õitsva äri alustamiseks enam valmistama midagi, mida teised tahtsid osta. Sul pidi olema vaid idee mingi internetiga seotud asja kohta ja pidid kuulutama seda kogu maailmale, et innukad investorid teaksid su mõttekatsetust rahastada. Ainus eesmärk oli teenida võimalikult palju raha võimalikult lühikese aja jooksul, sest kõik teadsid vähemalt alateadlikult, et millalgi peab tegelikkus taastuma.

Valley asukad võtsid väga sõna-sõnalt klišeed, mis väidab, et töötada tuleb sama hoogsalt, kui pidutseda. 20., 30. ja 40. ning isegi 50. eluaastates inimestelt oodati, et nad oleksid võimelised öö läbi töötama. Avatud ruumiga töökohtade tillukesed boksid muudeti ajutisteks kodudeks ja isiklik hügieen jäeti unarusse. Kummalisel kombel oli mitte millestki millegi tegemine raske töö. Aga siis, kui saabus aeg pinget järele anda ja rihm lõdvaks lasta, oli küllalt võimalusi täielikuks kombelõtvuseks. Tolleaja kuumad ettevõtted ja meediamaailma vägevad näisid olevat võtnud eesmärgiks võitluse selle nimel, kes suudab korraldada vägevamaid pidusid. Vana kooli ettevõtted, kes püüdsid muutunud ajaga kaasas käia, rentisid regulaarselt mõne kontserdipaiga, kuhu tellisid tantsijaid ja akrobaate, avatud oli baar ja laval mängis Barenaked Ladies. Noored tehnoloogiainimesed ilmusid kohale, kallasid kõrist alla Jack Danielsi ja koola kokteile ning tõmbasid teisaldatavates välikäimlates kokaiini ninna. Ahnus ja huvi enese vastu olid tollal ainsad asjad, millel tundus mingit mõtet olevat.

Samal ajal, kui see internetimulli kõrgaeg on hoolega kroonikasse jäädvustatud, on sellele järgnev periood, võrdlemisi tähelepanuta jäetud, mis kahtlemata ei üllata. Palju lõbusam on meenutada ebaratsionaalse joviaalsuse aega kui kogu seda segadust, mis sellele järgnes.

Ütleme ametlikult välja, et plahvatuslik ruttu-rikkaks-interneti-fantaasia jättis San Francisco ja Silicon Valley sügavasse depressiooni. Lõputud peod said otsa. Enam ei hõljunud prostituudid kell kuus hommikul Tenderloini tänavatel, pakkudes tööleminekueelset armastust. („Kuule nüüd, kullake, see on ju parem kui kohv!”) Ja Barenaked Ladies asemel võisid nüüd kuulda mõnd Neil Diamondi tribute-bändi viletsapoolset show’d, saada mõne tasuta T-särgi ja häbiklombi kurku.

Tehnoloogiatööstusel ei olnud õrna aimugi, mida endaga peale hakata. Rumalad riskikapitalistidest investorid, kes olid lasknud end mullil mõjutada, ei tahtnud jätta veel rumalamat muljet, seepärast lõpetasid nad uute ühisettevõtete toetamise sootuks. Ettevõtjate suured ideed asendusid pisitillukeste arvamusavaldustega. Oli tunne, justkui oleks Silicon Valley nagu üks mees taastusravile läinud. See kõlab melodramaatiliselt, ent on tõsi. Miljonitest tarkadest inimestest koosnev elanikkond hakkas uskuma, et nemad leiutavad tulevikku. Ja siis… põmm! Äkitselt läks riskimise asemel moodi ettevaatlik toimetamine.

Tõestused selle epideemia kohta on sel perioodil tekkinud ettevõtetes ja ideedes. Google oli juba tekkinud ja 2002. aastal õide puhkenud, ent see oli erand. Google’i ja 2007. aastal toimunud Apple’i iPhone’i turuletuleku vahel on igavate ja rutiinsete ettevõtete kõnnumaa. Ning need uued kuumad ärid, mis just tegevust alustasid – Facebook ja Twitter –, ei olnud kindlasti enam samasugused kui nende eelkäijad Hewlett Packard, Intel ja Sun Microsystems, mis valmistasid tegelikke asju ja tooteid ning palkasid selleks kümneid tuhandeid inimesi. Järgnevatel aastatel eesmärk muutus ning uute tööstusharude ja suurte uhkete ideede käivitamisega seotud tohutute riskide võtmise asemel hakati taga ajama kergemat raha, pakkudes kliendile peamiselt meelelahutust ja pumbates turule hunnikute viisi lihtsaid rakendusi ja reklaame. „Minu põlvkonna parimad ajud mõtlevad sellele, kuidas panna inimesi uutele rakendustele klikkima,” ütles mulle Facebooki üks esimesi insenere Jeff Hammerbacher. „See on nõme.” Silicon Valley hakkas kahtlaselt Hollywoodiga sarnanema. Samal ajal olid tarbijad, keda infotehnoloogiasektor teenindas, pöördunud sissepoole ning hakanud huvituma ainult enda virtuaalsest elust.

Üks esimesi, kes avaldas arvamust, et kogu see tuulevaikus innovatsiooni valdkonnas võib olla hoiatuseks palju suurematest probleemidest, oli füüsik Jonathan Huebner, kes töötab Pentagoni mere- ja õhuväe sõjalises keskuses (Naval Air Warfare Center) China Lake’is Californias. Huebner on „Leave it to Beaver”2 tüüpi surmakutsar. Ta on keskealine, kõhn ja kiilanev ning talle meeldib kanda töölise stiilist inspireeritud rõivaid: khakivärvi pükse, pruunitriibulist särki ja tugevast puldanriidest khakivärvi jakki. Ta on alates 1985. aastast disaininud relvasüsteeme, seepärast on tal täpne ülevaade uusimatest ja parimatest tehnoloogiatest materjali, energia ja tarkvara vallas. dot-com’i pankroti järel muutus ta rahulolematuks tema kätte jõudvate väidetavalt innovaatiliste leiutiste tegeliku rutiinsuse üle. 2005. aastal avaldas Huebner uurimuse „A Possible Declining Trend in Worldwide Innovation” („Võimalik langustrend ülemaailmses innovatsioonis”), mis oli kas süüdistus Silicon Valleyle või vähemalt kurjakuulutav hoiatus.

Huebner otsustas kasutada puu metafoori, kirjeldamaks, millisena tema innovatsiooni praegust olukorda näeb. Inimene on juba roninud üles mööda puutüve ja jõudnud selle suuremate oksteni, olles teinud teoks juba enamiku tõeliselt suurtest ideedest, mis on kaasa toonud suuri muutusi – ratta, elektri, lennuki, telefoni, transistorraadio. Nüüd oleme jäänud puu otsas kõikuma peenemate okste tippudesse ja tegeleme seal peamiselt kunagiste uuenduste kallal nokitsemisega. Et paberil seda teooriat toetada, näitas Huebner, et elumuutvate leiutiste sagedus on hakanud aeglustuma. Ta kasutas ametlikke andmeid, tõestamaks, et aja jooksul on ühe inimese kohta esitatavate patentide arv kahanenud. „Minu arvates muutub meie tõenäosus teha järgmised 100 olulist uuendust aina väiksemaks ja väiksemaks,” ütles Huebner mulle intervjuu ajal. „Innovatsioon on piiratud ressurss.”

Huebner ennustas, et inimestel läheb selle mõttega harjumiseks umbes viis aastat aega ja see ennustus osutus peaaegu punktipealt õigeks. Umbes 2010. aastal hakkas PayPali kaasasutaja ja üks esimesi Facebooki investoreid Peter Thiel kuulutama mõtet, et tehnoloogiatööstus on inimesi alt vedanud. „Me tahtsime lendavaid autosid, selle asemel saime 140 tähemärki” („We wanted flying cars, instead we got 140 characters”) sai tema riskikapitalil põhineva ettevõtte Founders Fund lipukirjaks. Essees pealkirjaga „What Happened to the Future” („Mis juhtus tulevikuga”), kirjeldasid Thiel ja tema kaaslased, kuidas Twitter 140 tähemärgi pikkuste sõnumitega ja teised sarnased leiutised on inimesi alt vedanud. Ta väitis, et teaduslik fantastika, mis kunagi hoidis tulevikku au sees, on muutunud düstoopiaks ehk antiutoopiaks, kuna inimestel ei ole enam optimistlikku suhtumist tehnoloogia võimesse maailma muuta.

Minagi toetasin suurel määral sedatüüpi mõtlemist, kuni esimese külaskäiguni Muskimaale. Kuigi Musk ei ole kunagi olnud tagasihoidlik selles osas, mida ta plaanib, on vaid vähesed inimesed väljastpoolt tema ettevõtteid saanud näha tema tehaseid, uurimis- ja arenduskeskusi ning masinaparki ja olla tunnistajaks sellele, kui suures ulatuses ta otseselt ja isiklikult selle kõigega tegeleb. Siin leidus keegi, kes oli jätnud seljataha suure osa Silicon Valley eetikast, liikudes kiiresti edasi ja juhtides organisatsioone, mis olid vabad bürokraatlikust hierarhiast, et täiustada suuri, fantastilisi masinaid ja püüda saavutada asju, millel oli potentsiaali teha tõelist läbimurret seal, kus teised seda võimalust näha ei osanud.

Ka Muskil oleks olnud täielik õigus selle epideemiaga kaasa minna. Temagi astus 1995. aastal värskelt kolledži lõpetanuna otse dot-com’i maaniasse ning asutas ettevõtte nimega Zip2 – see oli midagi primitiivse Google Mapsi ja Yelpi vahepealset. See esimene katsetus saavutas kiirelt edu. 1999. aastal ostis Compaq 307 miljoni dollari eest Zip2. Musk teenis tehinguga 22 miljonit dollarit ja paigutas peaaegu kogu selle raha oma järgmisesse ettevõttesse, idufirmasse, millest kasvas hiljem välja tuntud PayPal. Musk sai PayPali suurima aktsionärina fantastiliselt rikkaks, kui eBay omandas 2002. aastal ettevõtte 1,5 miljardi dollari eest.

Selle asemel, et jääda Silicon Valleysse paigale ja langeda samasugusesse depressiooni kui tema põlvkonnakaaslased, läks Musk hoopis Los Angelesse. Tol ajal levinud tavatarkus soovitas sügavalt hingata ja oodata järgmise suure asja saabumist, mis pidi omal ajal juhtuma. Musk aga hülgas selle loogika ja paigutas 100 miljonit SpaceXi projekti, 70 miljonit Teslasse ja 30 miljonit SolarCitysse. Kuigi Musk ei leiutanud just otseselt rahakulutamismasinat, ei olekski ta saanud valida kiiremat võimalust oma varanduse hävitamiseks. Temast sai justkui ühe mehe ultrakõrgeid riske võttev ettevõte, mis otsustas teha topeltpanuseid, valmistades äärmiselt keerukaid tõelisi tooteid maailma kahes kõige kallimas paigas, Los Angeleses ja Silicon Valleys. Võimaluse korral valmistavad Muski ettevõtted kõike alati nullist peale ja neis püütakse leida uusi lähenemisi kõiges, mida kosmonautika-, auto- ja päikeseenergiatööstuses on hakatud pidama tavamõtlemiseks.

SpaceXga asus Musk võitlusse kogu USA sõjalis-tööstusliku kompleksiga, mille hulka kuulusid ka Lockheed Martin ja Boeing. Samuti võitleb Musk riikidega – kõige ilmsemalt Venemaa ja Hiinaga. SpaceX on teinud endale nime tööstusharu odava tarnijana. Aga sellest iseenesest ei piisa, et võitjaks tulla. Tegutsemine kosmosetööstuses nõuab hakkamasaamist poliitika segastes vetes ja kokkupuutumist nii seljasügamise kui ka protektsionismiga3, mis õõnestavad kapitalismi vundamenti. Ka Steve Jobs puutus kokku sarnaste jõududega, kui astus iPodi ja iTunesi turule tuues plaaditööstuse vastu. Kuid muusikatööstuse tujukate ludiitidega oli lausa rõõm suhelda, võrreldes Muski vaenlastega, kes teenivad elatist uute relvade ja uute riikide loomisega. SpaceX on katsetanud korduvkasutatavaid rakette, mis võivad viia kosmosesse varustust ning maanduda seejärel taas Maal, täpselt oma stardiplatvormil. Kui ettevõte suudab selle tehnoloogia täiuseni viia, annab see hävitava löögi kõigile selle valdkonna võistlejatele ja peaaegu kindlasti lükkab mõned raketitööstuse tugisambad mängust välja, kindlustades USA koha maailma juhtiva riigina, kes suudab transportida kosmosesse nii kaupa kui ka inimesi. See ähvardav võimalus on Muski arvates toonud talle palju vaenlasi. „Nimekiri inimestest, kellel ei oleks midagi minu kadumise vastu, on hakanud pikenema,” väidab Musk. „Mu perekond kardab, et venelased lasevad mu ära tappa.”

Tesla Motorsiga on Musk püüdnud muuta tava, kuidas autosid toodetakse ja müüakse, ehitades samal ajal välja ülemaailmse kütuse jaotusvõrgu. Selle asemel, et tegeleda hübriidmasinatega, mis Muski kõnepruugis on mitteoptimaalsed kompromissid, püüdleb Tesla selle poole, et luua üksnes elektril töötavaid autosid, mida inimesed endale ihaldaksid ja mis avardaksid olemasoleva tehnoloogia piire. Tesla ei müü oma autosid edasimüüjate kaudu, vaid veebis ja Apple’i-sarnastes galeriides, mis asuvad peentes ostukeskustes. Tesla ei looda palju teenida oma masinate järelteenindusest, kuna elektriautod ei vaja õlivahetust ega teisi hooldusprotseduure, mida tuleb teha traditsioonilistel autodel. Otsene müügimudel, mida Tesla kasutab, on peamine oht neile automüüjatele, kes on harjunud klientidega tingima ning teenima kasumit just mõõdutundetult kõrgetest hooldustasudest. Nüüdseks on USAs, Euroopas ja Aasias paljude kiirteede äärde rajatud Tesla laadimisjaamad, kus saab auto kõigest 20 minutiga laetud sadade kilomeetrite läbimiseks. Need niinimetatud superlaadimisjaamad ehk supercharging station’id töötavad päikeseenergiaga ja Tesla omanikud ei maksa akude laadimise eest midagi. Samal ajal kui suurt osa Ameerika taristust ähvardab lagunemine, rajab Musk futuristlikke täielikult toimivaid transpordisüsteeme, mis lubavad Ameerika Ühendriikidel saavutada ülejäänud maailmaga võrreldes tubli edumaa. Muski grandioosne visioon ja ka selle äsjane elluviimine, näivad olevat segu Henry Fordi ja John D. Rockefelleri parimatest omadustest.

SolarCitys on Musk pannud aluse suurimale päikesepaneelide paigaldajale ja rahastajale nii era- kui ka tööstuslikuks tarbeks. Musk aitas välja tulla SolarCity ideega ja on praegu selle ettevõtte esimees, samal ajal kui tema onupojad Lyndon ja Peter Rive tegelevad ettevõtte igapäevase juhtimisega. SolarCity on suutnud odavdada tuhandete teenuste hinda ja vähendada kulutusi, saades ise suureks teenusepakkujaks. Ajal, mil puhta tehnoloogia ettevõtted kipuvad hirmutava regulaarsusega pankrotti minema, on Musk üles ehitanud kaks kõige edukamat puhta tehnoloogia ettevõtet maailmas. Musk Co. tehaste impeerium, nende kümned tuhanded töötajad ja tööstuslik võime on pannud turgu valitsevad ettevõtted endale järele jooksma ja on teinud Muskist ühe maailma rikkaima mehe, kelle netoväärtus on kümme miljardit dollarit.

Külaskäik Muskimaale aitas mõnel määral selgitada, kuidas on Musk seda kõike suutnud. Kuigi jutt „inimeste Marsile viimisest” võib tunduda paljudele inimestele hullumeelne või ekstsentriline, andis see Muskile ainulaadse loosungi tema ettevõtete jaoks. Just see kõikehõlmav ja laialdane eesmärk on see, mis hõlmab ühendava põhimõttena kõike, mida ta teeb. Kõigi kolme ettevõtte töötajad teavad seda väga hästi nagu sedagi, et nad tegelevad päevast päeva millegi võimatu saavutamisega. Kui Musk seab ebarealistlikke eesmärke, solvab töötajaid ja tahab oma tempoga neist viimast võtta, mõistetakse seda – vähemalt teatud tasemel – kui osa Marsi plaanist. Mõned töötajad armastavad teda selle eest. Teised vihkavad teda, aga jäävad talle siiski kummaliselt ustavaks, austusest tema innukuse ja missiooni vastu. Musk on välja arendanud midagi niisugust, mis paljudel Silicon Valley ettevõtjatel puudub − mõtestatud maailmavaate. Ta on geenius, kes on seadnud endale eesmärgiks kõige uskumatuma püüdluse, mida keegi kunagi on välja mõelnud. Ta ei ole mitte niivõrd tegevjuht, kes jahib rikkusi, kui kindral, kes juhib oma vägesid kindla võidu poole. Samal ajal kui Mark Zuckerberg püüab aidata sul nunnusid beebifotosid jagada, püüab Musk… no kuidas seda öeldagi… päästa kogu inimkonda omaenda põhjustatud või juhuslikel põhjustel toimuvast väljasuremisest.

Eluviis, mille Musk on omaks võtnud, et kõiki neid ettevõtmisi teoks teha, on ennekuulmatu. Tema tüüpiline nädal algab isiklikus mõisas Bel Airis. Esmaspäeval töötab ta terve päeva SpaceXis. Teispäeval alustab ta SpaceXis, seejärel hüppab oma eralennukisse ja suundub Silicon Valleysse. Ta veedab paar päeva Teslas, millel on kontorid Palo Altos ja tehas Fremontis. Muskil ei ole Põhja-Californias kodu ja ta peatub Rosewoodi hotellis või sõprade juures. Et neid sõprade kodudes ööbimisi korraldada, saadab Muski assistent neile e-kirja küsimusega „Kas teil leidub tuba ühele?”, ja kui sõber vastab jaatavalt, ilmub Musk hilisõhtul ukse taha. Enamasti ööbib ta külalistetoas, aga ta on tuntud ka selle poolest, et jääb pärast lõõgastumist videomängude seltsis lihtsalt sinnasamasse sohvale magama. Siis jõuab ta neljapäeval tagasi Los Angelesse, et tegeleda SpaceXiga. Lisaks on tal eksabikaasa Justine’iga viie väikese poja – kaksikute ja kolmikute – jagatud hooldusõigus ning poisid elavad neli päeva nädalas tema juures. Igal aastal paneb Musk kirja igal nädalal lendamiseks kulunud aja, et anda endale aru, kui hullumeelseks hakkab see kõik muutuma. Kui Muskilt küsida, kuidas ta sellise elurütmiga toime tuleb, vastas ta: „Mul oli raske lapsepõlv, vahest oli sellest abi.”

Ühe külastuse ajal Muskimaale pidi ta leidma aega meie intervjuuks vahetult enne seda, kui läks matkama Crater Lake’i rahvusparki Oregonis. Kell oli peaaegu kaheksa reede õhtul, seega pidi Musk üsna peagi pakkima oma poisid ja lapsehoidjad eralennukisse ja siis kohtuma autojuhtidega, kes pidid ta viima sõprade juurde laagrikohta ning seejärel aitama Muski klannil asjad lahti pakkida ja end laagrisse sisse seada, kui nad pärast pimeduse saabumist kohale jõuavad. Nädalavahetusel oli plaanis matkata. Ja siis pidi lõõgastumine läbi saama. Musk pidi pühapäeva pärastlõunal koos poistega tagasi Los Angelesse lendama. Sealt pidi ta samal õhtul ise New Yorki edasi lendama. Magama. Käima esmaspäevahommikustes jutusaadetes külalisena esinemas. Seejärel minema kokkulepitud kohtumistele. Tegelema e-postiga. Magama. Lendama teisipäeva hommikul tagasi Los Angelesse. Töötama SpaceXis. Lendama teisipäeva pärastlõunal San Josesse, et külastada Tesla Motorsi tehast. Lendama samal õhtul Washingtoni, et kohtuda president Obamaga. Lendama kolmapäeva õhtul tagasi Los Angelesse. Veetma paar päeva SpaceXis töötades. Siis minema nädalavahetusel Google’i esimehe Eric Schmidti korraldatud konverentsile Yellowstone’is. Samal ajal oli Musk äsja lahutanud oma teisest abikaasast, näitlejanna Talulah Rileyst ja püüdis arvestada, kas ta suudab sellesse metsikusse ajakavasse ka pisut eraelu mahutada. „Ma arvan, et lastele ja äridele pühendatud ajaga on kõik korras,” sõnas Musk. „Ma tahaksin leida siiski rohkem aega kohtamisteks. Ma pean endale elukaaslase leidma. Seepärast on mul vaja kuskilt natuke aega juurde saada. Ma arvan, et vahest isegi viis või kümme tundi – kui palju aega vajab üks naine nädalas? Vahest 10 tundi? Ja see on siis minimaalselt? Mina ei tea.”

Musk tunneb harva aja survet, aga kui ta seda teeb, siis on tema korraldatud pidustused täpselt sama suurejoonelised kui tema ülejäänud elu. Oma 30. sünnipäevaks üüris Musk umbes kahekümnele külalisele Inglismaal lossi. Kella kahest kuni kuueni hommikul mängisid nad erilist peitust nimega Sardiinid, kus üks inimene jookseb peitu ja kõik teised otsivad teda. Teine pidu peeti Pariisis. Musk, tema vend ja nõbud otsustasid südaöösel sõita ratastega läbi linna ning tegidki seda kuni kella kuueni hommikul. Siis magasid nad terve järgmise päeva ja istusid õhtul Orient Expressile. Jällegi jäid nad terveks ööks üles. Luksusrongis lõbustas rahvast Lucent Dossier Experience – avangardtrupp, kes tegid akrobaatikat ja ennustasid peopesa järgi tulevikku. Kui rong järgmisel päeval Veneetsiasse jõudis, läks Muski seltskond õhtust sööma ja siis veetis kella üheksani hommikul aega hotelli sisehoovis, kust avanes vaade Suurele kanalile. Musk jumaldab kostüümipidusid ning ühele peole ilmus ta rüütliks rõivastatuna ja võitles päikesevarju kasutades kääbusega, kes kandis Darth Vaderi4 kostüümi.

Üheks oma hiljutiseks sünnipäevaks kutsus Musk 50 inimest lossi – või vähemalt on see Ameerika mõistes loss – Tarrytownis New Yorgis. Selle peo teemaks oli Jaapani steampunk (hõlmab endas peaaegu kõike industrialistlikku, millega on ühendatud sci-fi), mis on kui teadusliku fantastika fännide märg unenägu – segu korsettidest, nahast ja masinate kummardamisest. Musk riietus samuraiks.

Pidustuste hulka kuulus ka „Mikado”, Gilberti ja Sullivani5 loodud Victoria-aegse koomilise ooperi vaatamine väikeses teatris linna südames, kuna ooperi tegevus toimus Jaapanis. „Ma ei usu, et ameeriklased sellest aru said,” arvas Riley, kellega Musk abiellus uuesti pärast seda, kui tema „nädalas 10 tundi” kohtamisplaan läbi kukkus. Küll aga nautisid ameeriklased ja ka kõik teised seda, mis järgnes. Tagasi lossi jõudnud, pani Musk endale sideme silmile, lasi end seina äärde talutada ja hoides õhupalle mõlemas käes ning üht jalge vahel, alustas oma numbrit noaviskaja. „Ma olin teda varem näinud, aga muretsesin, et äkki on tal vaba päev,” selgitab Musk. „Siiski mõtlesin veel, et ta võib tabada üht sugunääret, aga mitte mõlemat.” Pealtvaatajad olid imestusest tummad ja Muski elu pärast hirmul. „See oli kummaline,” sõnab Bill Lee, tehnoloogiainvestor ja üks Muski häid sõpru. „Aga Elon usub asjade teaduslikku külge.” Sellele peole tulid ka mõned maailma parimad sumomaadlejad oma kaaslastega. Lossis seati üles sumoring ja Musk otsustas tšempionile vastu astuda. „Mees kaalus ligi 160 kilo ja need ei olnud mingid lõdvad kilod, vaid lihased,” ütles Musk. „Ma tundsin, kuidas adrenaliinilaeng oli nii tugev, et suutsin ta maast üles tõsta. Ta lasi mul esimese raundi võita ja siis tegi mulle tuule alla. Ma arvan, et mu selg on sellest ajast peale tuksis.”

Riley on teinud Muskile sedatüüpi pidude korraldamise kunstivormiks. Ta kohtus Muskiga 2008. aastal, kui mehe ettevõtted olid laostumise äärel. Naine nägi, kuidas Musk jäi ilma tervest varandusest ja kuidas ajakirjandus teda selle pärast veel naeruvääristas. Ta teab, et nendest aastatest on Muski hinge jäänud kibedus, mis on segunenud teiste Muski elus juhtunud traumadega – imikueas poja kaotusega ja karmi lapsepõlvega Lõuna-Aafrikas – ning et need on jätnud mehe hinge oma jälje. Riley näeb palju vaeva, et sundida Muski ka puhkama ja aidata tal minevikust kui mitte täielikult vabaneda, siis sellele vähemalt leevendust leida. „Ma püüan mõelda välja mõne toreda asja, mida ta ei ole enne teinud ja mille käigus ta saab lõõgastuda,” sõnab Riley. „Me püüame nüüd tema õnnetut lapsepõlve tasa teha.”

Nii siirad kui Riley pingutused ka ei oleks, ei ole need siiski piisavalt tõhusad. Pisut aega peale sumopidu tabasin Muski jälle töölt Tesla peakorterist Palo Altost. Oli laupäev ja parkimisplats oli autosid täis. Tesla kontoris töötasid sajad noored mehed – mõned neist disainisid arvutil autoosi ja teised tegid oma laudadel elektroonilise varustuse katseid. Iga natukese aja tagant oli kosta Muski kärarikast naeru, mis kandus üle terve korruse. Kui Musk sisenes koosolekuruumi, kus ma olin oodanud, märkasin, kui oluline oli paljude inimeste jaoks see, et ka tema laupäeval tööle tuli. Musk ise nägi olukorda teises valguses, kurtes, et aina vähem inimesi töötab viimasel ajal laupäeviti või hilisõhtuni välja. „Me oleme kuradi pehmeks muutunud,” vastas Musk. „Ma plaanisin just ühe üldisema e-kirja saata. Me oleme kuradi pehmed.”6

Sedasorti avaldus näib sobivat kokku meie nägemusega teistest visionääridest. Ei ole raske ette kujutada Howard Hughesi või Steve Jobsi töötajatele samasuguseid etteheiteid tegemas. Asjade ehitamine – eriti suurte asjade ehitamine – on keeruline ala. Kahekümne aastaga, mis Musk on tegelenud ettevõtete loomisega, on ta jätnud endast maha terve hulga inimesi, kes teda kas imetlevad või vihkavad. Ajal, kui ma raamatu jaoks materjali kogusin, võtsid need inimesed järjekorda, et jagada minuga oma arvamust Muskist ja räpastest üksikasjadest, kuidas mees ise ja tema ettevõtted tegutsevad.

Minu õhtusöögid Muskiga ja korrapärased külaskäigud Muskimaale paljastasid selle mehe kohta mitu tõde. Ta on võtnud endale eesmärgiks luua midagi, millel oleks potentsiaali kasvada palju suuremaks kui see, mida tegid Hughes ja Jobs. Musk on valinud oma valdkondadeks õhuruumi ja autotööstuse – millest Ameerika näis olevat juba loobunud –, et teha neis midagi uut ja fantastilist. Selle suure muutuse südames on Muski oskused tarkvarameistrina ja tema võime kasutada neid oma masinates. Ta on liitnud aatomeid ja osakesi viisil, mida väga vähesed on võimalikuks pidanud, ning tulemused on olnud vaimustavad. Tõsi, Muskil puudub praeguseks veel hitt-toode tarbijatele, mis oleks sama populaarne kui iPhone või mis puudutaks enam kui miljardit inimest nagu Facebook. Hetkel tegeleb ta ikka veel rikaste inimeste mänguasjade valmistamisega ja tema noor impeerium võib raketiplahvatuse tagajärjel või Teslades mingi raske vea avastamisel massilise tagasikutsumise tõttu kokku variseda. Ent teisest küljest on Muski ettevõtted juba praeguseks saavutanud kaugelt rohkem, kui tema kõige tulisemad halvustajad oleksid võimalikuks pidanud, ning ootused sellest, mis võib veel ees oodata, aitab küünilistes tüüpides nõrkusehetkedel optimismi tekitada. „Minu jaoks on Elon särav näide sellest, kuidas Silicon Valley võib end uuesti avastada ja tegutseda palju kohasemates valdkondades, kui lihtsalt kiirete IPOde jahtimine ja keskendumine sellele, kuidas lasta välja täiendustega tooteid,” ütles Edward Jung, kuulus tarkvaraekspert ja leiutaja. „Need asjad on olulised, aga neist ei piisa. Me peame leidma erinevaid mudeleid selle kohta, kuidas valmistada olemuselt pikaajalisi asju, ja neid, kus kasutatakse rohkem terviklikku tehnoloogiat.” Jungi mainitud terviklik suhtumine – tarkvara, elektroonika, kõrgtehnoloogiliste materjalide ja andmetöötluse võimsuse harmooniline kokkusobitamine – näib olevat Muski anne. Kui natukenegi silmi kissitada ja pisut hoolikamalt jälgida, võib näha, et Musk kasutab oma oskusi, sillutamaks teed ajastusse, kus saavad ilmsiks unistused hämmastavatest masinatest ja teaduslikust fantastikast.

Selles mõttes sarnaneb Musk palju rohkem Thomas Edisoni kui Howard Hughesiga. Ta on leiutaja, kuulus ärimees ja ettevõtja, kes on võimeline kasutama suurt ideed ja tegema sellest suure ja uhke toote. Tema palgal on tuhandeid inimesi, kes sepistavad Ameerika tehastes rauda ajal, kui arvati, et see ei ole võimalik. Musk, kes on sündinud Lõuna-Aafrikas, paistab nüüdseks olevat saanud Ameerika kõige uuenduslikumaks ettevõtjaks ja kõiki piire ületavaks mõtlejaks ning isikuks, kes kõige tõenäolisemalt viib Silicon Valley palju ambitsioonikamale kursile. Tänu Muskile võivad ameeriklased ärgata kümne aasta pärast ja näha maailma kõige moodsamat kiirteed: transiitsüsteemi, mis saab energiat tuhandetest päikeseenergiat kasutavatest laadimisjaamadest ning milles sõidavad elektriautod. Selleks ajaks võib SpaceX saata rakette välja juba iga päev, viies inimesi ja kaupa kümnetesse elupaikadesse ja valmistades ette pikemaid reise Marsile. Ühest küljest on neid arenguid raske ette kujutada, teisalt näivad need vältimatutena, kui Muskil oleks vaid piisavalt aega, et need teoks teha. Nagu tema endine abikaasa Justine ütles: „Ta teeb, mida tahab, ja ta on oma tegevuses kärsitu. See on Eloni maailm ja meie, ülejäänud, lihtsalt elame selles.”