Оглавление
August Gailit. Lugusid Mr. Ge-st, August Gailitist
Bernard Kangro. NOOR GAILIT. 1. Kui otsime August Gailiti päritolu, ta varaseid jälgi, ta noorusmaad, ta loomingu algidusid ja tagapõhja, mõjusid ta ande kujunemisel, ta varaseid kirjanduslikke näojooni, satume kohe suurtele raskustele. Meil on noorest Gailitist teada vähem kui ühestki teisest meie kirjanikust, varasemast Gailitist pole ühtki pikemat esseed, eluloolised andmed tema kohta teatmeteostes on äärmiselt napid või ebaõiged. Puudub täiesti bibliograafiline ülevaade ta nooreea ilukirjanduslikust toodangust, kõnelemata ta produktsioonist ajakirjanikuna eesti, läti ja vene keeles
2. August Gailiti päritolu, ta vanemate, kasvumiljöö ja lapsepõlve kohta on, nagu eelpool mainitud, andmed meie teatmeteostes puudulikud. Mitte kuigi paljud ei tõsta üles Gailiti päritolu ja rahvuse küsimust, kuigi need on eesti avalikkuses kummitanud kuni viimase ajani. Kirjanduslikud vastased on vahel katsunud teda puhtalt „lätlaseks“ tembeldada. Võib arvata, et seda pole põhjustanud mitte ainult ta lätipärane nimi, vaid ka ta loomingu eripärasus meie kirjanduses. Keegi pole aga vaevaks võtnud küsimust lähemalt vaadelda ja Gailiti loomingu motiive ta pärimustest otsida
3. Millel just ühe inimhakatise vaimses arengus on suurim osa täita, on raskelt vastatav küsimus. Tuntud pärivuse-, miljöö- ja ajateooriad ei anna ükski eraldi sellele rahuldavat vastust, kuid kõigest kokku võime ometi välja selgitada üldsuundi isiksuse kujunemisel. August Gailiti puhul on selle ürgpõhja loodimine mitmetel põhjustel erakordselt erutav
4. Kampmaa kirjandusloos leidub stereotüüpne lause: „Lugemisoskuse omandas väike August varakult vanematekodus.“ Sellele järgneb üks neid varaste imelaste puhul tuttavaks saanud kinnitusi: „Kõneldakse, et ta juba kuueaastasena katsunud lugeda „Fausti“, muidugi teose alguskeeles.“ Kuidas selle lugemise nii varase ajaga ka nüüd on, „Faust“ kuulus küll Gailiti armastatud teoste hulka, mis ilmnes siis, kui Eesti Kirjanike Kooperatiiv „Fausti“ Ants Orase tõlkes välja hakkas andma. Kampmaa andmete kohaselt viidi poiss 1899. aastal Valga läti kihelkonnakooli; see läbi, siirdunud ta Valga linnakooli. Gailit mäletas Valgas elamist vanaema juures, kes oli tragi ning energiline naisterahvas, kamandas saksa keeles. Kampmaa teab, et noor Gailit vaatas kooli õppeaineile üleolevalt ja tegeles juturaamatute lugemisega. 1905. a. sügisel astus Gailit Tartu linnakooli II klassi
5 „Kui päike läheb looja“, August Gailiti esimene raamat, kandis kaanel aastanumbrit 1910 ja pilti, millel naine oli kummargil horisondile vajunud päikese poole. See oli „Sakala“ ja „Meie Kodumaa“ kirjastuse väljaanne, trükitud 2500 eksemplaris J. Reimanni trükikojas Pärnus, pealadu „Meie Kodumaa“ raamatukaupluses Viljandis, 198 lk., hind 75 kopikat. Raamatule oli lisatud sinihallis toonis kunstiõpilase Bundti joonistatud autori pilt ühes allkirjaga, mis palju ei erine ta hilisemast käekirjast. Teos oli pühendatud „Agnia Ivanovnale ja tema emale“ (Gailiti õetütrele ja õele)
6
Willem Grünthal. AUGUST GAILIT. „KUI PÄIKE LÄHEB LOOJA“ Kui päike looja läheb, ütleks meie tavalises keeles tavaline lugeja, kelle võõristust kohe alguses olev näopiltki omane on äratama
K. AUGUST GAILIT, „KUI PÄIKE LÄHEB LOOJA“ Raamat tõmbab oma meeldiva välimusega kohe silmad enese peale. Teda lugedes tõuseb arvamine, et sul mõne uuema läti kirjanduse toote hea ümberpanekuga tegemist on: kirjaniku nimi tunnistab lätlast [gailis = kukk], raamatule on läti rahvalaul alguskeeles motoks pandud, jutu tegelasteks peaksid läti moderni kirjanduse eeskujude järele läti intelligentsi, vähemasti niisuguse suurlinna, kui Riia, elanikke arvama. Aga see on eksitus. Raamat on eesti keeles algupärane. Herra Gailit on huvitav nähtus, ta olla sündinud, aga ära eestistatud lätlane ja kirjutada mõlemates keeltes. „Kui päike läheb looja“ olla tema esimene suurem töö
H. R. SIURU. Mõnda aega juba teeb ajalehtedes endale reklaami uus sõna: Siuru. See on laudkond kirjanikke Tallinnas. Oma isikliku kokkuseade ja kalduvuste poolest mingisugune kompromiss ühe osa Noor-Eesti ja ühe osa „Momendi“ vahel. Vahelüliks ja tseremoniaalmeistriks tuntud Läti impressaario Eestis, niisama ka ümberpöördud. Niipalju kui senised tundemärgid näitavad, ei raja Siuru meie kirjanduses uusi voolusid, ta elab vanadest jäänustest, neid aus hoida katsudes ilmasõjast, revolutsioonist ja kõigist sotsiaalsetest käärimistest hoolimata. Tal on seeria albumeid kavatsetud sama „Siuru“ nime all, mis lähema pildi annavad uue ühingu kirjanduslikust näost, tegevusest ja loomejõu tasapinnast. Silmapilgu-ülesvõttena selle kirjandusliku rühma „eelkaevikutest“ pakub esialgu materjali ainult kuulsaks tehtud Siuru-õhtu „Estonias“ mööda läinud esmaspäeval. Katsun piduettekannete muljetest tõmmata mõnda üldist joont
H. R „SIURU“ I
* „Siuru“ I iseäraldus on, et ta ei teoretiseeri. Ta ei lükka maha vanu ebajumalaid, ega sea üles uusi. Ta pakub, mis ta kirjanikkudel on ja see on tuttav. Tal ei ole lippu, ei märgusõnu. Poliitilise ja majandusliku revolutsiooni tuleleekide paistel tuleb iseäranis esile selle raamatu rahu ja passiivsus. Ta ignoreerib kõike, peale iseenese. Isiku püstaia taga on maailma lõpp. Kas ei ole huvitav vastuolu – elu ja kunsti vahel, ja kas ei oleks huvitav seda vastuolu põhjendada?
H. R. „SAATANA KARUSSELL“ AUGUST GAILITI NOVELLID. Siuru kirjastusel on neil päevil ilmunud veel üks novellikogu, Gailiti „Saatana karussell“. Sisaldab viis novelli. Esimesel kogu pealkiri – „Saatana karussell“, vist sissejuhatava tähendusega. Saatan Peppo tuleb „isiklikult“ naiskloostrisse, eksitab ilusama nunna Kaareni, laseb end viimasega laulatada ja muudab kogu kloostri mülkaks. Alalised orgiad, reostamised ja lakkumised „väntpillide“ möirgamisel. Viimaks läheb Peppol kloostris igavaks, ta teeb Kaareniga pulmareisi. Kaaren murrab kusagil „mängusaalis“ truudust ja põgeneb „küüraka mustlasega“, kes ta hiljem maha jätab. Peppo tasub kätte: teeb enese pankrotti. Kaaren müüb oma ehteasjad, ostab väntpilli ja ahvi ning läheb „nukra saatanaga“ kerjama. Ühel „pimedal ööl“ laanes sünnitab Kaaren „viis sinist põrsast, kõik küüraka mustlase nägu“. Saatan aga põlvitab ja palub jumalat, „sest kuhu läheme nüüd viie sinise põrsaga, keda ometi õhtusöögiks tappa ei saa!“ (Missugune maitserikas palve!?) Siis tuleb lahkumine. „Saatan jooksis ees tantsivana, hüppavana, aga põrsad ajasid teda taga, joostes kui emise järele.“ Kogu sellele lõpustseenile mängib ahv väntpillil polkat. Põrsalikult vali ja raputav draama!
Henrik Visnapuu. „SAATANA KARUSSELL“ Nii hää on kui saad, kaua lämbunud toaõhus istunud, avada aknad. Kohe kaob surumine oimudes ja sügav sisse- ja väljahingamine teeb suurt lõbu. Hää on tunda värsket tuule tõmbust toas, mis teeb meele rõõmsaks ja lahkeks
KAH. AUGUST GAILIT. „SAATANA KARUSSELL“ Maailmas on olemas Saatana kultus. On olemas Saatana kirik, kes kuulutab, et Saatan enne Kristust juba olemas oli, et Piibelgi teda maailma valitsejaks nimetab, ja et Kristus küll teda troonilt heita on katsunud, kuid et need katsed 2000 aasta vältusel tagajärjetuks on jäänud. Sest on ainult tarvis natuke teravamalt ilma ja tema laste tegevust vaadelda, siis nähakse, et Kristuse sõnade järgi käimist ei olegi, et seda ainult silmakirjaks tehakse, kuna aga teod kõik Saatana seaduste täitmine on. Ligimesearmastuse asemel seisab ainult omakasu. Ja kui sa ajalugu vaatad, siis leiad sa temas ainult hästi kordaläinud nurjatusi
KAH. AUGUST GAILIT. „MUINASMAA“
„Muinasmaa“ on autori arvates romaan. Minu arvates on ta följetonistlik jutustus. Ja sellenagi ei ole ta mitte jutustus küllalt, vaid ülemalseletatud hingestruktuuri mõjul rohkem seltskondlik arvustus
Richard Roht. AUGUST GAILITIST. À LA AUGUST GAILIT. Väheste eluaastate jooksul ja sellega ka vähese kirjandusliku tegevuse juures on minust rohkem kirjutatud, kui ma ise kirjutanud, iseäranis aga nekrolooge, mis kõik tühja on läinud
Milli Mallikas. AUGUST GAILIT. JA FÖLJETON. Mul on viimastel aastatel pahatihti põhjust kui ka juhust olnud kirjutada August Gailitist. Olen seda teinud ta üksikute teoste ilmumise puhul kui ka muu seas. On vist üleüldiselt tuttav minu seisukoht A. Gailiti Siuru-päevade toodangu kohta. Juba ta „Saatana karusselli“ kohta asusin teravalt eitavale seisukohale ja ka hiljem, kui Gailit omi „karusselle“ uutes raamatutes paljundas, ei ole nende autoril mitte korda läinud mu südant vangistada. Ei ole siis ka ime, kui mu kirjutused on pahandanud nii hästi „karussellide“ autorit, kui ka ta sõpru ja austajaid, kelle arv ja kogusumma mulle muidugi teadmata, kuid kahtlemata ajalik ja muutlik
August Alle. AUGUST GAILIT. ENNE JA PÄRAST SURMA. Rohu piljardroheline harjas katab taas külmavõet maakamara. Varasest hommikust hilise ööni siristab isalind sirelioksal oma kaasale kõditavaid munemise viise. Päike tõuseb tantsiden hommikul, jalutab võilillekollasena kõrgel sinivõlvil ja õhtu tullen lööb hellitet daamina kokku oma atlaspunase päevavarju Emajõe uttu kaduval luhal. Mahlad nõrguvad maast mööda puutüvesid, pungad kurduvad üle öö ja metsaalust täidab õite ning vaigu uimastav palsam
* Ja, vaata, Issand pani August Gailiti elama Kuld Lõvi Paabeli, et järele katsuda tema neerud ja südame salajamad soovid. Hirmus oli noore Taanieli elu Paabeli metsalise koopan hammas hamba ja küüs küüne vastu ülbe Kuld Lõviga. Kogu see koobas kihas marodööridest ja spekulantidest, hangeldajaist ja avantüristidest. Siin oli Juuda mehi ja lätlasi, armeenlasi ja jaapanlasi, enamlasi ja monarhiste, kokotte ja seltskonnadaame. Kogu seda loomaaeda ühendas ühine piirituse väljaveo huvi diplomaatilisten pakkiden ja Vene sooblite ning briljantide iha. Ümberringi aeti kõige mustemat äri, ent kesk seda soppa istus surnust ülestõusnud Gailit kui jumalamees Buddha roosal lootoseõiel ning vaatas üksisilmi oma naba pääle. Ta mõtles suurt ja sügavat mõtet inimsoo lunastamisest ja ligimesearmastusest
Nii sündis „Päevalehe“ saba all sensatsiooniline number: August Gailiti ja Henrik Visnapuu kirjanduslik isamaa- ja ligimese armastuse abielu rängalt isamaalise seitsmepuudalise kärsaga
Bernhard Linde. A. GAILITI. „PURPURNE SURM“ Ammu juba mitme kirjastuse poolt kuulutatud romaan on kord ometi ilmunud. Need kes seda romaani ehk põnevusega ootasid, olid tahtmata pettunud August Gailiti uuest teosest, kui neil aga niipalju kannatust jätkus, et ohvrimeelselt lõpuni lugeda
KAH. AUGUST GAILIT. „VASTU HOMMIKUT“
Arno Raag. AUGUST GAILIT: „AJA GRIMASSID. FÖLJETONID“ Peale novellisti ja romanisti on Gailit tuntud ka följetonistina. Ta on üks neist vähestest kirjanikest, kes reageerivad ka parodeerides meie avaliku elu sündmuste peale. Gailitil on tüsedat teravpistelist huumorit, mille tõttu mitmedki tema följetonid õige mahlakateks osutuvad
Arno Raag. AUGUST GAILIT: „VASTU HOMMIKUT. NOVELLID“
„Kuid kõik läheb igavaks, mis kordub.“ Sellepärast ei saanud Gailitigi looming kaua püsida selle pinge all. Vahelduvat uudsust oli tarvis. Oli vaja edasi minna. Kuid juba oligi jõutud äärmusse ja nii ei saanud olla vahelduseks enam muu kui tagasilaskumine. Sellisel lool jõuabki Gailit oma viimase aja toodangus paiguti juba päris realistlikule pinnale
Henrik Visnapuu. AUGUST GAILIT: „VASTU HOMMIKUT. NOVELLID“
Johannes Semper. MEIE UUEMA PROOSA. STIILIST [GAILIT] [- - -] Gailitit lugedes jääb ikka tunne, kui viskaks ta elu üle rüü, mis vähe jäik on selleks, et üleni painduda keha järele, mida ta katab. Ta on olemuselt fantast, ja ka realistlikumais tooteis tunneme, et vahemaa jääb alles elu ja kujutletava elu vahele. Ta sõnastusviis on tugevasti individuaalne, ja ta lauset võib kohe ära tunda, sest selles peituvad tunnused, mis korduvad. Ta stiil ähvardas maneeriks kivineda, kuid alles viimase aja novellid on toonud ta käsitusviisi enam painduvust ja mitmekesiteeti
Johannes Semper. „VASTU HOMMIKUT“ (A. GAILITI NOVELLI- KOGU PUHUL) 1. Üldarvamised kirjandusest on enamasti sugereerit eelarvamised, kinnisideed. Laiskus ei lase neid arendada, paindlikuks teha. On tarvis olla väga tugev hüpnotisöör, et põhjani murda senised veended
2. Armukadedusest sündinud valu on ainult üks lüli pikas kannatusteahelas, mida inimene on pandud vedama surmani. Surm on võrdlemisi kerge elu kõrval, mis on puhas kannatus
3
4. Gailiti mõtteilm kannab eetilisi jooni, kuid ta käsitleb seda esteetilisel tasapinnal. Ta kannatuste teooria on lohutamatult raske, kuid selle avaldusvorm on kerge, vahel peaaegu lõbus ja rõõmus. Vaimukus ei jäta Gailitit ka siis jumalaga, kui ta alla laskub süngesse pessimismiilma. See on nipernaadilik lustlikkus ja artistlik kergemeel, mis teda takistab vajumast raskuse vaimu alla. Ta ei anna fantaasia eluõigust käest – vähemalt mitte kunstis, kui ka muidu ta kangelastel-fantastidel elu traagiliselt lõpeb
N. A. A. GAILIT: „VASTU HOMMIKUT“
F. D. AUGUST GAILIT: „TOOMAS NIPERNAADI“ See teos on kahtlemata huvitavamaid eesti kirjanduses. Huvitavate tüüpide ning kujude poolest on meie kirjandus niikuinii juba vaene ning see täisverene kirjaniku boheemlase kuju on meil ainuke ja ületamatu. Ning keegi ei peaks leidma midagi ette heita sellele tublile töötajale talvetoas, kui kevadpäike ta seiklusteiha virgutab. See kahe hoopis erineva elupalgega mees on kummaline oma hingeeluga. Käesolev teos tutvustab meid vaid Nipernaadi suvise palgega, näitab meile selle „rändlindudest viimse“ seiklusi, rännates läbi suve jooksul terve väikese kodumaa
Marta Sillaots. AUGUST GAILIT: „RISTISÕITJAD. NOVELLID“
Marta Sillaots. AUGUST GAILIT: „TOOMAS NIPERNAADI“
Arthur Adson. „TOOMAS NIPERNAADI“ IDEEST JA TÄHENDUSEST „Mustjõgi on öö jooksul vabanend jäisest kattest, tungind kaugele üle kallaste [- - -]. Ahaa! Hüüab tütarlaps mõttes, vaat mispärast ei saand ta magada ning nägi terve öö jubedaid ning kummalisi unesid, vaat mispärast! Ning Loki litsub kaks rusikat silmaaukudesse ja hõõrub nende kui käsikividega uniseid silmi, kord üht, kord teist punast ning külmetavat jalga lumest kergitades.“ Läheb lahti kevad raamatu esimeste ridadega, kus kevadesse hüppavas tütarlaps-kehvikus sümboliseerub vabaduse ärkamine
LAULUVIIS LÕI NIPERNAADI. KUIDAS SÜNDIS POPULAARNE. ROMAANIKUJU. HULKUR TOOMAS LAVAKUJUNA. Vähe on neid, kes ei tunneks Toomas Nipernaadit – muretut hulkuritüüpi ja sulasepoissi, kes rändab täna siin, homme seal ning kes oma elava kujutlusvõimega pahatihti ajab segi tõsielu. August Gailiti „Toomas Nipernaadi“ ei oma võrratut populaarsust üksi meil, vaid ta kuulsus on ulatunud kaugele väljaspoole kodumaa piire. Esmakordselt esineb „Nipernaadi“ kõigi oma seiklustega pühapäeva õhtul Draamastuudio teatris Andres Särevi dramatiseeringus lavakujuna
Hugo Raudsepp. AUGUST GAILIT. „ISADE MAA“ „Toomas Nipernaadis“ on Gailit oma boheemilise lemmiktüübi, oma „viimse romantiku“ aretanud klassikalise selguseni. Suur osa Gailiti eelmisest toodangust tundub eelharjutusena Nipernaadi viimistletud tüübile, kuna järelharjutused oleksid ülearused
R. S. AUGUST GAILIT: „ISADE MAA“ Vabadussõjast on meil ilmunud juba õige mitu romaani, veel enam novelle, luuletusi, isegi poeeme. Kuid ikka on jäädud arvamisele, et tuleb veel oodata seda õiget Vabadussõja eepost, et senised seda rikkalikku ja jõuküllast ainet käsitavad kirjanduslikud teosed on osutunud vaid katseteks, mis pole suutnud anda üldist suurt läbilõiget nii võitlustest rindel, organiseerimistööst tagalas ja kõigest sellest õhkkonnast ning vaimustusest, millega tehti tööd oma riigi loomise algpäevil
Marta Sillaots. AUGUST GAILIT: „KARGE MERI“ Kui Mälk meid oma Saaremaa-romaanides viib tõsielusse, siis kannab Gailit meid selle saare- ja mereromaaniga muinasjutumaailma. Ei saa ütelda, et „Karge mere“ sündmuste-paigal puuduksid tõsioludesse viipavad äärjooned või et sündmustikku poleks põimitud tõsielust laenatud detaile; neid leidub üsna rohkesti: väliselt on kõik usutav ja tõepärane, väli selt on kõik argipäevane. Seesmiselt aga valitseb teoses pühapäev, valitseb unelm ja romantika. Nagu mingi liniku või loori läbi näeme sündmusi, ja tegelasigi näeme nagu hapravärvilise klaasi läbi. Näiliselt nii karge meri on kuidagi unenäoline, näiliselt nii kargeid ja kaineid inimesi ümbritseb luulevinetis
Harald Paukson. AUGUST GAILIT: „KARGE MERI“ Kõigi meie prosaistide seas on õigupoolest vaid August Gailit truuks jäänud selle värvika aja laadile, kus ta proosa julges lennelda luulelisis tuulis, kus proosagi sammus pidulikult – rütmes ja vaimukais pas’des. Nende kaks aastakümmet tagasi valitsenud sõnastusvaistude edasikandjana ei tule õigupoolest arvesse säärased nüüdisromantikud proosa alal, nagu on Leida Kibuvits ja Betti Alver oma võrdlemisi vähe „meeleliselt inspireeritud“ tooniga. Ent Gailitil on säilinud ta meloodia, vahest ainult intiimsemana ja veidi vähem uljana
Harald Paukson. AUGUST GAILIT: „KOGUTUD NOVELLID“ I. Meie raamat muutub viimasel ajal üha esinduslikumaks. Ja seoses sellega meis sisulised huvid raamatu vastu taltuvad: me ei haara enam aina uhiuue järele, ei oota seninägematut ega -kuulmatut, manifeste tuleviku jaoks; meeleldi vaatame tagasi oma kirjanduses, sõelume välja head ja parimat, kogume, korraldame. Me konsolideerume ja soliidistume …
Hugo Raudsepp. AUGUST GAILIT: „EKKE MOOR“ Ekke Moor on imponeeriva välimuse, kuid rakendamatu siseeluga noormees, kuskil vabanimelise Ingelandi rannikul. Ta käbeda tegumoega ema Neenu on saatnud hulk poegi välja suurde maailma, kuid Ekke, oma noorima, selle silmatera, on ta kasvatanud logardiks, et see teiste kombel ei tõuseks pesast lendu, vaid jääks alatiseks memme juurde togida ja kallistada, kuidas parajasti on tuju …
Marta Sillaots. NAISKUJUDE ÜLESANDEST. A. GAILITI ROMAANIS. „EKKE MOOR“ Peamiselt armastusest jutustab „Ekke Moor“ – kõik muu on kõrvalise tähtsusega; isegi nimikangelase rännakute sihiks pole niivõrd eneseleidmine kui teeotsimine tagasi oma armastatu juurde
[- - -]
Valli Voitk „NIPERNAADI“ AUTORIT. KÜLASTAMAS [- - -]
* Umbes säärasena võis kujutleda August Gailiti tuba: Triigi „Proua Nanderi portree“, paar Siuru-aegset futuristlikku joonistust, Anna Põllusaare akvarellportree ning raamatuid nii rohkesti, et kõik pole mahtunud kappi ega riiulisse, vaid moodustavad põrandalt lae poole küünitava riida
Ar. A. „LEEGITSEV SÜDA“ AUGUST GAILITI. UUS ROMAAN. Nüüd on siis ilmunud „Orto“ järjekordne väljakuulutatud romaan ja seega antud lubadus jälle täidetud. Ühtlasi saavad kirjandusest huvitatud ja omal ajal kuulnud, et Gailit „Leegitsevat südant“ kirjutavat, nüüd oma silmaga näha, misuke see teos lõpuks on
Henrik Visnapuu. HELILOOJA JA TEMA EMA. KOLM SAATUST JA KUNST. AUGUST GAILITI ROMAANIS. „LEEGITSEV SÜDA“
Henrik Visnapuu. AUGUST GAILIT 60a. Ühe kaaskirjaniku suurel tähtpäeval käib peast niipalju mõtteid läbi, et ei tea kohe, kust alata. Elulooliste andmete ja teoste üleslugemine oleks puhas formaalsus. Ka komplimentidesse peidetud reservatsioonid oleksid tühi töö ja vaimu närimine, nagu ütleb Vana Testamendi tark Koguja, samuti nagu juubelitel jagatud tunnustused ja kiitused
Henrik Visnapuu. SIURU MR. GE. KÕNETUS. SÜNNIPÄEVA AKTUSEL. Kui August Gailit istuks siin all saalis, loorberitatud toolil, nagu „Estonia“ kontsertsaalis kombekohaselt istusid kõik eesti kirjanduse suurmehed August Kitzbergi ja Eduard Vildega eesotsas, siis ütleksin ma talle nõnda:
Henrik Visnapuu. MÜÜT. UUEST NOA LAEVAST. AUGUST GAILIT: „ÜLE RAHUTU VEE“ Seoses selle uue romaani lugemisega on mul niipalju mõtteid läbi pea jooksnud, et raske on otsustada, millisest servast neid kirja panema hakata
Juhan Kokla. SÜNNIPÄEVA– INTERVJUU. AUGUST GAILITIGA: MÕTE LÄHEB. ÜLE RAHUTU VEE. Närke lumiste, põõsaspuhmastega dekoreeritud avarate põldude keskel asub Ormesta mõis, viis kilomeetrit Örebrost ja kärestikulisest Svartå jõest. Mõisahoonete kolmikust on sinakas - hallikaks võõbatud vasakpoolne August Gailiti pagulas koduks tema juubeliaastal. Linnameest pole temast Rootsis saanud, ent härrasmehelikkust ei tarvitsegi alati linnast otsida. August Gailit on rahul endaga, oma majakesega, Närke looduse rikkustega ja kuigi ta rahakott saatuse poolt on määratud kõhnakeseks, lävib ta samaväärsena ümbruskonna rikaste mõisnikega. Sest rikas vaim on rohkem kui rikas rahakott. Ja nüüd juubeligi puhul käisid rootslased teda õnnitlemas ja kingitusi toomas
P. K. KARIKATURIST. AUG. GAILIT. On iseloomulik, et ta alustas oma loomingulist tegevust karikaturistina. See reetis jalamaid ta kalduvust liialdamisele ja ta poolehoidu lõbusatele seikadele
Heinrich Laretei. NIPERNAADILIK BOHEEM? [- - -] „Fakt“ [=Voldemar Kures] oma mälestustes kokkupuudetest August Gailitiga nimetab teda nipernaadilikuks boheemiks. Kui palju on Gailitil veel nipernaadilikkust, kas tal seda kunagi on olnud, või on see vaid romaanist külgekleepunud klišee, on minul raske otsustada, sest minu kokkupuuted temaga on olnud võrdlemisi sporaadilised ja hetkelised. Kui tal seda kunagi on olnud, siis on vist küll põgenemine kodumaalt, pagulus ja võib-olla aastad (viimast ei taha ma küll kindlasti uskuda) peletanud selle peitu välise vaatleja eest ja see lööb ehk välja veel mõnel intiimsemate sõprade tujuküllasemal koosviibimisel. Väliselt ei nimeta küll keegi Gailitit ei nipernaadilikuks ega boheemiks selle üldiselt tarvitatavas mõistes
Harald Parrest. GAILIT JÄLLE SÕDIMAS. RASKUSE VAIMU VASTU. „KAS MÄLETAD, MU ARM?“
Karl Ristikivi [GAILIT JA SIURU] Siuru proosa esindamine lasub peaaegu täiesti ainult August Gailiti õlgadel. Aga ta oli siurulastest kõige järjekindlam ja jäi oma erilisele laadile ja stiilile truuks ka hiljem. Mis meid Gailiti teostes kõige rohkem võlub, on ta fantaasiarikkus ja stiililine lopsakus ning leidlikkus. Kohati läheneb ta proosa, milles rütmiline element on alati väga tugev, peaaegu luulele, eriti ta varasemais teostes. Ta 1917. aasta raamatuks oli novellikogu „Saatana karussell“, millele lisaks tuli järgmisel aastal romaan „Muinasmaa“, vähem fantastiline, aga selle eest vallutav, robustse huumoriga. Ta järgmine romaan „Purpurne surm“ siirdus aga jälle fantastikasse. Selle kõrval jõudis ta avaldada rea ülemeelikuid pamflette ja följetone – ta „Klounid ja faunid“ on koos Vabbe illustratsioonidega veel praegugi väga nauditav, kuid selle omal ajal aktuaalsed pisted ja torked juba ammugi on muutunud kui mitte arusaamatuiks, siis ometi üsna kõrvalisteks
K. Rx. ÜKS ÜLESÕIDULUGU. AUGUST GAILIT: „ÜLE RAHUTU VEE“
Fakt. NOOR GAILIT
Voldemar Kures. AUGUST GAILIT KÕNELEB. OMA LAPSEPÕLVEST. August Gailiti matusetalitus toimub 13. nov. Örebros, kus lahkunud kirjanik kogu pagulaspõlve jooksul Rootsis elas Ormesta mõisas Örebro ligidal. Põrm toodi kohalikku kirikusse, kus matmistalituse peab praost R. Koolmeister. Lähemad leinajad on abikaasa Elvi ja tütar Aili, kes mõnda aastat juba õpib Stockholmi ülikoolis loodusteadust. Tütar oli haiglas oma isa surivoodi juures
* Bernard Kangrolt, Eesti Kirjanike Kooperatiivi tegelikult juhilt kuulsin järgmist: „August Gailit käis käesoleva aasta mais Stockholmis, kus temaga viimast korda koos olin. Gailit, kes oli tohutult kõhnenenud, juba aimas oma lahkumist ette ja tähendas, et see on vist jumalagajätt sõpradega ja Stockholmiga. Mul tekkis ammu kavatsus hakata koguma Rootsis asuvate eesti kirjanike biograafilisi andmeid, usutleda neid parajal juhul nende lapsepõlve- ja nooruseast ning kõigest muust silmapaistvast ja olulisest nende elus. Maikuus Stockholmis Gailitiga koos olles palusin teda jutustada tema noorusaastaist ja sellest, miks ta ei jäänud Lätti, vaid asus lõplikult Eestisse. Gailit, kes varemalt oma mineviku suhtes oli tagasihoidlik ja kes ikka tähendas, et kirjaniku elulooandmed ei ole tähtsad, tähtsad on ta teosed, kus kõik kajastub, oli nüüd jutukam ja jutustas üht ja teist. Kui katsusin ta kõnelusest kirjalikke märkmeid teha, ütles vestleja, et ta ei kõnele siis midagi, kui tema sõnu üles märgin. „Kõik oluline, mida ütlen, jääb niikuinii sulle meelde, mis ebaoluline, see langeb ära,“ mainis ta. Gailit tähendas, et ta on vanade liivlaste järeltulija isa poolt. Isa oli osanud hästi eesti keelt ja kui ta ehitusmeistrina tegutses Lõuna-Eestis, peamiselt Sangastes, ka kohalikes mõisates, oli August Gailit tihti isa tema töö juures saatnud. Nii oli Gailitil ka muljeid Sangaste mõisast, kus kohaliku rahva hulgas populaarne rahvamees krahv Berg aretas välja laialttuntud Sangaste rukkisordi ja suhtles kohalike eesti põllumeestega kui omasugustega. Ema kohta ütles Gailit, et see oli pärit Koiva tagant ja mõistis eesti keelt puudulikult. Emas olevat Gailiti tõenduse järgi olnud eesti verd, kuid ka saksa verd. Gailit ütles enese kohta, et üks veerand on emas sakslast.“
* Pöördusin ka August Gailiti õetütre, prl. Eliaseri poole, kes elab Rootsis ja on ametis telegraafiagentuuri Reuteri osakonnas. Preili Eliaser ütles: „Olen kuulnud meie perekonnas räägitavat, et Gailitid pärinevad liivlastest, kuid neid liivlasi ei olnud peaaegu enam olemas, olid sulanud lätlaste hulka. Esimest korda aga kuulen, et mu vanaema olnud saksa päritolu. Mu isa ja ema küüditati. Isa on kuulduste järgi surnud küüditamisele järgnenud esimesel talvel. Ta oli sündinud 1885. a. (adv. Rein Eliaser, Tartu rahu delegatsiooni asjadevalitseja ja sekretär ning hiljem meie välisdelegatsiooni liige Londonis ja Pariisis). Mu ema tuli Siberist tagasi, küüditati uuesti ning tuli uuesti tagasi ja on Eestis seejärel surnud. Mu ema ja August Gailiti kaks venda on veel Eestis elus. Vanem vend, mölder ja põllumees Rõuges; pääsis küüditamisest. Ta on nüüd kõrges vanaduses. Keskmine vend oli ka Eestis Läti piiri ääres põllumeheks ja möldriks, küüditati, on Siberist tagasi ja elab Eestis. Palvadredega ei olnud me sugulased.“
August Mälk. PAAR SAMMUKEST. RÄNDAMISE TEED. AUGUST GAILITIGA. KAKS GAILITIT. Kui ma täna mõtlen Gailitile, tõuseb mul ühtlasi ilmekalt meelde ta „Leegitsev süda“
ESIMENE KOHTUMINE. Esimene kohtumine Gailitiga toimus nelikümmend aastat tagasi – Kuressaares
GAILIT JA VISNAPUU. Sellest suvest möödus ligi kakskümmend aastat, kui kohtusin jälle Gailitiga. Nüüd juba palgest palgesse
ÜLE RAHUTU VEE. Jah, nii see tuli, et me ei saanud Tallinna mingit kirjanike maja ega Gailit sellesse korterit. Ei saanud kindlad olla neilegi eluasemeile, mis kellelgi olid olemas, sest maa elas võõraste võimu all, esmalt ühe, siis teise. Ning maa piiridelt esimeses hoos kaugemale veerenud võitlusjoon oli idast uuesti tulemas lähe male
ERIKSDALI LAAGRIS. Jõudsime õnnelikult „üle rahutu mere“, mis oli rahutu laeval olijate ärevil tunnetest, kuid rahulik lainetuse ja tuule poolest. Ei jaksa mõelda, kuidas see mitmekordselt ja eriti tekilastiga ülekoormatud laev oleks saanud vastu võtta suuremat lainetust ja tuult, kõnelemata tormist
RINGI MÖÖDA VÕÕRAST MAAD. Jõulu eel lahkusime Eriksdali laagrist
KIRJANDUSLIKUD MURED. Ühel ööl oli meil pikem kõnelus oma kirjandusest ja selle tähendusest pagulaskonnas. Tähendusest ja saatusest. Ja see näis Gailitil lasuvat eriti südamel, sest kohe kokkusaamisel tähendas ta, et nüüd on võimalus sellest kõnelda
KES JÄTKAB MEIE TÖÖD? Kui palju kordi kõnelesime oma kodumaast! Õieti mitte maast, vaid rahvast ja selle eluteostusest. Vaimsest eluteostusest – selle juures peatusime tihti. Kõnelesime rahvuslikust vaimuleegitsusest ja vaimsusest üldse. Ning siis oli tunda Joosep Maarva ligiolekut. Selle kunstiteostuse probleemid saatsid Gailitis üha üles uut rahutust ja küsimusi. Ja vastuseid, mis polnud head
LAHKUMINE. Ja siis see tuli
Karl Ast Rumor. KUI METS JÄÄB HÕREDAKS. Kui mets jääb hõredaks, siis ei tõsta tuul seal enam rahu likku kohinat, vaid puhub vingelt. Kui kõndijate harvenenud voor ei sõtku enam sammude ühtlast rodu, siis tundub iga uus reast väljalangemine mitmekordse kaotusena. Selliseks kaotuseks on vanema kirjanikkonna enesetundele August Gailiti väljalangemine. Liiatigi tuli see ootamatusena, sest kadunud kirjanik näis püsivat hiljuti veel täie jõu ning loominguvõime juures
Oskar Angelus. GAILIT LÄKS SAKSA KEELDE. VENE EMIGRANTTÕLGI KAUDU. Saksa tuntuimas ajalehes „Die Welt“ kirjutab kirjanik Max Krell kuulsustest, keda ta kohtas viimase neljakümne aasta jooksul või kes talle ühel või teisel põhjusel eriti meelde jäid. Ta oli kuni Hitleri võimuletulekuni ametis suures Ullsteini kirjastuses Berliinis ning tema igapäevane töö kirjastatavate käsikirjade lugejana viis teda ühendusse väga paljude kirjanikega. Muu hulgas on Krellil meeles ka August Gailiti „Nipernaadi“ tõlki mine saksa keelde, kuna raamatu kirjastusse saabumine oli seotud vene emigrandist kirjandusfanaatiku ja tõlgi Trotski algatusega
Arvo Mägi. NOOR GAILIT JA TEMA AEG. 1. Esimese maailmasõja aastad (1914–18) kujunevad eesti kultuurielus lainemurdude ajastuks: järjest süvenev ja tugevnev loomingutahte voog põrkab vastu väliste avaldamistakistuste kaljusid (tsensuur, sõjaaegsed trükkimiskitsendused jne.). Tulemuseks on, kui need vood revolutsiooniaastal 1917 tõkete tagant pääsevad, ristlainetused, palju kohinat, pulbitsemist ja vahtu. Mitme aasta jooksul laekasse kirjutamise produktid ilmuvad äkki nähtavale, eriti rohkearvuliste debüütteoste näol. Näiliselt vaadates lööb Siuru põlvkonna rünnak sisse nagu välk – ometi on selle taga vähemalt poole-aastakümneline loominguline käärimine
2. Väliselt märkab lugeja tolle murranguaja kirjanduses ennekõike eetilist, moraalset protesti, mis oli peajoontes suunatud „iganenud väikekodanliku (seksuaal)moraali“ vastu. Kuulutatakse piiramata erootilist vabadust (eriti teoste boheemlike, autorit ennast peegeldavate tegelaste suhtes). Ohtralt ja häälekalt kasutatud termin „kirg“ õigustab kõike. Lähemal vaatlusel osutub too kirg tänapäeva aspektist enam poeetiliseks kui elamuslikuks. Pateetiliste „kirepursangute“ väljenduslik vorm kipub kujunema trafaretseks, kujutatud elamused ja nende (nais)objektid on vähe individualiseeritud. – Teiselt poolt pole protest viinud kirjanikke vabanemiseni mõnitatud moraalireegleist. Peale sõna „kirg“ on nimelt äraandlikult sõna „patt“ teine sagedasem termin tolleaegses kirjanduses. Tegelased on „patustades“ ikkagi kinni traditsiooniliste tabude küljes, elamusele järgneb järjekindlalt moraalne kassiahastus. Sellest katsutakse üle saada nooruslikult trotsliku hoiakuga: Tegin pattu – mis te mulle ikka teha saate! Tegemist on niisiis vabanemiskatsega traditsioonilise moraali köidikuist, mitte veel vabanemisega
3. Johannes Aavik oma kriitikas „eesti uuema luule“ üle heidab sellele muu seas ette ülemäärast „säravate sõnade“ kuhjamist. Sama kehtib loomulikult tolleaegse proosa suhtes. Kasutatakse võimalikult eksootilisi (sõna laiemas mõttes) termineid. Lilled, kalliskivid, värvid, kunsti ja käsitöö esemed ning võõrsõnad esinevad peagu igal real. (Sama nähtus esineb hiljem arbujate, eriti Alveri ja Talviku juures hoopis taltunumas ja kunstiliselt otstarbekamas käsitluses.) Tooksime mõningaid tüüpilisi näiteid ajastu lüürikast kui ka eepikast:
Ka noor Visnapuu, kelle värsis on meloodia tähtsam kui pildistik, maksab vahel lõivu ajastu stiilipitoresksusele:
Pole raske leida sugulasnäiteid ajastu proosast: Puhkevad pungadest meeleolu lilled, lõhnavad suured unistuste buketid. Ma hingan nende südantpigistavat aroomi, oma palge surun ma neisse nagu naise pehmeisse juukseisse
Siin on spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, kiivreid ja mõõku, klaasist ja metallist peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning purpurkuubi
Too oli kuldjumeline suvi. Purpurpunasena tõusis päike suurlinnatagustest madalmaadest, rändas lõõskavana üle taeva ja veeres sumbununa ning rambena merelinnadesse
Tuhat lillelist lootsikut ujub allavett, orjade pingutades pruune lihakseid. Ning igas lootsikus naine, igas lootsikus naine kui ainsaks silmapilguks lõkkele lööv roos, kui rakett, mis särab sekundi, ainult sekundi, et juba sündides surra. Et praksudes sätendada, hiilgada ning kustuda siis jälle
Oli rohkesti kokku voolanud ka tõbiseid, vigaseid, nõdra meelseid, kes laulsid, tantsisid ning nõidusid. Nende laulud olid kui sügistuule vingumine, aga tants oli trallerdus lumes. Olid ka prohvetid, kes istusid alasti lumes ning rääkisid valju häälega viimse kohtumõistja tulekust. Ta sõidab lõvidega kaugelt lõunast, säältpoolt taeva sinetust, ta sõidab lõunast, katkude ning õnnetuste mailt
Kaleidoskoopiline värvikirevus, mingi sõnamosaiiklik sära iseloomustab ajastu stiilikudet. Siin on tõepoolest värvide ja kontrastide kuhjumist. Sajandi alguskümnendil valitsenud impressionistlik varjundirikkus (Tuglase „Õhtu taevas“ ja osalt veel „Felix Ormussonis“) annab hiljem maad ekspressiivsele stiiliteravusele, kus varjundite asemel ristlevad järsud vastuolud, kontrastid. Tegemist on mingisuguse uusbarokse, teatraalse stiili paisutamisega. Ometi osutuvad võtted (värvikus, ohtrad võrdlused, kordamised) tihti korduvaiks, stiilile on omane teatav manerism. Impressionistliku pehmuse ja pastelltoonide asemel domineerib (eriti teostes, kus aineala ebareaalne või eksootiline) ekspressiivselt kalk ja külmavõitu valgustus
Ah, kui keegi aga oleks vaadanud ta aknast sisse, nii mihkli päeva ümber, kui elu kees siin kui linna elavamail uulitsail. Kuidas hüppas Puulaane köster oma puujalaga keset kõrtsi, vaatajate naerulagina saatel. Kuis peksis rusikaga lauale mõisa kubjas Henrik Kenk! Kuis hirnus hobusena kohalik sepp – järeleaimamatu meister oma ametis!
Tollel sõnapildil leidub juba vastseid flaami nn. talupojamaalijate juures (Adriaen Brouwer, Adriaen van Ostade, Pieter Brueghel). Üldiseks stiilitendentsiks on aga suvitaja silmade läbi nähtud maaelugi maalida „ilusamaks“ – ja kohati verevaesemaks. 4. Reisiromaan – tõenäoliselt välja kasvanud kelmiromaani ja proosalise reisikirjelduse sünteesist – on tuntud romaaniliike 18. ja 19. sajandil. Kunagi möödunud sajandi lõpul areneb sellest suvitusromaan. Meil võis see tekkida alles siis, kui oli juba olemas eesti boheemlane (kirjanik, kunstnik, muusik), kes maale suvitama võis minna. Ärkamisajal elasid ju kirjanikud suuremalt osalt maal, maamiljöös polnud neil midagi „eksootilist“ – oli tarvis kohvikuboheemi, „santlaagrit“. Muidugi kuulub ajastu iseloomustusse ka tõik, et meie suvitusromaanide kirjutajad kõik ise maal olid üles kasvanud – boheemlase suhtumine maamiljöösse kui „võõrasse“ on niisiis poseeriv teesklemine
5. August Gailit debüteerib vara (nagu Eduard Vildegi). 18–19-aastase noormehe esikteoseks on 1910 ilmunud umbes 200-leheküljeline jutustus „Kui päike läheb looja“. See on ekspressiivselt stiliseeritud sõnastusega, täpsemalt märkimata tegevuskohaga lugu kahest mehest (kirjanik Rubo ja näitleja Sikard) ning kahest naisest (teine neist lõbunaine) ja lõpeb kirjaniku surmaga ilusa Alaida noa all. Inimesed on saatuse mängukannid ja teose põhimeeleolu sünge, hoolimata lõpus helisevatest kelladest
Inimesed jooksevad kirikus ringi. Pääsmata hulluses hammustavad üksteist, kägistavad, tallavad põrandale. Viimses heitlemises ringutavad käsi. Õpetaja kukub Kristuse puulõike ette ning üle tema langevad seintelt põlevad pildid. Tule lakkuvad verised keeled sirguvad, venivad, tõusevad tornist kõrgemal e, kattes kirikut purpurpunasesse hullusse. Kogu niminovellis põgenevad kurja naise eest rätsep, lõõtsapaikaja ja kirstupanija, varastades papi käest selle võluvaiba, mis nad peaks viima muinasjutulisele Helloli saarele. Idamaa muinasmaailmast pärinevat motiivi on käsitletud groteskse huumoriga, millele lisandub lõpuks unistuste täitumatuse melanhoolia. Vaip jääb igaveseks õhku rändama, mehed ei leia iialgi oma unistuste saart. Romantiline kauguste otsimine jääb igavese ihana inimeste sisemusse küdema
Kitsad, kõverad uulitsad looklevad kiirte jõgedena, lõigates tükikesteks kihavat linna. Särtsudes lendavad tramvaid, röhkides tormavad autod, kapjade plaginal jooksevad hobused. Ning linn müdiseb värisedes kui hiigla raudelajas, verine haav karva sel rinnal. Novelli „Kollane hullumeelsus“ minategelane elab kaasa hetkelise peo kuskil linnas ja selle ligiduses sõja ajal (mille põhjustest, võitlevatest pooltest ja lähemast arengust me midagi ei kuule). Minategelane võtab koju kaasa ühe oma deliiriumihoos nähtud sinistest kuradikestest. Tollest Perkolist (kas assotsieerunud soomekeelse „perkele’ga“?) kasvab pikapeale noormees, kes oma välimuse inetusest ja kommete jõhkrusest hoolimata võrgutab ära minategelase naise Asta ning läheb temaga minema, kuna mahajäetu avab kõik uksed-aknad sõjanäljastele. Rahvusvaheliselt tuntud alraune-motiiv on võib-olla kulgenud autori teadvusse saksa kirjanike Gustav Meyrincki („Golem“, 1915) või H. H. Ewersi („Alraune“, 1911) vahendusel
Põlevad sambad hakkavad paukuma kui käiks kõue vanker üle taeva. Põlevate inimeste kõhud lõhkevad, heites välja kollaseid soolikaid kui usse. Nad ripuvad alla: limavad, auravad, verised soolikad. Sõjamehed kisuvad neid piikidega ning pilluvad tagasi tulle või õhku. Taolise trotsliku (ja ilmselt lugejat ärritada tahtva) pildisarja kõrval tundub samaaegne Tuglase „Saatus“ oma saatussüngusest hoolimata idüllilise pildiraamatuna
6. Nende dramaatiliste tundepursangute ja viimsepäeva-meeleolude kõrval mõjub suvitusromaan „Muinasmaa“ idüllina. Tegevuspaik on siin reaalne, peamiselt lõunaeestilik suvine maastik, külamiljöö – mis ei anna võimalusi taevani tõusvaks ekstaasiks või veritulisteks maailmahuku kujutamisteks. See on pigem impressionistlik realism, millesse kohati on põimunud rustikaalset lopsakust. Suhtumine probleemidesse ja miljöösse on humoristlik. Minategelast, kirjanik Morinit vaadeldakse tugeva eneseiroonilise prilli läbi. Suhtumine teise seiklejasse, praktilise meelega Bruno Ermsi, on kergelt üleolev. Kogu käsitluslaadis on tunda kerget följetonistlikku hõngu
Ilmale sündinud uitajaks, elan jumala lahkusest nõnda, kuis juhtub ja võimalik. Antud ametiks unistada, armastada, vaadelda leekides pilvi, sosistada naisele ilusaid sõnu ning suudelda ta õrnu huuli ja silmi. Ning ei midagi muud, ei midagi muud! Olla elus vaatlejaks, olla laastuks tormis, loota jumala lahkusele. Sangviinilist tujude vaheldust, meeleolude heitlikkust kriipsutatakse ka edaspidi alla: „sina viskled siia ja sinna kui liblikas päikesepaistes.“
7. Novellikogudes „Vastu hommikut“ (1926) ja „Ristisõitjad“ (1927) kujuneb välja Gailiti kirjanduslik stiil ja pale – sünteesina ta varasema loomingu eri suundadesse vedavatest pürgimustest. Liigne ekspressiivsus, sõnade ja võrdluste kuhjamine annavad maad tasakaalukamale esitusele, küpsele stiililisele läbitöötlusele. Teiselt poolt suvitusromaani kohati veel följetonistlik, hõredavõitu, talupojarealismi ja vestelise impressionismi vahemail kõikuv stiil muutub tihedaks, värvikaks ja gailitlikult üllatusrikkaks
Endel Nirk. PEIARIMÄNGUD. ELU SÜGAVIKE KOHAL. August Gailiti osa eesti kirjanduses võiks võrrelda Ado Vabbe osaga meie kujutavas kunstis. See pole juhukõrvutus: nad olid eakaaslased, uusimate suundumuste ühtviisi võimekad esindajad, ka ise oma loominguliste taotluste lähedusest teadlikud
Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmust teed
Ta oli pikk ja kuivetanud, nägu oli põlenud ja sooniline, suur kõver nina oli ees kui põiki kirves. Ta käis nagu harakas edevalt hüpates ja kareldes, pikad käed vehklesid kui lipud tuules. Jalas olid tal säärikud, suured ja lohisevad kui harmoonikad. Kaelas rippus tal kannel, ning muud varandust kaasas polnudki. Lai rind oli eest lahti, must kaabu oli visatud kuklasse. Ning ta läks vilistades ja trallitades. Oma hilisemal eluperioodil on Gailit meenutanud vestluses Bernard Kangroga „Toomas Nipernaadi“ idee tekkimist: selle algimpulss tulnud mingil teatrietendusel Berliinis, ja nimelt rütmielamusena, ühe mehe sammude kajana. Too meloodiakatkend olnud muide leedu algupäraga laulukesest
… Nagu tookord, kui ta käis Siimen Taraga kohtus. Üsna tühise asja pärast. See juhtus Siimen Tara pulmas, nad olid pisut joobnud ja kiitlesid, kumb elus on rohkem tapnud hülgeid. Sõnale järgnes teine ja kolmas veel vängem ja siis ütles Tehve Lamm: ole hoopis vait, Siimen Tara, sest sina ei olegi väärt mees! Ja sinu noor naine on vaene, mina koputasin tema seitsmeteistkümne kasti kaanele ja kõik nad kõmisesid vastu, sest nad olid lausa tühjad ega olnud sinna pandud isegi kive ja nartse mitte! Aga see oli muidugi vale, oli otse häbematus nõnda kogu pulmarahva kuuldes räusata, seepärast hüppas Siimen Tara, punane nagu härg, laua juurest ning virutas tugeva hoobi otse Tehve Lammilenäkku. Hea küll, karjus Tehve Lamm, löömine tähendab jõledat haavamist, seda ei suuda lahendada ei pastor ega tulikuülem konstaabli ülesannetes – ma kaeban sind kohtusse! Kas juba täna? Küsis Siimen Tara. Kas või täna, vastas Tehve Lamm. Hea kül , ütles Siimen Tara naisele ja pulmalistele, teie võite siin pisut edasi pidutseda, meil on Tehve Lammiga kibe käik kohtusse. Ning nad võtsid jullad ja läksid üle jää. Linnas mõistis kohtunik Siimen Tara kolmeks päevaks aresti või kümme krooni trahvi, sest ta ei tahtnud sugugi rääkida, miks ta oli löönud oma sõpra. Need on kodused asjad ja neid ei kanta laiutamiseks linna, lausus ta jonnakalt. Ja kui nad väljusid kohtust, arutasid kaua, kas peab Siimen Tara peab maksma kümme krooni või minema kolmeks päevaks istuma. See on ometi suur raha, jumal hoidku! hüüdis Tehve Lamm. Minagi arvan seda, vastas Siimen Tara ning läks paluma, et ta võiks kohe oma karistuse ära kanda. Tehve Lamm aga pidi sõpra ootama. Ta viis julla sadamast pisut kõrvale ning ööbis siin, sest temagi ei tahtnud maksta võõrastemaja toa eest. Ta külmetas kolm päeva ja kolm ööd oma jullas ning oli kade, et mitte temale ei määratud karistust. Ta oli rõõmus kui nägi lõpuks Siimen Tara sammuvat julla poole, ta jooksis temale vastu ja vehkis kätega. Jumalale tänu, nad saavad nüüd ometi kord koju. Kuid siis juhtus sama häda, mis nüüd Eerikuga ja Toomas Andlaga. Jää muutus rabedaks ja mädaks, nagu astusid sammu, nii sulpsatasid vette. Ning tõusis torm, see lõhkus jää pankadeks, nad hüppasid ühelt tükilt teisele, kuid tuul oli otse vastu ning kuidas nad ka ei püüdnud, jää triivis neid kogu aeg tagasi. Nõnda olid nad teel üle nädala, neil polnud kaasas ei toitu ega jooki, ja kui lõpuks randusid, olid nagu habetunud luukered – vii kas või kohe kabelisse. Tegemist on rannarahva hulgas laiemalt tuntud loo variandiga, millele kirjanik on andnud oma käe järele groteskse paisutuse. Esiteks sellega, et sajakilomeetrilisele kohtuteekonnale üle kahtlase merejää minnakse otse pulmalaua äärest, jättes mõrsja ja pidulised sinnapaika. Teiseks sellega, et tõeliseks karistatuks osutus hoobi saanud õigusenõudja, kes nüüd takkapihta kolmeks ööpäevaks lageda talvetaeva alla külmetama jääb. Ja lõpuks sellega, et mõlema asjaosalise mehise ülesastumise tasuks on nädalapikkune koduteekond läbi nälja ja igal hetkel näkku vahtiva surmaohu
– Kestab vist kaua meie sõit? küsib Katrina – Kaua, vastab Matt Ruhve – Eks möödu öö ning järgmine päevgi lisaks – kui ei tule tormi – Ja kui tuleb torm? – Kui tuleb torm või ebasoodus tuul, siis, jah, ehk ei jõuagi säärase paadiga saarele, ütleb kalur. Nõnda? Ja seda lausub ta nii lihtsalt ja otsekoheselt, ta hallid silmad vaatavad nii süütult, nagu poleks ta selles ettevõttes üldse asjaosaline. Ja muidugi, Katrina teab, kui tuleb torm, siis pole pääsu, nad asuvad kaugel randadest nii üksikult ja abita. Miks too mees ei sõitnud tagasija ei parandanud mootorit? Midagi kihvatab Katrina hinges, mehe rahu otse häirib teda. Jumal küll, paat on ehitud kaskede ja vanikutega, see on õieti nende pulmapaat ja pulmasõit, ent mees vaid sõuab ja sõuab ning ümberringi pole muud kui vesi ja taevas. Meri kiirgab ja sätendab endiselt, tiine päikesest ja rahust – lai ja suur kui ääretu mõõtmatus kaugete randade vahel. Just tiine päikesest ja rahust, nagu too meeski tema ees, kel e nimeks on Matt Ruhve. Kui nüüd tõuseks tuul, mustad pilved ujuksid taeva ning vali kiunahtus käiks üle vee? Kui nüüd tõuseks laine, üha paisudes ja sirgudes, ahned suud täis roosatavat vahtu? Kui paat hakkaks laastuna hüplema ning ruttav laine viskaks aerud rüppe? Jah muidugi, olgu see nüüd patt või mitte, aga Katrina otse igatseb tormi. Võib-olla siis viimses hädas Matt Ruhve haaraks ta pihast, pigistaks teda, väikest ja värisevat, oma rinna vastu, ning silmad oleksid täis kurbust ja ahastust. Siis, kui tuleks torm. Silmas pidades Gailitile muidu kõiges karakteerset liialdav-äärmuslikku laadi, on omajagu ootamatugi see range piir, mis kõnesolevas teoses on seatud seksuaalse valdkonna riivamisele. Vaevalt küll, et oma trotslikkuse poolest tuntud autor oleks niivõrd arvestanud heakodanlikku kombekust ja seega ka kirjandusele lubatavat – pigem toimis ta nõnda soovist hoiduda maitsetusest ja odava, laadaliku menu vahendeist. See kujutuse talitsetus ja kargus on täiesti kontrastne rahvalikule arhetüübile, kus ju sellel alal valitseb robustne otsekohesus, liialdav lõõp ja hirnuva vitaalsuse ülemeelikus (ehkki mitte säärasel kujul kui kusagil Itaalias või Lõuna-Ameerikas). Seksuaalsuse ülespuhumisele vastandub Gailiti romaanides rohkem platooniline unelemine-fantaseerimine, kõigi soovide täitumise kujutusele kättesaamatuks jäämine. Kui ka Kadri Parvil ja Epp Loonal on lastekarjad ümbruskonna meestega, siis kuuluvad nende lood minevikku ja neid ei kavatsetagi lugeja ette maalida – neist on ju saanud matroonid, mitte pordunaised. Ja ega olegi põhjust kõrvutada kahe maailmasõja vahelist kirjandust avameelsuseastme poolest nüüdisaegsega: see, mida romaanis loomulikuks ning enesestmõistetavaks peeti siis ja peetakse seksuaalrevolutsiooni-järgsel ajal, on väga erinevad asjad. Henry Miller oli küll Gailiti eakaaslane, kuid toona ikkagi niivõrd erandlik, et jäi ka Ühendriikides tsensuuri poolt keelatuks ja tema tõlkimine maakeelde poleks saanud kõne allagi tulla. Juba Rumorit ja Rohtu peeti meil ropuks küllalt, koguni Tammsaare „Elu ja armastuse“ politseilik konfiskeerimine ebakõlbelisuse pärast oli tõsiselt kaalumisel
Rutt Eliaser. ONU AUTS. MÄLESTUSI. AUGUST GAILITIST. Nii kaugele kui ma oma lapsepõlve ja nooruse päevi tagasi mõtlen, on seal alatihti mälupilte August Gailitist, onu Autsist – nagu teda perekonnaringis kutsuti – minu ema nooremast vennast. Esimeses kodus, mida mäletan, oli saalis Triigi tehtud August Gailiti elusuurune (või suurem) portree – istuvana kerges tugitoolis, ta oli sellel noor, juuksed olid veel peas. Seda peeti heaks pildiks, nagu olen hiljem kuulnud. Ju ei olnud Autsil endal tol ajal veel pidevat omaette korterit ega kodu, et see maal meil oli: kuhu ta pärast jäi, ma ei tea. Muidugi mäletan ma täpselt ka tema nikerdatud luupeaga keppi, mida ta vist Venemaa reisidelt oli kaasa toonud: luust käepidemesse olid igasugused loomad nikerdatud, karud, koerad jne., lastele eriti huvitavad. Minust aasta vanem vend oli veendunud, et keppi on peidetud salajane mõõk, peab vaid teadma, kuhu risti kujulise kepipea peale vajutada, aga seda ei läinud meil korda kindlaks teha
ILMUMISANDMED
NIMELOEND
