Читать книгу Klounid ja faunid - August Gailit - Страница 8

Maara sõitis Vilno.

Ütles: olla tarvis korraldada mõned asjad, olla tarvis rääkida sugulastega üht ning teist. Ma ei pärinud midagi, sest näen ta rahutust ja kurbust, mis kasvab iga päevaga. Näen, kuis viskleb kui kala, sattunud liivale. Ning nüüd on tühjus ja külmus mu majas, juba mitmendat päeva järgemööda. Mingisugune rahutus piinab ka mind, et kõnnin kui süüdlane Issanda palge ees. Kõnnin ja mõtlen, aga rahutus kasvab kui torm, ikka sirgudes, ikka kõrgemalle sirutades valged, vahulised pääd.

Isegi meri on juba mitmendat päeva vahus. Puhub külm põhjatuul. Kajakad lennanud merelt kokku ning tiirlevad suurtes salkades üle kalurite onnide. Terved päevad ja ööd kostab nende raugemata kisa tuule vinguvas hulumises. Pargis on murdunud mitmed puud ning tuul kannab lehti kui heitlevaid linde. Kalurid aga lärmitsevad kõrtsis ning ootavad tormi raugemist.

Kusagil, mitte kusagil ei saa enam rahu. Ei teadnud isegi, et see tütarlaps kasvanud nii sügavasti mu ellu. Tema nutab, aga pisarad veerevad minu silmist, temal kurbus, aga käsi ringutan mina. Mis saab temast ning minust ja kõigist teistest, kui Issanda arm ei paista enam meie pääle. Jooksevad pilved, mühavad männid, kisavad kajakad, aga inimene langeb murede koorma all kokku kui tuhk.

Ning tuletan meele kurbuse põhjust.

Neid oli kaks. Sõitsid süstadegaTammunastVindavi, kuid tormi tõustes eksisid merel mitu päeva ning jõudsid lõpuks Ulmaleni. Üks neist oli noor üliõpilane, kes süsta siia jättis ning hobusega Liibavi sõitis, et säält rongiga Eestisse tagasi kihutada.Ta oli uhke herra, kes kauaaegse merelviibimise tõttu ära oli külmetanud, kärkis kalurite pääle pahaselt, et tal mingisugust lusti polla siia pikemaks peatama jääda. See olla närune kalurite pesa, kus pääle nälja ja roppuse midagi ei tuntavat. Laskis enda mässida vaibasse ning sõitis sajatades minema.

Teine vaatas toimetamist rahulikult päält ega lausunud midagi. Ta jalutas mõned tunnid rannas, kuivatas päikeses märga kuube ning ostis kaluritelt suitsetatud kala. Nii askeldas ta rannas terve päev. Õhtu jõudes astus minu poole sisse ja rääkis, et tahta minu juures veidi peatada, et tormi raugemist ära oodata. Olin rõõmus külalisele, sest sel suvel ei näidanud keegi võõras siia oma nägu. Kuid tähendasin ühtlasi, et torm võib veel nii mõnedki päevad kesta. „Hää küll,” vastas ta muheldes, „tahan siit süstaga Tammunasse tagasi sõita, aga kiiret mul pole.”

Ta oli imelikult vaikne, kohmetu ja närvlik, rääkis tasa ning imeliku muhelusega. Ta huuled olid võrdlemisi kitsad ning värisesid ühtsoodu, niipea kui avas suu. Ta näol mängles ikka mingisugune mesimagus naeratus, naislik abitus ja koketerii. Ta ei tõstnud iialgi häält, see oli alati ühesuguse pehme kõlaga, kus isegi üksikuid sõnu alla ei rõhutatud. Ei sattunud iialgi vaimustusse, ei žestikuleerinud, ei teinud kärsituid ega äkilisi liigutusi. Ning ta nimi oli Arthur Valdes. Olla kirjanik.

Nähtavasti oli ta mõne talupidaja poeg, kes end äärmuseni oli distsiplineerinud, et varjata omi talumehelikke instinkte. Nähtavasti oli ta õige palju lugenud ning reisinud, kuid ei midagi ise kaasa elanud. Ta oli äärmuseni kohmetu seltskonnas ning võõrad inimesed mõjusid ta pääle halvavalt. Kuid kõige selle juures oli ta iseteadlik ning kindel enesesse.

Tal olid käharad tõrvmustad juuksed, kõrge otsaesine, imelikud rohelised silmad, mis aga tihti muutsid värvi. Ta nägu oli tõmmu, huuled punased, huulte nurgis kaks sügavat sentimentaalist joont, mis närvlikult mänglesid. Õlad olid laiad, pää suur, käsi hoidis küünarnukkidest saadik ikka imelikult ette, käsi pikalt isegi teretamise juures mitte välja sirutades. Kandis lihtsat laia ülikonda, kuid habet ajas korralikult iga päev, ettevaatlikult seda puuderdades ja lõhnaõlitades.

Oli kui kaks inimest ses isikus: üks väliselt distsiplineeritud, viisakas, esteet, kes tundis kirjandust ja poliitikat, kes oli käinud võõrail mail ning oskas jutustada huvitavaid lugusid, teine aga talupoeglik tüüp, mingisuguse kultuurita, mingisuguse esteetikata. Sel teisel tüübil polnud vähematki maitset, ehk pigemini, tema talupoeglik instinkt dikteeris talle maitse. Ning mõlemad tüübid võitlesid ses isikus, kord üks, kord teine mõjule pääsedes.

Ta võis samasuguse ahnusega vaadata vargsi Maara kui mõne kaluri tütarlapse otsa, mõlemaile rääkides üht ning sama, mõlemaile üteldes lapselikke meeletusi. Ta püüdis naisi ühesuguse südidusega, vaatamata, missugune oli naine. Kalurite mustad naised, kes kandsid kaasas kalarasva vänget lehka, erutasid teda samuti kui jumalik Maara, see marmorvalge näoga tuulispask, see lõukas, kes lendas üle mere, uhkeid tiibu üle lainete välja sirutanud. Ehk mille muuga seletada ta sentimentaalist romaani inetu Naaniga, ta kirjasid talle, mis rääkisid lillede joobnustavast meest, naise ilust ja mere veetlusest. Ta tahtis olla Don-Juan, kuid oli tarvis võtta naisel terav toon, ütelda paar noomivat sõna, kui ta äkki ära kohmetas, punastas ning muutus äkki äärmiselt viisakaks, mesimagus naeratus näol, mesimagus kõla hääles. Ning pärast seda ei julgenud ta naisele enam läheneda, kuni naine ise talle selleks märku andis.

Ta oli lapselikult naiiv, kes tundis elu ning inimesi ainult raamatute järele. Ta oli end kasvatanud ning distsiplineerinud nende raamatute järele ning omandanud säält omale maski. Talupoeglik tüüp tungis tihti läbi selle maski, et isikust sai mingisugune segu, kellest esialgu raske oli aru saada. Ta oli temperamendikas, otsekohene, kuid kõigele sellele pani ta sordiini pääle. Nähtavasti oli ta kasvanud üksinda nelja seina vahel, kes vaatas elu kihamist ülevalt, ise mitte kunagi alla laskudes. Nähtavasti oli ta oma kultuuri omandanud sest läbi akna vaatlusest, seepärast oligi see kultuur nii habras ning konarline. Nähtavasti oli ta põdenud mingisugust kiusamisemaaniat, seepärast oligi ta nii närviline ja kohmetu, niipea kui talle ootamatult valjema sõna laususid.

Kuid tal oli terve talupoeglik instinkt, ergas ja nõtke. Ta tundis jumalikult, kui keegi tast halvasti mõtles. Ta instinkt aimas alati õieti vaenulise õhu liikumist oma ümber. Mul võis olla tusk, et noormees jalutanud Maaraga nii kaua rannal, aga tema juba aimas seda ning hoidis minust eemalle. Ta ei astunud vastaselle iialgi vastu, vaid kohmetas, otsis kõrvalteid, kartis äärmuseni kokkupõrkeid. Ta oli ikka valvas, et keegi tast halvasti ei mõtleks, ei uuriks ta hinge. Ta kartis otsekoheseid küsimusi, järske liigutusi, uurivat pilku. Ta oli kui lind ergas ning ootas igalt poolt pääletungimist, kes seks juhtumiseks ikka omale teatava maski valmis hoidis. Ta katsus kõik teha, et inimesed tast hääs arvamises oleksid, teda austaksid ning teda usuksid. Seks varjas ta omi nõrkusi ja talupoeglikke kalduvusi, seks hoidis ta otsekohesusest kõrvale ning armastas rääkida rohkem naiivide naistega.

Esimesil päivil oli ta äärmiselt sõnakehv, kirjutas midagi omas toas terved päevad kui mingisuguses palavikus. Jooksis siis ruttu välja, jalutas mõned minutid rannal ning tuli tagasi erutatud, närvlik ja jätkas tööd. Ning see, mis ta kirjutas, oli nii kontrastiline sellele isikulle, et ma tihti jäin selle üle mõtlema. Tal oli haruldaselt hää fantaasia ja palavikuline hoog.

Nii selgesti mäletan üht ööd. Olime kauemaks palkonile istuma jäänud. All külas lauldi ja tantsiti, mis sugereeris meid rääkima Leedu mütoloogiast. Kirjanik oli parajasti lõpetanud ühe pikema novelli ning läbielatud palavik kees veel ta hinges. Mäletan, kuidas me mütoloogiast tema uuema teose pääle üle läksime, sellest äärmiselt huvitatud olles. Kuid ta rääkis tahtmatult, kogeldes, kuid sattus varsti mingisugusesse ekstaasi. Ta hakkas elavalt ja plastiliselt kujutama üksteise järele pilte omast teosest, jutustades isegi detaile, tarvitades võrdlusi. Selle juures ei tõstnud ta häält, ei avaldanud ärritust, ei žestikuleerinud. Nähtavasti põles ta seesmiselt ning unustas isegi, kus viibis.

See oli jutt maailma lõpust ning viimsest sõjast. Saatan maksis kätte jumalalle oma alandust.

Enne kui kukk kireb kolmat korda, läheb taevas veripunaseks, hakkavad kohisema metsad viimses valutõmbes ning taevasse lõhkevad praod kui mustendavad kuristikud. Taevasse kerkib päike kui roostetanud kard ning jääb tseniidile rippuma liikumatult. Majad ning kirikud langevad kokku, mäed ning künkad sülitavad tuld. Hävinevad linnad ning külad, metsad ning kaevandused, auravad sood ning järved, langevad kokku sillad ning tunnelid. Jõuab kätte katastrooflik kaos, suur ning jõuline tuulispask, murdes hiiglametsad ja kistes ehitused kui pilpad. Tule looklevad keeled tõusevad sammastena taeva poole, suitsu mustad kangastused venivad hiiglaelajatena ning inimesed ja loomad jooksevad karjudes ja hädaldades lämmatavas suitsus, paludes, ahastades, vandudes, kogudes ikka suurimaisse salgusse ning tormates edasi kui kohutav laine, kui tagasihoidmata laviinivool.

Jõuab kätte viimne tund, õuduse ning katastroofide tund, surma valdav võidukäik, kosmose suur hävinemine, viimne ja lõpulik. Jõuab kätte viimne ahastus, mis on kõledam kõigest, nagu põrkaksid kokku korraga maailmade rongid, laevad, masinad, jääkaljud. Möirgab kõrvelõvi viimses ahastuses, karjub inimene surma võluvas ringis, vingerdavad ussid puu ümber, hüplevad ahvid okstel, jooksevad hirnudes metshobuste parved, kõigi silmis surma õudne katastroof. Kisavad papagoid ja näuguvad kassid, ammuvad lehmad ja huikavad kullid, vilistavad paabulinnud ja oigavad tiigrid, kõik tundes hävinemise kohutavust. See on katastroofi lõpulik võidukäik, kõige koosseisva lagunemine, pudenemine, hävinemine. See on hulluse triumf, bakhanaal, joobnud surma mäss. See on purjus jumala viha, kes tüdinenud omast loodud ilmast, pettudes ta ilusse ja häädusse ning lõbutsedes nüüd pöörasest kaosest. Viskab kosmose keerdsõlme põleva tõrviku ning kõik lööb lõkkele, lõbuks purjus jumalalle.

Tähed lõhkevad punases kõrguses kui dünamiidist granaadid, säravate kildude lennates rakettidena laiali. Taevas läheb põlema kui siidist kangas, kui hiiglatsirkuse riidest katus. On lõpp kõigel. Kätkeb elu kui koitunud lõng, algab katastroofi valdav sinfoonia. Aastatuhandete kultuur, võitlus ja heitlemine, armastus ja viha, genialiteet ja totrus, orjade vaev ja raudne energia, kõik, kõik kaotab äkki mõtte.

Kirikute kellad hakkavad hädahüüdvalt helisema, vabrikute viled huikavad kisavalt. Mass voolab tänavaile. Poolalasti naised nutavad, niutsuvad. Roosakad rinnad veel täis kuumavat lõõma, põsil veel kirglikud tõmbused, sõrmed veel niisked ja kleepivad, käsivarred veel paitusest higised. Kuid silmis juba tarretanud hirm, läikiv hullumeelsus, põgenemisehasart, paluv appihüüd, teadmatus, meeleheide. Kuid rinnus juba tuksatab lähenev hädaoht, juba läigib silmis katastroofi õudus, juba värisevad põlved surmaagoonias. Mehed, paaniliselt hirmunud, tormavad kohutavate viirastustena majade vahel. Naised püüavad neid, kipuvad nende juure, kuid mehed, võlutud hirmust, tõukavad neid sajatades eemalle ja tallavad jalgade alla.